„Kuhu edasi?” Oliver teeb samuti enda ümber paar tiiru ning jääb minu ja Kokaiina vahel seistes meiega pilke vahetama, sügavad pruunid silmad täis vaid nõutust.

„Põhimõtteliselt,” sõnab Kokaiina peale vaid mõne minuti jooksul kaardi silmitsemist, „raudtee kõrvalt edasi, sealt tuleb tunnel ja sealt saabki.”

Ma võtan tänavalt koti üles ja me kõnnime tagasi raudtee äärde. Rong on ikka veel seal, kuid uksed on kinni ja tuled ei põle. Kaugemal on betoontunneli valgustuse kuma ja kõrge tara, kuid silm sellest edasi ei seleta.

„Lähme siis.” Oliveri ninaots ja põsed on punased. Ta hakkab ees rutakalt marssima, meil ei jää muud üle, kui talle järgneda.

„Vaata, see mees oli rongis.” Meist natuke eespool, hästi tee ääres jalutab rahulikult vanamees nahkmantli ja soniga, rullikeeratud ajaleht käes. Kokaiina viipab entusiastlikult tema poole.

Ma ei ütle midagi – Oliver me ees tõstab tublilt tempolt, peame Kokaiinaga pooleldi jooksma, et temaga järge pidada. Tunneli algus pole enam kaugel, selle kriiskavalt külmvalged lambid hakkavad juba silmadele. Selle ees on betoonist kuju autode takistamiseks, mitte, et siinsed inimesed kunagi üldse autosid näeks. Ma vaatan tagasi, rongimehe poole, kuid teda pole. Ehk ta mõtles ümber ja ei soovi välismaa õudustega kakelda või ehk ta lihtsalt hajus nõnda graatsiliselt oma musta mantliga pimedasse öökülma.

Jooksen järgi Kokaiinale ja Oliverile, kelle kiirest kõnnakust on saanud ärevil hiilimine. Vihma trummeldamine me kohal on kõva. Tunneli lõpus on sein suure ukse ja valvuriputkaga, milles on klaasi taga noor, tumedate silmaalustega vormis poiss. Ma jooksen ta ette ja koputan klaasile. Poiss võpatab ning raputab pead.

„Tere, tahaks teisele poole seina.” Üritan kõlada rahulikult, enesekindlalt, kuid mu süda puperdab nii, et terve tunnel kajab. „Minu nimi on Nartsissa…“

Poiss vaid noogutab ning uks on juba avanenud. Ehk tunnen end segaduses, kuid praegu pole aega end segaduses tunda – tänan teda vaikselt ja lähen läbi ukse.

Teisel pool ust on samuti betoonist tunnel, külmalt ja eredalt valgustatud. Uks meie taga sulgub, Kokaiina ja Oliver seisavad minu taga, käes kotid. Oliveri ei tundu enam huvitavat see, et tal külm on – praegu on kõik liiga põnev, et külm oleks.

Külm tuul puhub vastu aina intensiivsemalt, maailm me ees avaneb mitte nii palju, kui ma oleks oodanud. Taevas on pea täiesti pime, olenemata sellest, et kell on kõigest pool viis. Meie ees laiuvad suured, ilmetud, hallid kortermajad.

„Miks me siin jälle oleme?” Oliver küsib valjult, kohendab seljakotti ning astub kiirel sammul majade vahele tuulevarju.

„Tasa!” klähvan ja järgnen talle joostes, Kokaiina samuti. „Sa ei tea, millised inimesed siin elavad. Kui üldse inimesed.”

„Tundub nagu kenam osa Pirnmäest.” Kokaiina kehitab õlgu ja vaatab ükskõikselt ringi, jälgides kustuvaid ja süttivaid aknaid, tühjasid tänavaid. Kuskilt kõlab lärmi, muusikat, raske öelda kust suunast.

Pirnmägi ehk enamiku vihmapilvede elukoht kodulinnas on veider – ilusamasse alasse kuuluvad hallid ja igavad, kõrged kortermajad, ning koledamad osad koosnevad lääbakil puitmajadest ning kui mu isa öeldu tõene on, siis sõdivad nende puitmajade keldrites narkokartellid. Talle meeldib muidugi nalja teha.

„Siin on nii... tühi.” Oliver seisatab hetkeks, me oleme taas jõudnud ristmikule. Kõik on samasugune nagu tavaliselt, nagu oleksimegi Lasnamäe kenamas osas – valgusfoorid näitavad kasutult rohelist tuld, nende kuma sillerdab märgadel asfaltteedel, mis on natuke auklikumad kui ideaalselt.  Ma võtan vaikselt välja fotoaparaadi ning teen kiire klõpsu ümbritsevast.

„Kuhu edasi?”

„Ma arvan, et oleks tark minna lärmi suunas.” Kokaiina ohkab. „Kuulatage.”

„Ma arvan, et me peaks taksoga mõne magamispaiga leidma. Kus te ööbida kavatsesite?” Oliver võtab seljakoti kõhule ja toob lagedale uhkete tikanditega rahast paksu ridiküli. „Kuigi, te pole vist kunagi reisil käinud, seda on vähe palju oodata, et te seda korraldada oskaks.”

Oliver jõuab vaevu oma lause lõpetada, kui ta rahakott pole mitte enam tema käes, vaid ühe eriti välejalgse noormehe, kes hetkel mööda tänavat meist eemale jookseb.

Oliver maigutab korraks suud ja tardub ning siis süstib talle järele, pori enda pükstele üles keerutades. Ma vaatan Kokaiinale otsa ning jooksen järele Oliverile, mis sest, et on ebatõenäoline, et ma temaga sammu pidada suudaks.

Varas ja Oliver kihutasid vasakule, ma pööran ka vasakule. Vihmavari on mu käes eriti lõdvalt, enamik vihmast sajab mulle peale. Aeglustan sammu ning tõmban vihmavarju kokku, mind orjastavale vihmale täpselt mu pea kohal järele andes.

Konarlikust kõnniteest saab sileda plaatteega mäest alla laskumine, näotutest kortermajadest saavad eredate siltidega kõrged klaasist hooned ning uhked, vanast ajast pärit kortermajad. Mägi, millest alla jookseme, on järsk, ning aeglustan sammu, Kokaiina paneb vastu enda tahtmist minust otse mööda. Ta käes pole enam ei avatud ega suletud vihmavarju. Üritan tagasi vaadata, et see leida, kuid nii pimedas musta vihmavarju leida on tänamatu töö, seega sööstan talle järgi.

Pöörame veelkorra vasakule, meie ette ilmuvad Oliver ja välejalgne noormees, üks teisel tihedalt kannul. Muusika ja lärm, mida ennem kuulsime, muutub valjemaks, mu ümber hakkab rohkem jalapaare tekkima kuid, pühin vee silmist ja söandan viimaks pea tõsta, nähes, kuidas varas kaob meie esisesse rahvamassi.

Meie ees on rahvamass, tantsimas, rääkimas, naermas. Tulede ja uhkete majadega on ümbritsetud plats, selle keskel lava muusikaartistidega. Kõige hullem pole see talumatu lärm või see, et mu juuksed ja jope täiesti läbimärjad on, või see, et mina ja Kokaiina vaevu hingata suudame, või see, et me mõlemad oma vihmavarjud oleme kaotanud, vaid see, et meie ees on suur rahvamass inimesi, kellest ühelgi pole pilve. Mitte ühtki muret, keegi ei pea oma vihmavarjuga teisi nügima.

Oliver astub mõned sammud tagasi ning põrkub vastu mu õlga, tunnetan Kokaiinat kusagil lähedal.

„Mis see on?” sosistan. On üldse ime, et ma millelegi mõelda suudan.

Mingi mees meie juures, suurt kasvu, tihkete hallide vuntside ja kiilaneva pealaega, käes kohvitops, piilub meid hetkeks ning pöörab siis jahmatanult täiesti ümber, ta kohvitops kukub maha, suu vajub ammuli. Sama teevad ta naine ja lapsed. Üritan kätega pilve katsuda – tunnen jahedat õhku ja rõskust – see on ikka veel seal, ikka veel sajab.

Oliver võtab mul randmest kinni ja lükkab mind hooga enda ette, utsitades mind jooksma. Ma jään selle asemel kui ankruna maa külge kinni, pööran kanna peal ümber ja jõllitan iga inimest, kes mind jõllitab – mitte vihast või kättemaksust, vaid huvist, siirast huvist.

Keegi ei ütle midagi, rõõmsa tooniga muusika veel kestab, kuid aina rohkem ja rohkem inimesi pöördub meie poole, suu ammuli vaadates.

„Sissa, tee pilti!” kähistab Iina mulle, ilmaasjata. Tal endal on juba käes minu masin.

„Kas vihma sajab?” Keegi proua sosistab, käe pea kohale tõstes. Keegi mees me tagant astub Oliveri poole ning üritab enda kätt esmalt Oliveri ja ta pilve vahelt läbi viibutada – see õnnestub. Siis hingab ta sügavalt sisse ning üritab oma kätt Oliveri pilvest läbi panna – see samuti õnnestub.

Kokaiina tõstab fotoaparaadi juhmi näoga vaatavate inimeste poole ning valju klõpsatuse ja välguga algab nõiajaht.

Nüüd haarab Oliver mul kõvasti käest ning sikutab mind kaasa, mul ei jää üle muud,  kui talle järele koperdada. Jõuan napilt Kokaiina kaasa haarata. Oliver põikleb läbi meie ümber ringi moodustunud inimeste vahelt, kes tunduvad veel üllatuses olevat. Meie selja taga on aga grupp lapsi ja keskealisi, hoides üllatavat tempot.

Mulle pole kunagi jooksmine eriti meeldinud – sellest on küllap tingitud minu võhma puudumine, kuid see probleem on pea igal vihmapilvel – on ammugi teada, et minusugustel pole aega tegeleda sellise tiluliluga nagu on sport, meile on ettenähtud vaid lõputu töö. Lõppude lõpuks orjame me vaid iseennast.

Kuid peale selle, et mul võhma pole, on siiski rõve joosta läbimärjana, väsinuna, raske kotiga vastu tuult. Mu jalad ja kopsud ei jõua enam sammu pidada Oliveriga, kellele tundub praegune tegevus mõnus puhkamine, ning üritan oma kätt priiks sakutada, kuid ta pigistab seda vaid kõvemini, lisades kiirust. Ma haaran Kokaiinast veel kõvemini.

„Pean mainima, olenemata sellest, et kõik siin veidrikud on, on majad siin üpriski sarnased.” Oliver tundub vaid kergelt hingeldavat, kammides tagasi kergelt niiskunud juukseid.

Ma peaksin midagi vastu ütlema, kuid jaksame Kokaiinaga vaid hingeldada. Iina juuksed on vee raskusest pulksirged ning tunduvad mustemad kui öö, mantel mu ümber on läbimärg. Oleme jõudnud kuhugi bussipeatust meenutavasse varjualusesse, ainult, et siin pole mitte ühtegi ajakava või midagi sellele viitavat.

„Ära lobise, vatt.” Kokaiina tõmbab jalad pingi peale, läbimärja mantli sisse. „Mis edasi saab?”

„Lähme palun koju.” Olen kasvõi nutmiseks liiga väsinud, mässin mantli veel kõvemini enda ümber. Oliver, kes on siiani meie ees edasi-tagasi tallanud, istub mu kõrvale maha, toetab käed põlvedele, pea kätele ning ohkab raskelt. „Sai piisavalt nalja tehtud.”

„Kuhu poole jääb kodu?”

Meie peale ilmub vari, peaaegu viisnurkse kujuga. Tõstame kui sünkroonis pead – meie ees seisab meist ehk mõne aasta noorem poiss, tõsiselt vanamoodsate riietega. Kuid mis kõige tähtsam – ta pea kohal hõljub pisike pilv.

„Tättarimaalt?” Poisi nägu tundub vanem kui ta hääl, pilk silmis asjalik, seljas vaesemale rahvale omased kuub ja kummikud.

„Jah?” Ma üritan naeratada ning kissitan silmi, saamaks aru poisi näost, kuid ilmaasjata – tänavalambid heidavad ta näole just sellise helgi, et ma teda päikesevalguses ka ära ei tunneks. Oliver suskab mulle küünarnukkidega ribidesse.

„Ma ka.” Poiss naeratab ja astub samuti bussipeatuse alla, võtab peast soni ja väänab selle põrandale kuivaks. „Teil on ikka nii suured pilved, olete juhuslikult läänest?”

„Ei.” Raputan umbusklikult pead ja vaatan ringi – tänaval meie ümber pole mitte ühtki hinge, olenemata sest rahvamassist, kes meid ennem taga ajas. Isegi aknad kortermajades ei hõõgu kollaselt, ükski auto ei mahi valju mürinaga mööda sõita.

„Poiss, kuule, miks neil inimestel pilvi pole?” Kokaiina naaldub samuti ettepoole ning küsitleb poissi sosinal.

Nooruk vaid kehitab õlgu. „Lähme, minu juures on veel pilvelisi.” Poiss viipab käega, paneb märja mütsi märgade juuste peale tagasi ning astub tõtakal sammul bussipeatuse alt välja. Mina ja Kokaiina, löödult, vihmavarjutult ning nüüd taas lootust, tuttavlikkust tundes tõuseme samuti pingilt kiiremas korras püsti ning teeme esimesed sammud poisi suunas.

„Kuhu on minek?” hüüatab Oliver, me pöördume kõik tema suunas. Noormees tõuseb samuti pingilt püsti ning sammub aeglaselt minu ja Iina poole. „Te ei saa ju ometi tõsiselt temaga kaasa minna?”

„Miks mitte?”

„Te just kohtusite temaga, nägite teda esimest korda. Me oleme võõral maal, eksinud ja te kavatsete minna järgi mingile võõrale kutile, et veel rohkem ära eksida? Niimoodi inimröövid juhtuvadki, kas teate?”

„Oliver,” ohkan, mõtlen – ehk on Oliveril õigus, mitte, et tal alati õigus poleks, „kuid mida meil enam kaotada on?” Teen pausi, räägin vaiksemalt kui ennem. „Pealegi on sel poisiklutil nii süütu nägu, ta ei suudaks iial midagi halba tahta.”

Oliver irvitab, vinnab oma koti õlale ja noogutab. „Olgu nii. Sinu järel.”

Poiss alustab taas üllatavalt krapsakat kõndi oma lühikeste jalgade kohta, me järgneme talle.

„On see kaugel?” Kokaiina kaldub küljele ja räägib valjult poisiga. Poiss jääb maja nurgal seisma ja piilub tänavale enne noogutamist ja edasikõndimist.

„Mis on kaugel?” Ta pöörab meelega avaralt, valgustatult teelt kitsasse, pimedasse koridori kahe kõrge maja vahel.

„See, kuhu me lähme.”

„Ei, kui linnast läbi saame, on lihtne.” Poisike vaatab iga hetk närviliselt ringi, ta kiirest kõnnist saab sörk.

Poiss peatub järsult (uuesti, see on vist tal mingisugune harjumus) ja me koperdame talle seetõttu juba kümnendat korda otsa. Meie ees on suur tee, täis autosid, valgust, elu, inimesi. Inimesi ilma pilvedeta.

„Vaadake, inimesed.”

„On tõesti inimesed. Tulge siit.” Poiss juhatab meid tühja, madalalaelisse Aasia restorani läbi selle tagaukse, sealt kiiresti juba suletud riidebutiiki, mille võtmed tal taskus on, ja sealt kümne minuti pärast suletavasse kaubanduskeskusesse, millel on kaks poolt ühel ja teisel pool teed ning neid ühendab läbi õhu minev tunnel.

Meile tulevad vastu vaid hästiriietatud isikud maalitud nägude ja tähtsate ilmetega, neid ümbritsemas kallis, aevastama ajav aroom, käed täis poekotte. Tunnen end ebasobivalt ja üritan märgi juukseid mantli sisse sokutada, kuid sellest pole abi – mu kleit tilgub ikkagi veest. Isegi Oliver, kes näeb tavaliselt nii šikk ja elegantne välja, ei sulandu sellisesse massi.

Ülejäänud tee peatänavast eemale on võrdlemisi lihtne – läbi kaubanduskeskuse teises pooles oleva pitsakioski tagauksest välja ning siis jooksuga läbi võrdlemisi tühja, kuid mitte piisavalt tühja promenaadi.

„Poiss, naga.” Oliver astub minust ja Kokaiinast ettepoole ja koputab vapralt edasimarssiva poisi õlale. Oleme möödunud sildist, mis näitab linna lõppu, ja longime nüüd mööda maanteed. Kell on vähemalt üheksa – tähti pole siin pea üldse näha, isegi horisondil. Autosid sõidab loomulikult veidralt palju vastu. „Kuhu meil minek?”

„Minu nimi on Arden,” poiss trambib saabastega vastu maad, käed vihaselt taskus. „Ja me lähme minu koju.”

„Lähme palun kiiremini, külm on.” Kokaiina lõdiseb mu kõrval – oleme üksteisele võimalikult lähedale kõndinud, et sooja saada. Sellistel hetkedel mõistan, et oleksin nõus kuulama, kuidas vihmapilved mind mõnitavad, oleks vaid, et ma poleks praegu läbimärg pea nullkraadise ilma ja tuulega.

„Varsti oleme kohal.” Poiss võtab peast soni ja väänab selle veest veelkorra tühjaks. Me pöördume metsavahelisele teele – jõudsin üllatuda ja mõelda, miks puud veel lehes on, enne kui aru sain, et tegu on okaspuudega.

Jätkame mööda porist rada üpriski pikalt enne, kui see otsa lõppeb ja me lihtsalt puude vahel keset metsa jalutamist jätkame.

„Mis ma ütlesin? Kui see laps mu siin praegu maha laseb, süüdistan ma sind.” Oliver ristab rinnal käed, näol kahtlev ilme. Mu lõug väriseb liialt, et talle vastata.

Lõpuks tundub kaugelt paistvat soe, erk kuma. Puud lõppevad otsa ja meie ette on sattunud lagendik,  mitmete madalate puitmajadega, nende vahel nöörid kuivava pesuga, keskel katel. Meie juurde kiirustab vana naine lähimast majast pika, vanamoodsa kleidi ja põllega, pea kohal samuti väike vihmapilv. Mitte midagi siin ei tundu kaasaegne – ei majad, ei inimesed, ei eluviis. Leian fotoaparaadi, et pilti teha.

„Pane see tagasi.” Poiss käsib karmilt, kiirustavalt. „Need inimesed siin peale mõne üksiku pole maailma näinud mitmeid aastaid, on parem, kui nad ei tea, milliseks see saanud on.”

„Issake, ma ju ütlesin, et sa vihmavarju võtaks, pea ja õlad puhta vettinud.” Vanaeit pahandab poisiga enne meie silmamist.

„Ma leidsin nad linnast, eksinult.” Poiss kostab aralt. „Ütlesid, et on Tättarist.”

„Tohoh.” Naise hingamine on ahastavalt raske, ta vaatab pikisilmi mind ja Kokaiinat kahekesi läbimärjalt värisemas. „Nii suured pilved, tulge sisse.”

Ka seest on maja vanamoodne – ühes nurgas väike voodi, teises nurgas väheke suurem voodi, toa keskel suur ahi koos pliidiga, teises toas tundub olevat veel üks voodi ja küllaga raamatuid.

„Ma panen vee keema, ega teil vahetusriideid pole?” Naine askeldab ringi, hääl vali, kärisev ja käskiva tooniga. Hakkasime juba Kokaiinaga ühele voodile maha istuma.

Vahetan kena kleidi ja mantli villase kampsuni ja pikkade fliispükste vastu. Kleidist on kahju, selle alumine äär on täiesti porine ning mantli varrukad on kitsaste koridoride seintest kulunud, sain selle alles sünnipäevaks.

Tulen teisest magamistoast välja keskmisesse tuppa, Kokaiina läheb riideid vahetama. Maja, kuigi pime, on õdus – tuli ahjus levitab sooja, kodust valgust, põrandatel on armsasti punutud vaibad, voodipesu on uhke ja pitsiline, mis sest, et natuke kulunud. Aknad tunduvad küll õhukused ja viletsad, kuid nunnude roosade kardinatega. Vana naine oma roosa satsilise põlle ning juukselehviga sobib siia hästi.

Välisuks avaneb, sisse astuvad Arden ja Oliver. Oliveri näolt ei paista veidral kombel naeratust, väljendamaks õnne, et väike poiss meid keset metsa maha ei lasknud, vaid üllatus, põlastus. Ta juhtub mulle silma vaatama, ma naeratan põgusalt.

„Tulge, istuge maha.” Eit tõmbab laualiniku sirgeks ning toob laua juurde taburette juurde, enne tassikeste asetamist lauale koos meepotiga. „Olge siin, ma toon Sangaste perelt teelehti.”

„Kuhu meil ikka minna oleks?” Oliver naerab endamisi peale eide väljaminekut ja istub mu kõrvale maha, naeran talle kaasa. Vaid Arden jääb vihaselt põrnitsema.

Kokaiina ilmub tagatoast, seljas lukuga kampsun ja dressipüksid erkroosade nööridega.

„Kas sul midagi... vanamoelisemat pole?” Arden pärib.

Kokaiina julgeb vaevu pead raputada, eit on juba naabrite juurest tagasi, käes kimp piparmündilehti. Ta poetab igasse auravasse tassi ühe ning istub siis viimaks laua otsa maha. Oleks ebatõene väita, et ma tunneks  end pinges – pärast kõike juua kuuvalgel teed võõras majas võõras riigis võõrastega tundub ahvatlev, kas mitte?

Jõuan vaevu lonksu tassist juua, kui vana naine juba askeldab ning ilmub lagedale kolme kausiga, igaühes mingisugust liha ja juurvilja segu. Selle lõhn oli kaheldav, kuid ma ei lasknud sel ennast häirida.

„Ma olen Hiiu.” Naine räägib viimaks üle pika aja. Vaatamata kitsale näole ja kortsudele tunduvad ta põsed prisked, ümarad ning õhetavad, pilk silmis on nooruslik. Isegi see, kuidas ta end hoiab, näitab vaid enesekindlust.

„Kokaiina.” Ta räägib, suu veel toitu täis.

„Oliver.” Oliver neelas rutakalt, et rääkida.

„Nartsissa.” Naeratan. „Kena tutvuda.”

„Veidrad nimed teil, plikad.” Naine tõstab raske käega endale tee sisse mett. „Kuidas te siia sattusite?”

Ma maigutan suud – kuidas me siia sattusime? „Läbi õnne.”

Oliver ja Iina muhelevad.

„Mis õnn see elu siin ikka on?” Naine kumiseb naerda ja tõstab ühe põlve üle teise. „Eks mina ikka aru saa, et te uuematest aegadest ole.”

„Vanaema?” Arden kortsutab kulmu ja sosistab vaikselt, kõrge hääl täis ärevust.

„Maailm on juba ammu edasi liikunud, ma tean, aga mida meie ikka teha saame? Me ei saa ometigi kümneid aastaid tulevikku hüpata?” Naise hääl pole nukker, pigem nostalgiline. „Aga ma usun, et me oleme praeguse eluviisiga ka üpriski õnnelikud – muidu oleks ehk meil ka sellised suured pilved nagu teil. Eks see ahnus neid suuremaks teeb.”

Joon tee lõpuni, kõrvetan selle juures keele ja tõusen, et aidata eidel nõusid pesta – ta ei võta mu abi vastu. Mõne hetke jooksul tõusevad laua tagant ka teised.

„Tulge, ma näitan teile teisi peresid.” Arden võtab nagist mantli peale, mul ja Kokaiinal jääb üle vaid teine kampsun peale tõmmata. Olgu mis on, aga välismaal on kodust palju külmem, või ehk on selle saladus hoopiski südames?

Majad on enamjaolt ringis, kuid eemal asetsevad ka viletsemad hurtsikud. Majade uste ees põlevad laternad, katuste räästad on pikad, neist niriseb vaikselt vett alla. Räästaste all ripub kimpudes erinevaid kuivatatud taimi.

„Arden, ega teil ometigi siin kusagil telefoni pole?” küsin ma, üpriski mõttetult.

„Nad on tänapäevast, nagu, viiskümmend, kuuskümmend aastat maha jäänud, miks neil telefoni olema peaks?”  Kokaiina ironiseerib ja vahetab rasket, riidest tehtud vihmavarju, mille memm talle andis, hoidvat kätt.

Arden noogutab Kokaiinale kaasa ja lükkab lehesodi majade keskele tehtud lõkkesse.

„Loota ju võib.” Kehitan häbis õlgu.

„Igatahes, igas majas elab enamasti üks pere, siin elavad Skurnaninid, seal Tammed ja seal Tammikud.” Poisinaga räägib sujuvalt ja kiiresti, näidates vastavatele majade, kui neid üldse nii nimetada saab, näpuga. „Seal tagapool elab mingi vanamees, ma pole tema nimest siiani aru saanud, ta vist ei mõista meie keelt ja meie tema oma. Aga tal on igavesti vinge, selline pisike vihmapilv.”

Arden räägib veel vähemalt viiest perest, kuid ma ei suuda enam keskenduda. Peale selle, et mu riidest vihmavarjust, mis ilmselgelt pole mõeldud nii suurtele ja intensiivsetele pilvedele nagu on minul või Kokaiinal, tilgub vett läbi, valutab mu pea niisama.

„Poisinaga, Arden,” Oliver lõpetab paigaltiirutamise ja jääb tuimalt kartulikoorekarva juuste ja siniste silmadega poisikesele otsa vaatama „kus see koht õige kaardil on?”

Arden kehitab nõutult õlgu ja lobiseb mingisugusest peredevahelisest tülist edasi. Vahetame Oliveri ja Kokaiinaga pilke – mida arvata, ma öelda ei oska, kuid nad on sama segaduses kui mina, lihtsalt mitte nii hirmunud.

Ühest majast ilmub välja suuremat kasvu meesterahvas toreda habeme ja karvase kasukaga, käes lehmakell, võtab lõkke äärest veel süttimata oksa ja peksab sellega kella, enne oksa lõkkesse viskamist.

Arden pöörab vasakut kätt. „On tõesti juba aeg.”

„Aeg milleks?” Kokaiina jälgib vaatepilti, me kõik jälgime vaatepilti – majadest voolavad pered – nii vanainimesed, lapsed kui noored vanemad oma sülelastega välja, jõudnud vaevu mantlid selga ja mütsid pähe tõmmata, ning võtavad ringi ümber lõkke.

„Kaitserituaal, kuuldavasti vana traditsioon,” hüüatab Arden ning võtab ka ringi. Ta vaatab meile veelkorra otsa ja viipab meid enda juurde.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0723)