Maarja

Tim Hornet „Veripunane kingitus”

Kord aastas külmal talveajal käib mööda majasid suur sarviline elukas koos inimverejanuste tontidega. Sarvilisele peab andma korralikult süüa-juua ja tegema kingituse, muidu tormavad tondid sisse oma nälga kustutama. Ühel naisel valmib aga plaan, kuidas sarvilise ja tontide eksistentsi jäädavalt muuta.

Tegemist on sisuliselt muistendiga, kuid lool puudub tavapärase muistendi hõng. Selle asemel on tugevalt tunda autori isiklikku stiili, mis mulle iga tema järgmise looga üha enam meeldib. „Veripunase kingituse” parimad sisulised küljed minu jaoks on:

a)     tegemist on lunastuse looga, kus millestki äärmiselt ebameeldivast ja ohtlikust saab midagi toredat;

b)     inimlikkus – hoolimata sarvilise koledatest kohustustest on temas peidus veel see, kes ta kunagi oli;

c)     loo võti on tark ja hakkaja naine, kelle julguse ja pealehakkamiseta kestaks sama jube janditamine vist tänapäevani. Emanda suutlikkus näha sarvilise pealispinna taha ning uskuda temast parimat on kogu loo võti.

Parenduskohti ma selles loos ei näe. Võib-olla olen ma tontide viisil sarvilise uuest punasest kuuest pimestatud ega tunne enam üleastumiste lõhna.

Markus Krist „Kõige Kummalisem Maja”

Ühel õhtul tuiab päris purjakil trükkal Franz mööda linna, pildudes vandesõnu vasakule ja paremale, kuid Uppuvas Linnas on sõnadel teadupärast suur kaal. Nii satubki Franz ootamatult külaliseks just selle juurde, keda ta nii sõnakalt välja kutsunud on.

Uppuva Linna tegelastega kohtume juba mitmendat korda. Kolme loo peale kokku hakkab linn minu peas tänu autori värvikatele kirjeldustele juba päris head kuju võtma. Kõigis juttudes on stiil olnud sarnane. Ootan huviga mõnda teises maailmas toimuvat lugu, et näha, kas autori stiil teisest olustikust kirjutades ka muutub.

Sõnade olulisuse teema Uppuvas Linnas mulle meeldib ning see, et autor paneb Franzu oma tühjade sõnade eest tõsiselt vastutama, läheb väga kenasti linna põhimõtetega kokku. Lool on pisut kaootiline maik juures, mis peegeldab hästi joogise Franzu tajusid. Huvitav on see, et autor ei anna meile Franzu avalikku nime teada enne, kui Kole Paks Sarvedega Mees teda sellega kõnetab. Kogu jutt jätab läbimõeldud ja hästi planeeritud mulje.

Ainukesed asjad, mis mind lugejana häirisid, olid minu kujutlusvõimes liiga elavaks saanud kollakad loigud, mida Franz siia-sinna tekitas, kuid see on juba minu eripära ja mitte kuidagi autorile süüks pandav. Hea meelega loeksin tulevikus ka selle kohta, miks seda linna Uppuvaks Linnaks kutsutakse ja kui kaua see uppumine siis aega võtab.

Artur Räpp „Communi viridi extraneus”

Kuskil kaugel planeedil istub koos kamp erineva karvasuse astme, jalgade ja kombitsate arvu ning nahavärviga tegelasi. Tegemist on iidse rõõmu ja rahu pühaga. Inimesi pole, kuna need on suutnud oma planeedi omavahel tülli minnes õhku lasta.

Neile, kes ei ole veel loo pealkirja lahti muukida jõudnud – Google’i tõlge ütleb, et maakeeles kõlab see „Tavaline roheline võõras”.

Ma ei teagi päriselt, kust otsas alustada. See on kolmas Arturi lugu, mida olen lugenud, ning mõistan alles nüüd, et tema lood on täiesti klass omaette, sest need sunnivad mind välja astuma sellest kastist, kus ma lugejana terve elu (õnnelikuna, raamat käes) kükitanud olen.

Proovin siis asjale läheneda süstemaatiliselt: värvikad tegelased – olemas, huvitavad sündmused – vist olemas, jutu mõte – olemas. See jutt on nagu võõrapärane toit – kõhtu täidab, hamba all ei kriuksu, justnagu meeldib, kuid päris harjumine võib veel pisut aega võtta. Humoorikus on aga kindel plusspunkt, mida Arturi lugudes alati hinnanud olen.

Mairi Laurik „Haldjaraamatukogu”

Läbipõlemissündroomi all kannatav Karl satub peale jõule metsas konnates kummalise mehikese hallatavasse haldjaraamatukokku, kus mehike hakkab temalt sisse nõudma viivist kõikide lubatud, kuid lugemata raamatute eest. Mehel pole pääsu ning ta alustab lugemisega. Tema õnneks aeg võluraamatukogus edasi ei liigu ning lugemine pakub talle hoopis puhkust ja vaimukosutust, mida ta väga vajab.

Kokkusattumusena on see samas numbris juba teine lugu, mis räägib sõnade tähtsusest ja lubadustest kinni pidamise olulisusest. Ega vanarahvas siis rumal polnud, kui meile meelde tuletas: „Enne mõtle, siis ütle!” Ühel hetkel peame me kõik oma sõnade eest vastutama hakkama, nii et on hea, kui me oma võlgnevustel inimeste ees liialt suureks paisuda ei luba.

Lauriku raamatukoguaastale pühendatud lood on mulle alati meeldinud ja ka see jutt pole erand. Autori armastus raamatukogude vastu kumab läbi igast tema jutust, hoolimata sellest, kus ja mis ajastul loo tegevus toimub. Kui puistata sisse kamaluga haldjatehnikat ning üks tõre ahjualune, on maitsev sõnakompott valmis.

Sven Vahar „Energia jäävuse seadus”

Minategelane veedab noviitsiaega kloostris üsna tavaliselt, kuni seal jõuab kätte päev hakata surnuid õnnistama. Kuna kadunukesi on palju ja neile igaühele peab pöörama tähelepanu, venib päev pikaks ning vennad väsivad. Huvitavaid asju hakkab aga juhtuma siis, kui kloostriülem hakkab demonstreerima palve väge.

Ega kaks ilma kolmandata jää – veel üks lugu, mis räägib sõnade jõust. Olgu siis tegemist vandesõnade, uusaastalubaduste või palvetega, mingi tulemus meie sõnadel on.

Esialgu tuletas see lugu mulle meelde suvel loetud Arhimandriit Tihhoni (Ševkunovi) tõsielul põhinevat raamatut „Mittepühad pühakud ja teised jutustused”. Sarnane tundus nii loo jutustamine läbi minategelase silmade kui ka kogu kloostritemaatika.

Sissejuhatus oli minu jaoks ehk pisut pikavõitu, kuid kui põhitegevus käima läks, unustasin selle. Jutt jookseb autoril hästi ja stiil on hea, aga ega ma neid eriti tähele pannudki, kuna peale esimese kadunukese kadumist läks lugu nii naljakaks, et naermise kõrval detailide märkamiseks polnud mahti. Selle poolest on see üks parimaid lugusid, mida ma Reaktoris lugenud olen. Palun veel!

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0587)