Hugh Riggs

Kui Hugh ümbritsevast midagi taipama hakkas, avastas ta, et jooksis mööda samblast liivarada üksikute mägimändide vahel. Hingeldades mõtles ta, miks kuradi pärast üldse joosta on vaja, kuid jätkas siiski, liiva pritsimas taldade alt. Rusikas käsi tundis pigistades valu. Hugh avas pihu ja vaatas ainiti suurt läikivat rubiini, mis sillerdas imeilusalt hommikuse päikese käes.

Puujuurikas oli see, mis mehe teekonna katkestas. Jalg takerdus selle taha ja Hugh veeres mööda liivast pinda.

Kukkumisest taastunud ja hetke hinge tõmmanud, avastas ta äkki... "Kalliskivi!" Ta roomas käpuli puujuurika poole tagasi, ise meeleheitlikult siia-sinna vaadates.

"Seda otsid?"

Hugh nägi kõigepealt pruune matkasaapaid, tõstis siis pilgu nendelt aeglaselt üles ning vahtis tõtt pika tõmmu mehega, kes hoidis tuttavat rubiini pöidla ja nimetissõrme vahel, teise käega püstolit tema poole viibutades.

"Chris?" mõtles ta, "Mida ta siin teeb ja miks tal relv on?"

See oli tema peika Chris Gordon, kellega ta järgmine kuu pidi abielluma. Oot, mida? Peika? Hugh vaatas oma mehelikke, kuid värisevaid käsi ning talle hakkas meenuma enda isik ja ülesanne.

"Ma oleks sullegi nodi jätnud, aga too iludus siin," mees andis rubiinile musi, "on mu armsamale määratud ja seda võttes tegid sa suure vea!" irvitas Chris ja sülitas liivale.

"Sinu armsam ei taha sellise kurjategija käest mitte midagi," ütles Hugh veendunult: "Kust sa selle said üldse?"

"Mina?" Chris vaatas käpuli meest kavalalt ja pilgutas talle silma. "Me koos röövisime ju Chatham´i juveelipoodi!"

"Ja mis mõttes, kurjategija käest?" jätkas ta, "Kes see kurjategija sinu arvates on? Sina näppasid selle minult." ning ta astus Huge´ile ähvardavalt lähemale: "Küll see rubiin leiab oma tee õige omanikuni, kui aeg küps. Me veel kohtume!" vastas Chris ja tõstis jala. Ta matkasaabas tabas kühmutõmbunud ohvrit lõua alla, nii et hambad raksusid. Kuid sellest talle ei piisanud.


Jessica Murray

Jessica võpatas ja avas silmad. Ta istus oma ratastoolil, keset laia nõmme, rattad poolenisti liiva vajunud. Jändriku männi juures, pikkade männijuurte vahel lamas mehe surnukeha, keha kägaras ning nägu paistes ja verine.

"Nooh?" kostus seljatagant tuttav hääl. "Kas nägid midagi?"

See oli inspektor Todd Mills.

"Rubiin," vastas Jessica vaikselt ja väsinult. "Päris pirakas."

"OK!? Ta on siis Chatham´i juveelipoe röövel? Aga kes teda niimoodi töödelnud on?"

Naine tõstis pea. Laiba ümber askeldas mitu inimest, veidi eemal vilkusid politseiauto tuled. Ka mõned uudishimulikud olid eemale lindi taha kogunenud.

Koroner tuli nende juurde, tõmbas kindad käest ja lausus:

"Surmaaeg täna hommikul 7-8 vahel."

Äkki nägi Jessica oma peigmeest, Chrisi, eemalt teeotsalt sündmuspaigale tulemas. Nähes naist, ta kiirendas sammu ning tahtis lindi alt läbi tulla, kuid lähedal asuv politseinik blokeeris ta tee.

"Jessica!" hüüdis mees, kuid naine lõi pilgu maha ja tõmbas käed rusikasse.

Politseinikuga paar sõna vahetanud, õnnestus Chris´il üle lindi pääseda ja tõttas kohe Jessica juurde.

"Kas kõik on korras?" haaras ta naisel käest.

Hugh´i surnukeha nähes ta tardus.

"Seda meest ma olen näinud."

Jessica vaatas teda tähelepanelikult, kuid ta ei suutnud märgata teeskluse poegagi. Õud mehe silmis paistis ehtne.

"Kus Sa täna hommikul seitsme-kaheksa vahel olid?" küsis ta mehelt vaikselt.

"Tead, hommik on täielik bläkaut! Ma mäletan, et olin Happy Grill Gardenis ja sõin, kui nägin toda meest. Ta istus ka minu lauda." Mees sügas habet ja proovis edasist meenutada.

"Kas see Chithami juveelipood on sellest söögikohast üle tee?" küsis Jessica. Ka Todd astus lähemale, vaadates naist teatud üllatusega.

"Vist küll!" Chris vaatas vaheldumisi Jessicat ja Toddi.

"Edasisest ma väga ei mäleta. Ärkasin just enda maja ees pingil."

"Mis kell?"

"Äkki üheksa paiku?"

Seni kuni koronerid laipa surnukuuri viimiseks ette valmistasid ning mõned inspektorid Jessica tooli auto peale aitasid, küsitles Todd meest edasi: "Kas Happy Grill Gardenis oli veel inimesi?"

„Paar inimest vaid. Vanem naisterahvas ja üks uudishimulik kiilakas habemega härrasmees!”

Chris vaatas mõtlikult musta laibakotti, mis surnuautosse ära viidi.


Jessica Murray

Telefon helises laua peal. Huvitav, kas Chris? Jessica oli kahevahel. Kas ta tahab mehega rääkida? See, kuidas ta nägi oma peikat ennast peksmas, painas teda kohutavalt. Jessica veeretas end laua juurde ja haaras telefoni. Todd hoopis.

"Hei Jessica! Ei lase sul mitte puhata. Järjekordne mõrv, seekord isegi topeltmõrv, Fristoni tänaval. Kas saadame auto järgi?"

Kuigi Jessica tundis suurt väsimust, surus ta ohke maha. "Jess, söör! Ootan!"

Jessica Murray oli 25 aastane, kena ja tagasihoidlik, pikkade blondide juustega naisterahvas. Lapsena oli ta üle elanud ränga õnnetuse, kuid enam-vähem taastunud sellest ning aheldatuna oma ratastooli, ei olnud ta oma head tuju ja positiivsust kaotanud. Vastupidi. Tal oli mitmeid hobisid, boyfriend ja töö. Ta nimelt töötas Chantam´i linna politseijaoskonna teenistuses konsultandina, kuid vaid inspektor Todd Mills ja nende otsene ülemus vaneminspektor Gerry Walsh teadsid, mida ta seal tegi ja kuidas tema konsultatsioonid tegelikult välja nägid.

Pärast õnnetust sai naine aru, et temas on midagi teistsugust. Jäädes kuhugi - parki, tänavale - unelema, avastas ta end liikumas ringi ning nägemas maailma teiste inimeste silme läbi, nähes siis ka iseennast liikumatult ratastoolil istumas. Nii mõnegi praeguse sõbra või sõbranna oli ta nii enda juurde juhatanud, siis tagasi enda kehasse läinud ja seejärel juttu alustanud. Pärast Vanaema surma avastas ta, et ta suudab ka surnute pilgu läbi maailma näha, nähes ja läbides nonde viimaseid eluhetki. Ta õppis oma keharännakuid kontrollima ja nüüd ta töötaski mitmendat kuud jaoskonnas. Sõber Todd, kes ta politseijõududesse kutsus, oli tema kontakt, nad käisid koos mõrvapaikadel ja proovisid juhtumeid lahendada - Jessica läks surnu viimastesse elatud hetkedesse ja sageli lahendas ta kehaväliselt nii mõnegi mõistatuse. Kolmekesi, koos politseiülem Gerryga, hoidsid nad aga naise suurt saladust kiivalt enda teada. Isegi tema peika Chris ei teadnud sellest midagi.

Sireenid huilgasid ja politseinikud sagisid ringi nagu sipelgad, kui Todd Mills Jessica ratastooliga mahajäetud lao uksest sisse lükkas. Ka Gerry Walsh oli kohal ja sügas mõtlikult kõrvatagust.

Kastide vahel oli kahe neiukese surnukehad. Üks, blondide juustega, oli näoli põrandal, käed seotud, veri määrimas ta heledaid valgeid kiharaid. Teine, tumedamate juustega neiu oli meeter eemal, selili, kaks kuuliauku rinnus.

"Need on ajakirjandusmagnaadi Benjamin Olseni tütred,"

lausus Gerry. "Täna hommikul, juba enne seitset rööviti nad Chatham´i kolledži ühiselamust."

"Oot, mis point on? Miks nad tapeti? Lunaraha? Sarimõrvar?" küsis Todd.

"Ei oska öelda!" vastas Gerry närviliselt, "See asi, et, hommikust ei tea ma väga midagi. Eile läks vist selle kalliskiviröövi-juhtumiga liiga pikale ja ma ärkasin täna alles pärastlõunal oma töölaua taga."

"Näed, siin on ka verd," osutas Todd naiste surnukehadest veidi eemale.

"Jajah, inimrööv kiskus veidi kiiva?!"

Jessica, kes oli vaikides ja tähelepanelikult kõike jälginud, lausus lõpuks: "Ma olen nüüd valmis!"

"Ok!" ütles Todd rahulikult ja ajas teised uurijad korraks eemale.

Naine keeras oma tooli blondi naisterahva poole, toetas mugavalt oma selga ja jäi teda ainiti vaatama.


Karen Olsen

Auto pidurdas liiga järsult ja Karen lõi pea vastu esiistet. Ta karjatas. Mingi kott oli tal peas, nii et ta ei näinud midagi, küll aga kuulis kõrvalt kellegi teise naisterahva haledat nuttu. Käed olid kõvasti kinni seotud.

Uks avati ja keegi tiris ta jõuliselt autost välja.

"Palun! Ärge tapke mind!" kuulis ta teist, nutvat naist, hüüdvat.

Teda talutati jõhkralt mööda asfalti, tugev mehekämmal ümber ta käsivarre tegi väga haiget. Kõrvalt kuuldus ka teise paari samme. Uks ees avanes ja nüüd liiguti kuskil siseruumis, kaja järgi otsustades päris avaras. Lõpuks peatuti.

"Niih! Siin on meie staap! Paneme nad valmis!" ütles kähiseva häälega mees.

Inimröövel lasi tast lahti ja sammus veidi eemale. Karen kuulis ka teise mehe sosinat, mis tundus talle kummaliselt tuttav.

Kui sammud ta kaaslanna suunas tulid ja peatusid, muutus esimene mees äkki kurjaks: "Mida Sa kurat teed? Sa rikud kõik ära!"

Kaaslanna hakkas nuuksuma: "Sina? Miks Sa seda ometi teed?"

Kostus lask ja kostus keha kukkumise mütsatus. Naine kõrval hakkas meeleheitlikult karjuma. Kostus teine lask...


Jessica Murray

Jessica võpatas ja lõi silmad ehmatusega lahti.

"Noh?" küsisid Todd ja Gerry peaaegu ühel ajal.

"Sorry! Vale tüdruk!"

"Mismoodi?" oli Gerry pettunud.

"Mind tapeti vist ennem ära, pilt läks tasku." Jessica võttis käekotist pudeli ja ahmis endale vett sisse ning jätkas: "Midagi on siin mäda! Neid oli kaks meest. Nad tahtsid siia oma staabi teha ja tõenäoliselt ka lunarahanõuet esitada, aga üks mees lasi teise maha ja tolle blondiini ka," osutas ta kägaras linalaka poole, kelles ta oli just seigelnud.

"Kas Sa ei näinud neid?" küsis Todd

"Ei! Mul oli miskine kott või riie peas."

Todd uuris eemal maas vereplekki ja võttis sellest proovi. "Äkki kui selle teise mehe isiku identifitseerime, saame ka targemaks."

"Aga tapja hääl oli justkui tuttav," Jessica vaatas Gerryle otsa. "Nagu Sinul. Kuigi ma kuulsin ainult sosistamist."

"No see selgitab paljuski, kus ma hommikupoole olin," irvitas mees.

"Nonii, aga ma proovin nüüd selle teise neiu sisse minna."

Jessica sulges silmad ja tardus.


Terle Olsen

Terle virgus kitsas mürisevas paigas. Midagi läbipaistmatut oli tal silme ees ja ka ta käed olid kinni seotud. Ta kõikus tugevalt igas suunas, kuni õlg millessegi kõvasse raksatas. Ta oli röövitud ja ilmselt röövlite autos.

Ta õlg valutas, ta ei teadnud, kus ta on ja mis saab edasi, ta hakkas nutma.

Uus järsk pidurdus ja Terle lõi end jälle valusalt ära, ka kõrval käis kõva kolakas.

Hetk hiljem kisti uks lahti ja ta tiriti välja. Nuttes palus ta: "Palun! Ärge tapke mind!"

Justkui halvatult lasi ta end talutada, valu õlas tegi ta mõistuse justkui tuimaks, ta ei suutnud ümbritsevat selgelt tajuda, ta vajus justkui tühjusesse.

"Niih! Siin on meie staap! Paneme nad valmis!" ehmatas kähisev mehehääl Terle tagasi reaalsusesse.

Keegi lähenes talle, ta tundis puudutust oma juuste lähedal ning ühe ropsuga tiriti must näomask tal eest.

"Mida Sa kurat teed? Sa rikud kõik ära!" rääkis jälle kähiseva häälega mees.

Mida kuradit. See siin tema ees oli ju Gerry. Gerry Walsh.

Ta hakkas nuuksuma: "Sina? Miks Sa seda ometi teed?"

Teine, eemal olev mees haaras relva ning tõstis selle, kuid Gerry oli kiirem ning tulistas tollele kuuli pähe. Elutu keha vajus põrandale ja Terle hakkas karjuma. Seejärel lasi Gerry ka eemal seisnud blondile pantvangile kuuli pähe.

"Nüüd saame rahulikult rääkida!" lausus mees stoilise rahuga.

Terle värises üle kogu kere.

"Ära karda!" mees vaatas teda uudishimulikult. "Kas sa tõesti arvad, et ma tegelikult ka Gerry olen?"

Terle piidles teda altkulmu ja talle meenus boyfriendi kummaline agressiivne käitumine.

"Aga miks? Mida sa must tahad?"

"Kas Sa siis aru ei saa? Jessica Murray. Me oleme erilised! Ainulaadsed! Jumala poolt ära valitud!" Gerry silmad särasid ekstaasis, kui ta naise seljataha läks ja nööri lahti pusis.

Naine tõmbus tast eemale: "Kas selleks on vaja tõesti tappa?"

"Jeff Dahmer." Mees jalutas tagasi naise ette ja ulatas käe: "See on kõik suurema hüvangu nimel! Paar ohvrit ees või taga!"

"Aga miks just Chris? Miks just Gerry?"

"Et Sa oma elu kergemini unustada suudaksid, et meiega tulla."

"Kas nende kohta tõendusmaterjali ei leita. Nad on ju

süütud!" väljendas Jessica muret, kuid mees rahustas teda: "Nad on puhtad poisid ja keegi ei saa sellest midagi teada," ta tegi ähvardava pausi ja jätkas: "Välja arvatud juhul, kui sa meie orduga ei liitu."

"Orduga?"

Gerry-Jeff jalutas edasi-tagasi ja rääkis: "Jäta hästi meelde! Tuled homme kella kaheteistkümneks keskväljakule, kellatorni alla. Sealt kihutame edasi. Meie boss ootab meid!"

Gerry-Jeff keeras end Terle poole, tõstis püstoli ja enne kui Terle karjuma jõudis hakata, kihutas talle kaks kuuli kerre.


Jessica Murray

Jessica avas silmad. Todd ja Gerry vaatasid talle uudishimulikult otsa. Jessica vaatas Gerryt tähelepanelikult ja lõi siis silmad maha. Todd võttis märkmikku ja pastaka ning ootas kannatamatult naise rääkima hakkamist. Kriminalistid ja koronerid olid juba ammu ametis.

"Kahjuks ei saanud midagi teada," Jessica punastas. "Lasti vist ennem maha, kui rätik silme eest võeti."

"Kurat!" väljendas Todd pettumust.

"Ma tahaks nüüd ära minna, ma tunnen end pahasti."

Kodus hakkas Jessica koheselt toimetama. Ta pani väikese reisikoti asju täis. Seejärel kontrollis ka oma käekoti läbi, et kõik vajalik oleks kaasas. Chris helistas korduvalt, aga telefoni ignoreerides võttis ta koti sülle ja lahkus kodust.

Keskväljak polnud kaugel, kõige peale oldi mõeldud. Tuttavat kellatorni nähes ta kiirendas minekut ning vaatas uudishimulikult ringi, kes Jeff võis olla. Või oli ta jälle kellegi teise keha üle võtnud? Suur must Mercedes oli otse kõnnitee ääres kellatorni vastas. Suur mehemürakas tõusis autost, viipas Jessicale, veeretas ta tagaistme juurde ning aitas naise autosse ning ratastooli pagasiruumi ning istus ette.

Jessica kõrval istus pikk kiilakas mees, hoolitsetud habemega, seljas tume ülikond.

"Õhtust!" ütles ta meeldiva häälega ja ulatas käe: "Kas nüüd tervitame?"

Naine surus külmalt ta kätt.

"Kingitus on ka!" Mees ulatas Jessicale tuttava, imeilusa punase rubiini.

Auto võttis kohalt ja kadus aeglaselt mööda kitsaid kesklinna tänavaid.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.8168)