Asudes lugema mõne autori teost, annab lugeja ennast tahtmatult justkui selle autori meelevalda. Ta nõustub sukelduma maailma, mille autor on loonud, osalema fiktiivsetes eludes ja väljamõeldud sündmustes, mis võivad olla ülimalt intensiivsed emotsioonide ja sündmuste virrvarrid või vastupidi, ülimalt rahulikud kulgemised või pikad filosoofilised mõttearendused.
Enese jaoks tundmatu autori teoste avastamine on nagu uude maailma minek, mõnest oled kuulnud kõlakaid, mõnest ei tea midagi muud, kui vaid kaanepildi peibutavat reklaamsära. Võttes aga ette mõne säärase autori teosed, kelle loomingut ollakse juba mitmeid kordi lugenud, on lugejal olemas ootused ja lootused, võib-olla eelarvamused ja kui tegelikkus kattub ootuste ja lootustega, siis peaks lugeja olema rahul. Vähemalt mina olen sõlminud oma loetavate teostega selles mõttes rahu, et ma ei nõua neilt midagi, mida ma juba ette tean, et nad ei suuda mulle pakkuda ja kui ma juba ette tean, et nad mulle tõenäoliselt ei meeldi, siis ma neid ka kätte ei võta. Erandi teen vaid siis, kui keegi suudab mind veenda, et seekord on toimunud mingi liikumine mulle rahuldavas suunas.
Heinrich Weinbergi teoseid olen ma varem lugenud, küll mitte kõiki, kuid kindlasti enamikku ja nende seas ka „Eneseväärikusel pole sellega midagi pistmist“, mis on „Meelehite valemi“ esimene köide. Seepärast ma juba aimasin, mis võiks mind „Meeleite valemis“ ees oodata. Nagu eelolevast sissejuhatusest võib järeldada, siis kui ma oleksin eeldanud, et romaan mulle ei meeldi, siis poleks ma seda ka oma lugemislauale seadnud. Niisiis avasin ma „Meeleite valemi“ pigem positiivse meelestatusega ja võib öelda, et see säilis kuni tagakaaneni, mille ma sulgesin heatahtliku ohkega. Minu ette laotatud loo vältel ma ei üllatunud ega pettunud kuigi palju ja sain täpselt seda, mille järele olin tulnud. Tõsi, üks üllatus siiski oli. Enese suureks hämminguks leidsin end romaani avakolmandikus juurdlemas selle üle, et romaani stiil meenutab mulle väga ühe teise tuntud eesti teadusulme viljeleja stiili. Isegi niipalju, et kui ma ei oleks täpselt teadnud, kes on tegelik autor, siis oleksin olnud valmis kihla vedama, et selleks on hoopis Siim Veskimees. Veidi lakooniline stiil, teadusemekine meeleolu, pikad arutlused elust ja inimestest.
Ülejäänud kahel kolmandikul siiski ilmnesid erinevused. Weinbergil on kujunemas kaubamärgiks lisada peatükkide algusesse tsitaate ja kuiva teadust on samuti tublisti vähem kui Veskimehel. Seda viimast ei oska isegi öelda, kas see on plussiks või miinuseks. Tegelikult kaldub kaalukauss siin isegi Veskimehe poole, sest veidi enam teaduslikkust teeb ju iga teadusulme romaani ainult paremaks.
Kui varasemates romaanides mulle ei meenugi, et seda oleks vajaka jäänud, siis „Meeleheite valemi“ õhkkond oli just selline, et veidi enam teaduslikkust poleks ajuti sugugi paha teinud. Kuid sellest hoolimata on „Meeleite valem“ säärane teos, mida ma ei saanud lugeda kiirelt. Märksõnaks oli siinkohal just lakoonilisus. Tihtilugu oli nii mõnigi suurem sündmus antud edasi üsna kiirelt ja kui iga lauset hoolsalt ei haaranud, siis võis nii mõndagi kahe silma vahele jääda. Selles mõttes ma ei kurdaks, kui autor teinekord isegi rohkem „õhku“ sündmustesse sisse puhuks.
Kui tulla veelkord Veskimehe ja Weinbergi erinevuste juurde tagasi, siis Heinrich Weinbergi romaanis puudusid naturalistlikud seksistseenid, mille üle ma sügavalt rõõmustasin. „Meeleheite valemis“ puudus ka üks veskimehelikke tugevusi, millele ma Veskimehe teoseid lugedes ei ole kunagi tähelepanu pööranud, kuid nüüd, kõrvutades neid „Meeleite valemiga“, siis tundsin neist suurt puudust. Need on naturalistlikud kirjeldused hetkedest „siin ja praegu“.
Weinberg loob üsna hästi maailma suurt ajalugu ja taustamaailma, ning eriti just seekord tundsin, et need olid just täpselt omal kohal ja just parajal määral, et manada lugeja silme ette „seda mis on olnud“. Mul ei olnud mingit probleemi elada kaasa Linnutee koloniseerimisele inimkonna poolt ja usun, et minu peas rullus see koloniseerimise lugu lahti samamoodi aeglaselt ja majesteetlikult nagu võis olla autori soov seda edasi anda. Kuid kontrastiks eeltoodule suutsin ma väga harva tajuda seda konkreetset ruumi, milles kangelased olid „praegu“. Enamuse ajast tegutsesid nad minu jaoks nagu udus, kuskil hägusas ruumis, mille piirjooni võis vaid aimata, aga peaaegu mitte kunagi selgelt näha. Olid mõned üksikud hetked, kus udu hajus ja ma „nägin“ seda lava, kus tegelased elasid ja võitlesid, kus ma tundsin liiva niiskust nende jalge all ja maitsesin koos nendega õhku, mida nad hingasid. Siis aga langes udumüür uuesti alla.
Nüüd hiljem selle fenomeni üle mõtiskledes tundub, nagu olekski autori soov pigem jutustada Suurt Ajalugu ning kõik see väiksem sebimine seiklusloo kuues on lihtsalt boonusmaterjal tegeliku loo vahele, et siluda üleminekuid ühe ajaloolise mõtiskluse juurest teise juurde. See ei ole sugugi halb viis lugu jutustada, vastupidi, Weinbergile see sobib ja on tema eripärane stiil, mille ma olen teadmiseks võtnud ja ootan juba ette. Ma usun, et mida paremini ta sellise esitusviisi käppa saab, seda paremaks ka tema teosed lähevad. Lihtsalt ma oleksin soovinud, et need huvitavad ulmeliste maailmade ja tegevuskohtade dekoratsioonid, kus tegelased reaalajas oma asju ajavad, saaksid (näiteks võimalikus kolmandas osas või mõnes muus järgmises romaanis) samavõrd suurt tähelepanu kui ajaloolised tagasivaated ja oleks minu ees lahti rullitud igas stseenis „käegakatsutavamalt“.
Nüüd, olles oma mõtetes loetut lahanud nii ja naapidi ning lugenud neid mõtteid üle, pean ütlema, et tegelikult oli üks asi, mis mind lugedes kõige rohkem häiris ja see oli pigem mu enda viga. Ma oleksin pidanud eelmise osa veel värskelt üle lugema. Muidugi saanuks autor lisada algusesse või läbi teose veidi enam selgitusi eelmises osas toimunu kohta. Selgitusi ja vihjeid täitsa oli, aga ahne lugeja tahab ju alati rohkem, kuidas muidu saaksid sündida tellisromaanid. Lugemist miski õnneks ei häirinud ja midagi otseselt segaseks ei jäänud. Kuid kolmanda osa puhul võiks tugevdatud selgitusi romaani alguses kindlasti kaaluda, sest esimese osa sündmused on siis juba päris kindlasti lugeja mälus paljude teiste loetud raamatute alla mattunud.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Ütleksin, et Heinrich Weinberg on hetkel üks väheseid eesti ulmekirjanikke, kelle teoseid ma ikka ootan. Neis on minu jaoks palju puudusi, kuid neis on ka palju huvitavaid ideid. Mitmed kätte võidetud ulmeauhinnad näitavad, et autor on õigel teel ja neid, kes tema teoseid ootavad, on omajagu. Õnneks on Weinberg ka üks nende, kahjuks liiga väheste, eesti ulmekirjanike seast, kelle teosed vähegi mõistliku regulaarsusega lugejateni jõuavad.
