Tõlkinud Priit Öövel

Avasin kingituse. Mis jamps see veel oli? „Oo, vau, aitäh vanaisa!“ Ta kohendas prille ja ütles: „See on HAM-raadio, amatöörraadio, poja. Mul endal oli nooruses samasugune. Sellel on sajamiiline tööraadius, nii et saad rääkida inimestega kõikjal Fairviews. Päriselt rääkida, mitte sõnumeid või e-maile saata, nagu te tänapäeval teete. Sa võid isegi mu vana litsentsi ja kutsungit kasutada.“

Jah, nagu ma seda kunagi teeksingi. „Tundub lahe, vanaisa!“

„Paneme selle koos üles.“

„ah, okei, lahe!“

Kahe tunni jooksul, mil ta aparaati üles seadis, õpetas ta mind sellega ümber käima ja rääkis lugusid teiste HAM-ide kohta, keda oli aastate jooksul kohanud. Ta lülitas raadio sisse ja sai ühenduse mingi pahurahäälse Fairview tüübiga. Nad vestlesid elavalt tükk aega sellest, kuidas Riiklik Sidekomisjon nende põhiseaduslikke õigusi alla surub.

Vaatasime Jeremyga filmi, saime Pannkoogimajast mõned tasuta pannkoogid ja pugesin varakult voodisse. Keskpärane sünnipäev, nagu tavaliselt. Mul on halb harjumus enne magamaminekut limonaadi juua ja nagu ikka, leidsin end varsti unetuna lage põrnitsemas. Brausisin Redditit, aga mingil hetkel hakkasid kõik kassipildid sarnastena tunduma...

Lülitasin HAM-raadio sisse ja mängisin häälestusnupuga. Peale politseiside, lennujuhtimistorni ja ühe tüübi, kes riigireservist jahvatas, valitses vaikus. Ohkasin, heitsin voodisse tagasi ja hakkasin poolunne vajuma.

Siis ma seda kuulsingi.

Algul arvasin, et kujutasin seda ette. Ma olin poolunes-poolärkvel ja sellises olekus kipub mõistus trikke tegema. Arvasin, et äkki hakkasin nägema und juba enne seda, kui olin päriselt magama jäänud ja olin seda häält endale ette kujutanud.

Nagu kutsuv hääl läbi sahina

Kuulatasin hetke. Ei midagi. Lihtsalt unenägu. Keerasin külge ja sulgesin silmad.

Ärkasin võpatusega. Jälle, ja nüüd olin selles kindel. Hääl hüüdis nagu kusagilt kaugelt eemalt.

See tuli raadiost.

Keerasin volüümi põhja, aga kuulsin seda siiski vaid vaevu, nagu hüüaks keegi kaevu põhjast. Reguleerisin häälestusnuppu, kuid see ei aidanud. Võtsin mikrofoni ja ütlesin „Halloo“?

Hääl vaikis. Paus oli päris pikk. Siis hüüdis hääl uuesti ja seekord selgemalt: „Halloo? Halloo?“

„Halloo, kas te kuulete mind?“ Tundsin end järsku tobedalt. See oli tõenäoliselt mingi järjekordne vandenõuteoreetikust ellujääja, kes elas metsas ja tahtis rääkida elektromagnetimpulssidest ja kulla hinnast või millestki sellisest. Siiski oli tema hääles midagi. Mingi kannatamatus, pakilisus, mida oli raske mitte tähele panna.

Raginas toimus kerge muutus ja hääl kostis uuesti. „Halloo?“ Ta ütles veel midagi. Midagi, mis tundus olevat saksa keeles.

„Vabandage, ma ei saa teist aru, ma räägin ainult inglise keelt“

Ta hakkas uuesti rääkima ja ma kuulsin, kui tugev aktsent tal oli. „Vabandage, ma küsin teilt, millal te olete?“

„Kus ma olen? Ma olen Chesteris, umbes 40 miili Fairviews väljas.“

„Ei, ei“ Ragin hakkas jälle häält üle võtma „Millal te olete?“

„Kuidas palun?“

„Mis aeg? Mis aasta?“

Ma jõllitasin raadiot. See oli siis üks neist HAMi friikidest, kellest vanaisa oli rääkinud. Raputasin pead ja itsitasin veidi. „Praegu on 2013, mees“

Kostis saksakeelset erutatud vatramist, mis muutus meeleheitlikuks, kui staatika hakkas tema häält matma. „Palun, ma pean teilt küsima... Palun oodake...“

Siis vaikus.

Panin mikrofoni käest. Tore. Järjekordne koht veidrikele, kus oma veidrusi rääkida. Ongi selliseid veel vähe. Lülitasin raadio välja ja läksin magama.

..................................................

„Mis kurat see veel on?“ küsis Jeremy.

Pööritasin silmi. „HAM-raadio. Vanaisa kinkis sünnipäevaks.“

„Täitsa perses, töötab ka või?“

„Jah, sajamiiline raadius. Aga suht mõttetu. Politseisagedus on vähe huvitavam, aga ülejäänud on mingid ellujääjad ja vandenõuteoreetikud.“

„Lahe. Me võiks teeselda, et oleme zombide piiramisrõngas. Teha sellega nagu seda „Maailmade sõja“ kuuldemänguvärki.“

Naersin. „Ma ei tea, mees. Seal on igasugu veidrikke. Ükspäev ma kuulasin seda ja mingi tüüp hakkas...“

Jeremy lülitas raadio sisse ja otsekohe kuulsin pöörast häält hüüdmas: „Halloo? Halloo?“

„See tüüp,“ ütlesin „see tüüp on üks kuradi psühho.“

„Lahe, mees. Mulle meeldib psühhodega rääkida.“ Jeremy võttis mikrofoni. „Halloo?“

„Halloo.“ Hääl kõlas ülirõõmsalt. „Palun ärge minge ära! Ma palju parandasin masinat. Ülekanne on nüüd palju parem.“

Jeremy itsitas: „Kuule mees, sul on siin raadios mingi kuradi Brüno,“ ta rääkis mikrofoni, „Ja, das is gut. Hea heli. Braavo.”

“Sprechen Sie Deutsch?”

„Paar semestrit olen õppinud jah.“

Nad vestlesid veidi saksa keeles. „Millest te räägite?“ küsisin.

Jeremy naaldus tagasi tooli seljatoele ja raputas pead. „See on ikka omamoodi vend. Küsisin kus ta on ja ta ütles, et „kaua aega tagasi, palju aastaid teie minevikus.“

„Kui mina temaga rääkisin, tahtis ta teada, mis aasta praegu on.“

„Ta teeb pulli. Tõenäoliselt käib ta siin, mängib, et on mingi ajarändur, lollitab ülejäänud veidrikke ja siis paneb salvestused Youtube´i. Päris hea mõte tegelikult, minu meelest.“

„Küsi kuidas ta minevikust meiega ühendust saab.“

Jeremy rääkis mikrofoni ja vastuseks kõlas erutatud saksakeelne vadin.

„Mis ta ütleb?“ küsisin.

„Pole aimugi.“

„Ma mõtlesin, et sa räägid saksa keelt?“

„Mitte sellisel tasemel. Kui ta kirjeldaks loomi, keda ta safaril näeb, siis suudaksin võib-olla järge pidada. Aga ta räägib asjadest nagu „osakeste vood“ ja „kaootilised kaksiklained“ või midagi taolist. Ma vist ei mõistaks teda ka siis, kui ma oleksin sündinud sakslane.“

Hääl raadios ohkas ja vaikis siis pikalt. Siis jätkas ta rusutud toonil: „Palun. Rääkige oma maailmast.“

Ma muigasin. „Me peaksime selle välja lülitama.“

Jeremy näis šokeerituna: „Miks?“

„Ta ilmselgelt mõnitab meid.“

„Ja siis? Tal tuleb see päris hästi välja. Ära ole peorikkuja. Mul pole tükk aega nii huvitavat vestlust olnud. Persse, mängime ajarändureid.“

Me rääkisime talle oma „tuleviku“ maailmast. Kirjeldasime lennukeid, isesõitvaid autosid, kosmosejaamu, mikrokiipe. Püüdsime kirjeldada nutitelefoni, aga see oli võõra kehva inglise- ja Jeremy kehva saksa keele oskuse tõttu väga keeruline. Ta oli hämmastuses internetist, pahviks löödud kuulkäigust ja kõvasti lõbustatud, kui lasime talle Daft Punki, kui näidet tuleviku kultuurist. Jeremy rääkis temaga minu meelest liiga kaua Vitamixi blenderist.

Ja kõige selle jooksul korrutas hääl: „Ilus. Kui ilus...“

„Hea küll, aitab nüüd meist, mein herr,“ ütles lõpuks Jeremy. „Sinu kord, räägi meile oma maailmast.“

Ta vaikis pikalt. „Minu maailm,“ ütles hääl, „on väga sünge. Halvad asjad juhtuvad. Ma ei tea... kuidas me neist varjudest pääseme.“

„See tüüp improviseerib päris hästi,“ arvas Jeremy.

„Palun, mu sõbrad. Mul on küsimus. See on väga tähtis. Ma pean küsima.“

Jeremy naeratas. „Aga muidugi. Lase aga käia.“

Hääl küsis midagi saksa keeles. Jeremy kulm tõmbus kortsu.

Äkki kostnuks raadiost nagu puruneva klaasi heli. Hääl ahmis õhku. „Nein. Nein.“

Siis olid seal teised hääled, vihased hääled, karjumine. Kostis, nagu täidaks tuba hullunud ja laamendav rahvamass. Kostsid kõvad paugud ja kolin, nagu oleks mööblit ümber lükatud. Hääled muutusid järjest valjemaks ja valjemaks. Kostis kõrvulukustav mürtsatus.

Siis valitses vaikus.

Vaatasin Jeremy poole. „Mis kurat just praegu juhtus?“

Ta raputas pead. „Ma ei tea. Seal olid teised inimesed. Nad ütlesid „koer“, „vääritu koer“, ikka ja jälle... kõlas nagu nad oleksid selle koha segi peksnud.

Keerasin häälestusnuppu, kuid häälest polnud enam jälgegi. Istusime Jeremyga mõnda aega vaikides.

„Tema küsimus,“ meenus mulle. „Mida ta sinult küsis?“

Jeremy vahtis raadiot ja vastas: „Ta küsis, kas neid on võimalik peatada?“

---------------------------------------

Jälle liiga palju limonaadi. Järgmine unetu öö. Lugesin kokku praod laes, uuesti ja uuesti... Lõpuks hakkasid mu laud raskeks muutuma.

Äkiline ragin raadiost pani mu südame puperdama. Tõusin võpatusega voodisse istukile. Staatika hääbus ja asemele tuli hääl. See rääkis saksa keeles, pehmelt. Ma sain vihaseks. Mul oli sellest kõrini. Kõrini temast ja ta lollidest tempudest. Ma oleksin tahtnud raadio puruks lüüa.

Haarasin mikrofoni ja karjusin: „Jumala pärast, jäta mind rahule! Mind ei huvita su lollakas, persekukkunud ajaränduri mängimine. Jäta mind ükskord rahule!“

Aga ta jätkas rääkimist nagu ei kuulekski mind. Tema hääl oli värisev ja vaikne. Ma ei saanud aru, millest ta kõneles, kuid ma tundsin ta hääles otsatut kurbust.

Haarasin telefoni ja panin selle lindistama. Istusin seal. Kuulasin ja salvestasin, kuni ta lõpetas. Istusin vaikuses veel mõned minutid ja kui olin kindel, et see oli kõik, lülitasin raadio välja.

Ma saatsin helifaili Jeremyle koos selgitusega, mis oli just juhtunud. Palusin tal see ära tõlkida. Järgmisel päeval koolis andis ta mulle lõunavahetunni ajal paberilehe. Ta ei öelnud midagi, lihtsalt ulatas selle mulle ja kõndis minema.

Sellel seisis:

Mu sõbrad, ma ei tea, kas te kuulete mind. Ma ei tea, kas te üldse mind kunagi kuulsite või kujutasin ma meie kohtumist ainult ette. Aga ma loodan, et te olete seal.

Masin on pöördumatult kahjustatud. Võib-olla saaks seda suure tööga parandada, aga mul pole selliseks ülesandeks kahjuks ei aega ega vahendeid. Ma olen väga kurb, et me ei saa enam vestelda. On nii palju küsimusi, mida ma soovisin küsida. Nii palju, mida tahtsin teie maailma kohta õppida. Kuid teadke, et ka selle põgusa ajaga andsite te mulle, väsinud mehele, põhjuse edasi elada.

Ma tean nüüd, et minu maad haaranud hullust ei saa peatada. Ma ütlen oma pojale, et ta peab olema tugev. Ütlen talle, et meie inimesed on vastu pidanud tuhandeid aastaid. Ma ütlen talle, et kui me olime piisavalt tugevad ehitamaks püramiide, oleme me ka piisavalt tugevad, et astuda vastu mõnele haukuvale säärsaabastes ahvile. Aga ta teab, et ka mina kardan. Me oleme marssimas luupainajasse, mis nõuab meilt tohutut lõivu. Ma ei tea millal see lõppeb. Ainus, mida ma tean, on see, et kuidagiviisi jõuab meie maailm teie omani.

Kui mõtlen teie maailmale, tunnen midagi, mida pole juba aastaid tundnud. Tunnet, mis on minu kaasaegsetele pea et tundmatu. Ma tunnen lootust. Sest sellises maailmas nagu teie oma, maailmas täis imelisi leiutisi ja progressi, ei ole sõjaks enam põhjust. Pole põhjuseid näljaks ja ebaõigluseks. Oma südames ma tean, et te olete seljatanud probleemid, mis meie liiki on mürgitanud ja loonud rahuarmastava ja ühtse maailma.

Ma ei suuda kujutleda, kuidas selline maailm suutis võrsuda sellest pimedusest, mis praegu meie maailmajagu katab. Aga ma loodan, et tulevik on täpselt nii ilus, nagu te mulle kirjeldasite. Ma loodan, et teie ehitasite maailma, millist meie ei suutnud. Ma loodan, et teie õppisite meie vigadest. Ma loodan, et teie kohtlete üksteist austuse ja lugupidamisega, mis on kogu inimkonna sünniõigus. Ma loodan, et te olete unustanud sõna „vihkamine“. Ma loodan, et asjad on teisiti.

Hüvasti, mu sõbrad, varjudest.

Dr. Albert Bachman. Frankfurt, Saksamaa. 12. novembril 1938.

Nali. See oli ju kõigest nali. Ma ei tea, miks ma sellest üldse kirjutan. Pole mingit võimalust, et see oleks olnud mingi päris... ulme... sci-fi värk. See oli lihtsalt keegi, kel oli palju aega, et meid niimoodi lollitada. Tõenäoliselt ta praegu kuulab oma salvestusi ja naerab meie üle.

Lihtsalt nali.

Aga...

Ma hoian ikkagi raadiot öösiti töös. Ma lülitan selle sisse, kui heidan voodisse. Ja mõnikord kui just hakkan unne vajuma, arvan et kuulen kauget häält, mis pimedusest kutsub. Häält varjudest. Nõrka ja jõuetut, kuid siiski lootusrikast. Ma tõusen voodis istukile ja kuulatan. Püüan kuulda helisid, sõnu, midagigi. Aga ma ei kuule kunagi rohkem midagi. See on ainult meelepete. Ma ei maga enam eriti. Tõenäoliselt sellepärast, et ma joon liiga palju limonaadi, eks?

Eks?

Kuuldemänguna saavad seda juttu kuulata Tumedad Tunnid Podcasti toetajad lehel patreon.com/tumedadtunnid