Kas teate, mis eriline sündmus oli 31. märtsil? Jutuvõistluse tähtaeg! Nii palju ängi, lootust ja lootusetust, mis kõik kontsentreerusid ühesse kalendripäeva. Kui ma oleks mingi tunde- või energiavampiir või tume jumal, kes toituks teiste inimeste kirgedest, ihadest ja lootustest, oh, oleks mul siis alles… oleks mul siis alles... oh, ei. See juhtus jälle. Ma tundsin seda taas. Ma tundsin seda ka eelmisel kuul. Ma hakkasin kirjutama, aga see, mida ma kirjutasin, polnud see, mida ma tegelikkuses kuulen ja tegelikkuses tajun. See polnud mina. Tähendab, muidugi kirjutasid minu sõrmed, oli ka minu enda mõtteist läbi tulvav sõnade vool. Kuid see polnud… päris.

Näed, jälle. Kolmikpunktid, mida ei kõnele mitte mina, ei kõnele mu enese olemus, vaid mingi automaat, halva harjumuse kuiv enesekordus. Minus pääseb võidule tuim robot. See võib näida jaburana, aga… mul on tunne, et ma olen filosoofiline zombi.

Tähendab, ma ju ise ka saan aru, et see... einoh, et see on pealtnäha võimatu. Ma ju tajun, et minu sees toimuvad mingised protsessid ja et ma olen pealtnäha tõeline. Ja ometi… Ometi tundun ma endale otsekui millegi koopia. A copy of a copy of a copy. (See oli muide “Fight Clubist”.)

Ülikoolis käimise ajal tutvusin filosoofilise zombi mõistega. Arusaamaga, et inimesed ei ole päris - et nad on vaid õõnes olendid. Et neil pole sisemuses mitte midagi. Ja mind on alati häirinud mõte, et seda on esitatud nagu mingit teoreetilist hüpoteesi. Nagu mingit mõtteeksperimenti või mingit võimatust. Selmet näha selles olemise kirjeldust.

Ah, mis ma siin ikka omaette heietan ja monoloogitsen. Mõtlen selle parem dialoogiks. Kirjutame selle ümber dialoogiks. Või noh, ei, ütleme, et oligi mingi vestlus kohvikus. Teile pole tähtis, kas tegelt oligi sellist vestlust või mitte, aga esitan dialoogina, sest muidu on ju info dump ja see olevat halb. Ma ei taju seda intuitiivselt, ma olen hoopis lugenud selle kohta.

Ütleme, et keegi tuli ja… ei, tähendab, mu vestluskaaslane ütles: “Tead sa, mis ma lugesin? Ma lugesin teooriat, et sinul üksi on hing ja et kellelgi teisel pole. Et kõik vaid käituvad, nagu neil oleks hing, aga tegelt on nad vaid võltsingud.”

Mispeale ma ütlesin: “Minul on hing?” Mida ta võttis niimoodi, nagu ma oleks tema lauset, et “sinul üksi on hing”, võtnud kuidagi isiklikult, mistõttu ta ütles: “Ei, lollakas, ma mõtlen, et noh, minul üksi on hing. Ja mitte kellelgi teisel. Et kõik teised ainult teevad, nagu neil oleks hing. Räägivad, nagu neil oleks hing. Aga neil tegelikult pole.”

Ja kui ta rääkis seda, tabasin ennast mõttelt - ma polegi kunagi arvanud, et mul on hing.

Mul on keha, mul on isudest ja kihkudest ja instinktidest johtuvad sisemised protsessid. Mul on mingi hulk raamatuid, mida ma loen, ja hulk filme, mida vaatan, ja loomulikult muusika - need annavad mulle vahendid, millega käituda, nagu mul oleks hing. Ma isegi tajun naudingut – mulle ju tegelikult meeldib neid asju tarbida, aga see on vaid emotsioon, see pole ju märk kõrgemast teadvuslikust tegevusest. Olen selline filosoofilise zombi, mille keha tajub valu ja aju tajub naudingut, mingil puhtfüüsilisel ja pinnapealsel kujul, aga neid sügavamaid asju… Mul neid süvakihte… lihtsalt ei ole. Ma võin ju teha päris teravaid tähelepanekuid, kuni saan toetuda oma mujalt kokku korjatud teadmistele, aga midagi tõelist omapoolselt luua, midagi tõeliselt enesele omast maailmasse suunata, seda ma... ei, olen pigem peegel kui sügava põhjaga vaga vesi. Jah, minus ilmselt puudub hing.

Aga kuna ma peegeldades tunnen, et olen kuidagi tõelisem - lõppeb korrakski tuim ja robotlik harjumuspärasus… kas ma laenan teistelt nende hinge, kui ma nende juttudest kirjutan? -, siis liigume korraks esimese Reaktori-teksti juurde.

Maarja Kruusmetsa tekst “Ninakas ajamasin”.

See jutustab loo Mathiasest, kes sai ajamasina prototüübi ja otsustab oma elu halvima(d) otsuse(d) ümber teha. Lähenen loole jupphaaval, muljetades jooksvalt...

Algul läheb ta kaugesse lapsepõlve, kus püüab endale auku pähe rääkida, et kuule, poiss, ära mingi hinna eest mine sinna uude kooli (kus sind hakatakse narrima ja kiusama). Ent see läheb vett vedama – ja kuskilt ajukäärdude vahelt tulevad pinnale mälestuskillud mingist kesköisest kohtumisest veidra võõraga. Seega näib ajamasin sulavat oma muutusi olemasolevasse tegelikkusesse (a la “juhuslik püssilask lapsepõlves, mida ma ära hoidma läksin, tuli mu enda kaasavõetud püstolist” vms – vt „12 ahvi” või „Harry Potter ja Hermione ajamasin, mida hiljem enam ei kasutata”).

Siis läheb ta noorpõlve, kus otsib kaubanduskeskusest üles oma teismelise mina ja ütleb, et lõpetagu muusikaõpingud ja keskendugu kvantfüüsikale (milline multitalent, et ta võib vabalt valida sedavõrd kaugele hargnevate karjääriväljavaadete vahel!). Teismeline “mina” saadab ta seenele, ta tuleb olevikku tagasi ja näeb, et krt, ikka veel isa toetuse abil toime tulev elukutseline muusik.

Kolmas katse - minna õhtusse, kus ta Viktoriaga kihlus, ja öelda talle, et see naine tuleb viivitamatult maha jätta, sest sellest suhtest ei saa asja. Noh, sellestki plaanist ei saa lõpuks asja. Kõigele tipuks põrkab ta kokku ettekandjaga nõnda, et too ei kohtu oma elu armastusega, et kord sünnitada Eesti tulevase presidenti. Noh, mis siis ikka - praeguse seisuga on tekst nii sundimatu ja hooletu, et möödaminnes põhjustatud geopoliitilised šokid mõjuvad lihtsalt totaka ääremärkusena.

Tagasi jõudnud, ütleb aparaat talle, et nagu ikka, kasutusjuhend jäi lugemata - Mathias polekski saanud ühtki muutust sooritada, sest see… eh, aga seda loete te juba tekstist endast! Ma ei spoili ridagi!

Aparaadi tehisintellekt ja katsed esitada mitut erinevat dialoogikaaslast (sest seadetes sai valida nelja variandi vahel - vana kooli ülemteener, parim semu, hoolitsev poiss-sõber ja näägutav naine - ja peategelane vahetas sätteid pärast iga retke) aitas ehk autorit selle osas, et dialoog oleks mitmekesisem ja endal huvitavam kirjutada, aga vägisi tuleb peale tunne, et need seaded võinuks olla kolme-nelja skaalana, millel eri parameetrid - tehisintellekti kujuteldav sugu, kujuteldav vanus, kujuteldav ärrituvus, abivalmidus, empaatiavõime jne. Peategelane saanuks tüdinult kruttida neid seadeid ja nentida, et nüüd keeras omale näägutava naise vms. Samas... mine tea, võib-olla on paar-kolm selget iseloomutüüpi kasutajasõbralikumad.

Ma ei tea, mulle ei meeldinud see tekst kuigivõrd. Ajamasinalood nõuavad päris peent kalkuleerimist ja komponeerimist, et need võiks ka ehtsaina mõjuda. See ilmutas aga käsitöö märke. Klišeelisust. Mingis mõttes jutustamine kulges ju kenasti, ses mõttes et autor ei komistanud info edastamisel erilistesse väljenduslikesse kohmakustesse (olen ikka päris palju kehvemini voolavat teksti lugenud ja tahtsin öelda, et see on vähemalt ühe jutiga äraloetav). Ehk siis - ma ei anna sellele lootusetut hinnangut. Lihtsalt oli üsna tüütu jutt. Autorit ei huvitanud see tekst rohkem kui näpuharjutuse võrra, miks peaks see huvitama mind lugejana?

Filosoofilisest zombindusest - ma nägin mingeid märke sellest eelmisel kuul, kui ma kirjutasin sellest, kuidas mu naine tuli kööki ja ütles mulle midagi. Kui farfadet käis, mäletate. Ma ei kirjutanud sõna-sõnalt ümber meie vestlust - kirjutasin oma aimust me vestlusest, oma üldist muljet. Ja kirjutades tundus elu loogiline (kas on sellist sõna? Kõlab õigesti… mitte siis “eluloogikast” rääkides, vaid lihtsalt, oli elu loogiline), et ta ütlekski kööki tulles: “Tere, kallis!”

“Tere, kallis!”

Kirjutasingi nii ja see kõlas õigesti minu sõrmede all. Nii öeldakse ju. Mu automaat luges selle kohe aktsepteeritavaks, isegi veateadet ei andnud (teate küll, sisemist toimetajalikku veateadet). Alles pärast taipasin, et tegelikus elus ei ütle ma kunagi: “Kallis.” Mitte kunagi. Ma ütlen: “Hei, sina.” Või: “Tšau.” Mis see oli minus, mis ütles, et “Tere, kallis,” võiks olla otsekui päris? See oli automaatkäik. Midagi robotlikku minus. Mingi programmeeritus. Mis minu arust otsapidi ka viitab tegeliku hinge puudumisele, kõigile teistele olemusliku tegeliku hinge olematusele. Otsekui oleksingi midagi roboti taolist.

Ei, ma ei koosne poltidest ega mutritest. Aga kas teadsite, et ka Capeki “RURi” robotid polnud mehaanilised? Nad olid teistmoodi aretatud inimolendid - mitteimetajalikud inimesed. Ja neil oli hing. Capeki eesmärk oli näidata, et hing võib tärgata või tekkida või õide puhkeda ka väljaspool tavapäraseid eluloomeprotsesse. Ent mul on tunne, et võib juhtuda ka vastupidine - tavapärase eluloomeprotsessi tulemusena võib ilmale tulla täiesti hingetu, instinktidepõhine entiteet. Selline, kes pealtnäha tegeleb vaimutoimingutega, ent on tegelikult ilma hingeta.

Peegeldame jälle… Otsime hingekandjaid, otsime neid jumaliku allika suudmeid, kuhu on valatud oma kõrgemat hinge. Peegeldame neid - tunneme, et oleme korrakski olemas. Laenan Su hinge, Mannu…

Manfred Kalmsten “Lohe neelas päikese”

Helk on üksi - pärast tema vanemate näljasurma pole jäänud teisi inimseid (loodan, et ma ta sõna õigesti käänasin), tal on vaid tema kirves, hütilobudik, madal kiviaed… Ta hakkas oma jahikäikudel aina enam Susiuru poole minema, ehkki ta isa oli lugenud sõnad peale, et nende “hiidkõrgete auguliste kivisammaste” juurde pole neil asja - seal ootab ainult surm. Ent Helk otsustab sinna siiski minna… Ühesõnaga, ood maskuliinsele kangelasearmastusele, mida võiski autorist oodata.

Kui aga välja jätta maskuliinne kangelasearmastus (mis on kindlasti ta lemmik sõnapaar... aga miks ei peakski olema, kõlab ju hästi - maskuliinne kangelasearmastus, maskuliinne kangelasearmastus… Nagu elutahet teritav värsirida, terve elusaatus kahes sõnas!), siis seda teksti on kirjutatud hoolega. On olukorra maalimise ambitsiooni, on kirjeldamistalenti, toimivad laused toimivate lausete järel, samas pole kusagil edevat katset iluleda. Kui ma kirjutaks BAASi, piirdukski lihtsalt nelja punktiga viiest ja lakoonilise arvustusega: “Ei, kirjutada Kalmsten oskab,” ja ei midagi enamat.

Jätkan ent sellega, miks neli ja mitte viis (sest minu praegune viietärnilisus pole vaid “ükski tekst pole täiuslik”-hoiak ega “ma hoian viit tärni oma lemmiktekstile!”-lähenemine, vaid johtub mu omapoolsetest nurinatest).

Mõjub suht-koht koopaelaniku loona - lugedes mõjus tekst loona viimase neandertaallase seiklustest. Baasinstinktidele taandumine, lootusetus, kannibalid ja vägistajad. Miskipärast on postapo-oludes nii tugevalt sees totaalne lootusetus. Tegutsevad viimased väljasurevad ellujääjad, kes otsustavad muuta eksistentsi põrguks. Ainult et lootus või lootusetus võiks ju olla individuaalne - progressiusk ei tarvitse olla sotsiaal-ajalooline kokkulepe või kommunistlik idee vms, mis sellele toetuva ühiskonna hääbudes samuti kokku variseb. Progressiusk või midagi selletaolist on ju pigem iga inimese enese sisemine impulss, mis aitab elu edasi viia. Tung oma elujärge parandada, noh. Post-apokalüpsised võiks olla tiined utoopilisest potentsiaalist – ainus järelejäänud tee on ju paremuse poole. Aga see on žanrile omane emotsionaalne hoiak, mida ma ei heida ette Kalmstenile - õieti ei tarvitse selles näha kriitikat tema tekstile. Või kui, siis ainult selle võrra, et sellist postapot, mis oma eetiliste hoiakute poolest taasesitab madmaxilikku maailma, pole mul endal tore lugeda. (Võeh, ilmselt on “tore” jumala vale sõna selle kirjeldamiseks, mida lugeja võiks üldse tahta saada sellisest kirjandusest…)

Jätkan kriitilisemaga - häälikumuutused on veits ebaloomulikud. Peategelane räägib kohati veidralt, kasutab ootamatuid sõnu, mis tähendab, et maailma muutus on tabanud ka keelekasutust. Murrete jäljendamine või ka lihtsalt jälgimine keeleloogikat silmas pidades võib tunduda laisk, aga selles on keele loomulikkus ehedaimal moel sees. “Inimest” asendada sõnaga “inimsit”, “ahju” asemel “aahi”, teised näited pole käepärast - need pole ju päris loomulikud keelemoonutused. Ja samas - nende moonutuste olemasolu on teretulnud. Nende tõttu ma ei tea, kas khõkhõhvatid on uus liik või päris tundmatuseni muutunud tuttav sõna. Autor võinuks ehk julgemgi olla keelemuutuste määra suhtes - praegu on ca 3-4 korduvat sõna terve teksti peale, peaaegu et mõjub näpuka või toimetaja apsuna (eriti kui kuskil teksti lõpu poole on “methall” ka ilma h-ta).

Natuke teksti lõpust või sisust kah ehk siit algavad spoilerid (muidu on mul spoileritest suht savi, aga te, FB-raiped, sõimasite kõige kiiremini reageerivaid Reaktori muljetajaid nurjatud spoilijateks, nii et tundus sündsam ikkagi hoiatada) - mulle jäi lõpu päikesetõus veidi ebaselgeks. Üldse see lohe päikeseneelamine. Kas sain õigesti aru, et see tähendas tuumatalve? Millele viitas siis lõpus olnud päikesetõus? Muidu oli ju tegemist väikese looga mehest, kes juhuse tahtel satub üht naist päästma kannibalide käest (mõjudes ausalt öeldes conanlikult - siinse muljetuse alguse poole püüdsin küll irriteerida „maskuliinse kangelaskultuse” sõnapaariga, aga Helk ikka nottis neid iseloomutuid halle pahalasi ridamisi), kuidas päike seepeale kerkima peaks?

Spoilerid jätkuvad: välja arvatud muidugi juhul, kui päikesetõusu-lõpp oli mõeldud üksnes viimase meeleoluna, suhteliselt metafoorse lõpuvirvendusena loos, mille peaaegu-et-jutustajategelane on pealegi suremas. Mispuhul on tegemist üksnes minupoolse väärade ootuste ja asjassepuutumatute eelduste kujundamise veaga.

Issand, te ei saa aru, kuidas iga mu kirjutatud sõna on võitlus automatiseerumise vastu. Isegi eelmise lause esimene sõna, see “issand” - ma ei räägi ju nii, ma ei ütle niimoodi kunagi, see on mingi libahääl, mis tuleb mu kõrvu ja kaotab tegelikkust. See ongi viimane märk sellest, et pole hinge, mis tõeliselt orienteeriks mind kirjutama tegelikkuse järgi - on vaid mingi seniloetu ja senikirjutatu põhjal tekkinud kõla- või mõttemustrid, mis ei peegelda tegelikkust. Iga siin kirjutatud sõna on pingutatud katse kajastada tegelikkust, ent ainus, mis jääb, on mingi kahvatu vari. A copy of a copy of a copy.

Ei, siin ei ole pääsu – peab ikka minema perearsti juurde.

Kui sinna jõudsin, ohkas ta ja küsis, mis siis nüüd mureks. Ta ütles seda nii, nagu ma oleks seal varem käinud.

Ma küsisin, millest ta räägib.

“Te ju käisite septembris mingi liblikamurega.”

Aa, oli tõesti midagi sellist. Einoh, las ta olla.

Kurtsin talle muret. Et mida aeg edasi, seda vähem on mul tunnet, et mul on midagi… noh, et mul puudub sisemine impulss ja et mul on vaid välised tõmbajad ja tõukajad ning et ainsad sisemised sundijad on nälg, janu ja mõned teised kehalised instinktid.

“Aa, nii et te arvate, et olete filosoofiline zombi?”

Olin nõus.

“Kas teie peres on ka teisi olnud, kes on ilmutanud hingetust?”

Mis tegelikult ei pannud kuigivõrd nõustuma. Vahel on peresiseselt juttu olnud sellest, et äkki on mingi tubli annus autismispektrit meis kõigis, isapoolset liini pidi on ka südamehaigust, aga filosoofilisi zombisid ma ei tea, et mu peres oleks.

Arst korraks ohkas ja tahtis parandada mu ütlust. “Autism ei puutu küll asjasse, nende seas on filosoofiliste zombide protsent enam-vähem sama suur kui kogurahvastikus, nii et seal mingit seost ei ole. Olgu, peale vaadates näen ka, et mingeid esialgseid märke te ju ilmutate, aga kindlalt ei saa midagi öelda, kuni me pole teinud testi.”

Ta võttis sahtlist, kusagilt altpoolt (ilmselt vähem avatav sahtel - aga siiski mitte ka ruumi kõige tagumine sahtel). Ta ulatas mulle väikese vaakumpakendatud katseklaasi, mis oli pooleldi täidetud mingi vedelikuga ja viipas käega mu selja taha, öeldes: “Nii, WC ja pornograafilised ajakirjad on sealpool. Kui valmis saate, sulgege katseklaas koheselt, ärge hakake klaasi või korki enne puhtaks pühkima - nii võib tekkida kontaminatsioon ja siis peate uuesti katsetama, teine katse võtaks väga palju aega.”

Ma natuke üllatusin - kas ma tõesti pidin…

Ta kehitas õlgu: “Kõik patsiendid vaatavad seepeale imeliku pilguga, aga mis ma teha saan - mina ei ole seda testi välja mõelnud, mina ei ole seda tehnoloogiat välja töötanud. Kui te siiski kahtlete, siis võite ka tagasi anda.”

Ma olin korraks kahevahel – aga läksin siiski WC-sse. Ise jõudsin veel mõelda, et äkki see kõik on rumal minust… Tjah, võib-olla ma lasen tõesti enda tegutsemist või mõtlemist nii-öelda automaatseks, aga seda teevad ju teisedki. Äkki see polegi märk filosoofiliseks zombiks olemisest - äkki mul on lihtsalt mõttelaiskus või muud säärast… Ja iseenesest, mis seal niiväga vahet olekski? Ei pea ju diagnoosiga saama märki külge...

Sellegipoolest, ma lõpetasin oma… toimingud… ja tõin katseklaasi perearstile. Ta heitis pilgu klaasi peale, siis vaatas minu poole ja raputas pead pettunult. “Nagu näed, klaasis olnud vedelik tõmbus siniseks.”

Mida see siis tähendas?
“Sa tõepoolest oled filosoofiline zombi.”

Läbi lekib maskuliinne kangelasearmastus.

Ma võin ju teha päris teravaid tähelepanekuid, kuni mul on parasjagu piisavalt palju “aktiivseid” teemasid. Umbes nagu… kui mulle on antud helistik, oskaks ma tuttavat laulu laulda, nõnda ka sellega, et kuni minusse on laetud mingi hulk teemasid, oskan nende piires mingeid seoseid leida. Ent sealt välja ei suuda ma minna. Kuhugile sügavamale. Mul neid süvakihte… lihtsalt ei ole. Olen pigem peegel kui sügava põhjaga vaga vesi.