Manfred Kalmsten – „Lohe neelas alla päikse…“

Autoril on mingi teema lohedega. Selline on esimene mõte.

Lugemise käigus selgub, et pealkiri on üksjagu eksitav. Tekib natuke sihuke ebamugav analoog ajakirjanduslike pealkirjadega, millel moodsal ajal näikse olevat esmajoones kliki kättesaamise funktsioon, mitte järgneva kohta sisulise info andmine. Olgu, jutu läbimise järgselt arvan, et saan pealkirja tähendusest paremini aru ja see omandab nö uuel ringil märksa sisukama meki.

Seesinane on üks täitsa elus lugu mu meelest. Tasapisi tekib avastamisrõõmu ja puudub infotambina lugeja ninapidi sisse toppimine „sellesse, mis oli ja mis tingis meie kõigi ühise siiakohta jõudmise, kus nüüd oleme.“ Ei taha päriselt sisu reeta, sest mu meelest on see jupikaupa lugemise käigus avastamise rõõm väärtus omaette. Õnneks ei jäta Kalmsten lugejat hätta (pimedusse kobama), vaid annab parajatel hetkedel järgmisel juhtlõngad ilusasti kätte. Õudselt tüütu oleks lugeda juttu, mille iseloomustuseks peaks lõpuks tõdema, et mõhkugi ei saanud aru.

Käesolevat arvustus kribades on loo lugemisest omajagu aega möödas ja üldjoontes on see mul isegi meeles püsinud – jällegi – tugevus!

Peategelase eluvõitlused, kohtumine ähvardava ohuga, kriis, teatav lõpplahendus. Olgu siis sisust niipalju, et see on postapo maailm oma iseloomuliku trööstituse ja rõlgusega.

Mis puudu jääb… Mulle tundub, et see jutt jääb justkui pooleli. Ma pole rahul lõpplahendusega. Midagi oleks veel vaja. Lõplikku lahendust või õnnelikult käsikäes loojangusse kalpsamist või… Ma ei teagi. Midagigi? Hetkel nagu läks lõpus kiireks ja lasti sündmustest lihtsalt õhk välja ja lugu lõigati läbi, mitte ei lõppenud kuhugi minu jaoks loogilisse kohta.

Maarja Kruusmets – „Ninakas ajamasin“

Mulle hirmsasti meeldib selle loo algus – kuidas peategelane Mathias kodus pakib lahti äsja hangitud ajamasina, mis pole suurem ega pealtnäha erilisem kui tüüpiline nutikell.

Autori jaoks võib olla muidugi õudselt ebameeldiv, kui teda hakatakse kohe võrdlema žanri suurmeistrite või vähe obskuursemate tegelastega, aga mis parata – kuna ulmelugejast võib eeldada, et ta on keskmisest žanriteadlikum ja et Eesti ulme on kirbumustasuurune täpes kogu selles kompotis, mida täna lugejal on võimalik ulme sildi all lugeda, vaadata, mängida, siis tuleb sellised võrdlused ära kannatada.

Ehk siis ajarännujutt. Valik on autoril langenud selle kasuks, et ei hakata lahkama teemat miski eksperimendi, teadlaste, salajaste laborite, militaarkatsetuste, tulnukate või teisest ajast pärit tegelaste rünnakutena. Ei mingit draamat sissejuhatuseks. On lihtsalt üks „suvaline“ tüüp elutoas pakkimas lahti ajamasinat. Minu jaoks tekkis koheselt paralleel (mis muidugi on ainult ääriveeri pädev) McDevitti romaaniga „Ajarändurid ei sure eal“, milles McDevitt talle omase detailsusega maalib ka lihtsa inimese silma läbi olustikukirjeldusi ning kus ajarännuseadeldis meenutab kangesti tahvelarvutit või suuremat nutitelefoni.

Edasi on autor valinud (ja ma ütlen seda parema analoogia puudumisel) õrnas eas inimesehakatise vaatepunkti, kus huvitav peaks olema justkui teema, millise häälega räägib seadme tehismõistus. Ma ei tea – võib-olla on täna tõesti veel inimesi, kelle jaoks on põnev ja naljakas valida GPS-i jutustaja häält ja aktsenti – mees või naine, inglise keeles on veel võimalik valida mitmeid erinevaid tämbreid, tänitab, ei tänita jne. Võib-olla on tõesti lõbus nöökida Sirit või Cortanat või Alexat tobedate küsimuste ja ettepanekutega, aga paraku pole see ulme. Peategelane peaks justkui olema täiskasvanud inimene, kuid käitub nagu viieteistaastane. (Kas siit kumab läbi autori enda vähene elukogemus…?) Ma muidugi ei välista, et siin ongi püütud kujutleda mingit sorti sotsiaalse puudega tegelast, kuid sel juhul jäi see mul tekstis märkamata...

Asjaolu, et revolutsioonilist tehnoloogiat minnaksegi kasutama omakasupüüdlikel eesmärkidel ja püütakse lahendada enese elus minevikus untsu läinud asju, on täiesti inimlik valik. Sootuks omaette teema on, mis on need valikud, mida üritatakse korrigeerida ja milliseid muudatusi (olgu positiivseid või tagasilööke) sellest johtub. Jutu suurimaks puuduseks ongi mu meelest võimaluse kasutamata jätmine arutleda niivõrd igavikulistel teemal nagu „ükskord elatud elu“ ja „kasutatud aega ei saa tagasi“ ja „valikutel on tagajärjed“ ja „kuidas minevikuga mässamine võib anda suuremaid või vähemaid üllatusi“. Selle asemel on, nagu pealkirjast tagantjärgi võib välja lugeda, oluliseks hoopis see, missuguse häälega ja mida nimelt ajamasin räägib.

Üllatusi on selles jutus sissejuhatuse järel kahetsusväärselt vähe.

* * *

Kokkuvõte siis … Kaks algusest lõpuni vormistatud juttu. Ei olnud vaevaline lugemine, läks täitsa hästi. Minu isiklik veendumus on, et mõlemad jutud saanuks olla põhjalikumalt välja kirjutatuna paremad. Ei ole ilmtingimata vaja mahtu kokku suruda ja karta, et lugu läheb ajakirja jaoks (ja netist lugemiseks) liialt pikaks. Ma muidugi olengi pika jutu inimene. Mis teha.