“Kappi tagasi! Kohe!” käsutas võlur. Ta ei vaevunud üle õla vaatama, talle piisas õlitamata hingede kääksatusest ja lohisevatest sammudest, et taibata, kellega tegu. Zombi jäi seisma, aga kappi tagasi ei läinud.

“Möö-öörr…”

Võlur viskas klaaskuulile rätiku peale ja pöördus vaatama. Zombi põrnitses põrandat ja kõigutas ripakil käsi. Siis kõndis ta toast välja. See oli ennekuulmatu! Käsi puusas, tippis võlur talle järele. Zombi oli selle aja peale juba välisukse juures.

“Tule tagasi! Koht!” hõikas võlur ja lisas sammu, sest sõnakuulmatu alluv raputas lukus ukse hingedelt, asetas selle kenasti vastu seina ja taarus õue. Kuu paistis, ööritsikad siristasid. Varsti kostus kaevu poolt plartsatus. Võlur niuksatas haledalt ja kiirustas oma kõigi asjade kirstu juurde vajalikku riista ehk pika nööriga varustatud laibakonksu hankima ning suundus seejärel kaevule õngitsema. Zombi väljatõmbamine oli tükk rasket tööd, seda enam, et elav laip ei tahtnud välja tulla. Kergelt ülekaaluline võlur oli lõpuks omadega üsna otsas, habe sassis, astmahoog peale tulemas. Tilkuv zombi vaatas seda haledat kuju, võttis ta sülle ja tassis tuppa sängi. Ukse pani ette tagasi, aga kappi ei läinud. Seisis voodi ees ja mörises vaikselt.

“Väljendu täpsemalt!” käsutas võlur.

Zombi tõmbas käelabaga üle kõri, tegi krigisevat häält ja koputas siis rusikaga rinnale.

“Niiviisi ei saa,” kommenteeris võlur, kes oli asjale pihta saanud. Zombi heitis igatseva pilgu üles laetala poole.

“Kah ei saa,” oli võluri vastus. “Sa võid ju proovida varestega. Võta aias hernehirmutis maha ja seisa ise asemele. Proovi, kas hakkavad nokkima.”

Zombi võttis asja ette ja nädalaks oli rahu majas. Ta seisis aias, herned ja muud taimed said kasvada, sest ükski suur või väike lind aeda ei tulnud. Takkapihta põgenesid kartulimardikad, teod ja muud kahjurid. Vihmaussid jäid kohale ja moodustasid vihmasema ilmaga uue hernehirmutise ümber auavalduseks kunstipäraseid kujundpuntraid. Kui zombi hakkas uuesti kaevu poole löntsima, pani võlur ette sipelgapesa kasutada. Sipelgad kolisid minema. Juba võluri vanaisa oli zombile tuleriituse korraldanud, nii et tuli ja välk teda kah ei võtnud.

Senise elukorraldusega hüvastijätmise paratamatust tunnetades lõi võlur viimaste äritehingute tulu laiaks: ostis zombile ekstreemse kanuumatka, ise käis Saladuste mere kruiisil, veetis nädalavahetuse võluva sireeni seltsis, tuuseldas läbi oma asukohariigi kõige lahedamad õllesaalid ja jõi kihlveo korras Kuu peal kannutäie porterit. Mõlemad olid paar kuud kadunud. Ilge pohmell kukil, väikeste kuradikeste puhkpilliorkester saateks törtsutamas, taarus võlur lõpuks koduaia väravast sisse. Mõni päev temast varem tagasi jõudnud zombil oli ette näidata saak – kaks kolmeliitrilist veepurki. Ühes ujus väike näkk, teises tiirutas veedraakoni maim. Võlur müüs need maha. Matk oli zombit lõbustanud ja veidi aega püsis ta kapis. Siis hakkas jälle mörisema ja suitsidaalselt kondama.

Võluril ei jäänud nüüd muud üle, kui korrata sama trikki, mida olid kasutanud tema esivanemad alates tollest vaarvanaisast, kes zombi hauast tõstis. Ainsana polnud zombi rahustamisega toime tulnud võluri onu, isa vanem vend, kellest ei saanudki asja, nii et pereamet tuli vanuselt järgmisele vennale üle anda. Onu oli päevad läbi noorte õpipoistega ringi töllerdanud ning zombi käitumist ei pannud ta millekski.

Võlur lasi end oma kauaaegse kallimaga kiiremas korras paari panna. Zombil olid nüüd käed-jalad tööd täis: käis maja renoveerimine, mööbliliigutamine, tuli selgeks õppida uute käskude ja korralduste täitmine. Normaalaja möödudes löntsis zombi, kaksikute hällid kaenlas, heinamaale ja jorises rahulolevalt: “Alle-aarh! Alle-aarh!”

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0766)