Uhkus

Isa Augustus võttis kannu pliidilt ja valas kuuma vee kruusi. Õues möllas raju, kuid toas, küünlavalgel, sooja pliidi ääres, oli hubane ja soe. Ta toetas tassikese väikesele lauale, solgutas mõtlikult seal väikest teepakikest ning vajus siis aeglaselt tugitooli. Leib ja tee, see oli tema ainuke mokatäis täna õhtul. Vähenõudlik nagu ta oli, põgenenud ilmaelu eest siia mahajäetud saarele, nautis ta täiega vaikust ja üksindust.

"Mjäuuu." Must kass tuli tuppa, jooksis saba püsti peremehe juurde, hüppas talle sülle ja hakkas nurruma.

"No kõtt-kõtt, Kuradike!" tõrjus püha isa leebelt kassi sülest. "Mine-mine vaata - kitsepiima panin sulle!"

Kass läks sooja pliidi äärse nuuskima. Sinna, kus oli tema toidukauss.

Kuradisaar oli vaid viieteistkümnehektariline laiuke, mandrist kolme miili kaugusel. Isa Augustus oli selle ainuke püsielanik ja ta elas vanas päevinäinud puukirikus, mille oli omaenda kätega taastanud. Laiu keskmine osa oli metsane, kaldad enamuses roostikku kasvanud ning varjasid linnupesitsusaegadel loendamatul hulgal mune ja eri liiki lindude tibusid. Vaid saarekese kirikupoolsel küljel oli pisike sadamakoht, kuhu püha isa tuttav George, mitte tihedamini, kui üks kord nädalas, kõike vajalikku saareelanikule kätte toimetas: toidukraami, tööriistu, raamatuid ja muudki elutähtsat. Vanasti oli saarel olnud ka küla, parimatel aegadel kuni 4 talu ja suisa kõrtski, metsavahel ka väike surnuaed, kuid sõjajärgselt oli kogu saar tühjaks ning ajahambale jalgu jäänud. Kui preester siia jõudis, oli kirikuhoone päris hirmsas seisukorras. Isa Augustus, oma kuldsete kätega, võttis ette ja kõpitses, kuni see samm-sammult hakkas meenutama oma endist välimust. Kiriku juurde kuulusid veel kuurid, väike saunahoone, ait ning puu- ja juurviljaaed, kus mehele meeldis näppe mulda pista ning pisike laut, kus oli tema teine lemmikloom - kodukits. Päevad möödusidki tööd tehes ja toimetades, raamatuid lugedes ja kirjutades ning palvetades.

 

Sellist raju polnud Kuradisaare ümbrus veel möllamas näinud. Lained peksid üle sadamakai ja kangemad ulatusid pritsmetena isegi isa Augustuse paadini, mis ometi väga kaugel külili lamas. Oleks mees oma tavalist hilisõhtust ringkäiku kiriku ümber teinud, oleks ta merel, mitte sugugi kaugel, näinud ühte kaatrit, mis lainete meelevallas ühele ja teisele poole peksles, vaevalt veepeale jäädes. Kuid sellise koerailmaga jättis ta oma jalutuskäigu vahele. Rahulikult istus ta oma mugavas toolis, silitas sülesistuvat kassi, luges piiblit ning lürpis vahete-vahel suurte lonksudega teed. Kaater jõudis meeter-meetri haaval saarele lähemale.

Ahnus

Isa Augustus avas silmad ja haigutas. Torm oli vaikinud. Selle asemel kostis väljast midagi, mis meenutas inimkeelt. Krapsti oli ta püsti, riietus kiirelt ja läks uurima, milles asi. Georg pidi ju alles viie päeva pärast tulema?

Uksel jäi ta aga soolasambana seisma. Sadamakaisse oli sisse sõitnud väike kaater. Räsitud ja kriimuline. Kiriku poole tuli aga kamp tegelasi, kes samuti seisatasid ja hämmeldunult saareelanikku jõllitama jäid.

"Sa ütlesid ju, et see saar on inimtühi!" kraaksus pikk ja kiilakas militaarvälimusega kolge oma lühemalt, aga jässakamalt kaaslaselt.

"Seda ma kuulsin jah! Kes kurat Sa veel oled? Kas mingi ärakaranud vang?" küsis see jässakam tüüp nüüd Augustuse käest.

"Isa Augustus," tutvustas see ennast alandlikult. "Ma elan siin juba kuuendat kuud. Aga tulge sisse!"

Ta sai aru, et need inimesed nalja ei mõista, kuid midagi ta silmis lasi arvata, et olukord oli tal kontrolli all.

See ohtlik kamp sisenes nüüd tema kirikusse. Neli meest ja üks naine. See pikk ja kiilaks oli tõenäoliselt nende pealik, nii teda ka omakeskis hüüti. Kaks jässakamat tüüpi lohistasid kirikusse laevaõnnetuses vigastada saanud meest. Viimasena sisenes nende järel pikkade punaste juustega naisterahvas, kes Augustusele pikalt otsa vaatas. Isa lõi silmad maha ja juhatas grupi tagaruumi poole.

"Mul on mõned madratsid ka, saate pehmema küljealuse."

Lühike ja jässakas mees, keda kaaslased olid kutsunud Ihukaitsjaks, jalutas aeglaselt Augustuseni, vaatas teda irvitades ja küsis: "Aga kus siis peremees ise magab? Äkki pakuks külalistele veel mugavama aseme, kui me siin viie-tärni saarel oleme sunnitud puhkama?". Ihukaitsja oli jõudnud Isa Augustusele ähvardavalt lähedale ja vaatas talle läbitungiva pilguga otsa.

"Jah, loomulikult! Minu voodi on seal toas," näitas too veidi väriseva häälega, osutades kõrvalruumi.
"Ole võõrustaja vastu viisakas!" ütles punapäine kaunitar, hüüdnimega Beib, nõudlikult ja pöördus siis püha isa poole: "Kas saaksite palun kausitäis puhast vett ja midagi sidumiseks tuua?" Ta oli kummardunud haavatu kohale ja kontrollis haavade seisukorda. Too oigas.

"Nii! Ihukaitsja ja Autojuht, minge tooge kaatri juurest pagas ära! Me seame siia ruumi oma staabi üles!" ütles Pealik nõudliku tooniga ja kui nood kirikust väljusid, tegi saareelanikule lühidalt olukorra selgeks: "Tänu eileõhtusele tormile jääme me määramata ajaks siia saarele ja kasutame teie külalislahkust! Kuidas siin söögiga lood on? Kas välisilmaga ühendust on võimalik saada? mobiililevi siin vähemalt pole," uuris Pealik oma telefoni ja jätkas siis pettunult, "kaatri raadiosaatja on samuti otsad andnud."

Augustus mõtles, et kas tasub Georgi mainida, kes teab, milleks nad võimelised on. Sestap vastas ta, et saarel puudub igasugune side välisilmaga, ta kasvatab endale ise toitu ja vaid vahest harva käib mandril toiduvarusid täiendamas.

"See on halb!" vastas Pealik, kes tuhnis parajasti tagaruumi kappides. Järsku ta karjatas ja sõna otseses mõttes lendas kapist mitu meetrit eemale. Kapist kostis sisinat ning sealt ronis välja kass.

"See on kõigest mu kass, Kurat!" ütles Augustus ja võttis looma endale sülle. "Rahulikult, kiisuke, need on meie külalised."

 

Mehed jõudsid kaatri juurest tagasi, käed kotte täis ning viskasid need nurka. Kotid vajusid külili ning põrandale kukkus ka hunnik rahapakke. Preester vaatas uudishimulikult Pealikut.

"Pangarööv!" sõnas too uhkelt. "Tahtsime üle lahe karata, paraku paiskas torm meie plaanid uppi. Siin kavatsesime ühe öö olla."

"Saame rahulikult ära jagada, küll tekib ka võimalus siit jalga lasta," mainis Autojuht.

"Millal saad kaatri käsile võtta?" küsis Ihukaitsja Mehaanikult, kes ikka veel oigas.

"Päev kulub vähemalt taastumisele," arvas Beib.

Ihukaitsja hakkas rahas sobrama. "Kuule papp! Oled sa niipalju pappi ennem näinud?" irvitas ta.

Pealik vaatas etteheitvalt Ihukaitsjat ja küsis võõrustajalt: "Kuidas toiduga oleks? Meil on üht-teist endalgi, aga kuna olukord on kesine, kasutame paraku teie moona!"

"Vaatan, mida teile leian," vastas Augustus lühidalt ja läks kööki.

Aplus

Kui preester tagaruumist lahkus, uuris Ihukaitsja sosinal Pealikult: "Mida sa tollest vagatsejast arvad? Kas ta on meile ohtlik?"

Autojuht oli ülbe nagu alati: "Mida see könn meile teha saaks?"

"Näpata meie raha? Kutsuda kuidagi võmmid? Mida iganes!"

"Tundub ohutu! Aga hoiame tal silma peal!" Pealik oli rahulik. "Teeme tema elamisele, samuti kogu saarele tiiru peale! Otsime relvi, paate, mida iganes, millest kasu võiks olla!"

Mehaanik, kes oli vahepeal magama jäänud, ägas läbi une. Beib võttis Pealikult ümbert kinni, surus end ta vastu ja nurrus: "Jäta muretsemine! Hea, et me põhja ei läinud. Mõned päevad puhkust ja värsket õhku kuluvad meile ära! Lähme teeme enne sööki ühe jalutuskäigu!"

Pealikule paistis see mõte meeldivat. Kirglikult suudles ta oma seksikat kaaslannat, andis meestele mõned juhtnöörid ja need lahkusid. Autojuht ja Ihukaitsja jäid hetkeks vaidlema, kes preestri majapidamist uurima läheb ja kes peab rahasid ning haiget Mehaanikut valvama, kuid jõudsid siiski kokkuleppele ning tugevam Ihukaitsja lahkus samuti ruumist.

 

Isa Augustusel oli lihtne toit valmistatud: pannil praetud kaalika- ja porgandiviilud, kõrvale tassitäis kitsepiima. Autojuht tuli toidulõhnade peale kööki, samuti jõudsid metsast tagasi õhetavate nägudega Pealik ja Beib.

"Kaugel siis ka ära käisite," küsis Autojuht irooniliselt. Beib tegi kavala näo ja lausus: "Tahad teada jah? Ma võin pärast näidata."

Nad tõstsid endale toitu taldrikule ja istusid sellega puidust laua taha.

"Kuidas Mehaanikul on? Saab ta ka süüa," küsis Beib Autojuhilt.

"Las puhkab välja," oli see lakooniline.

"Aga kus Ihukaitsja on?" Seda küsis Pealik.

"Pole veel tagasi jõudnud. Sööme kõhud täis ja lähme uurimisretkele. Võtame preestri endaga kaasa."

See seisis alandlikult kirikuuksel ning kuulas-vaatas külalisi.

"Teed meile ühe saaretuuri, jah? Ega sul ometi selle vastu midagi pole?"

"Ei! Loomulikult mitte! Kuidas teile toit maitseb?"

"Pole viga! Olen viletsamateski kohtades ööbinud ja sitematki laket helpinud," naeris Autojuht.

Pealik vastas aga sõbralikult ja lühidalt: "Väga maitsev on!"

Seltskond lahkus söögilauast saart uurima. Nad kõndisid ümber kiriku, preester kõige ees, rääkides neile saare ajalugu ja enda restaureerimisnippe kiriku ülesehitamisest. Pealik ja Beib kuulasid huviga, Autojuhti preestri jutt eriti ei huvitanud, tema nuuskis silmadega maast jälgi, lootes midagi leida, suitsukoni või taolist, mida Ihukaitsja maha võiks olla visanud. Talle tundus kahtlane, et see juba nii kaua kadunud on.

"Ja see on mu ait," jätkas preester ringkäiku, kui nad jõudsid pika madala maakivist hooneni. "Legend räägib, et seda kasutasid sakslased sõja ajal piinakambrina."

Kõik piilusid sinna uudishimulikult sisse. Nende pettumuseks oli aidamaja seest ohutu ja igav. Ühes nurgas oli kitsele heinavaru, teises tööriistad.

Longiti edasi. Järgmisena jõuti laudani. Preestri must kass sammus praokil laudauksest välja ja limpsas keelt.

"Kõtt!" lõi Autojuht jalaga vastu maad ja naeris. Tema naer aga vaibus, kui ta ukse lahti tõmbas. Kurat kräunus haledalt ja tegi kiiresti sündmuspaigast vehkat.

Teised järgnesid Autojuhile ja olid tunnistajateks hirmsale vaatepildile. Ihukaitsja rippus seinal, käed lae all kinni seotud, jäme teivas läbi kõhu torgatud. Äkki ta tõstis aeglaselt pea ja vaatas Pealikule oma klaasistunud silmadega otsa ning ägises midagi arusaamatut. Suunurgast nirises veidi verd, kui ta pea jälle elutult alla lasi.

Kui lauda pimedamas pooles hein sahises ja kahtlast möginat kostis, olid külalistel närvid nii krussis, et kõik haarasid enda relva järele. See ei olnud deemon. Augustuse kits tuli pimedusest välja ja sammus preestri juurde.

"Ei ole sulle midagi praegu, pärast poole toon maiust," silitas see kitse pead.

See oli Autojuhile liiast. Ta kargas preestri poole, võttis tollel hõlmadest kinni ja virutas vastu ust, nii et see kääksudes eest ära tuli ning mehed laudast välja veeresid.

"Kuradi värdjas, mis siin toimub?"

Pealik ja Beib tulid samuti välja ja kummardusid ähvardavalt selili preestri kohale.

"Kas sina tapsid ta?", "Kas siin faking saarel elab veel keegi?", "Mis kuradit siin toimub?", küsisid kõik läbisegi ja raputasid vaest preestrit nagu märga kaltsu.

Kadedus

"Si-si-siin on kummitanud küll, need piinatute hinged," kogeles püha isa, aga jätkas siis kindlameelsema hääletooniga, "aga miks te üldse arvate, et minul või saarel sellega midagi pistmist on? Vähem inimesi - vähem raha jagamist! Saate aru, mida ma mõtlen?"

Kõik jäid vakka. Pealik ja Beib vaatasid kahtlustavalt Autojuhi poole, see põrnitses omakorda Pealikku.

"Selles jutus on point!" ütles Pealik temale omase rahulikkusega.

"Mis te mind vaatate? Kas arvate tõesti, et ma võiksin meie kambajõmmi tappa?" küsis Autojuht ja jätkas, "keda te usute, seda pederasti siin või mind?" Ta taganes igaks-juhuks paar sammu ja tõmbas käed rusikasse. Pealik lähenes talle.

"Kõik võib olla, kõik võib olla! Meie läksime sadama poole," puudutas Pealik käega Beibe kätt.

"Mina tegin köögis süüa," piiksus preester.
Pealik jätkas: "Sina jäid Ihukaitsjaga kahekesi, kui Mehaanikut mitte arvestada."

"Mehaanik?" küsis selle peale Beib. "Kas võib olla, et ta on hoopis kogu selle aja teeselnud?"

Saare külalistele lõi nüüd elu sisse ja nad lippasid kirikusse vaatama, mis olukord seal on. Kirikuuksel kokku põrgates, ent edasi komberdades jõudsid nad tagaruumi.

 

Mehaanikut ei olnudki seal. Rahakotid olid lahti ja raha vedeles siin-seal põrandal. Mitmes kohas põrandal oli suur vereplekk ja jäljed viisid magamistuppa. Kostis sahinat ja Mehaanik tuligi jalga järel liibates sealt välja, kätel ja paremal põsel hüübinud veri.

"Hei kutid! Mis toimub?" küsis ta lõbusalt. "Kas me oleme pääsenud?"

Autojuht vaatas hambad ristis Mehaaniku veriseid käsi ja tormas talle tigedalt urhates kallale. Paremsirge lõi Mehaaniku jalust maha uimaseks, enne kui Pealik vahele jõudis.

"Oot nüüd! Mida sa peksad kõike, mis liigub!? Rahune maha!"

"See sitapea teeskles siis kõikseaeg, et rohkem raha saada!?" Autojuht värises vihast. "Ma löön tema ka mättasse, siis on veelgi vähem, kelle vahel raha jagada!"

"Me ei tea veel, kuidas see kõik juhtus! Siin on midagi mäda!" Pealik vaatas ringi ja küsis siis kahtlustavalt: "Kus preester läks?"

"Ma lähen vaatan," ütles Autojuht ja läks teda otsima.

Kuni Pealik ja Beib Mehaaniku tagaruumi lohistasid, käis Autojuht mööda kirikut. Preestri leidis ta kirikusaalis altari ees põlvitamas ja palvetamas. Autojuht läks isa Augustuse ette ja surus julmalt ta näo enda kubemesse.

"Ime lahti, usumees!"

Kuna vastupanu ei osutatud, lasi Autojuht preestri pea lahti ja lükkas mehe põrandale pikali.

 

Mehaanikule tuli tasapisi eluvaim sisse. Ta avas silmad, oigas ja katsus oma vasakut silmaalust.

"Kus ma olen?" ägises ta tasakesi.

"Mida sa viimasena mäletad?" küsis Beib ja puhastas märja lapiga Mehaaniku pead.

"Ee-et röövisime panka ja sõitsime sadamasse?" Mehaanik vaatas kaaslastele otsa, mõtles veidi ja jätkas: "Kaater sõitis hunnikusse?" Ta tõusis istukile ja vaatas ringi. Märgates rahakotte ja ümberringi vedelevaid rahatähti küsis ta: "Aga kus me nüüd oleme? Saime hakkama?"

Nagu vastuseks kostis kiriku teisest otsast läbitungiv karjatus. Pealik ja Beib ruttasid vaatama. Mehaanik küll proovis, aga ei suutnud lõpuni tõusta ja vajus nagu jahukott rahahunnikute vahele.

Kirikusaalis avanev vaatepilt oli sama õudne kui laudas. Pealiku ja Beibe jalge vahelt jooksis jällegi preestri must kass minema, saba järel vonklemas.

Altari ees lamas pikali värisev preester, hoides käes väikest krutsifiksi. Altaril lamas Autojuht. Kõri poolenisti läbi lõigatud. Verd purskas ja voolas mööda altarit allapoole.

Pealik kummardus ta kohale.

"Kõrrat," kähises verine mees vaevaliselt oma viimset hingetõmmet ja osutas uksele, kust ta kaaslased olid just tulnud. Kirik nägi välja, nagu oleks seal just mingi saatanlik rituaal toimunud.

Pealik küsis: "Mida-mida? Kurat?"

"Kurat on preestri kassi nimi," ütles Beib ärritunult. "Igalt poolt on too saatanasigitis minema jooksnud."

Pealik astus preestri poole ja toetas talle saapa kõrile: "Kas see kass on tapja?" Preester, ikka veel värisedes, noogutas vaevumärgatavalt.

"Me tapame selle roju!" oli Pealik resoluutne.

 

Iha

Ööseks lukustasid pangaröövlid isa Augustuse tema magamistuppa kinni. Enne magamaminekut jõid nad öölambivalgel veel viskit, lugesid rahasid ja ladusid kolme erinevasse hunnikusse - eks nad mõningal määral olid tekkinud olukorraga ka rahul, kuid hirm tuleviku ees kummitas neid kõiki. Mida kuradit siin saarel toimub? Kuidas nad oma laeva terveks teevad ja kuidas nad siit ära pääsevad? Pealikule tundus preester väga kahtlane, hoolimata tema haledast kujust. Beib oli umbusklik ja arvas, et kass on süüdi. Rohkem see oma nägu kirikusse ei näidanud ja ka Augustus ei osanud öelda, kus ta võiks hulkuda. Tema sõnul oli Kurat ka ennegi öösiti väljas olnud. Saar ju hiiri täis.

Pealik ja Beib ootasid kannatlikult ära, kuni Mehaanik norskama hakkas ning hakkasid siis armatsema. Nad kiskusid üksteist alasti ja nahistasid hiirvaikselt, kuni mõlemad lõpuni jõudsid. Rahuldatuna jäid nad mõlemad magama, päevamured unustatud.

 

Suure kolina peale avas Pealik hommikul silmad, tõusis ruttu istuli ja krabas madratsi kõrvalt oma püstoli. Vastik kassirajakas, kes oli meeste seljakottide juurest klaasi ümber ajanud ja tõenäoliselt ka ise selle peale ehmatanud, pani putku. Pealik tõusis vaarudes, vandus kõva häälega, nii et ka Mehaanik silmad lahti lõi ja uniselt ringi vaatas.

"Raisk, kes mu viski ümber ajas?"

Pealik vaatas kõrvale, kus magas Beib oma magamiskoti all ümbritsevast välja tegemata.

"Ahoi! Maast lahti! See kuradi kõuts käis jälle siin," raputas Pealik kaaslannat. "Tuleb ta üles otsida!"

Magamiskoti all tundus olevat elutu pamp. Pealik tõmbas selle pealt.

Naise elutud silmad olid lahti ja klaasistunud. Surnud! Ta käte alt, mis olid rinnal risti, paistis midagi. Pealik kangutas need lahti ja luges terariistaga kõhule kraabitud sõna: "Patt".

Mees tõusis ja vaarus magamistoa poole. Preestri uks oli lukus. Ta avas selle. Isa Augustus oli juba riietunud.

"Tere hommikust!" tervitas ta viisakalt.

Pealik ei vastanud. Ta vaatas toas ringi, et leida midagi kahtlast, verepritset, -plekki, jälge. Ta kiskus kirikuisa voodi laiali, vaatas toa ainsa tooli alla ja katsus põrandalauad läbi. Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Kui ta naases, polnud Mehaanik veel oma magamiskotistki välja roninud, vaid valas endale viskit. Preester hoidis kahe käega peast kinni ja halas: "Oh kõigevägevam, anna meile andeks meie patud!"

Pealik aga võttis püssi ja läks Kuradit otsima.

Laiskus

Mehaanik oli täis nagu tarakan. Enamasti lamas oma madratsil, pomises midagi arusaamatult, vahepeal tuigerdas mööda ruumi, koperdades madratsite ja kottide otsa. Valas endale pidevalt viskit juurde. Preester askeldas köögis ja valmistas hommikusööki. Seekord kolmele inimesele. Potis kees juurviljaleem. Vahepeal käis tagaruumis vaatamas, mida Mehaanik teeb.

"Mul on jummmala savi kõigest," lalises too. "Ma ei viitsi mide sittagi enam teha, hõk!". Ta vaatas preestrit ja lausus: "Tulgu see faking kassirajakas siia, hõk, ma ei karda teda! Kägistan ta nende kätega ära!" näitas ta preestrile oma käsi, seejärel koperdas ta aga enda madratsi otsa ja kukkus pikali, ajades viskipudeli ümber. Paraku polnud sellel korki, nii et enamus alkoholist voolas põrandale.

"Persse raisk ma ütlen!" Mehaanik tõstis pudeli püsti ja hoidis seda väriseva käega silme ees.

"No natuke veel on," ütles mees ja kulistas viimase lonksu otse pudelist.

Preester läks tagasi kööki. Mehaanik mõtles just minna välja oma põit kergendama, kui kiriku tagaruumi uksest tuli aeglaselt sisse preestri must kass. Piilus arglikult Mehaanikut ja suundus nõtkelt põrandal oleva viskilaigu poole.

"Tere, Kurrat," kraaksus Mehaanik ja kompas madratsi alt oma püstolit, leidis selle üles, proovis kassi sihikule saada ja lasi.

 

Pealik komberdas mööda saare metsatukka. Seal kasvasid kuused ja männid, sekka ka mõned üksikud lehtpuud. Pinnas oli pehme ja samblane. Mätastel kasvasid üksikud pohlad. Vahepeal jäi ta seisma ja kuulatas, aga Kuradist polnud haisugi. Mees jõudis metsast välja roostikuni. Pealik mõtles juba ümber metsatuka teist kaudu kirikuni minna, kui kuulis lasku, mis üle saare kaikus.

"Fakk! Mis nüüd juhtus?" Ta võttis püstoli kindlamalt kätte ja hakkas kiire sammuga tuldud teed tagasi astuma.

"Mehaanik lasi preestri maha või?" pomises ta omaette.

Juba kaugelt hakkas ta kuulma õudusvärinaid tekitavaid kriiskeid. Ta proovis liikuda hääle suunas ja surnuaia juurde jõudes nägigi ta Mehaanikut vastu tulemas. See tulek oli küll suhteliselt vaevaline, tuigerdamise ja komberdamise vahepealne liikumine. Käed olid tal ette sirutatud, nagu pimedal. Lähemale jõudes nägigi Pealik, et Mehaaniku silmad oli vereklompis.

"Mis juhtus?" hüüdis Pealik. Mehaanik kuulatas, kust hääl tuleb ja kähistas ebainimlikult: "Ta kriipis mu silmad välja!" Seejärel komistas ta mätta otsa ja kukkus Pealiku ette, peaga otse vastu üht hauakivi. Tema selga oli kinni löödud krutsifiks. Pealik hakkas üle kogu kere värisema, ta pillas püstoli maha ja jooksis hullumeelselt kiriku poole. Preester oli köögis ja võttis just potti tulelt, kui ainus ellujäänud külaline kööki sisenes ja preestri ette maha põlvitas.

"Anna mulle andeks! Ma olen patustanud ja paha olnud, ma tahan elada!" Pealik nuttis ja hoidis preestri ümber kinni. "Mis siin toimub? Kas jumal on pannud mind proovile? Kas ta karistab mind mu pattude eest? Kas sa saad mu eest talle kosta? Palun!"

Preester toetas käed aeglaselt Pealiku kõrvadele. Kostis vali "krõks", kui Preester ta pea kahekorra keeras.

Viha 

Kaater randus turvaliselt sadamas. Päike paistis ning oli soe ja ilus sügisilm. Koos Georgiga, kes hakkas kohe kompse kaatrist maale tõstma, tulid saarele veel kaks kaabudega härrasmeest. Preester läks neile vastu.

"Tere Frank!" Preester tervitas ühte härrasmeestest rõõmsalt nagu vana tuttavat.

"Tervitus!" mees, keda kutsuti Frankiks, surus soojalt isa Augustuse kätt ja tutvustas paarimeest: "Inspektor Connely."

Mehed tassisid kraami kirikusse.

"See katkine kaater seal?" osutas Frank kai ääres olevale pangaröövlite purunenud kaatrile.

"Tühi nagu saar! Tormisel ööl oli vastu kaid põrutanud. Sidusin kai külge kinni." Frank uuris tähelepanelikult preestri rahulikku nägu.

"Mis sellega siis on? Kas teate kellele see kuulub?"

"Ohtlik kurjategijate grupp. Me ajame nende jälgi juba 3 aastat," Frank võttis hõlma alt väikese kausta, otsis midagi ja näitas preestrile juba tuttavaid nägusid. Preester vaatas fotosid huviga. Politseiinspektor jätkas: "Eelmine nädal röövisid nad Standfordi pangast 3 miljonit. Jäljed juhatasid sadamasse, kus neil oli kaater bronnitud."

"Aga tormine meri rikkus nende kaunid plaanid ja nad ei jõudnud ei palmisaarele, rääkimata sellest üksikust laiust siin." lõpetas preester irooniliselt Franki jutu.

"Ega Sa kaatrilt raha ei leidnud? Me oleme kõik seerianumbreid üles märkinud."

"Mitte sentigi!"

"Me vaataks siin saarel veidi ringi ja võtame kaatrilt mõned proovid!? Georg viib meid pärast tagasi!"

"Olge lahked! Ma lobisen temaga niikaua! Teed soovite?"

"Tänan ei!"

Inspektorid toimetasid tükk aega kaatri juures, käisid kirikuhooned läbi ja vaatasid korra ka ümbritsevasse metsatukkagi. Kurat tuli nurrudes kiriku juures Franki säärt silitama. Frank kummardas ja silitas preestri kassi sõbralikult ning nägi siis kiriku vundamendi juures punakat kortsus paberilipakat. Ta võttis selle ja avastas, et see on viiekümne-eurone. Silmanurgast kaasagenti kõõritades pistis ta selle tagumise käega tagataskusse. Isa Augustus ja Georg astusid kirikust välja.

"Me oleme nüüd lõpetanud!" Mehed sättisid end minekule, jättes preestriga hüvasti.

"Ka misantroobina on nii tore vahepeal inimesi näha," ütles Augustus kai pealt laevaseltskonnale lehvitades, kuni see piisavalt kaugele oli jõudnud.

 

"Kust sa teda tunned?" küsis Connely kõrvalistuvalt Frankilt, kui nad mootoripõrina saatel merd mööda lendlesid.

"Pikk stoori!" vastas too ja jätkas: "ta oli meie linnas lugupeetud kirikuisa, kuni jäi oma tegevusega kohaliku maffiabossi hambusse." Frank võttis lonksu vett. "Nii tema naine kui ka poeg ja tütar tapeti julmalt."

"Ja mis nad siis temaga tegid?"

"Selgus, et maffioosod olid jännanud vale mehega. Ta elas mõnda aega politsei kaitse all, kuni ühel päeval kadus."

Connely ootas kannatlikult kuni kolleeg jätkas.

"Ta nuhkis iga kui viimase maffia-liikme välja, jooksupoisist bossini ja maksis neile kätte. See oli jõhker kättemaks. Kõrid olid läbi lõigatud, naelad läbi keha löödud." Frank ohkas. "Ferdinand istus pikalt vanglas, kuid lasti hea käitumise eest enne tähtaega vabaks ja ta kolis pool aastat tagasi siia saarele elama, inimeste juurest eemale."

"Ja kuidas sina teda tunned?"

"Mina uurisingi tema juhtumit!" Frank vaatas mõtlikult sadamat, kuhu nad kohe jõudmas olid ja lisas: "Ta tegi linnale suure teene. Elu oli kohe hulka parem, kui kurjus oli linnas hävitatud."

Inspektorid astusid sadamakaile. Märkamatult võttis Frank taskust kortsus rahatähe ja poetas selle merre.

Ilustreeris Kärt Mikli