Lloyd

Ütled „Toxic Avenger“ ja mõtled Troma. Ütled „Troma“ ja mõtled „Lloyd Kaufman“. Jah, Troma Entertainmenti taga on kaks meest, Lloydile lisaks ka põhikohaga produtsent Michael Herz, aga esindusnäoks ja hääletoruks on stuudiol Lloyd.
Kaufman on sündinud 30. detsembril 1945 aastal New Yorgis ja kui oleks läinud plaanitult, oleks mehest saanud Yale'i kraadiga sotsiaaltöötaja. Sõbrad vedasid ta aga kinokunsti manu ja sellele kutsele on mees jäänud truuks senini. Huvitava kokkusattumusena siirdus Lloyd pärast kooli lõpetamist tööle Cannon Filmsi stuudiosse, seda siis seitsmekümnendate alguses, enne Golan-Globuse aega. Huvitava selles mõttes, et mulle endale paistab nende kahe stuudio (edu)lugudes teatav paralleel, aga sellest veidi hiljem.

Ühte neist Cannoni filmidest, mille juures Lloyd tegev oli (Cry Uncle, 1971)) sattus samuti Yale’i lõpetanud ja edasi New Yorki advokaadiks õppima siirdunud Herz nägema ning otsustas seepeale, et kohtute uste kulutamise asemel tahab ta hoopis Kaufmaniga koostöös filme teha. Ning nii sündiski aastal 1974 Troma Entertainment. Rahadega oli alguses kitsas käes, nii et finantsseisu parandamiseks vändati alustuseks mõned seksi-komöödiad, „Ameerika piruka“ robustsevõitu esiisad, kui veidi lähema minevikuga seos luua.

Surf Nazis must Die

Tähelepanuväärsel 1984. aastal jõudis aga kinno Toxic Avenger ja selle peategelasest Toxiest sai staar. Filmile endale on tänaseks vändatud kolm järge, on tore koguperemultikas, teatris on olnud võimalik vaadata Toxic Avengeri muusikali ja Toxie särab Troma logol. Kaks aastat hiljem järgnes Class of Nuke 'em High ja 1988 Troma's War. Kõigi kolme juures Lloyd vähemalt kaaslavastaja ja -stsenaristi rollis. Ning siin ongi nüüd paslik tulla tagasi Cannoni juurde, mastaabid ja ambitsioonid võisid neil kahel stuudiol olla küll erinevates kaalukategooriates, aga trajektoorid on sarnased. Esialgsest edust tiivustatuna pandi kõik munad ühte korvi ja põrumine tegi tähelennule kiire lõpu. Troma puhul siis seesama Troma's War, mis läks maksma kolm miljonit (Toxic Avenger võrdlusena pool miljonit) ja tagasi ei toonud suurt midagi. Nii et Troma pidi ellujäämiseks muunduma B-kategooria filmide tootjast/levitajast Z-kategooria filmide tootjaks/levitajaks.

Tromeo and Juliet

Tromeo and Juliet (1997), Terror Firmer (1999) ja Poultrygeist: Night of the Chicken Dead (2006), kui nimetada mõned neist hilisematest lavastustest. Nende kahe viimase (ja veel mõne teise) tegemisest on huvilistel võimalik vaadata making-of filme, vastavalt siis Farts of Darkness ja Poultry in Motion. Nende dokumentaalfilmidega peaks aga kaasa tulema hoiatus, et kui viinerid maitsevad, siis ehk ei peaks lihatööstusesse ekskursioonile minema. Lloyd, kes on jällegi nii Terror Firmeri kui ka Poultrygeisti lavastaja, jätab neis kaadritagust elu näitavates filmides küllalt ebameeldiva mehe mulje. Tõeline deviisi actors are cattle edasikandja. Parasjagu kahepalgeline viriseja, kes kõigis ebaõnnestumistes teistel süüd näeb. Või siis tõeline auteur, kes elab ja hingab ainult puhast filmikunsti. Jäägu vaatajale tõlgendamiseks.

Tromaville

Praeguseks võib lugejal olla tekkinud segadus, et miks üldse on põhjust sellisest stuudiost ja mehest juttu teha ja filmikunsti kaugelt äärealalt siia viisakate inimeste ette näitamiseks lohistada? Puhtalt šokeerimiseks? Lugesin muide kuskilt arvamusavaldust, et Troma filme ei olegi tegelikult vaja vaadata, piisab ainult pealkirjade lugemisest, sest need ütlevad juba niigi kõik ära. Nimetame siia siis Surf Nazis Must Die (1987), Ferocious Female Freedom Fighters (1982) või Maniac Nurses Find Ecstasy (1990). Palju paljast ihu, küündimatuid näitlejatöid ja ämbritäied jõhvikamoosi või mõnd muud vereasendajat. Kunstiliselt tasemelt ei ole ka TV6 kavast raske leida filme, mis tüüpilist Troma filmi sujuvalt ületaksid.

Class of Nuke em High

Troma olulisus tuleb aga ideest nende filmide taga, Troma filosoofiast. Sest kuigi eriti nende viimase aja filmide osas ma olen isegi küllalt kuri – Class of Nuke em High’ uusversioon on originaaliga võrreldes lahja lurr – , kui ei oleks selliseid stuudiod ja selliseid filme, ei saaks olla ka tippe. Ilma Z-filmideta ei saaks olla kriitikute ülistusi pälvivaid A-filme. Selleks, et asjad oleks kenasti balansis, peab skaala mõlemas otsas tegevus käima. Näiteks „South Park“ on juba ammu staatuses, kus see on muutunud üldteadmiseks. See on alati olemas olnud, sellele viidatakse (ka mina siin praegu). Sari, film, mängud, oh my god, they killed Kenny – popkultuuri ei kujuta ilma „South Parkita“ ettegi. Aga enne veel, kui „South Park“ asus muutma meie nägemust sellest, millest ja kuidas animeeritud kujul rääkida saab, tegid Trey Parker ja Matt Stone ühe filmi – Cannibal! The Musical (1993). Seda filmi levitas Troma. Enne kui James Gunn lavastas Guardians of the Galaxy vol1 ja vol2, lavastas ta oma debüüdiks toreda väikese õudusfilmi Slither (2006), milles Kaufman tegi näitlejana väikse otsa, ja veel enne seda oli Gunn kaasstsenaristiks filmidele Tromeo and Juliet ja Terror Firmer. No ja kui me siin juba Marveli filme mainisime, siis enne veel, kui jagatud universum mingiks moeasjaks muutus, oli Tromaville oma 15000 elanikuga näinud mitmes-setmes filmis sada ühte moodust, kuidas tuumajäätmed saavad argipäeva põnevust tuua ilma migite maaväliste jõudude ja latekskostüümides edvistajateta.

Troma filme on lihtne kritiseerida, need on üleliia vägivaldsed, poliitiliselt ebakorrektsed, seksistlikud. Aga parafraseerides klassikuid: „Film on vaba“. Ja Troma ongi selle vabaduse ilmutus. Need filmid ei pea meeldima, aga neid on vaja. On vaja filme, kus käivitavaks jõuks on tung teha filmi. Sõltumatult ja hoolimatult. Stuudiobosside näpunäidetest sõltumatult ja heast maitsest hoolimata. Sest ka halb maitse võib olla hea. Küsige või Peter Jacksonilt.


vlcsnap-2021-03-30-17h42m46s900

Nii et pikka iga, Lloyd Kaufman! Ja vaadake vähemalt „Toxic Avenger“ ära.

Toxic Avenger
Citizen Toxie
Class of Nuke em High 02

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0759)