Ulmestaar Virge Ilves

Kes ma olen? Ma pole täna see, kes ma olin eile, kui tsiteerida klassikuid.

Olen neljakümne kuuendal ringil ümber Päikese ja pool oma elust kujundanud igapäevatööna kõike, mida saab trükkida. Kõige rohkem ilmselt raamatuid ja ajakirju.

Olen veider, uudishimulik, püsimatu ja sotsiaalselt kohmakas. Viimast püüan varjata huumoriga. Tihtipeale kujuneb see kohmakusest isegi piinlikumaks. Ilma kohvita hommikul käima ei lähe. Ja kui nalja ei saa, siis mina ei mängi.

 

Ulmestaar

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Hetkel loen vaheldumisi (vastavalt meeleolule) inglise koomiku Stephen Fry „Kreeka kangelasi“ ja Lemi „Robotite muinasjutte“. Esimeses on lühidalt ja humoorikalt kirja pandud Vana-Kreeka müütiliste kangelaste lood. Ulmet ja õudust on seal nagu putru, kui minu käest küsida. Väga tore viis teada saada või meelde tuletada, kust pärinevad näiteks paljud tänapäeval kasutusel olevad terminid. Erinevate meediumite kunstnikud on Vana-Kreeka mütoloogiast kõvasti ainest ammutatud, nii et selle tundmine lisab nii mõnelegi teosele nüansse, mida muidu võib-olla ei märkaks.

„Robotite muinasjutud“ on nii vormilt kui sisult üleni nunnu, ent mitte lapsik. Lem vestab meisterlikult teaduslikke ulmelugusid muinasjutu vormis. Raamat on illustreeritud ja kena kujundusega, soovitan muidugi.

Mängida meeldib mulle väga. Ka arvutimänge. Aga võimalust seda teha oli viimati mitu-mitu aastat tagasi. Siis olin täiesti sissevõetud Skyrimist. Ootan, et tekiks piisavalt aega seda ka virtuaalreaalsuse prillidega mängida. No ja kui saaks veel kunagi näpud tahaKAT Walk VR seadmele ... Mul on tunne, et selline võiks olla tuleviku trenažöör. Witcherittahaksin mängida, olen selle kohta ainult kiidusõnu kuulnud.Seriaali vaatasin ära. Meeldis.

Viimasel ajal vaadatud seriaalidest on näiteks The Haunting of Hill House jaThe Haunting of Bly Manor üle pika aja täitsa õnnestunud klassikalised kummitava maja lood, kus on suudetud pealtnäha äraleierdatud teemale vinti peale keerata ja uue nurga alt läheneda.Raised by Wolves on päris mitmetahuline postapokalüptiline düstoopia, kus androidid kasvatavad salapärasel planeedil inimlapsi. Mängitakse inimeseks olemise ja usu teemadega, muidugi mitte ainult. Kui mitte muud, siis visuaalselt kenasti teostatud lugu.Love, Death & Robots on mõnus lihtne vaatamine, eraldiseisvatest animatsioonidest koosnev sari. Kindel tujutõstja on paroodiasariNorsemen, sobib eriti hästi järjeks üldse mitte humoorikatele, aga väga headele (alternatiiv)ajaloolisteleVikingsile jaLast Kingdomile. Süsimusta huumorit ja norrakate ajaloolist eneseirooniat täis.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Raamatu puhul haarab hea stiil ja leidlik keelekasutus, uue vaatenurga pakkumine. Nagu öeldud, törts huumorit on alati kasuks. Mida mustem, seda parem.

Eemale peletab liige läbinähtavus, klišeed, ebaloogiline sündmustik. Teadusulme puhul ei meeldi, kui keskendutakse peamiselt vidinate kirjeldamisele, mis kõik muu varju jätab.

Lõpuks on kõige aluseks ikkagi inimene ja tema suhestumine iseenda ja ümbritsevaga, olgu tegevuspaik või -aeg millised tahes. Ka tulnukrasse kujutatakse tahes-tahtmata läbi inimlike omaduste, kui autor või lugeja on ikka inimene ;)

Ja noh, erakordne hulk soolikaid ei tähenda õudust, see on lihtsalt vastik.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... )ulmes?

Žanritest kipun eelistama õudust ja fantaasiat.

Et mitte lõputult loetlema jääda, siis toon lemmikutest välja järgmised kolm. Rangelt ebaõiglaselt teiste lemmikute suhtes ning ilma eelistusjärjekorrata.

Üks. Autor. Ütleme siis Bradbury. Kuna tal on eriline oskus minimalistlike vahenditega naha vahele pugeda, luua mängleva kergusega mingi eriline õhustik, mis on veel aastaid hiljem erilise kõhutundena meeles, ja tabab sind mingis päriselu situatsioonis dežavüüna, kuigi loo sisu enam ehk ei mäletagi. Ta valdab täiuslikult sõna ja ulmeliselt inimlikkust.

Kaks. Lugu. Näiteks Robert Sheckley „Tont Nr 5. Selles on kõik vajalikud elemendid – õudus, (teadus)ulme, huumor ning inimeseks olemise hädisus ja õnnistus.

Kolm. Film. Olgu selleks „Prometheus“. Arvan, et olen seda vaadanud rohkem kui ühtki teist filmi. Alienid meeldisid mulle kõik, mõni rohkem, mõni vähem, nii et „Prometheust“ ootasin suure huviga. Kui esialgu olin natuke nagu pettunud – xenomorphi oli ikka hirmus vähe, eks – siis õnneks oli köitvaid elemente minu jaoks piisavalt, et seda uuesti vaadata. Muusika, mõned eriti ägedad visuaalid, Inseneride teema. Mulle meeldib selle filmi „tunne” ja et see pakub rohkesti arutlemisainet. Iga kord uuesti vaadates leiad midagi, mida enne tähele panna ei osanud. Meeldib kunstnikutöö – eriti, kuidasGiegeri teema on Inseneridega kokku sobitatud.

4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni

Arvatavasti on see teekond minuvanustel ulmeaustajatel üsna sarnane.

Koolieelikuna köitis mind tohutult vanema venna astronoomiaõpik. Jutust ma suurt aru ei saanud, aga pildid olid maailma kõige põnevamad, ma võisin neid päev otsa vahtida. Öösel vaatasin tähti ja püüdsin ette kujutada, millised need lähedalt võiksid välja näha.

Tolkieni „Kääbik“ oli kindlasti üks mõjutaja. Eriti üks lõik, kuidas Gluglunk sõudis tintmustal koopajärvel oma pikkade koibadega paati ja tema kalbed silmad helendasid pimeduses. Seda lugesime õega mitu korda teineteisele kordamööda ette. Maret Kernumehe illustratsioon aitas judinatele kenasti kaasa. Palun väga – naljakas ja samal ajal õudne.

Oma osa on kindlasti ka multifilmil „Kolmanda planeedi saladus“ ning mängufilmidel „Hukkunud alpinisti hotell“ ja „Navigaator Pirx“.

Edasi tulid juba avastused Seiklusjutte maalt ja merelt, Mirabilia ning Põneviku sarjadest. Toreda leiuna on meelde jäänud ka Mireri „Kus on rändurite kodu?“

Kui jätta kõrvale Buñueli „Andaluusia koer“, siis kõige esimene klassikaline jube-film oli vist ühe laulupeo ajal Tallinna kirjasõpra külastades Soome televisioonist nähtud mustvalge „Dracula“ Bela Lugosiga peaosas. Pärnumaal, kus mina kasvasin, Soome televisiooni ei näinud.

Mõned aastad hiljem, kui levis satelliittelevisiooni piraatlus, sattusin juhuslikult ühel hilisõhtul nägema Pet Semataryt. Sealtpeale sokutasin ennast alati lootusrikkalt südaöösel teleka ette (mingit telekava tollal võtta ei olnud) ja ootasin õudukaid nagu lotovõitu. Minu õnneks neid üsna tihti näidatigi. Shining, Hellraiser, Halloween, Freddy Kruegeri filmid jne.

Siis hakkas ilmuma ajakiri Mardus. Arvan, et sealt lugesingi esimesi Lovecrafti tõlkeid, kes on samuti üks mu lemmikuid. Öölase sari ja Kingi tõlked, Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ jne. Puhas klassika.

Ma loen siiani raamatuid ainult eesti keeles. Arvan lihtsalt, et mu inglise keele oskus ei ole piisav, et võõrkeeles ulmelisi nüansse ablada. Kardan, et midagi olulist läheb kaotsi. Kuigi tõlgituna läheb raamatust nagunii midagi kaotsi, sestap on hea tõlge juba omaette nauding.

5. On sul lemmikloomi?

Mul ei ole kodus lemmiklooma, aga ma pean ütlema, et kõik loomad on mu lemmikud!

Lapsepõlves on mul olnud mitu kassi ja ilmselt oleks praegugi maja kasse täis tuubitud, kui peres poleks kassiallergiat.

Mõned aastad tagasi olid meil deegud. Vahvad, väga uudishimulikud ja sotsiaalsed tegelased. Aga puurilooma ma rohkem ei võtaks. Loomad ei peaks puuris elama. Ka ketis mitte.

Koera on juba pikemat aega plaanis võtta. Lihtsalt liiga vähe tundub tema jaoks aega olevat, seetõttu kõhkleme ja muudkui lükkame tegutsemist edasi kaugemale tulevikku.

Ent kompensatsiooniks silkab tänu metsa lähedusele ümber hoovi kõiksuguseid loomi. Üks lemmikum kui teine. Kolmel kevadel järjest on leidnud nugis võimaluse oma pesakond saunakatuse voodri vahel üles kasvatada. Ükskord õnnestus mul filmida, kuidas nugisemamma oma pesakonna metsakõlbulikuks tunnistas ja nad saunakatuselt metsaradadele kamandashttps://youtu.be/F4Os4ZR3gZ4

Sisalikud peesitavad ümber maja, tiigis on vesilikud. Nahkhiired pesitsevad kusagil läheduses. Siin saime ühelt armsalt tegelaselt natuke sõimu, kuna talle ei sobinud, et puuriit tuli teise kohta paigutada. Ämblikke on ilmatu hulk. Olen maal elades lahti saanud oma ämblikekartusest ja hakanud neid koguni üsna nunnudeks pidama. Kevadeti ilmub välja üks tore triibuline hüpiklane ja patrullib hilissügiseni mu töötoa aknalaual. Teda võiks lausa lemmikloomaks nimetada.

Ulmestaar loom

Pisut klassikalist õuduslugu meenutades krabistavad talviti pöönigul ja seintes hiired (vt Lovecrafti Rats in the Wallls).

Eelmisel suvel proovisid paar nastikut ja üks rästikutitt ennast otsustavalt vundamendi serva sisse seada. Rästiku transportisime kaugemale metsa ja nastikud on arvatavasti kusagil läheduses lauavirna all talvitumas. Eks suvehakul paistab, kes neist jälle välja ilmub.

Tervitan looga New Worlds Front Line Assemblylt

 


HÕFFi teadaanded

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival lükkub koroonaviiruse laia leviku tõttu juunikuusse.

30. aprillist 2. maini toimuma pidanud festivali uued kuupäevad on 4.–6. juuni.

„Kui me enne olime Haapsalus kevadekuulutajad, siis nüüd suvekuulutajad,” ütles HÕFFi juht Helmut Jänes. Tema sõnul annab festivali nihutamine viie nädala võrra rohkem mänguruumi, sealhulgas ürituste korraldamiseks vabas õhus. „Tõenäoliselt avame ka välikino, mis laiendab piirangute ajal võimalusi festivalist osa saada.”

Tänavuse festivali avab Kanada režissööri Steven Kostanski õuduskomöödia „Psycho Goreman”. Kogu kava kuulutab HÕFF välja 6. mail, kui algab ka piletimüük. Soodushinnaga passid on piiratud koguses juba saadaval.

Lisaks teeb sõna „robot” sajanda sünnipäeva puhul Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival kummarduse legendaarsetele lapsrobotitele Ropsile ja Elektroonikule.

25. jaanuaril 1921. aastal esietendunud Karel Čapeki näitemängus „RUR. Rossum’s Universal Robots“ esimest korda kasutatud sõna juubelit tähistatakse legendaarse telelavastusega „Rops” ja mitte vähem legendaarse telemängufilmiga „Elektrooniku seiklused”.

„Kui mina olen Rops, oled sina ka Rops. Oleme ju ühtemoodi”, „Ma ei hakka pasundama, mul pole pasunat”, „Mutt ei pannudki jõurama” – selliseid lendlauseid puistas 1983. aastal ETV ekraanile jõudnud telelavastus „Rops” nagu varrukast, tekitades toonastes lastes vastupandamatut soovi omada teisikust robotit, kelle võiks enda asemel kooli saata.

Jaan Tombi nimelise Rahvateatri lavastus põhineb Boris Kaburi samanimelisel küberneetilisel lastenäidendil, mis käsitleb tavalise koolipoisi ja tema robotist teisiku vahekorra kaudu südametunnistuse ja hea ning halva suhtelisuse probleeme. Teose alltekstiks on nõukogude ühiskonda iseloomustanud robotlikult skemaatilise mõtlemise absurdsus.

„See on ju satiir selle peale, et retsepti järgi ei saa inimest kujundada,” on Kabur ise ühes 1994. aastast pärit raadiointervjuus ütelnud.

Näidendi võidukäik algas 1964. aastal, kui selle tõi esimest korda lavale TRA Draamateater Salme Reegiga nimiosas. Tükki hakati mängima üle terve Nõukogude Liidu, aga ka teiste sotsialistlike riikide teatrites. Fenomenaalse populaarsuse saavutas näidend Soomes, kus see oli paljude teatrite kavas ja sealne rahvustelevisioon Yle tegi sellest 1968. aastal ka neljaosalise telelavastuse. Kui suri viimase peaosatäitja Maija-Liisa Majanlahti, kirjutas Iltalehti: „Robot Rops on surnud.” Kirjanikule endale ei antud tema vastalise mineviku pärast võimalust Soomes mängitavaid lavastusi näha.

1987. aastal pakkus Kabur välja, et „Ropsi” ja selle järge „Rops aitab kõiki” on kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi näinud veidi üle miljoni inimese.

Jaan Tombi nimelise Rahvateatri lavastuse peaosades on vennad Vahur ja Valmor Leisalu, kõrvalosades Piret Viisimaa, Liina Tennosaar ja Anne Reemann – kolm viimast on teatrikunstiga seotud siiani. Näidendi lavastas Ellu Puudist.

Telelavastuse Haapsalu linastus tuleb eriline, sest „Ropsi” fenomenist ja selle kohast oma elus on rääkima oodata mitut asjaosalist.

Tähelepanuväärne on, et 1964. aastal valmis Nõukogude Liidus veel teinegi tavalise koolipoisi ja temaga äravahetamiseni sarnase roboti lugu, Jevgeni Veltistovi jutustus „Elektroonik – poiss kohvrist”, mille ainetel tegi režissöör Konstantin Bromberg 1979. aastal kolmeosalise muusikalise telemängufilmi „Elektrooniku seiklused”.

Kui see aasta hiljem teleekraanidele jõudis, sai vene „Ropsist” hoobilt miljonite televaatajate lemmik ja kaksikvendadest Juri ja Vladimir Torsujevist superstaarid, kelle vanematel tuli pealetükkivate austajate pärast pidevalt kodust telefoninumbrit vahetada. Filmi olulist rolli vene uuemas kultuuriloos märgib ka soliidne väitekirjade hulk, mis selle kohta on kirjutatud.

„Kaasahaaravate popmeloodiatega vürtsitatud ajastutruu äravahetamiste komöödia on ajaproovile kenasti vastu pidanud ja osake ka siinsest kultuurimälust,” ütles HÕFFi juht Helmut Jänes.

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival toimub tänavu 4.–6. juunini. Osa Baltimaade suurima žanrifilmide festivali programmist jõuab ka veebikino ekraanile, millele saab kaasa elada üle teve Eesti. Soodushinnaga passid on piiratud koguses juba müügil. Kogu kava avalikustab HÕFF 6. mail, kui algab ka piletimüük.

rops

"Rops", Jüri (Valmor Leisalu) üritab Ropsile (Vahur Leisalu) selgeks teha, et too ei ole normaalne. Foto: kaader telelavastusest

elektroonik

"Elektrooniku seiklused", Sergei Sõroješkin (Juri Torsujev, vasakul) ei usu, et Elektroonik (Vladimir Torsujev) on robot. Foto: kaader filmist

Festivali sissejuhatusena saab aga juba praegu PÖFFi veebikinos vaadata varasemate HÕFFide löökfilme. Iga nädal kuni festivali alguseni jõuab vaatajate ette üks linateos, milleks sel nädalal on 2020. aasta HÕFFi publiku lemmikfilm „Surnukuuri lood”. Eelmüügist HÕFFi passi ostnud inimesed saavad kõiki filme vaadata tasuta.

Samuti saab kaasa lüüa ka HÕFFI maskikonkursil. Olgu need bränditud lõuamähised, kirurgide "suukorvid" või plastikust näokilbid Maxima kassapidajatel — maskid on tulnud, et jääda. HÕFFile omaselt tahame seekordsel üleriigilisel konkursil näha, milliseid pööraseid, hirmsaid ja fantaasiarikkaid maske suudate välja mõelda teie.

Võtame vastu nii kavandeid kui füüsiliselt valmistatud ja üles pildistatud taieseid. Lisapunktid selle eest, kui mask suudab kinni pidada aevastusi, paremhaake ja lamemaalaseid. Võitjale anname välja kaks HÕFFi passi.

Osa võtta võivad kõik, oluline vaid, et tegijail oleks lõbus. Kavand või foto enda tehtud maskist saada 25. aprilliks aadressile info@poff.ee. Täpsemalt saab ürituse lugeda aadressilt

https://www.facebook.com/hoffestival/photos/a.433269237456/10159180389967457/?

Baltimaade suurimale õudus- ja fantaasiafilmide festivalile saab taas kaasa elada üle terve Eesti, sest osa programmist jõuab festivali ajal ka veebikino ekraanile. Veebikino pilet maksab neli eurot. Lisaks saavad eelmüügist HÕFFi passi ostnud inimesed vaadata kõiki filme tasuta. Juba müüdud passi ostab festival ostja soovi korral tagasi.

Osta HÕFFi pass siit: https://hoff.ee/artikkel/piletid/.

PÖFFi veebikino: https://kino.poff.ee/.

HÕFFi kodulehekülg: https://hoff.ee/.


Esimene pilk koomiksi-rehepapile

Pärast „hukkunud Alpinisti Hotelli” koomiksi nautimist elame õhinaga kaasa Veiko Tammjärve Rehepapi-projektile.

https://www.facebook.com/veiko.tammjarv/posts/10220318422045690


Tumedad tunnid + ekstra

Tumedad Tunnid viib kuulaja seekord sõjast haaratud Tartusse – kõlab Mann Loperi jutt "See linn on meile kalliks maksma läinud".

Patreoni-toetajatele jagatud ekstra-episood ehk TuTuX sisaldab seekord aga põuda ja konnasöömist – kõlab Juhan Jaigi „Vihmatark”.

 

kroonikasse tumedattunnidpromo


Loomingu proosaülevaadete täienduseks

Johanna Ross tegi Loomingus mahuka ülevaate Eesti autorite 2020. aastal ilmunud lühiproosast kus mainis, et tema arvates Eesti ulmel aga väga viljakas aasta ei paista olevat. Reaktor julgeks sellele vastu vaielda. Algupäraseid eesti jutte sisaldavaid antoloogiaid - kogumikke ilmus 2020 aastal kokku 10. Kokku avaldati 26 lühiromaani või jutustust, neist 6 reaktoris ja 96 juttu, millest 56 Reaktoris

 

jutukogud


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0722)