Lugu pärineb Kirjastus Fantaasia poolt avaldatud jutukogust „Suits ja peeglid“

Collection copyright © 1998 by Neil Gaiman

Tõlkija Sash Uusjärv, © 2021


Benjamin Lassiter oli vältimatult jõudmas järeldusele, et naisterahvas, kes oli kirjutanud raamatu tema seljakotis ‒ „Jalgsimatkad Briti rannikul“ –, polnud kunagi käinud ühelgi jalgsimatkal ja poleks Briti rannikut ära tundnud isegi siis, kui see oleks tema magamistuppa sisse tantsinud, paraadorkester sabas, ja laulnud valju selge häälega: „Ma olen Briti rannik,“ ise end kazoo’l saates.

Benjamin oli tema nõuannetest juhindunud nüüd juba viis päeva ja kui rakkus jalad ja peavalu välja arvata, polnud tal suurt midagi ette näidata. „Kõikidest Briti mereäärsetest suvituslinnadest leiab hulgaliselt ööbimiskohti, mis on suurima heameelega valmis teid vastu võtma ka väljaspool hooaega,“ oli üks neist nõuannetest. Ben oli selle maha kriipsutanud ja kirjutanud kõrvale: „Kõikidest Briti mereäärsetest suvituslinnadest leiab mõningaid üksikuid ööbimiskohti, ja nende omanikud keeravad uksed septembrikuu viimasel päeval enda järel lukku ja sõidavad ära Hispaaniasse või Provance’i või kuhu iganes.“

Ta oli lisanud veel terve hulga ääremärkusi. Näiteks nagu „Ära mitte kunagi mitte mingil tingimusel enam üheski teeäärses kohvikus praetud mune telli!“ ja „Mis värk selle kala ja krõbekartulitega on?“ ja „Ei, see pole nii.“ See viimane oli kirjutatud lõigu kõrvale, milles väideti, et kui on midagi, mida nähes Briti maaliliste rannakülade elanikud rõõmustavad, siis on selleks noor jalgsimatkal Ameerika turist.

Viis põrgulikku päeva oli Ben kõndinud külast külla, oli joonud sööklates ja kohvikutes magusat teed ja lahustuvat kohvi ning põrnitsenud halle kiviseid maastikke ja kiltkivikarva merd, värisedes ise, kaks kampsunit seljas, saanud läbimärjaks, ega näinud ühtki lubatud vaatamisväärsust.

Istudes bussipeatuse varjualuses, mille pingil ta oli oma magamiskoti lahti rullinud, oli ta hakanud ühel õhtul raamatu omadussõnu tõlkima. „Võluv“, otsustas Ben, tähendas „ilmetu“, „maaliline“ tähendas „kole, aga vaatel pole viga, kui vihm ükskord järele jääks“, ning „kütkestav“ paistis tähendavat, et „me pole siin kunagi käinud ega tunne kedagi, kes oleks“. Lisaks jõudis ta järeldusele, et mida eksootilisem on küla nimi, seda igavam see koht on.

Nõnda siis jõudis Ben Lassiter viiendal päeval kusagil Bootle’ist põhja pool Innsmouthi külakesse, mida polnud tema raamatus peetud ei „võluva“, „maalilise“ ega ka „kütkestava“ vääriliseks. Polnud kirjeldusi ei roostetavast sadamakaist ega mädanevate homaaripüüniste hunnikutest kivisel rannal.

Mere ääres oli kolm B&B-d üksteise kõrval: Merevaade, Mon Repos ja Shub Niggurath, kõigil neoonkirjas sildid VABAD KOHAD välja lülitatud ja kõigil ustel silt HOOAJAKS SULETUD.

Rannas polnud ka ühtegi avatud kohvikut. Üksildasel kala-krõbekartulikohal oli silt SULETUD. Ben ootas väljas selle avamist, kuni hall pärastlõunane valgus hämardus. Lõpuks lähenes mööda tänavat väike veidi konnanäoline naine ja keeras ukse lukust lahti. Ben küsis tema käest, millal nad avavad, naine vaatas teda hämmeldunult ja vastas: „Täna on esmaspäev, kullake. Me oleme esmaspäeviti alati kinni.“ Siis läks ta sisse ja pani ukse enda järel lukku, jättes näljase Beni ukselävele maha.

Ben oli kasvanud kuivas Põhja-Texase linnas: vett leidus seal vaid tagahoovide basseinides ja ainus liikumisvõimalus oli konditsioneeriga pikap. Nii oli mõte jalgsimatkast mööda mererannikut riigis, kus räägiti enam-vähem inglise keelt, tundunud talle ahvatlev. Beni kodulinn oli veel topeltkuiv: seal oldi väga uhked selle üle, et nemad olid alkoholi ära keelanud juba kolmkümmend aastat enne seda, kui kogu ülejäänud Ameerika keeluaja rongi peale kargas, ning nemad polnud sellelt kunagi maha astunud, seega ei teadnud Ben pubidest muud kui vaid seda, et need on patupesad, samamoodi nagu baarid, ainult nunnumate nimedega. Sellegipoolest soovitas „Jalgsimatkad Briti rannikul“ autor, et need on head kohad värvikate kohalike ja informatsiooni leidmiseks, et seal tuleks alati „üks ring välja teha“ ja et mõnes neist anti ka süüa.

Innsmouthi pubi nimi oli Surnud Nimede Raamat ja silt ukse kohal teavitas Beni, et omanik on keegi A. Al-Hazred, kellel on veini ja kange alkoholi müügi luba. Ben pidas aru, kas see võib tähendada, et nad pakuvad India toitu, mida ta oli söönud Bootle’isse jõudes ja lausa nautinud. Ta peatus siltide juures, millest üks ütles „Public“ ja teine „Saloon“, ning kaalus, kas esimene on tegelikult ka kõigi jaoks, või hoopis privaatne, nagu olid Briti koolid, aga läks lõpuks – sest see kõlas rohkem nagu miski vesternist – Salooni.

Ruum oli peaaegu tühi. Seal lehkas eelmise nädala mahaloksunud õlle ja päevavanuse sigaretisuitsu järele. Leti taga seisis trullakas blondeeritud naine. Ühes nurgas istusid kaks pikkades hallides vihmamantlitest härrasmeest, sallid kaelas. Nad mängisid doominot ja rüüpasid krobelistest klaaskannudest tumedat õlletaolist jooki, mida kattis pruun vaht.

Ben kõndis leti juurde. „Kas te süüa ka pakute?“

Baaridaam kratsis korraks nina ja möönis siis vastutahtsi, et küllap ta võiks talle teha ühe künnimehe oma.

Benl polnud vähimatki aimu, mida see tähendab, ja avastas end saja viiekümnendat korda soovimas, et „Jalgsimatkad Briti rannikul“ sisaldaks ühtlasi ka Ameerika‒Inglise sõnaraamatut. „On see mingi söök?“ küsis ta.

Naine noogutas.

„Hästi. Ma võtan ühe selle.“

„Ja juua?“

„Coca-Cola, palun.“

„Meil ei ole Coca-Colat.“

„Siis Pepsi.“

„Ka Pepsit pole.“

„Aga mis teil siis on? Sprite? 7UP? Gatorade?“

Naise pilk oli sama tühi kui varem. Siis ütles ta: „Ma arvan, et taga on vist pudel või paar Cherryade’i.“

„See sobib.“

„See teeb kokku viis naela kakskümmend penni. Ma toon künnimehe lauda, kui see on valmis.“

Istudes maha väikese kergelt kleepuva laua äärde ja juues midagi, mis kihises ja maitses ning nägi välja ühtviisi keemiliselt erkpunane, jõudis Ben otsusele, et küllap on künnimees mingit sorti lihalõik. Ta teadis, et jõudis selle järelduseni ärgitatuna soovmõtlemisest, kujutluspildist, kuidas künnimees kõnnib paari trullaka härja järel värskelt küntud põllu loojangu poole, aga ka sellepärast, et selleks hetkeks oleks ta suutnud täie rahu ja vaid minimaalse kõrvalise abiga terve härja nahka pista.

„Ja siit tuleb künnimehe oma,“ ütles baaridaam ja asetas tema ette taldriku.

Künnimehe oma osutus kandiliseks vängemaitseliseks juustulõiguks, salatileheks, alamõõduliseks tomatiks, millel oli peal pöidlajälg, millegi märja ja pruuni hunnikuks, mis maitses nagu hapu moos, ja väikeseks kõvaks rulliks, ning valmistas Benile kurva pettumuse. Ta oli hakanud aru saama, et brittide jaoks oli toit nagu mingit sorti karistus. Ta näris juustu ja salatilehte ja vandus maapõhja kõik Inglismaa künnimehed, kes olid otsustanud säärast pahna süüa.

Nurgas istunud hallides vihmamantlites härrasmehed lõpetasid oma doominopartii, võtsid oma joogid ja tulid istusid Beni juurde. „Mis sa jood?“ küsis üks neist uudishimulikult.

„See on Cherryade,“ ütles Ben. „Maitseb nagu keemiatehasest.“

„Huvitav, et sa nõnda ütled,“ märkis kahest mehest lühem. „Huvitav, et sa nõnda ütled. Sest mul oli üks sõber, kes töötas keemiatehases, ja tema ei joonud mitte kunagi Cherryade’i.“ Mees tegi teatraalse pausi ja rüüpas lonksu oma pruuni jooki. Ben ootas, et ta jätkaks, aga paistis, et sellega on lugu lõppenud, vestlus jäi soiku.

Ben, püüdes viisakas olla, küsis siis omakorda vastu: „Ja mida teie joote?“

Pikem kahest võõrast, kes oli tundunud kurblik, ergastus. „Oh, sa oled liiga lahke! Mulle pint Shoggothi Vana Pentsikut, palun.“

„Mulle sama,“ lisas ta sõber. „Ma võiks Shoggoti nimel tappa. Eh, vaat kus sellest saaks alles hea reklaamlause. „Võiksin Shoggoti nimel tappa!“ Peaks neile kirjutama ja selle välja käima. Vean kihla, et neil oleks väga hea meel.“

Ben läks leti äärde mõttega tellida kaks pinti Shoggothi Vana Pentsikut ja endale klaas vett, aga avastas, et naine oli kolm klaasi tumedat õlut juba välja valanud. Hea küll, mõtles Ben, läks trumm, mingu ka pulgad. Ta oli kindel, et Cherryade’ist hullem see õlu ikka olla ei saa. Ta võttis lonksu. Ta kahtlustas, et õllel oli sedasorti maitse, mida reklaamitaks kui täidlast, aga kui peale käia, siis peaksid nad tunnistama, et see on täidlane kits.

Ta maksis ja manööverdas end tagasi oma uute sõprade juurde.

„Seda et. Mis sa Innsmouthis teed?“ küsis pikem kahest. „Küllap oled üks neist meie Ameerika nõbudest, tulid kõiksekuulsamaid Inglise külasid vaatama?“

„Ameerikas pandi ka ühele selle järgi nimi, tead,“ lisas lühem.

„Kas Ühendriikides on ka Innsmouth?“ küsis Ben.

„Mu teada küll,“ vastas lühem mees. „Ta kirjutas sellest kõik see aeg. Tema, kelle nime me ei nimeta.“

„Vabandust?“ ütles Ben.

Väiksem mees heitis pilgu üle õla ja sisistas siis väga valjusti: „H. P. Lovecraft!“

„Ma ju keelasin sul seda nime öelda,“ ütles ta sõber ja rüüpas tumepruuni õlut. „H. P. Lovecraft. H. P. kuramuse Lovecraft. H kuramuse P kuramuse Love kuramuse Craft.“ Ta jäi vait, et hinge tõmmata. „Mida tema ka teadis? Eh? Ma tahan öelda, et mida kuradit tema ka teadis?“

Ben jõi lonksu õlut. Nimi oli ähmaselt tuttav, ta mäletas seda tollest ajast, kui kord isa garaaži taganurgas hunnikut vanu vinüülplaate lappas. „Kas see polnud mingi vana rokkbänd?“

„Ma’i rääkinud mingist rokkbändist. Ma mõtlen kirjanikku.“

Ben kehitas õlgu. „Pole kunagi kuulnud,“ tunnistas ta. „Ma lugesin peamiselt vesterne. Ja tehnilisi manuaale.“

Väiksem mees nügis oma naabrit. „Kuuled. Wilf. Kuuled seda? Ta pole temast kunagi kuulnud.“

„Nojah. Ega selles pole miskit halba. Mina lugesin enne Zane Grayd,“ vastas pikem.

„Nojah. Hea küll. See pole asi, millega uhkustada. See kutt … mis sa ütlesid, et su nimi on?“

„Ben. Ben Lassiter. Ja teie olete …?“

Lühem mees naeratas – ta näeb ikka hullupööra suure konna moodi välja, mõtles Ben. „Mina olen Seth,“ ütles mees. „Ja minu sõpra siin kutsutakse Wilfiks.“

„Väga meeldiv,“ ütles Wilf.

„Hei,“ ütles Ben.

„Kui aus olla,“ ütles väike mees, „siis ma nõustun sinuga.“

„Nõustud?“ küsis Ben hämmeldunult.

Väike mees noogutas. „Neh. H. P. Lovecraft. Mina kah ei mõista seda vaimustust. Ta ei osanud kuramuse kirjutadagi.“ Mees luristas oma õlut ja lakkus siis pika nõtke keelega vahu huultelt. „Ma tahan öelda, vaata kas või sõnu, mida ta kasutas. Mootsik. Kas sa tead, mida mootsik tähendab?“

Ben raputas pead. Näis, et ta istub kahe võõraga Inglise pubis, joob õlut ja räägib kirjandusest. Ja kahtles korraks, kas temast on saanud äkki keegi teine, kui ta parajasti tähele ei pannud. Õlu maitses aina vähem halb, mida sügavamale ta klaasis jõudis, ning Cherryade’i visalt püsiv järelmaitse hakkas kustuma.

Mootsik. See tähendab kummaline. Pentsik. Kuramuse kentsakas. Vaat seda see tähendab. Ma vaatasin järele. Sõnaraamatust. Ja luip?“

Ben raputas jälle pead.

Luipkuu tähendab, et kuu oli peaaegu täis. Ja siis veel see sõna, kuidas ta meid kogu aeg nimetas, mis? See asi. Mistan’d oligi. Algab k-ga. Keeleotsa peal …“

„Kohtlased?“ pakkus Wilf.

„Äkää. See asi. Tead küll. Kahepaiksed. Just. See tähendab, et me näeme välja nagu konnad.“

„Oota nüüd,“ ütles Wilf. „Ma mõtlesin, et need on nagu mingisugused kaamelid.“

Seth raputas tarmukalt pead. „Raudselt konnad. Mitte kaamelid. Konnad.”

Wilf luristas oma Shoggothit. Ben võttis ettevaatlikult lonksu enda oma, seda sugugi nautimata.

„Seda et,“ alustas Ben.

„Neil on kaks küüru,“ segas vahele Wilf, see pikem.

„Konnadel?“ küsis Ben.

„Nääh. Kaamelitel, kahepaiksetel kaamelitel. Samal ajal kui tavalistel keskmistel ühepaiksetel kaamelitel on ainult üks. See on neil pikkadeks rännakuteks läbi kõrbe. Nad söövad neid.“ 

„Konni?“ küsis Ben.

„Kaamelite küürusid.“ Wilf puuris Beni pilguga ühest oma kollasest pungis silmast. „Kuula nüüd mind, noorsand. Kui oled kolm-neli nädalat mööda rajatut kõrbe rännanud, tundub taldrikutäis küpsetatud kaameliküüru ikka juba väga isuäratav.“

Seth näis põlglik. „Sa pole kunagi kaameliküüru söönud.“

„Vabalt võin olla,“ vastas Wilf.

„Jah, aga ei ole. Sa pole kunagi isegi kõrbes käinud.“

„Noh, oletame, et kui oleksin läinud palverännakule Nyarlathotepi hauakambrisse …“

„Iidsete musta kuninga juurde, kes saabub öösel idast ja sa ei tunne teda − tema juurde, sa pead silmas?“

„Loomulikult pean ma teda silmas.“

„Lihtsalt küsisin.“

„Loll küsimus, kui sa minult küsiksid.“

„Sa võisid mõelda kedagi teist samanimelist.“

„Kuule, nagu see oleks mingi tavaline nimi, või mis? Nyarlathotep. Nagu neid saaks kunagi kaks olla, mis? „Terekest, minu nimi on Nyarlathotep, milline kokkusattumus, et me kohtusime, naljakas, et meid on kaks.“ Ega ikka ei ole küll. Igatahes, ma rühin seal läbi nende ääretute rajatute kõnnumaade, mõeldes endamisi, et võiksin kaameliküüru nimel tappa …“

„Aga sa ju ei teinud seda? Sa pole kunagi käinud Innsmouthi sadamast kaugemal.“

„No seda et … ei.“

„Eks ole.“ Seth heitis Benile võidurõõmsa pilgu. Siis naaldus ta lähemale ja sosistas talle kõrva: „Ta läheb selliseks, kui mõned joogid juba sees, ma kardan.“

„Ma kuulsin seda,“ ütles Wilf.

„Tore,“ vastas Seth. „Aga igatahes. H. P. Lovecraft. Ta kirjutas ühe kuramuse sellise lause. Köhhö. „Luipkuu rippus madalal taevas soimja Dulwitchi kentsakate kahepaiklike elanike kohal.“ Mida see tähendab, ah? Mida see tähendab? Ma küsin sinult, mida see kuradima tähendab? See tähendab kuradima seda, et kuu oli peaaegu täis ja kõik Dulwichi elanikud olid mingid kuradima pentsikud konnad. Vaat seda see tähendab.“ 

„Aga see teine asi, mida sa ütlesid?“ küsis Wilf.

„Mis asi?“

„Soimjas. Mis see tähendab?“

Seth kehitas õlgu. „Pole aimugi,“ tunnistas ta. „Aga ta kasutas seda jube sageli.“

Jälle valitses vaikus.

„Ma olen üliõpilane,“ ütles Ben. „Minust saab metallurg.“ Kuidagimoodi oli tal õnnestunud ära juua tema esimene pint Shoggothi Vana Pentsikut, mis oli, nagu ta rõõmsa jahmatusega taipas, esimene kord, kui ta alkoholi jõi. „Millega teie, kutid, tegelete?“

„Meie,“ ütles Wilf, „oleme jüngrid.“

„Suure Cthulhu jüngrid,“ lisas Seth uhkelt.

„Jah?“ ütles Ben. „Mida see endast kujutab?“

„Minu kord,“ ütles Wilf. „Oota nõks.“ Wilf läks baarileti juurde ja tuli tagasi veel kolme pindi õllega. „Vaata,“ ütles ta siis, „tehniliselt võttes ei kujuta see endast praegu eriti midagi. Jüngerdamist ei saa ka kõige parema tahtmise juures isegi selle kõige tegusamal ajal nimetada vaevanõudvaks tööks. Seda siis muidugi sellepärast, et ta magab. Või noh, mitte päris, et magab. Rohkem nagu, kui päris täpselt väljenduda, on surnud.“

„„Oma majas Uppunud R’lyeh’is Cthulhu näeb und,““ segas Seth vahele. „Või, nagu kirjutas poeet: „Surnud pole see, mis igavesti püsida võib …““

 „„…aga veidratel eoonidel …““ leelutas Wilf.

„… ja veidrate all peab ta silmas kuradima pentsikuid …“

„Just. Me ei räägi siin mingitest tavalistest eoonidest.“

„„… aga veidratel eoonidel surmgi surra võib.““

Ben oli veidi üllatunud, et ta paistis joovat juba teist pinti täidlast Shoggothi Vana Pentsikut. Vänge kitsemaitse ei olnud enam üldse nii pealetükkiv. Lisaks märkas ta rõõmuga, et ta pole enam näljane, et rakkus jalad ei valuta enam ja et ta kaaslased on võluvad, intelligentsed mehed, kelle nimedel oli raske vahet teha. Kui ta oleks olnud alkoholiga rohkem kogemusi, oleks ta teadnud, et see on üks sümptomitest, mis annab märku, et oled parajasti teise pindi Shoggothi Vana Pentsiku kallal.

„Nii et hetkel,“ ütles Seth – või oli see Wilf ‒ „polegi suuremat tegemist. Enamjaolt lihtsalt ootame.“

„Ja palvetame,“ lisas Wilf, kui see polnud just Seth.

„Ja palvetame. Aga juba üsna varsti see kõik muutub.“

„Jah?“ küsis Ben. „Kuidas nii?“

„Vaata,“ pihtis pikem mees. „Nüüd kohe, kas või juba hommepäev ärkab Suur Cthulhu (kes on momendil ebalõplikult lahkunud), meie boss, oma ookeanipõhja nii-öelda elupaigas üles.“

„Ja siis,“ jätkas lühem, „ta sirutab end, haigutab ja paneb riidesse …“

„Küllap käib ka vetsus, mind ei üllataks.“

„Võib-olla loeb ajalehti.“

„Ja olles selle kõigega ühel pool, tuleb ta ookeanisügavusest välja ja neelab maailma täielikult.“

Beni arvates oli see ettekujuteldamatult naljakas. „Nagu künnimehe oma,“ ütles ta.

„Täpselt. Täpselt. Väga hästi öeldud, noorsand Ameerikast. Suur Cthulhu kugistab maailma alla nagu künnimehe eine, nii et taldrikule jääb alles vaid natuke Branstoni marineeritud kurki.“

„See oli see pruun värk?“ küsis Ben. Nad kinnitasid talle, et seda see oli, ja ta läks baarileti juurde ning tõi neile kõigile veel ühe pindi Shoggothi Vana Pentsikut.

 

Järgnevast jutuajamisest ei mäletanud Ben enam eriti midagi. Ta mäletas, et lõpetas oma õlle ja et tema uued sõbrad kutsusid ta jalutuskäigule läbi küla, ning näitasid talle erinevaid vaatamisväärsusi nagu „sealt me laenutame videokassette, ja see hoone seal kõrval on Kirjeldamatute Jumalate Nimetu tempel, ja pühapäevahommikuti on seal krüptis kirbukas …“

Tema rääkis neile oma teooriast matkaraamatu kohta ja selgitas ‒ väga emotsionaalselt ‒, et Innsmouth on ühtaegu nii maaliline kui ka võluv. Ta ütles neile, et nad on parimad sõbrad, kes tal on kunagi olnud, ja et Innsmouth on kütkestav.

Kuu oli peaaegu täis ja selle kahvatus valguses tundusid tema uues sõbrad silmatorkavalt suurte konnade moodi. Või siis kaamelite.

Nad kõndisid kolmekesi roostetanud kai lõppu ning Seth ja/või Wilf näitasid Benile Uppunud R’lyeh’i varemeid, mis merepõhjas kuuvalguses paistsid, ja Beni haaras miski, mida ta seletas kui äkilist ja ettenägematut merehaigushoogu ning ta oksendas ägedalt ja lõputult kaua üle metallist käsipuu mustavasse merre …

Pärast seda läks kõik veidi pentsikuks.

 

Ben Lassiter ärkas künkanõlval, pea lõhkumas ja paha maitse suus. Ta pea toetus seljakotile. Mõlemal pool teda laius kivine nõmmepind, ei ühtki märki teest ega külast, olgu see siis võluv, maaliline, kütkestav või lausa koloriitne.

Ta liipas ja komberdas terve miili, enne kui jõudis lähima teeni ning mööda seda bensiinijaama.

Talle öeldi, et sealkandis pole mitte kusagil küla nimega Innsmouth. Pole küla, kus oleks kõrts nimega Surnud Nimede Raamat. Tema rääkis neile kahest mehest, Sethist ja Wilfist ning nende sõbrast nimega Vader Eoon, kes magas sügavalt kusagil merepõhjas, kui ta just surnud polnud. Nemad ütlesid talle, et neile ei meeldi just eriti Ameerika hipid, kes narkouimas mööda maakohti ringi kondavad, ning et pärast tassikest teed ja tuuni-kurgivõileiba tunneb ta end tõenäoliselt juba palju paremini, aga kui ta just tingimata tahab narkouimas mööda maakohti ringi konnata, siis müüb noor Ernie, kes töötab õhtuses vahetuses, talle suurima heameelega kena väikese kotikese kanepit, kui ta pärast lõunat tööle tuleb.

Ben tõmbas kotist välja „Jalgsimatkad Briti rannikul“ ja püüdis sealt Innsmouthi üles leida, et neile tõestada, et ta seda unes ei näinud, aga ei suutnud enam õiget lehekülge leida – kui see oli seal üldse kunagi olnud. Aga suurem osa ühest leheküljest umbes raamatu keskpaigas oli igatahes hooletult välja rebitud.

Siis kutsus Ben endale takso, mis viis ta Bootle’i raudteejaama, kus ta läks rongi peale, mis viis ta Manchesteri, kust ta istus lennukisse, mis viis ta Chicagosse, kus ta istus teise lennuki peale, mis lendas Dallasesse, kus ta jätkas kolmanda põhja poole suunduva lennuga, rentis auto ja jõudis lõpuks koju. 

Teadmine, et ta asub ookeanist rohkem kui kuuesaja miili kaugusel, osutus tema jaoks äärmiselt rahustavaks, kuigi veidi hiljem oma elus kolis ta Nebraskasse, et seda kaugust veelgi suurendada. Ta oli tookord näinud – või arvas, et oli näinud – selle vana kai all midagi, mida ta enam mitte kunagi oma peast välja ei saanud. Hallide vihmamantlite all luurisid asjad, mida keegi poleks tohtinud teada. Soimjas. Tal polnud vaja seda sõnastikust vaadata. Ta teadis. Nad olid soimjad.

Paar nädalat pärast kojujõudmist pani Ben oma „Jalgsimatkad Briti rannikul“ kommenteeritud eksemplari autori nimele kirjastuse aadressil posti koos pika ja põhjaliku kirjaga, milles oli hulk kasulikke soovitusi järgmiste trükkide tarbeks. Lisaks oli seal palve, et autor saadaks talle koopia leheküljest, mis oli tema raamatust välja rebitud, et ta süda saaks lõpuks rahu. Kuid kui päevadest said kuud, kuudest aastad ja seejärel aastakümned, tundis Ben sisimas kergendust, et vastus kunagi ei saabunud.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.6026)