*Everina Maxwell: Winter’s Orbit. 432 lk.
Tor Books. New York 2021.

Sissejuhatus

            Galaktikaimpeeriumid on ulmekirjanduses üsna tuntud teema, mille tegi maailmakuulsaks mõistagi Isaac Asimovi «Asumi»-sari, millest sai omakorda inspiratsiooni George Lucas oma «Tähesõdade»-saaga kurja Galaktikaimpeeriumi loomiseks. Kummalisel kombel ei ole ulmekirjanduse Kuldajast (1940ndad), varasemast pulp- (1930ndad) ja protoulme (–1930) ega hilisklassika perioodist (1950–1970ndad) peale «Asumi»-lugude tegelikult kuigi palju näiteid otseselt galaktikaimpeeriumidest rääkivatest teostest, mõnedes tekstides on üle-galaktikaline tsivilisatsioon või suur riiklik moodustis küll tegevuse taustaks, aga eriti seda teemat ei lahata. «Asumi» ja «Tähesõdade» vahele jäävast perioodist (1942–1977), tõsi küll, leiab paari raamatu jagu lühijutte ja jutustusi ning mõne temaatilise antoloogiagi, mis käsitlevad galaktiliste impeeriumide teket, arengut ja hävingut. 1980–1990ndate militaarulme buumi ajast leiab juba üsna palju kosmoseoopereid – nüüd juba peamiselt romaani- või romaanisarja vormis –, milles kusagil foonil eksisteerib mõni impeerium või paar konkureerivat deržaavat, kuid ometigi pole need impeeriumid tollegi perioodi teostes kesksel kohal.

            Kummalisel kombel on aga just sel sajandil ja eriti sajandi äsja lõppenud teisel kümnendil ilmunud üksteisest täiesti sõltumatult hulk kosmoseoopereid, just jällegi romaanivormis, milles galaktikaimpeerium on teose süžees üsna kesksel positsioonil, kas siis sündmuste käivitajana, tegelaskonna ühendajana või siis lausa vaat et teose peategelasena. Käesolevas arvustuste sarjas on lähima umbkaudu aasta jooksul kavas igakuiselt tutvustada olulisemaid neist teostest ka Reaktori lugejatele. Vaatlusele tulevad siiski vaid päriskirjastustes ilmunud ja toimetusliku sõela läbinud tekstid, lõppenud kümnendil tohutult moodi läinud ja pöörases mahus ilmuma hakanud (näiteks Amazoni platvormi kasutavad) isekirjastuslikud militaarsed kosmosemadinad kui amatöörkirjandus jäävad sellest valikust rõhutatult välja.

Raul Sulbi

 

Everina Maxwelli selle aasta veebruaris ilmunud «Talveorbiit» on huvitava sünnilooga kosmoseooper. Algselt avaldas autor selle juba olemasolevates tuntud maailmades toimuva tegevusega fanfictionile keskenduvas, kuid ka originaalse algupäraga amatöörkirjandust avaldavas veebikohas Archive of Our Own (AO3), kust see jäi silma ühele agendile, kes temaga ühendust võttis. Agendi juhendamisel kirjutas Maxwell algselt pealkirja «Au käekäik» või «Au õppetükid» (The Course of Honour) kandnud käsikirja ümber ning nüüdseks on see ilmunud ühes suurimas ja auhinnatumas ulmekirjastuses Tor Books.

Kuna üks sellise pealkirjaga romaan oli juba olemas, mõtles agent teosele uue pealkirja välja ja kuigi ma ei pea ennast mingiks diagonaalis hajalugejaks, jäi pealkirja «Talveorbiit» tähendus ja seos tekstiga mulle üsna hoomamatuks, algne pealkiri «Au õppetükid» sobib raamatule suurepäraselt. Nojah, kuna osa tegevust ja peategelaste mingid kõige emotsionaalsemalt laetumad stseenid toimuvad kuskil talvisel kõnnumaal, siis ehk läbi häda mingi «Jäisel orbiidil» isegi sobiks.

Enne raamatu sisuni jõudmist näeb heausklik lugeja Amazonis tervet müriaadi kilkeid, kui erakordse ja sädeleva ja kõrgetasemelise debüüdiga on tegu. Ning kilkajaiks ei ole kedagi vähemat kui Ann Leckie, Martha Wells ja K. B. Wagers. Ja isegi Aliette de Bodard! Kõik hinnatud kosmoseulme-naised, mõned lausa stiilimeistrid. See raamat ei saa justkui halb olla?

Teos algab sellega, et Iskati kosmoseimpeeriumi valitseva dünastia üks vähemtähtsatest printsidest, kerglase playboy eluviise harrastav ja Galaktika poliitiliste arengute vastu mitte mingisugust huvi tundev Kiem (hea lugeja, Sinu hääldusversioon sellest on sama hea kui minu oma) kutsutakse oma vanaemast keisrinna ette, kes teda tolle kerglase natuuri tõttu eriti ei salli, ning tehakse teatavaks, et kuna ta sugulane, impeeriumi laevastikus kolonelina teeninud eeskujulik prints Taam on hõljukiavariis õnnetult hukkunud, peab nüüd tema võtma üle Taami poliitilise abielu ja naituma impeeriumi vasallplaneedi Thea diplomaadi ja esindaja krahv Jainaniga, et see liiduleping Iskati ja Thea vahel ikka kestma jääks. Ja et pulmad toimuvad põhimõtteliselt järgmisel päeval ning värske noorpaar (Kiem ja Jainan on umbes 25–27-aastased noormehed) jõuab enne seda ühe napi hetke üldse omavahel kohtuda ja tuttavaks saada.

Mõnevõrra piinlikult ja kobistamisi õnnestub ajakirjanike välklampide ja telekaamerate ees läbi teha abielulepingu allkirjastamine ja tseremoniaalne suudlus (kuigi ümber aetakse allkirjastamise jaoks lauale pandud tindipott, mille sisu valgub nagu veri dokumentidele). Kobistamisi mitte seepärast, et mees peab suudlema meest, vaid pigem seepärast, et nad on võhivõõrad ja arvavad esimese põgusa kohtumise järel, et ei meeldi teineteisele. Õieti siis arvab kumbki partner, et pole teist väärt, et on tema kõrval kuidagi tühine või igav inimene. Kiem kardab lisaks, et deep-space engineeringu alal doktorikraadi omav ja mingeid Thea võitluskunste praktiseeriv Jainan ilmselt alles leinab oma nii täiuslikku abikaasat ja vajab seetõttu uue suhte tekkimiseks ruumi ja aega. Lisaks siis sellele, et ta ei oska midagi kaasa rääkida tolle eriala teemadel ega tea halligi diplomaatiast ega poliitikast, mis pidid olema Jainani ja Taami abielu ja igapäevaste tegemiste keskmes. Üsna kinnine ja kuidagi «pulk persen»-olekuga ning alati ärritamaajavalt isetu ja viisakas Jainan peab end (õigusega) jällegi täiesti puudulikuks suhtlejaks ning imetleb vastupidi Kiemi võimet olla sundimatult vaba ja kõiki võluv suhtleja, seltskondlik lobiseja, kes suudab mängleva kergusega pareerida kõik ajakirjanike vastikud küsimused ja vältida nende seatud lõkse. Lisaks ütleb Jainan igal leheküljel, kus ta on, paar-kolm korda «I’m sorry!»

Kõige selle juures avastab Kiem, et Jainan on just täpselt tema tüpaaž ja vägagi ihaldusväärne ja üsna samad tunded on ka Jainanil, aga kumbki ei julge neid välja näidata, kuna arvab just, et ei meeldi teisele üldse. See seab lugeja ühe raskema kirjandusliku katsumuse ette, mis mulle viimastest kümnenditest meenub, kus tuleb mitusada lehekülge juukseid katkuda, et «kurat võtku, lõpetage see üksteisest valesti aru saamine, signaalide möödalugemine ja võtke tuba!» Seda piina saab kogeda lausa kahekordselt, kuna Maxwell vahetab üle paari peatüki tegelaspositsiooni, kelle kaudu sündmusi on näidatud, nii et näeme vaheldumisi Kiemi ja Jainani peas ja südames toimuvat, mis on alguses lühikest aega lõbus, edasi aga juba tõeline kannatuste kolgata.

Nende vahel arenev suhe ja susisev armastus võib olla mingi piirini ka lugejale suhestutav, kui on endagi elus tulnud ette olukordi ja inimesi, kus sulle keegi väga meeldib, aga sa lihtsalt ei suuda tema olekust ja käitumisest kuidagi välja lugeda, kas see tunne on mõlemapoolne või on tegu siiski vaid sõpruse ja ei millegi enamaga. Ütleme, et minevikus millegi sellise läbi teinuna ma ju võin seda kirjaniku üsna kunstlikuna näivat konstruktsiooni uskuda ja see paneb natuke mõtlema, et «kas mul oli midagi samasugust» – ehk siis looma just selliseid isiklikke paralleele kirjanduse ja enda elus kogetu vahel, mida hea kirjandus meiega tegema peakski, pakkuma võimalusi kogemuste võrdlemiseks ja järelanalüüsiks, aga kokkuvõttes on see ikka pigem väsitav ja kurnav.

Me ei ole veel rääkinud soorollidest ja seksist. Seksi selles romaanis praktiliselt pole, mis võib olla seletatav sellega, et seda teost on püütud pakendada korraga noorteulmekana ja samas ka täiskasvanuteromaanina, nii et lugeja lõpuks ei oskagi otsustada, kas see – kunagist telereklaami mugandades – «sobib ka noortele, kuid mõeldud siiski täiskasvanutele» või siis just vastupidi. Tegelased selgelt pole teismelised, vaid noored täiskasvanud, samas on seksi, vägivalda ja teisi probleemseid teemasid (alkohol) käsitletud kuidagi ameerika noortekalike siidkinnastega.

 

Igatahes, kui peategelased romaani keskel lõpuks omavahelise intiimsuseni jõuavad – kitsas telgis keset lumist kõnnumaad, pärast seda, kui nende hõljuki mootorit on rikutud ja see on mägedes alla pudenenud ning Jainan on paljakäsi minema ajanud karu –, peaks see mõjuma tõelise pingelanguse ja kergendusena kõigile lugejaile sõltumata nende seksuaalsetest eelistustest. Siin ilmneb tegelikult Everina Maxwelli tugevus, sest ilma otseselt seksi kirjeldamata suudab ta ometi nende kahe tüübi füüsilist intiimsust ja romantilist lähedust vägagi mõjusalt ja intensiivselt edasi anda. Või siis, kui mõnikümmend lehekülge hiljem kordub sarnane stseen juba tagasi tsivilisatsiooni jõudnuna kitsas dušikabiinis. Kogu aeg on tegu kitsaste ja higiste situatsioonidega. Ei saa eitada, et lugejana ootasin ma neid stseene nõnda kaua, et mu juuksed läksid vahepeal halliks ja nägu kortsu, nii et kui need lõpuks kätte jõudsid, lugesin ma neid mitu korda üle, sest need olid tõesti nii meeldivad ja soojad ning pärast neid kristuslikke kannatusi olime lugejatena need hellad ja soojad romantikahetked igati ära teeninud.

Soorollidega ja üldse ühiskonna soolise pildiga on siin lood keerulised. Reklaam hõikab selle romaani välja kui queer romance space opera, aga minu meelest on see vale silt. Midagi queeri mul siin tuvastada ei õnnestunud. Selles tulevikumaailmas on sootüüpide ja seksuaalsete eelistustega, millest autor tegelikult väga vähe räägib, kuidagi hästi suvaliselt. Mingil keiserlikul vastuvõtul Maxwell veidi sellel peatub, et sõltumata sellest, kas tegu on bioloogiliselt naise või mehega, võib ta Iskati kultuuris kanda mingeid ehteid, mis ütlevad ära, kas tema huvi on mõlema soo suunas või mehena aint naiste või meeste või naisena aint meeste või naiste suunas. Ja näiteks Thea kultuuris on need märgid veidi teisiti, aga laias plaanis vist sama suvaliselt. Kuigi Kiem ja Jainan on oma eelistustelt meie ajastu mõiste mõttes kõige lähemal vist biseksuaalsusele, siis ometi ei jää muljet, et kui nad oleksid ka olnud vastassooiharad meesterahvad, oleks see neid kuidagi sellest diplomaatilisest abieluliidust ja voodijagamise kohustusest säästnud. Need asjad jäävad siin kõik üsna lahti kirjutamata ja segaseks. Ses mõttes ei ole Maxwell mingi Le Guin, ta ilmselt oma arust avastab Ameerikat ja kirjeldab seda seejuures üsna udustes terminites.

Ja kõige tobedamalt mõjub säärase asjakorralduse juures see, et järsku polegi ju enam emotsionaalselt ja esteetiliselt oluline, et mõlemad tegelased on mehed, sama hästi võiksid nad olla mees ja naine või naine ja naine. Et kuigi neil on siin füüsilis-emotsionaalses mõttes siiski ju meeshomoseksuaalne suhe, siis mingeid ajaloost ja kirjandusest loetud paralleele absoluutselt ei teki, neid ei tõttagi otsima, kuna see pole siin üldse oluline, et on mees ja mees, see ei muuda midagi. Ühiskonna enam-vähem kõigi liikmete üsna suvaseksuaalseks muutmisega kaotab kirjanik kahjuks ära igasuguse erilisuse (vahet ei ole, kas taunitud, represseeritud või privilegeeritud kujul) neist vähemussuhetest ja võimalustest, mida see kirjanduses ja konkreetselt selles süžees pakuks. Kui kõigil sobib seksida või tunda armastust kõigiga, muutub see kuidagi ehmatavalt ühesooliseks maailmaks.

Kuigi suuresti lähedussuhte kujunemise lugu, ei ole see seda siiski ainult. Maxwell on öelnud, et tema algne lugu, mis avaldati seal veebikeskkonnas, keskendus pea ainult nende kahe tegelase omavahelise keemia kujunemisele ja kogu lugu tema jaoks õieti sellest esimeste lehekülgede stseenist keisrinna juures, kus dünastia enfant terrible seatakse fakti ette abielluda mingi tema jaoks puruigava diplomaadiga, pihta hakkaski. Ning et alles agent sundis teda ümberkirjutuse käigus lisama siia kõvasti worldbuildingut. Noh, ma ei ütleks, et seda on siia nüüd silmatorkavas annuses lisatud. Veidi ju on, aga ütleme siis nõnda üleolevalt, et noorteka jaoks võib-olla sellest kogusest piisab, täiskasvanute ulmeromaani jaoks kindlasti mitte.

Igatahes areneb selle romantilise liiniga paralleelselt ja põimub sellega peagi läbi ka poliitiliste intriigide liin, vasallplaneedi Thea ja Iskati impeeriumi suhted pole sugugi nii pilvitud, mõlemas eksisteerivad fraktsioonid, mis tahaksid selle alluvusliidu lõhkuda. Peagi ilmneb, et prints Taami surm ei olnudki õnnetusjuhtum ning kahtlusaluste reas tõuseb kiiresti esikohale tema lesk, krahv Jainan isiklikult, kuna selgub, et nende kodune elu oli talle üsna vaimselt alandav ja füüsiliselt vägivaldne ning kuldne prints Taam ei olnud tegelikult kaugeltki selline päikesepoiss.

On intriige ja võimuvõitlust, mängu sekkuvad impeeriumi laevastiku militaristid – Taami endised kolleegid, üsna totalitaarsete meetoditega salapolitsei, lisaks mässumeelsed Thea tudengid ja kogu seda poliitilist korraldust kusagilt kaugelt juhtiv ja arbitreeriv üle-galaktiline režiim Resolution mille tõlkimisel mina kasutaks pigem „otsustavuse“ või „lahenduse“ asemel sõna „eraldus“ kuna need lugematud tähesüsteemid ja kohalikud impeeriumid, mida see hiiglaslik võrgustik haldab, on üksteisest ära eraldatud, nendega tegeletakse eraldi. Just selline divide et impera-režiim tundub see ülemvalitsejate deržaava olevat.

Nii et galaktikaimpeeriumi alažanri või teema mõttes saab teos julge ja rasvase linnukese kirja: siin on kindlasti üsna palju seda galaktilist riigihaldamise ja samas poliitiliste-sõjanduslike fraktsioonide liini. Aga nagu maailmaloomisegagi tundub, et seda on kuidagi vähe, et seda võiks olla palju rohkem.

Selle veidra soorollide korralduse kõrval vast kõige ulmelisem element loos ilmneb siis, kui Jainanit laevastiku vastikute militaristide poolt vangistuses töötlema hakatakse ja mingis Tau-väljas tema mälestusi muuta tahetakse, mille peale laseb Kiem end tema mälestustesse transportida (kus ta algselt veel olla ei saanud) ning seal nende tehtavate muudatuste ja Jainani ähvardavate inimesenahas koletistega võitlusse asub. Aga seda lahedust kirjeldatakse meile kõigest ühes-kahes peatükis.

Nii et ühest küljest tunduks siinse kirjelduse järgi ju olevat tegu täieliku maiuspalaga kosmoseseikluste ja armastuslugude fännidele, aga ma ei ole üldse kindel, et on. 19. sajandi romaani – nii seiklusromaani kui klassika – seltsis üles kasvanud inimesena tundub igasugune 21. sajandi romaan mu hamba all paraja saepuruna.

Ei tänapäeva noorte- ega täiskasvanute romaanides ei ole enam kirjeldusi: ei kirjeldata ümbrust, loodust, hooneid, siseruume, panoraame ehk siis tegevuspaiku ega õieti ka tegelasi. Kõik jääb pimeda teatrilava kombel umbisikulikuks, mis tuleb lugejal ise sisuga täita. Põhjus on muidugi lihtne: kirjeldused on rasked. Mitte siis lugejale (minu meelest on see müüt, et tänapäeva või üldse noored ei taha kirjeldusi lugeda), vaid autorile. Ja tegelikult see suundumus, et tänapäeva kirjandus on muutunud kirjeldustevabaks, on ühendatud sellesama lati või lävendiga, mis on vajalik romaani kirjutamiseks ja avaldamiseks, üle kirjandusläve pääsemiseks. Tänapäeval on selleks vaja märgatavalt vähemaid oskusi kui varem ja kuna kirjeldused on üsna keeruline oskus, siis on need asjast huvitatud osapoolte vaikival nõusolekul kirjandusest ära kaotatud.

Samuti on lugu tegelastega. Autor nagu tahab luua neile korralikke karaktereid ja pingutab selle nimel kõvasti ja midagi ka saavutab, aga see kõik jääb kuidagi poolele teele pidama. Tegelased jäävad veidi tubateatri-seriaalide stereotüüpide tasemele. Üldsegi on see romaan üsna mahukas, ometi jäi pärast lugemist tunne, et siin toimus üsna vähe tegevust ja kõik oli kuidagi uimaselt ning aeglaselt ja veidi tuimalt kirjeldatud. Elumehest prints oli natuke liiga ontlik ja tädilik ning kohusetunde altarile kõik ohvriks toov Jainan natuke liiga puutükk, mitte inimene. Ja kui päris romaanides (neis 19. sajandi omades) oleksid siinse arvustuse tegelaskirjeldused vaid nende pealispinna markeerimine, siis käesoleval juhul olen ma enam-vähem kõik vähegi huvitava nende kohta kirja pannud.

 

Everina Maxwell on tunnistanud, et kasvas üles Lois McMaster Bujoldi kosmoseooperitega. Ja eks seda «kosmilis-militaarsed seiklused imperiaalsel foonil koos romantiliste armusuhetega» kokteilsalatit siin üksjagu ongi. Või siis võiks paralleeliks tuua Catherine Asaro Skolia impeeriumi romaanid, mis on samuti eelkõige keerulised armastuslood julma kosmilise impeeriumi intriigide tõmbetuultes ja mis hakkasid samuti ilmuma 1990ndatel. Veel on ta maininud Anne McCaffrey ja Terry Pratchetti mõjusid – viimast neist ei oska ma kuidagi kommenteerida. Ja siis, et tema kodused raamaturiiulid lapsepõlves olid täis Georgette Heyeri regendiajastu armastusromaane (regency romances).

Nojah, kui Bujoldi, siis Bujoldiga. Mina kasvasin veidi eakama inimese ning Nõukogude režiimi põhjustatud viivituse tõttu üles Isaac Asimovi, Ray Bradbury, Arthur C. Clarke’i, Robert A. Heinleini, Ursula K. Le Guini ja Clifford D. Simaki raamatutega. Selles nimekirjas on nii visiooni-, stiili- kui ideemeistreid ja ideoloogegi. Isegi nende õhukesed romaanid mõjuvad oma parimates näidetes suurelt ja mastaapselt. Bujold ei ole neist keegi, ei ideoloog, visionäär ega stiilimeister. Ta on ääretult mõnusate ja meeldivate ja vähepretensioonikate romaanide meister. Ja selline kuidagi soe ja meeldiv, aga karjuvalt vähepretensioonikas on ka kõnealune raamat.

Kuigi kirjanik elab tänasel päeval vihmases ja tuulises Yorkshire’is, ei ole tema teostes eriti kuulda õdede Brontë’de dramaatilist häält, seda gootilikku ja kirglikku ja suuri emotsioone ning tugevaid tundeid ja muud romantismile iseloomulikku väljendavat autorinatuuri. Pigem aimdubki siit midagi Jane Austeni Inglismaa lõunaranniku üsna tüünete ja päikeseliste salongisuhete laadset. Või siis regendiajastu armastusromaanide kerglast ja ersatslikku dramaatikat. Aga et ma sellest nõnda pikalt kirjutada olen võtnud, näitab ilmselt, et see lugemiskogemus läks siiski korda ja raamat tundus piisavalt oluline, et seda põhjalikumalt lahata.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2196)