Tere, head lugejad!
Märtsinumbri kokkupanekul pidi Reaktori toimetus jagu saama kahest suuremast raskusest. (Pandeemia ja palgatöö kvalifitseeruvad nende kõrval rohkem taustamüraks.)
Kõigepealt jutuvõistlus - vähemalt pool toimetust ja lugematud kaastöö-kirjasaatjaid on kibedasti ametis tähtajast kinnipidamisega. Ka praegu, seda rida kirja pannes ei tea ma veel, kumb suur eesmärk õnnestub enne täita - kas läheb märtsinumber üles või võistlustöö teele.
Teiseks raskuseks oli peatoimetaja puudumine: Triinu varuakud said enne tühjaks, kui olime jõudnud kevadiselt karjamaalt mõne pahaaimamatu rõõsapõskse toimetaja-kandidaadi aedikusse meelitada. Aga uus kuu jõudis kätte ning masin, mis valitseb vaikselt ent vääramatult, sööb tühikuid ja kingib lõiguvahesid, nõudis toitmist. Nõnda siis olin nõus “selleks korraks” kokkupaneku vastutuse enese peale võtma - südame sunnil ja riigi huvides, nagu filmis öeldakse.
Ajakirjanik ma ei ole, eriline erudiit ka mitte; suuri plaane ei tee ja lennukaid lubadusi ei anna. Hoian punkri püsti, jälgin et toimetajatel oleks kuiv allapanu ja värske ninaesine.
Tänusõnad ja tervitused: aitäh, Ene - olgu koolitöö sulle kerge; tere tulemast, Rait - tuumaheeroldi tiitel ei hüüa tulles!
Triinule aga edastan koheva buketi vaikust ja rahu ning palawad tänusõnad toimetuselt, kaastöötajatelt, kirjasaatjatelt ja nugilistelt ning kartulitelt, mis on klemme pidi kokku pusitud.
Kaanematerjali segasin sahvripõhja-varudest ise kokku, Jana Raidma aitas ilusaks teha.
Lugege, kirjutage, joonistage meile!
Reaktori nimel
Laura Loolaid
P.S.
Kas teadsite, et 22. märtsil oli rahvusvaheline hüljeste päev?
