Mõni aeg tagasi ma higistasin ning ütlesin kellelegi, et nende peatoimetaja veergude kirjutamine on alati hirmus stress, et inimesed ju loevad ja ... Sõber lohutas irevil hammastega, et ära muretse, ei loe sind keegi. See oli hämmastaval kombel üks lohutavamaid asju, mida ma tükil ajal kuulnud olen ning pinge läks kohe maha. Tõepoolest. Isegi keeletoimetaja ei jõua seda lugeda, sest selleks ajaks, kui selge, mis Reaktorisse läheb, on meie keeletoimetajad nõrkenult kuskile nurka varisenud ja hingeldavad seal koomalaadses seisundis. Võid südamerahus kirjutada täpselt seda mida tahad, toimetuse copywriter Laura, kes neist ridadest kokkuvõtte teeb, on samuti nagunii ilmselt praeguseks järeldusele jõudnud, et ma olen linnukesega.
Kindlasti võib täheldada Reaktori väljaandmises mingisugust rütmi, mul jookseb juba teab mitmekümnes kuu seda katlakest segada ning tundub, et sügisel aktiveerib terve maailm: ametiasutustes on taas võimalik midagi korda saata, ametnikud vastavad su kirjadele sisukamalt kui automaatse "Tere! Olen puhkusel kuni 22. august!" vastusega, koolijütsid vudivad vaikselt ja masendunult oma rada hommikuti ning see kõik kuidagi avaldab oma mõju ka ulmele. Esiteks saab läbi suvine kirjastuste varjusurm ning tundub ka, et kolletavad lehed ja punavad pihlamarjad äratavad mingisuguse iidse tingrefleksi inimestes - tubli tuleb olla! Kirjutada tuleb! Arvata tuleb! Ja õnneks arvata on, sest lisaks raamatukraanidele on valla pääsenud ka filmi- ja sarjakraanid. Kinno minemisega on nagu ta on praegu, kuigi viimased read kurja viiruse kroonikas tunduvad üsna julgustavad olevat: nakatumiste arv läheb üles, aga suremusega on esialgsetel andmetel paremad lood kui kevadel. On's meie maal möllav viiruse tüvi muteerunud leebemaks? Või on ehk tõepõhi all nende teadlaste jutul, kes arvavad, et D-vitamiinil on viirusega mingi seos, muutvat teine vastupanuvõime hoopis teiseks ...? Mine võta kinni, aga ilmselt pole eksisteerinud ühtegi sellist põlvkonda, kus hobiviroloogia oleks nõndavõrd populaarne ja interneti olemasolu tõttu hõlbus veel pealekauba. Sooviks mingit teist teadusharu muidugi ning leebemas võtmes, ornitoloogia või mükoloogia oleks tore vaheldus meie koviidsele elukorraldusele.
Vahelduseks siis Reaktorist ka. Kalveri õnnesoovid läksid seekord legendaarsele Takashi Miikele. Palju õnne! Intervjuu tegime seekord Carolin Kuuskmäega. Kirjutama hakkas Kuuskmäe juba üpris noorelt, esialgu selleks, et lood lihtsalt peast välja saada. "Esialgu kirjutasin niisama endale, et kõiki lugusid oma peast paberile saada. Ma arvasin, et kui seda teen, siis jääb mu peas rohkem ruumi kasulikele asjadele, aga tuli välja, et mul tekkis kõigest ruumi uute lugude jaoks," rääkis Kuuskmäe. Eesti kirjandus ja ulme on sellest ainult võitnud, nii et soovitus teistelegi, et asuge aga kirjutama, kunagi ei tea mis nende mõtete asemele tuleb, mis peast paberile saavad.
Tormi Ariva on tagasi oma rubriigiga "Wabariigi ulme", mille mahukas neljas osa ainult kriipsutab Kuuskmäe mõtet alla: Tormi Arival mõtted otsa ei saa ja eelmised mahukad WU osad tegid ruumi ainult üha parematele mõtete. Võimalik ka, et kuna ta vahepeal kodusel režiimil oli ja seetõttu minult karmi käsu sai, et antagu nüüd siis kenasti ulmemetsas ka hagu, siis see motiveeris omajagu. "Protsess pakkus meeliköitvaid üllatusi, nagu see "Öökullisilla" autorluse teema, mille avastasin täiesti juhuslikult, ja "Doktor Homonovus"," rääkis Tormi mulle. "Ja ega kui peatoimetaja ütleb, et olgu parim, no kes olen mina, et hakata vastu ajama, ma kuuletun."
Õigemaid sõnu on harva kõneldud.
Raamatuarvustusi on meil seekord neli ja sellest on üksnes hea meel. Reidar Andreson luges "Saladusliku tsaari" kuuendat ja kõige värskemat osa. Ene Kallas luges George R. R. Martini jutukogu "Haviland Tufi reisid". Lõpuks võttis Agur Tänav kätte Weinbergi kõige värskema kauamängiva "Meeleheite valem". Need on raamatud uute raamatute riiulist ja arusaadavalt seega uudishimulike arvustajate huvorbiidis, aga Marko Kivimäe võttis kinni minu mõttemõlgutusest, et arvustama ei pea tingimata ainult seda kõige uuemat ja kõige värskemat ja kõige trükisoojemat, vaid võib teha ka pilguheite minevikku. Tema arvustas Eiv Elooni "Kaksikliiki".
Omal kohal on ka meie traditsiooniline ulmkonnakroonika ning pilgu saab heita uudiskirjandusele. Ehk hakkab midagi silma ja soovid arvustada? Anna teada. Organiseerime sulle raamatu ja jääme ootama.
Taivo Rist hoidis rangelt silma peal Wikipedial ning Reidar Andreson hoidis silma peal kuus tundi väldanud ulmeteemalisel võrgukonverentsil.
Ja lõppeks on meil ka terve hulk ilukirjanuslikku lugemisvara: tervelt kuus juttu, mida siin praegu pikemalt kokku võtma vast ei hakka, aga mille taga on autorite ja toimetajate veri, higi ja pisarad. Kõik ikka selleks, et oleks tore sügisõhtutel kodus teki sees keras olla ning ulmet lugeda. Kas ma oleksin võinud mõned lükata novembrisse juuretiseks ette? Jah. Kas ma tegin seda? Ei. Miks? Sest ma olen väga auahne ning mulle meeldib näha kuidas Reaktori katel üha suurema vungiga pudiseb ja järjest enam ja enam elektrit toodab ning latt tuleb iga kuu veidi kõrgemale upitada, et jõuaks kõrgemale ja kõrgemale ... Lisaks on novembrikuuks jutte ees soolas, etteruttavalt võib ka aimata, et novembrikuises Reaktoris on päris mitu tõlkejuttu, mille toimetamiseni ma see kuu peamiselt laiskuse tõttu ei jõudnud.
Lõpuks ka väike katkend Indrek Hargla uuest Süvahavva-romaanist.
Tuletame ka meelde, et oktoobrikuine Reaktor on Veiko Belialsi külalisesinemise abil iseäranis loominguline Kreator (või Kreaktor, heal lapsel ikka mitu-mitu nime) ning praegu veel on võimalik oma pööraseimad vaimuvälgatused meie poole teele panna, et selles numbris ilusasti sees olla. Veiko on juba nõrkemiseni askeldanud, toimetanud, kaanekujunduski juba presidendil omaenda käega valmis tehtud ... Ärge siis teda alt vedage ometigi!
Tervitades
Triin ja toimetus
Kaanepildi autor: Reaktori toimetus
