Kõigepealt kui raamatu koju tõin, rändas see 10-aastase lugemislauale. Luges läbi nagu naksti, siis alles sain ise jaole.
Esimene mõte lugema hakates oli paralleel „Jumanjiga,“ selle uuema versiooniga. Kuigi tegelikult ega liiga palju sarnast ei ole, lihtsalt natuke samamoodi raam. Esiotsa tundus, et virtuaalis hakkavad seiklema neli tegelast, ehkki nii päris ei läinud. Virtuaalreaalsuses toimuval mängul on oma saladused, tegelased jäävad sinna ootamatult kinni ja enne välja ei saa, kui quest tehtud. Sarnasena mõjus seegi, et tegelaste avatarid erinevad märgatavalt pärismaailma-minadest (mis on ju tegelikult mängu puhul loogiline). Alguses üleliigse või kasutuna tundunud oskused osutuvad siiski kasulikuks ja vajalikuks. Aga sellega said paralleelid otsa ka. Mäng ise oli mõnusalt omanäoline ja muhe ning online-sõjamängude muutumine teismelise igapäevase suhtluse üheks, tegelikult tänuväärt kanaliks, on koroona-ajast tuntud ka minu kodus.
Ühe peategelase avatar, Maria Loorberg, oli tore leid. Kes ei tea, siis nimetatud daam (eluaastad 1881-1922) oli üle tsaari-Venemaa kuulus tsirkuseartist ja maadleja, jõudes esinemistel tuntust koguda ka Euroopas ja Jaapanis. Temast on romaanis „Seljatades sada meest“ kirjutanud Andres Ehin, ehkki ajaloole omajagu juurde lisades. Romaani põhjal lavastus Endlas vististi 2012. aastal samanimeline lavateos, kus Loorbergi kehastas Kaire Vilgats.
Ühe avatari tausta üle rõõmustades otsisin teisegi, kooliõpetaja Juhan Tooli tagant ajaloolist isikut, aga kui seal oligi keegi konkreetne peidus, oli ta piisavalt hästi varjatud. Sarnane nimi tuletas meelde hoopis bakalaureuse-õppe aegsed filosoofia ajaloo loengud, nii et tegelikult sain oma otsitud nalja kätte küll.
Rääkides nüüd üldisemalt, siis oli tegu lobeda ja hoogsa lugemisega, kordagi väsimus peale ei tulnud ja raamatuke sai ilusti ühe istumisega kaanest kaaneni läbitud. Loo keskmes oleva mängu printsiibis ei olnud iseenesest midagi uudset (kogu expi, tõuse levelitel, saa uusi oskusi, et suudaksid lõpuks pidada maha ühe korraliku boss fighti), seega ei vajanud mängu põhimõte ka täpsemat kirjeldust ja võimaldas pühenduda seiklusele. Ehk pisut tüütult mõjus mängu tegelaskuju infolehe täismahus esitamine iga natukese aja tagant. Mäng ise toimus mingil määramatul ajal Eesti Wabariigis, tegelastena figureerisid teiste hulgas ajaloolised tegelased, aga ka näiteks libahunt-kommunistid. Sest miks mitte.
Veidi ajaski segadusse mängu ajalooline aeg. Küllap see pidigi segapuder olema, oli ju mängukeskkond gümnaasiumiõpilaste loodud ja meenutas seetõttu ühte aeg-ruumi punkti surutud Eesti Wabariigi kondenseeritud ajalugu. Võib-olla on asi minu peakujus, aga soov dateerida (ja samas selle ülesande võimatus) ei jätnud mind lugedes kordagi päriselt maha. Esiotsa kratsisin kukalt, et kuidas sellise segaduse põhjal plaaniti ajalugu õpetada – sest see oli konkreetse mängu nähtavaks eesmärgiks, - aga välja mõtlesin. Selline määramatus annabki võimaluse avada tegelaskujude tausta uurimuslikult... Et tegelikult saaks küll, miks ei.
Mõni näide sellest, mis mind siis ajamääratluse osas puntrasse ajas. Näituseks tituleeriti Pätsi korduvalt presidendiks. Vastav institutsioon tekkis Eestis 1938. aasta põhiseadusega. Korra vähemalt kandis raamatus Päts ka tiitlit riigivanem, mis paigutab ta kuhugi kahe eelneva põhiseaduse aega. Ja ajaloolisel president Pätsil ei saanud olla kokkupuudet ajalooliste Viktor Kingissepa ja Jaan Anveltiga. Kingissepp lasti maha juba 1922. aastal Eestis. Jaan Anvelt viibis iseseisvas Eestis aastatel 1921-1925, vist ka 1933. aastal. Ja Suure Terrori aegu 1937. aastal arreteeriti ta Venemaal kui Läti spioon ning vististi peksti ülekuulamise käigus surnuks. Aga, näete, selle segaduse pealt saab ajalugu õppida küll.
Omaette huvitav seik oli eugeenikaseltsi koosolek, kuhu peategelane kogemata sisse koperdas. Eugeenikaselts Tõutervis asutati 1924. aastal, hiljem, ehk 1930ndate alguses, muudeti see tore nimi Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsiks. Eks see üks ajavaimust kantud organisatsioon oli. Eugeenikute põhiprogrammi kokkuvõte oli raamatus pandud Jaan Tõnissoni suhu, ja nimetet’ tõuraamatut mitmekordne riigivanem tõepoolest soovitas sisse seada. Täpsuse huvides, vaimses arengus maha jäänud laste steriliseerimise ideega tuli välja arstidest koosnev komisjon 1925. aastal Eesti Arstide Päeval. Tuntud eugeenikaseltsi liikmetest kuulusid sellesse komisjoni näiteks arstid Aadu Lüüs ja Juhan Vilms (kuulsama Vilmsi väike vend). Steriliseerimiseseaduse andis lõpuks dekreedina Päts 1935. aastal ja see hakkas kehtima 1936. aasta 1. aprillil. Lapsi see seadus siiski ei puudutanud ja väga massiliselt nende paragrahvide alusel inimesi Eestis ei steriliseeritud. Vaat siis, võib-olla õppisite veel ajalugu...
Aga sellesinatse Tõutervise koosolekuga ootasin küll, et sealt tuleb veel miskit põnevat, äkki midagi vastukaaluks libadest kommaritele. Kuid selliseks arenguks jäi antud raamatu formaat liiga õhukeseks. Ikkagi, peategelase avatar kui haritlane-kõnemees oleks Tõnissoni kuulamise eest võinud vähemalt mõne lisapunkti saada, ikkagi üks meie ajaloo tunnustatumaid oraatoreid!
Äratundmisrõõmu leidus tegelikult veelgi, ja mitte ainult ajaloo vallast. Tore oli viide Kreutzwaldi loomingu teemalisele VR-ile ERMis. Mine tea, äkki mõni noor lugeja otsibki seepeale vastava kogumiku ja Joel Jansi jutu välja.
Aga nagu näha, pakkus raamat lugemislusti ka väljaspool sihtgruppi. Ja võimalusi Eiffeli tornist, vabandust, ajaloost rääkida.
Mann Loper
