Alustama peaks vast kõige tähtsamast: eesti keeles ilmus Stanisław Lemi viimane raamat 2005. aastal ja seegi oli kordustrükk. Nüüd siis uus ja värske Lemi tõlge. Tõtt-öelda tuli pauk n-ö luuavarrest, sest seni suuresti lasteraamatute kirjastajana tuntud Päike ja Pilv polnud küll kirjastus, kellelt oleks Lemi avaldamist oodanud. Ilmselt sai projekti algtõukeks Stanisław Lemi juubeliaasta, sest möödub ju 12. septembril sada aastat kuulsa poolaka sünnist.

Eesti keeles tänavu trükivalgust näinud „Robotite muinasjutud“ (Bajki robotów) ilmus originaalis esmakordselt 1964. aastal. Tegu on kirjaniku ühe kuulsaima sarjaga, õigemini küll osaga sellest, sest kogumiku lõpuosa kolmes jutus tegutsevad Trurl ja Klapaucius on tegevad ka kogumikus „Küberiaad“ (Cyberiada; 1965).

Mainitud fakt on tekitanud ka mõningast segadust – kas pidada neid jutte üheks sarjaks, või kaheks eraldi, aga haakuvaks sarjaks. Isegi Poolas pole sel teemal ühtset seisukohta: kõiki neid jutte on peetud sarjaks „Robotite muinasjutud“, kõiki neid jutte on peetud sarjaks „Küberiaad“ ning on defineeritud ka nii, et Trurl ja Klapauciususe lood on sari „Küberiaad“ ja ülejäänud lood sari „Robotite muinasjutud“. Seda kolmandat suunda on hoidnud ka poolakeelsed Lemi teostekogud, kus need sarjad on eraldi, isegi kui need samas köites koos. Ja väärib ka märkimist, et mainitud kolm juttu kogumikust „Robotite muinasjutud“ on hiljem liidetud hoopis kogumikku „Küberiaad“.

Kogumiku „Robotite muinasjutud“ maailmas inimtegelasi pole ja Maast ka ei räägita. See on maailm, kus on ainult robotid. Kuna aga miski inimlik pole neile võõras, kui tsiteerida ühe teise ulmekirjaniku teose pealkirja, siis on neil kõik nagu inimestel, ka muinasjutud.

Pean tunnistama, et isiklikult minul on suhtumine selle kogumiku lugudesse kuidagi vastuokslik. Jah, võimas idee ja korralikult teostatud, aga teatav absurdsus neis lugudes ei lase mul täielikult rahuldavat elamust saada. Möönan, et pigem on tegu minu isikliku vajakajäämisega, aga on nagu on. Mõistusega saad aru ja naudid, aga tunnete ja emotsioonide asjus jääb justkui midagi vajaka. Kahtlemata on Stanisław Lem geenius ja meist lihtsurelikest mitu pead üle ning Lemile on ka oluline teatud intellektuaalne külmus ja kirjanduslik kargus, kus ülevoolavaid emotsioone pigem oodata ei tasu. Ja kui Lem kirjeldab hullust, siis on ka see range mõttetöö ja -selguse väljendus, mitte seosetult rittaaetud sõnad.

Kogumiku lugemine tõi mul taaskord pähe mõtted, miks mõni ulmekas omal ajal maakeeles ilmus ja miks mõni mitte. „Robotite muinasjutud“ eriti kahtlusi ei tekita, sest tegu on jutukoguga ning jutuulmes olid vene ajal lüngad kõige suuremad. Robotite muinasjuttudega oli ka see probleem, et nõukogude tsensuur ei lubanud mingeid tekste avaldada jne. Ma umbes võin mõista, mida nad seal leidsid, sest kes otsib, see ikka leiab.

Kuid siiski teeb mind natuke nõutuks, et aastaid oli ainus robomuinaslugude tekst maakeeles 1967. aastal ajakirja „Nõukogude Naine“ mainumbris Aleksander Kurtna tõlgitud «Muinasjutt lohega võitlevast arvutusmasinast». Ja siis järgmisena ja mõningase kurioosumina 1993. aastal ajakirja «Põhjanael» aprillinumbris Urmas Alase tõlkes «Muinasjutt arvutusmasinast, mis võitles draakoniga». Tänavu ilmunud raamatus on selle jutu kolmas ilmumiskord – pealkirjaga «Muinasjutt raalist, kes võitles lohega» ja tõlkijaks Hendrik Lindepuu. Et päris jabur olukord, kus kogu aeg tõlgiti ja taastõlgiti sama juttu ja ühtki teist.

Seda enam tuleb rõõmustada, et nüüd lõpuks on kogumik „Robotite muinasjutud“ tervikuna eesti keeles ilmunud. Võiks lisada, et väga uhkelt on ilmunud – uhke köide, ilus paber ja rohkelt värviillustratsioone. Ilmumist on toetanud illustratsioonide näitus ja siin-seal on raamatust ka juba juttu olnud.

Isiklikult minu jaoks on pisut kummastav, et Lemi kogumikku kaubastatakse lasteraamatuna. Alguses ma mõtlesin, et tegu on taas kohalike raamatupoodide eripäraga, kus enamjaolt lastekirjandust avaldanud kirjastuste teosed kõik lasteriiulitele pannakse. Aga kui raamatu lahti lööd ning lõpust laste- ja noortekirjanduse uurija Krista Kumbergi saatesõna leiad, siis tundub, et ka kirjastus ise näeb köidet samuti lastekirjandusena.

Aususe huvides tuleks märkida, et kirjaniku kodumaal Poolas on (või vähemasti oli) kogumik „Robotite muinasjutud“ kuuenda klassi koolikirjanduse kohustuslik lugemine. Seega pole lastekirjanduslikkus sugugi siinmaine väljamõeldis. Tänase Poola üks olulisemaid ulmekirjanikke Jacek Dukaj ütles tribuutantoloogia „Lemi hääl“ (Głos Lema; 2011) eessõnas, et Lem kooli kohustusliku kirjandusena pigem pärsib Lemi menu tänapäeval, sest kõigil tuleb meelde, kuidas nad koolis sellega vaevlesid. Ja sellega jääb vaid nõustuda.

Miks „Robotite muinasjutud“ lastekirjandusena minus tõrget tekitab? Tunnistan ausalt, ma ei kujuta hästi ette, kuidas võiks raamatust saada elamuse tänapäeva (teaduskauged) lapsed, sest kogumiku juttude temaatika on selline, mis võtab (tänapäeval) isegi täiskasvanud lugejal ajud suitsema. Ma ei pea silmas lugusid endid, sest toimuv on suuresti suhteliselt lihtne ja sirgjooneline muinasjutt. Pean silmas taustal tuksuvaid mõtteid, mille pärast need jutud kirjutati – kaos, entroopia, posthumanism, võim ja selle avaldumisvormid jne. Võimalik, et ma olen liialt pessimistlik ja järsku on kusagil need targad lapsed, kes taolist lugedes saavad elamust, et vähe pole..?

Samas, eks ole ju hea kirjanduse tunnuseks, et seda võib lugeda nii ja naa, et lihtne hing saab sealt selge loo, arukam lugeja aga filosoofia ja probleemide puntra, mida (h)arutada. Ja kindlasti on „Robotite muinasjutud“ hea kirjandus, hoolimata kõigest sellest, mida ma eespool olen kirjutanud.

Kuna „Reaktor“ on siiski ulme-, mitte lasteajakiri, siis meid tegelikult ei tohiks raamatu adresseerimine lastele huvitada. Seda enam, et Lemi kogumik pole kindlasti mingi primitiivne kaasaegne tundlev noorsooulme. Jah, ma tean, et nüüd nii mõnigi Laste- ja noorteulme austaja tahaks mulle turja hakata, et asjad pole üldse nii koledad. Võib-olla ei olegi, aga mina tahtsin öelda pigem seda, et kes pelgab või ei salli laste- ja noorteulmet, et see inimene ei peaks Lemi kogumikku kartma – see on teistsugune.

Ja kui lugemine isegi pettumust valmistab, või pole elamus ootuspärane, siis võib pilte vaadata, sest need on ägedad. Ja raamat ise on selline kena ja korralik toode, mida on enam kui meeldiv koduses riiulis omada.

Müts maha kirjastuse ees, kes olulise raamatu maakeeles välja andis ja tegi seda uhkelt. Ja kindlasti langetan ma pea tõlkija Hendrik Lindepuu tehtu ees, sest kindlasti polnud see tõlketöö kõige kergem.

 

Stanisław Lem

Robotite muinasjutud

Päike ja Pilv

2021

272 lk

Tõlkija Hendrik Lindepuu

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0258)