Alustama peaks vist ajaloolise raamistiku paikapanemisest. 1981. aasta suvel olin ma 14-aastane. Kui ma vaatan bibliograafiat, siis saan kinnitust – ma lugesin romaani „Kaksikliik“ selle ilmumisaastal, et need vihmased suvepäevad olid siiski 1981. aastal. Kindel on, et sama aasta 23. augustil ajalehes Noorte Hääl ilmunud Aire Kivistiku arvustuse lugemishetkel oli romaan mul juba loetud – mäletan, kuidas ma arvustust lugedes võrdlesin enda arusaamu arvustaja nägemusega.

Lühidalt: 14-aastane põhikoolipoiss, kes oma värske ulmehuvi laineharjal loeb ulmeromaani, mis ilmselgelt pole seiklusromaan, kuid poiss saab siiski elamuse, mis meeles ka nelikümmend aastat hiljem. Eks suuresti võib elamuse põhjuseks pidada romaani võõrikust, mida mõni ehk üleolevalt eskapismiks, mõni aga erutunult sense of wonder’iks nimetab. Kindlasti oli ka eskapismi ja seda nn imelist emotsiooni, aga peamine oli siiski võõrikus, suisa võõrastus, sest romaanis kirjeldatul puudus igasugune pidepunkt meie maise elu või üldse inimkonnaga. Jah, võib öelda, et tegelikult on see lihtsalt üks oma ajast ees olev soo- ehk genderulme ning varelid on mehed ja gaalid lihtsalt naised. Ja nii mõnigi kriitik seda teed ka läks ning ei saa öelda, et taoline käsitlus poleks kohane. Eks ma olen alati hinnanud, kui ulmekuues lahatakse meie maailma probleeme, aga kogu ulmekirjanduse taandamine lõputuks mõistulooks on muarust samuti vale ja ulmekirjanike loodu liigne lihtsustamine.

Eiv Eloon nägi ju oma romaanis omajagu vaeva tausta loomisega. Võõra planeedi kaks päikest, kiirgus, kaks erinevat liiki jne. Ilmselge, et ka ulmebutafooria oli autorile oluline, muidu poleks ta ju pingutanud ning just ulmebutafooria kasutamine tegi romaani omas ajas samuti unikaalseks. Ja unikaalne on ta tänaseni. Eesti ulmes vähemasti. Ja ega ka muu maailma ulmes pole just palju teoseid, kus puuduvad inimtegelased ja inimtsivilisatsioon ükstapuha mis kujul.

Eks suur osa eelöeldut on hilisem tarkus ja vahepealse neljakümne aasta lugemiskogemuse tulemus, aga on kindel, et ka 1981. aastal nägi koolipoiss Jüri, kuidas romaan „Kaksikliik“ eristub kõigest loetust. Selleks ajaks oli mul loetud ju kõik maakeelne pärastsõjaaegne eraldi raamatutena ilmunud žanriulme ning oli juba ka loetud üht-teist ulmekirjanduse ääre- ja piirialadele jäävat. Kõige selle taustal oli „Kaksikliik“ hoopis teistsugune.

Ja kui siia lisada veel autori isik, õigemini selle ümber olev salapära. Nii mõnigi mu semu, kes romaani luges, arvas, et tegu on tõlkega, sest eestlased ju ulmet ei kirjuta. Mina päris nii ei arvanud, sest raamatus puudus originaali pealkiri, kui ka tõlkija nimi ning juba kuu-kaks hiljem loetud arvustus rääkis ka justkui eesti autorist. Ja eks see võõrik pseudonüüm oli ju samuti eestilik. Ja eks pisut hiljem lugesin ma ajalehest Edasi, kuidas romaan „Kaksikliik“ nimetati 1981. aasta parimaks Tartu autori romaaniks. Koolipoisina ma ilmselt aru ei saanud, aga ka minul oli kahtlusi, et autor võib olla naine ning ajalehes Noorte Hääl ilmunud Gustav Naani naistepäevakirjutis andis selguse, sest seal mainiti ühes lauses naiskirjanikke, ulmet ja Eiv Elooni. Et kild-killu haaval midagi siiski kogunes.

Autori kodanikunimi ja sünniaeg said selgeks alles siis, kui uuel sajandil sirvisin 2000. aastal ilmunud teatmeteost „Eesti kirjanike leksikon“. Umbes samal ajal (või siiski pisut varem) jõudsid minuni ka jutud, et autoril on meditsiinilised (loe: vaimse tervise) probleemid ning need olevat olnud juba romaani kirjutamise ajal. Eks nii mõnigi on üleolevalt väitnud, et romaan ongi üks haige inimese sonimine ja hirmude manifestatsioon. Kuuldavasti oli omal ajal ka parimaks Tartu kirjaniku romaaniks tunnistamisega teatavaid probleeme, et nii mõnigi olevat vastu olnud, et miks sellisele, et ei tohi. Kui päris aus olla, siis ühte teisega liites saab ehk selgemaks, miks romaan „Kaksikliik“ sedamoodi omaette seisab. Võib-olla saab taolise teose kirjutada tõesti vaid autsaider, aga kas see muudab kirjutatu kuidagi kehvemaks?

Meenutaks, et selsamal 1981. aastal ilmusid Mirabilia-sarjas Arthur C. Clarke’i „Linn ja tähed“ ning Ursula K. Le Guini „Pimeduse pahem käsi“. Kui panna nende kahe, maailma ulme absoluutsesse tippu kuuluva romaani kõrvale „Kaksikliik“, siis minu arvamisel pole autoril ja eesti ulmel häbenemiseks küll mingit põhjust. Jah, on teistsugune, aga kus on öeldud, et ulmet vaid ühe konkreetse skeemi järgi teha tohib...

Bibliograafia: Eiv Eloon



Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0736)