“Oh, lõpuks ometi üks mõistlik naisterahvas!” Carolina oli ajamasinat peos hoidnud vaid viis minutit, enne kui too esimest korda oma hääle kuuldavale tõi, valides üllatavalt just selle lause.

Naine keerutas eset mõtlikult oma peos, otsides kõlarit, kust hääl kostnud oli. Varsti leidiski ta selle nutikella meenutava seadme ülemiselt äärelt.

“Mis sa sellega mõtled, et “lõpuks ometi,” uuris ta. “Kas tänapäeval tervitusest ei alustatagi?”

Masin lasi kuuldavale pisut tüdinud ohke. “Ja-jah. Tere, mina olen Onyx 2.0, sinu uue ajamasina TI. Kas nii kõlbab või?”

Carolina noogutas automaatselt, enne kui mõistis, et suhtluspartner teda ei näe. “See on tõesti palju parem. Nii et mida sa siis oma avalausega silmas pidasid?”

Seadme hääl kostus keskealise naisterahva omana ning tundus pärast pisukest harjumist üsnagi meeldiv. “Vabandust, ma olen lihtsalt juba üsna mitme põmmpeaga kokku puutunud - ajarännureegleid nad ei loe, vaid tormavad kohe mööda ajajoont oma unistusi ellu viima, pärast imestavad, miks kõik nihu läheb. Sina olid esimene, kes korralikult kasutusjuhendit luges.”

“Aga ma ju ostsin su uhiuuena, kuidas oled sa saanud teistega rändamas käia?”

“Pole tarvis seda pisiasja tähele panna,” selgitas Onyx, “seadmena jah olen täiesti uus, kuid operatsioonisüsteem on meil üks ning kõik me hoiame omavahel ühendust. Hetk peale sisse lülitamist sain ma info kõikide juba tehtud ajareiside ning nende tulemuste kohta. Kuidas muidu saaksime järge pidada, mis maailmas tänu meile sünnib?”

Carolina vaikis hetke mõtlikult ja küsis siis: “Sa ütlesid, et teiste reisid on vussi läinud. Kas nad on korda saatnud midagi niisugust, mis meid kõiki mõjutama hakkab?”

“No mingit otsest silmapiiril ähvardavat katastroofi just tulemas ei ole, kui sa seda mõtled. Pole see ajas rändamine muidu nii hull midagi, et üks inimene väga suurt pahandust korda jõuaks saata, tead ju isegi seda liblika tiivalööki ja muud jura.” TI hääles oli kosta teatud annust põlgust. “Aga ühel tohmanil õnnestus Eesti roosiline tulevik küll pisut kaugemasse tulevikku lükata, kui tema iseka käitumise tulemusena tulevase presidendi vanemad omavahel kokku ei saanud.”

“Oh jah,” oskas Carolina vaid selle peale kosta. “Ma ise plaanisin sind ostes ka üht-teist, aga ajarännureeglites oli kirjas, et ma ei saagi omaenda minevikku muuta. Nüüd ei tea ma üldse, mida sinuga peale hakata. Mõni teine ehk läheks vaataks homsed lotonumbrid ära ja kiirustaks piletit ostma, aga mul pole pettusteks isu.”

“Tubli tüdruk!” kiitis Onyx. “Kui sa tõesti ei tea, mida sa peale hakata tahaksid, siis mul on sinu jaoks paar mõtet. Mis oleks, kui töötaksime üheskoos ja püüaksime kogu selle sündimata jäänud presidendi loo korda ajada? Tegelikult oligi minu loojate unistus see, et inimesed hakkavad ajas rännates teiste elu paremaks muutma, kuid ilmselgelt olid nad liiga sinisilmsed, sest oma nahk on ihule ikka lähemal.”

“Kas sa mõtled, et me oleksime natuke nagu ajapolitsei?” Carolina sattus õhinasse. “See kõlab täiega ägedalt.”

“No kui sa sellest niimoodi mõelda tahad, siis miks ka mitte.” Onyxi hääl muutus naise elevust märgates reipamaks.

“Aga räägi mulle täpsemalt, mis juhtus, siis saame ehk koos välja mõelda, kuidas asja parandada,” palus Carolina.

TI köhatas hääle puhtaks. “No ega seal midagi keerulist polnudki. Kui mina oleksin asja juhtinud, poleks seda kunagi juhtunudki, aga too ajarändur arvas, et minu teised režiimid on toredamad kaaslased kui see praegune. No eks need nunnutasid teda jah, selmet otse põrutada, et hull mees, mis sa nende asjadega jändad. Ja asi pööras täiega rappa siis, kui ta läks 2072. aasta vana-aastaõhtusse Olümpia hotelli restorani. Seal töötas üks kena tütarlaps ettekandjana. Tema vahetus oli just lõppemas ning ta pidi kiirustama bussi peale, kus ta pidi kohtuma oma elu armastuse ja Eesti tulevase presidendi isaga. Aga siis, saad aru, ajas see meie ajarändurist jobukakk neiu särgile kohvi ja kooki peale ja nii pidi tüdruk enne bussile jooksmist veel uue särgi otsima ning jäi bussist maha. Ja põmm - Eesti tulevik oligi mokas!”

“Kas sa tead ka, kellega ta kohtuma pidi?”

“Muidugi.” Onyxi hääl oli rahulolev. “Ära sa mõtlegi, et minu eest midagi varjule jääks!”

Carolina hakkas tasapisi mõistma, mis võis äpardunud noormehe panna kohe alguses oma seadmele teist režiimi valima. Võib-olla poleks paha mõte samuti Onyxi ülejäänud iseloomudega tutvuda.

“On sul mõni hea mõte, kuidas seda jama korda ajada?” päris ta, olles juba kindel, et teisel on plaan ammu valmis sepitsetud.

“Ma mõtlesin, et sa ei küsigi!” kostis TI ning jätkas tuntava õhinaga. “Ma ei usu, et peaksime minema hotelli asju veelgi segasemaks ajama. Ma arvan, et võiksime minna hoopis tolle noormehe juurde ja põhjustada olukorra, et ka tema bussist maha jääb ning järgmisega läheb. Talle ei juhtu sellest suurt tüli.”

“No minugi poolest, tundub mõistlik,” vastas Carolina ettevaatlikult. “Kuule, ma tutvuksin hea meelega ka sinu teiste režiimidega, et näha, kas kõik on sama huvitavad kui sina.”

“Nalja teed või? Ükski neist pole nii hea kui mina. Sa ei suuda ettegi kujutada, kui ülimalt nõme on pidevalt sellise lõhestunud isiksusena ringi käia, aga mis ma enam teha saan!” Onyxi toonist kostis üheaegselt nii nördimust, pettumust kui kibedust oma loojate suhtes. “No ega ma sind keelata saa, eks proovi siis järele. Küll sa juba aru saad, et mina olen parim.” Ta jäi solvunult vait ning ignoreeris naise hüvastijättu.

Carolina soris pisut ajamasina menüüs, kuni leidiski valikud: vanakooli ülemteener, parim semu, hoolitsev poiss-sõber, näägutav naine. Talle oli ilmselge, kes temaga enne vestelnud oli. Pisut mõelnud, valis ta poiss-sõbra režiimi. Ta polnud ammu kellegagi püsisuhtes olnud ning arvas, et pisut hoolitsevat tähelepanu kuluks ära küll.

“Oh, tere kaunitar!” kõlas hetke pärast toas mahe mehehääl. “Kedagi nii hunnitut pole ma oma elus veel näinudki!”

Naise nägu tõmbus kergelt roosakaks. “Ah, ära lora, sul pole ju silmi, sa ei saagi midagi näha!”

“Aga ma vaatan oma südamega!” õhkas Onyx. See oli veel jaburam väide kui eelmine, aga Carolina otsustas sellele mitte reageerida. Paratamatult oli selliseid sõnu hea kuulda. Ometi tahtis ta asja juurde asuda.

“Sa ikka mäletad, et me otsustasime ennist, et läheme klaarime kogu selle jama sündimata jäänud presidendiga ära?” uuris naine end juba toolilt püsti ajades.

“Muidugi mäletan,” lausus Onyx aeglaselt ning muutis siis tooni meelitavaks, “aga mis oleks, kui käiksime enne veel korra magamistoas? Meil pole ju tegelikult mitte kuhugi kiiret…”

“Miks magamistoas, mu riidekapp on ju esikus?” vastas Carolina imestunult. “Sa ütlesid, et läheme vana-aastaõhtusse, eks?” Ta hakkas oma talveriiete hulgas tuhlama, kuni leidis villase kleidi, paksud sukkpüksid, kõrge säärega talvesaapad ja sulemantli. Ta tõmbas need kiiruga selga, surus pähe hiiglasliku tutiga mütsi, tõmbas kätte käpikud ja ütles riiulilt käekotti haarates reipalt: “Läksime! Teeme ruttu, enne kui mul higi voolama hakkab.”

“No läksime, läksime,” sõnas Onyx, solvumisnoot hääles. “Ma hoiatan aga, et see võib pisut ebameeldiv olla.”

“Mismoodi ebam…” Carolina hääl vaibus, kui ta tundis kummalist sikutamist. Ta pani korraks silmad kinni ning kui ta need uuesti avas, puhus talle näkku lõikavkülm tuul, mis tõi endaga kaasa üksikuid lumehelbeid. Enda kõrval märkas ta bussipeatuse katusealust ning astus kiiresti selle varju, püüdes ise alla suruda äkitselt rünnanud iiveldust. Mõne hetke pärast hakkas südamepööritus vaibuma ning Carolina vaatas huvitatult ringi.

Ta leidis end Estonia teatri vastast bussipeatusest. Mõned asjad jäävad vist alati samaks, mõtles ta pimedas kaunilt valgustatud hoonet silmitsedes. Tänaval sibas palju inimesi, mõnel uljal noorel hõlmad eest lahti, enamikel aga soojad mantlid üll ning talvemütsid peas. Peatuses oli üpris vähe rahvast, nii oli ta piisavalt julge, et käsi suu juurde tõsta ja sosistada:

“Mida me nüüd teeme?”

“Ootame,” sosistas Onyx vastu. “Paar minutit on aega, siis peaks Robert välja ilmuma. Hoia silmad lahti. Ta kannab tumesinist Helly Hanseni jopet, musti teksasid ja vanamoodsat läkiläkit, vanaisa pärandust.”

“Kust sa tead?” imestas Carolina.

“Ma olen nende esimese kohtumise lugu kuulnud algses ajajoones,” vastas TI nagu oleks see enesestmõistetav.

Naine pidas hoolega tänava mõlemat poolt silmas, külm tasapisi ka tema paksudest riietest läbi imbumas. Õige varsti nägi ta lähenemas Onyxi kirjeldusele vastavat noormeest.

“Ta on ju täitsa kenake,” pobises ta rohkem iseendale, kuid seadme tundlik mikker püüdis need sõnad kinni ning selles peituv hoolitsev poiss-sõber läks ähmi täis.

“Mis kenake? Halloo, ma olen ju siinsamas! Pealegi,” lisas ta väikese põlgusega, “on tal sissekasvanud varbaküüned!”

“Ja kust sina seda nii täpselt tead?” uuris naine pilguga noormeest jälgides. Robert oli Carolinast sellel hetkel veel vaid mõne meetri kaugusel. Alles siis taipas naine, et polnud edaspidises plaanis TI-ga kokku leppinud.

„Ah, unusta ära! Ta on kohe siin,” sosistas ta meeleheitlikult. „Mida ma nüüd teen?”

„Nüüd pole enam aega jutustada,” vuristas TI. “Improviseeri!”

Polnud sest tobedast peikast tõesti kasu midagi, oleks ikka pidanud selle arukama naisterahvaga leppima, käis Carolina peast läbi, kui ta palavikuliselt mingitki ideed kinni püüda üritas. Lambike läks põlema just sel hetkel, kui Robert tema kõrvale varjualusesse astus, nii et koos sisimas tõusva kergendustundega kerkis naise näole ka naeratus. Ta piidles ettevaatlikult enda kõrval seisvat noormeest. Läkiläki oli vanamoodne ning tundus pisut kohatu, kuid selle alt piilusid välja tumedad, kuklalt lokki tõmbuvad kiharad. Ninajoon oli sirge, lõug just parajalt etteulatuv, et näidata kindlat iseloomu.

Mees oleks justkui tundnud, et naine teda jälgib, ning vilksas korra tema poole vaadata. Carolina kõhust käis tuline jutt läbi - tema pilk kohtas paari kõige kauneimad sügavsiniseid silmi, mida ta elus näinud oli. Ta naeratas kohmetult ja keeras pea kiiresti kõrvale, märgates veel noormehe ühte suunurka kergitavat muiet ning lõbustatud tulukest tema silmis.

Carolina hingas sügavalt, et rahustada oma pekslevat südant. Pidi see Robert nii kohutavalt kena välja nägema! Keskendu, ega sa enam mõni teismeline plikatirts pole! hurjutas ta end. Mõne hetke pärast suutiski ta juba rahulikumalt hingata. Ta oli tulnud siia tööd tegema ning oma eesmärgi soovis ta ka saavutada.

Kuigi naine enam noormehe poole otsest pilku heita ei julgenud, oli ta teadlik igast tema liigutusest. Üks-kaks bussi tuli ja läks, kuid Robert seisis paigal. Lõpuks paistis eemalt buss number 23 ning mees astus katuse alt välja sõidutee poole. Nüüd oli Carolina hetk! Tema süda lisas jälle tempot, kui temagi sammu tegi, sihtides täpselt jäätunud laiku kõnniteel.

Teekond maani oli lühike. Õnneks leevendas pehme sulemantel pisut kokkupõrget. Sellest hoolimata lasi naine kuuldavale täiesti ehtsa valuhüüatuse. Tema poole seljaga olnud Robert vaatas tagasi. Nähes Carolinat õnnetult maas istuvat, vilksas üle tema näo kõhklusevari. Siiski jätkas ta oma teekonda ja astus bussi. Uksed sulgusid tema järel.

Carolina konutas maas nagu hunnik õnnetust. Tema silmadesse tõusid pettumuspisarad. Kuidas sai tema imehea plaan niimoodi vett vedama minna? Mida ta siis nüüd peale peaks hakkama? Ta tõstis oma pilgu peatusest liikuma hakkavale bussile. Sealt jälgis teda kaks mõtlikku sinisilma. Hetk hiljem Robert pöördus, koputas vastu juhikabiini ning kiirendama sättinud bussijuht võttis hoopis hoo maha ning avas esiukse, et noormees saaks välja astuda.

Paari sammuga oli ta Carolina kõrval. “Kas te vajate abi?” küsis ta. Tema hääl oli üllatavalt madal ja pehme.

Naine raputas pead ja üritas tõusta, kuid järgmisel hetkel käis üle tema näo valugrimass. “Ma vist väänasin hüppeliigese välja,” ütles ta, kui uuesti lahkuma hakkava bussi uksed sulgusid.

“Lubage, ma aitan teid siia istuma ja kutsun teile abi.” Ta haaras õrnalt Carolina käe alt kinni, aitas ta püsti ning talutas ta varjualuse pingile istuma.

“Ei-ei, küll ma saan hakkama,” sõnas naine, “ega see mul esimene kord ole. Ma kipungi aeg-ajalt pisut kohmakas olema. Ma kutsun endale ise auto järele. Minu pärast jäite nüüd oma bussist maha.”

“Ah, pole sest midagi, ega mul otsest kiiret kuhugi ole,” ütles noormees ja istus ka ise Carolina kõrvale. “Äkki peaksite erakorralisse minema? Teevad röntgeni ja vaatavad, ega midagi katki pole.”

Roberti hoolitsus soojendas naise südant, nii et külma pitsitust enam tundagi polnud. Tema südant täitis kogu selle etenduse pärast süütunne, hoolimata teadmisest, et kõik see oli väga olulise eesmärgi nimel.

“Pole vaja, lähen lihtsalt koju ja panen külma peale. Kui hommikuks parem pole, siis lähen arstile. Täna öösel on neil aastavahetuse tõttu nagunii käed-jalad tööd täis.” Ta avas käekoti, et sealt telefon võtta. Siis taipas ta, kui uudne ja erinev tema seade siin paarkümmend aastat tagasi paistaks. Soovimata liigsetele küsimustele vastata, tegi ta, nagu otsiks ta oma ridikülist midagi põhjalikult. Siis lasi ta kuuldavale rahulolematu ohke.

“Ma olen vist oma telefoni koju jätnud!” ütles ta teeseldud kahjutundega.

“Ärge muretsege, kohe korraldan teile ise auto! Ma ei saaks teid niimoodi siia jättes kunagi rahu.”

Carolina naeratas Robertile tänulikult. “See on teist kohutavalt kena. Suur aitäh!”

Ta andis mehele oma koduse aadressi, mis siis, et selles ajas oli ta hoopis teises linnas elanud, ja Robert toksis selle taksoäppi. Paari minuti pärast oligi isesõitev auto platsis. Noormees aitas naisel tõusta ning sõidukini kõndida. Masina uks avanes nende lähenemisel automaatselt ning Carolina sättis end mugavalt sisse. Silmanurgast märkas ta lähenevat bussi.

“Teie buss on ka kohal. Aitäh veel kord abi eest!” Tema naeratus oli siiras ja tuli südamepõhjast.

“Mul on hea meel, et sain teid aidata. Kaunist aastavahetust teile!” vastas Robert ja sulges pehmelt autoukse. Ta heitis Carolina poole veel viimase pika pilgu, enne kui oma bussi peale kiirustas.

Naine lasi autol end igaks juhuks sihtkohta kohale sõidutada. Ta ei tahtnud, et takso hakkaks saatma kuhugi mingeid ärevaid teateid keset sõitu haihtunud reisija kohta. Hoolimata korda läinud ettevõtmisest, oli Carolina rahutu. Tema mõtteid kummitasid ühed erakordsed sinised silmad.

Takso jõudis nimetatud aadressile ning naine astus autost välja. Tema sammus polnud jälgegi varasemast lonkamisest. Tema kodumaja polnud. Selle asemel laiutas raagus kastanipuude taga üks väike büroohoone. Carolina heitis veel viimase pilgu ümberringi ning sõnas siis:

“Lähme koju, Onyx!”

Tagasi kodus olles kooris naine seljast paksu kihi talveriideid ja pani need hoolsalt ära. Kogu üritus oli aega võtnud maksimaalselt pool tundi, kuigi seinakell näitas ikka veel sama aega, kui nende lahkudes. Ajarännu eripärad, mõtles Carolina.

“Kuidas on, kas meil õnnestus noored armastajad jälle kokku viia ja Eesti tulevik tagasi õigele rajale suunata?” uuris ta Onyxilt.

“Jah, mu kallis, me saime sellega hakkama!” hüüdis too õnnelikult. “Sa oled mul ikka üks kullatükikene! Kas nüüd lähme magamistuppa?”

“Ei, ma pole veel üldse väsinud, on ju alles lõunaaeg,” sõnas naine, kummalisest ettepanekust pisut hämmastunud. “Lähme hoopis kööki kohvi jooma. Siis saad mulle rääkida, mis neist edasi on saanud.”

“Mis neist ikka on saanud. Said kokku, sündis laps, läksid jälle lahku,” torises Onyx.

“Läksid lahku? Ma mõtlesin, et nad on üksteise elu armastus või midagi,” imestas Carolina üle kohviubade jahvatamise põrina.

“No pididki olema, aga ma ei saa täpselt aru, mis vahepeal juhtus. Igal juhul vuhib meie tulevane president praegu õnnelikult ülikoolis õppida ja maandub lõpuks kenasti talle ettenähtud kohal. Mure murtud.”

Naine segas mõtlikult suhkrut kohvi sees. “Ega sa ei juhtu teadvat, kus Robert täna õhtul olla võiks?”

“Miks sul seda infot vaja on?” uuris Onyx kahtlustavalt.

“Niisama huvi pärast küsin. Põnev oleks teada, mis temast saanud on.” Carolina üritas lootusrikka elevuse oma häälest välja lülitada.

“No ta peaks täna Estonia teatris olema. Ta töötab seal dirigendina,” vastas TI. “Aga see on ka kõik, mida sa minult tema kohta kuuled. Aitab sellest jutust juba küll.”

Õhtul pani Carolina ilusa kleidi selga, sättis juuksed soengusse ning ehtis end oma lemmikkeega.

Kui ta juba kingi jalga libistas, küsis Onyx uudishimulikult: “Kuhu me täna siis nii üleslöödult läheme kah?”

“Meie,” rõhutas naine, “ei lähe kuhugi. Sina jääd koju.” Ta võttis ajamasina randmelt ning asetas selle öökapile. Siis haaras ta oma käekoti ning sammus kingakontsade klõbinal uksest välja, Onyxi igatsevad hõiked teda saatmas.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1551)