„Sinna!“ osutas major näpuga. „Viib küll trajektoorist natukene kõrvale, aga saab varju.“

Nad olid juba ligi kaks nädalat sammunud mööda kuuma lagedat liiva. Toidu- ja joogivarusid küll veel oli, kuid piiratud koguses. Kui algul leidus ka natukene kohalikke loomi ja taimi, millest varusid täiendada, siis nüüd ümbritses neid vaid surm. Tühi ja lage surm, mis võis kesta veel nädalaid.

Major oli justkui sellise väljakutse jaoks loodud – niikaua, kuni nanovedelikku jätkus, võis ta kui robot järjest sammuda, tundmata väsimust või valu, planeerides igat toidupala ja kulutatud energiaraasukest.

Skräppy aga ei omanud ei sõjaväelist treeningut ega füüsilist vastupidavust. Väikegi paus päikese käest ära võis teha tema räsitud kehale imesid.

Pealegi oli peagi saabumas keskpäev – see kõige tapvam aeg, kui isegi major ei suutnud päikese käes olla. Üks võimalus, mida nad olid juba korduvalt kasutanud, oli kaevata auk ning seal katte all keskpäev üle elada.

Kuid kaevamine võttis lisaenergiat. Kui seda oli kuidagigi võimalik vältida, oli asi seda väärt.

Skräppy kohendas oma tumendatud klaasidega prille, mida näokatte alt tulev kuum hingeõhk, aina vähem, kuid siiski, uduseks ajas, ning vaatas osutatud suunas. Päike peegeldas ümbritsevalt liivalt ning pani silmapiiri lainetama, kuid ka tema märkas tumedat kogu kesk lagedat liivavälja.

„Mingi hoone?“ sõnas ta vaikselt, olles keelega enne suud ja huuli niisutanud.

Major raputas pead. „Laev. Või vähemalt see, mis sellest alles on. Ma asjatult sisse kondama ei läheks, kuid peavarjuks sobib.“

Ta vaatas korra sillerdavat päikest, mis liikus usinasti seniidi poole.

„Liigume käbedalt.“

***

Illustratsioon: Tea Roosvald

Skräppy viskas end väsinuna liivale, toetades selja vastu masinat. Laev, või vähemalt selle varjus olev osa, polnud kuum, aga mitte ka jahe. Siiski, vari ise oli teretulnud ning kosutav.

Major istus natukene eemale ning vaatas kriitilise pilguga varusid üle. Toidu puudumisega sai ta hakkama, seda tasus pigem Skräppyle hoida, kuid nanovedelik oli teine asi.

Ta võttis käsiloleva pudeli ja raputas seda. Tühi! Major ohkas sügavalt, sobras  oma kotis ning võttis viimase pudeli välja.

Üks pudel – see oli kõik, mis tal alles oli. Enamasti läks see kahe-kolme päevaga, kuid korralikult planeerides võis nädala või rohkemgi välja imeda.

Ta võttis pliiatsi, niisutas selle otsa keelega ja märkis pudelil vedeliku taseme. Siis jaotas ta selle pooleks ning tegi järgmise märke. Seejärel tegi ta pooled veelkord pooleks.

Nii jätkas ta veel mõned korrad, kuniks jooned olid piisavalt tihedalt, et nendevahelist ala sai vaevu lonksukoguseks nimetada. Kümme päeva, see oli kõik, mida ta veel välja suutis panna. Mis sealt edasi tuli...

„Tom, kas sa tunned ka värinat?“ peatas Skräppy ta mõtted.

Major peatas oma tegevuse ja keskendus.

„Paigal ja kuss!“ andis ta käsu.

Major, relv valmis, põrnitses maapinda. Sellistes piirkondades elasid hiidussid, kes maa all liikusid ning heli ja liikumise järgi saaklooma jälitasid. Mõned võisid lugude järgi olla nii suured, et suutsid hetkega terve rügemendi alla neelata. Peamiselt liikusid nad küll öösiti, kuid vari oli siin suur.

Skräppy jälgis endist sõdurit, siis pani kõrva vastu masinat.

„Mul on tunne, et see on laev,“ sosistas ta.

Major vaatas veel skeptiliselt ringi, siis tegi paar ettevaatlikku sammu meediku suunas ning asetas oma käe vastu laevakeret.

Skräppy ei eksinud. Vibratsioon tuli masinast. Sellisel laeval olid päikesepatareid ning isegi kui kahjustatud, võisid need keskpäevase kütmise ajal midagi masina sees käima lükata.

Kuid see polnud ainus heli, mida major märkas.

Kostus mütsatus. Seejärel teine ning äkki vajus liiv nende jalge all ära.

„Skräppy!“ Major hüppas, haaras oma langeval sõbra ümbert kinni ning surus ta vastu metalli, nende eelnev asukoht lainetamas kui tormine vesi.

Raisk! Laeva vibratsioon meelitas ussid kohale ja mitte vähe – neid võis siin olla terve pesakond.

Maapinnal olemine oli selge enesetapp.

Päikese kätte minek samuti.

Muud võimalust ei olnud, nad pidid minema laeva.

Kiire pilguheit masinale ütles, et sissepääs, kui see oli veel olemas, oli suure tõenäosusega teisel pool. Lisaks liikumise ohtlikkusele oli seal ka tappev päike. Küll aga võis üsna nende lähedal olla õhutus- või väljutusava.

Major libistas oma kotkapilku mööda siledat pinda.

Seal! Diagonaalis, nii kolme meetri kaugusel. Laev oli ronimiseks liiga sile, maapind nende all võis aga iga hetk kaduda. Nad pidid siit minema saama ja seda ruttu.

Köis? Ei!

Teravik, mida seina sisse suruda ja ronimiseks kasutada? Pigem mitte – laevakeresid ei tehtud just pehmest metallist.

Midagi, mis lennutas neid õigele kõrgusele?

Tom vaatas oma vööle, kus rippus põrkur. Tema, Skräppy ja nende varustuse kombineeritud kaal oli suur ning jumala eest, see ei olnud antud relva tööülesannete hulgas, kuid see võis töötada. Ta võttis relva kätte ja keeras selle löögi maksimumi peale.

„Skräppy! Hoia minust kinni, nii kõvasti, kui sa saad!“

Niipea kui meedik tema külge klammerdus, lükkas Tom oma tiivad laiali, suunas põrkuri maa poole ja lülitas päästikule.

***

„Aga mis siis, kui luuk oleks kõvemini kinni olnud?“ uuris meedik, vaadates õlalambi valguses majori keha üle. Pool sellest oli üks suur sinikas. Põrkuri löögijõud mõjus mõlemale poolele.

„Ma sain meid ohutusse kohta... ei saanud või?“ urises major läbi hammaste.

Skräppy vangutas pead. Selle plaani juures oli nii palju asju, mis võinuks valesti minna, kuid ometi ei olnud tal endal midagi paremat pakkuda. Tom tegi seda, mida ta õigeks arvas ja see päästis nende mõlema elud.

„Said,“ kinnitas ta kerge vastumeelsusega. „Aitäh sulle.“

Olgugi et pime, märkas ta ilmselget probleemi majori kehal.

„Nüüd tuleta meelde kõik oma vandesõnad.“

„Mida… agrhh!“

Tomi sajatusi tuli valjult ning ohtralt. Need kajasid rauast seintelt vastu, summutades enda alla ühtlase mürina.

Seejärel tuli vaikus – major pani pildi tasku.

Skräppy vaatas veel oma kätetöö üle. Löökjõust põrutatud õlg oli nüüd vähemalt liigeses tagasi, kuid ehk tasus seda sidemega toestada. Samas, majorit teades oli see siin varem või hiljem jälle katki, sidemes või mitte. Vähemalt ei paistnud seekord ühtki luumurdu olevat.

Meedik oli ka varem pidanud Tom’i korralikult lappima, kuid mitte kunagi ei olnud nad mõlemad enne seda nii rampväsinud.

Skräppy tõmbas sinetavale alale veel salvi peale, vaatas üle, et sõber ohutult puhata saaks, ning läks majori õpetusel perimeetrit paika panema.

***

„Sa vana..!“ urises major ja proovis silmi avada. Raisk, kuidas kogu keha tunda andis. Uduselt, kuid siiski, paistis sõbra figuur. „Skräppy...“

„Tom!“ Hetkega oli meedik ta kõrval. „Kuidas sa ennast tunned?“

„Nagu oleks hakklihamasinast läbi käinud, aga jään ellu.“

Major lükkas end istuli, tõmbas korra hinge, et pea selgeks saada, kissitas silmi ja põrnitses kuhja Skräppy selja taga.

„Kes su sõbrad on?“ uuris ta.

„See, kulla sõber, on üks väga põnev küsimus. Oota üks hetk!“ Skräppy võttis kuhjast kaks pealuud ning pani need majori ette maha. „Leia viis erinevust.“

Major põrnitses koljusid. Ta ei olnud küll mingi ekspert, kuid nende sarnasus oli imekspandav, olgugi et vigastus oli erinevas kohas.

 „Kaksikud?“ pakkus ta.

„Või kolmikud?“ sõnas meedik ja lisas veel ühe pealuu. „Või nelikud.“ Ning ta lisas veel ühe.

„Tegelikult paistab neid olevat rohkem kui kakskümmend. Kõik sarnased ja paljad. Paras mõistatus, eks? Siin veel üks vihje.“ Meedik lisas ritta veel kaks pealuud, võttis siis keskmised ära ning lükkas kaks äärmist kokku. Olgugi et endiselt sarnased, ei sobitunud need üksteisega enam nii hästi.

„Mis kurat?“

„Tahad, ma aitan?“ pakkus meedik.

Major tõstis sõrme ja raputas pead. Kui Skräppy talle väljakutse esitas, siis pidi ta selle ka lahendama. Neil luudel pidi olema mingi loogiline seletus ning meedik oli selle juba välja nuputanud. Vastus ei saanud olla väga keeruline.

Siin olid inimesed, kes olid sarnased, kuid ainult eelnevaga, justkui koopiad, mis läksid aina halvemaks ja halvemaks.

„Kloonide kloonid...“ pomises ta mõne minuti möödudes.

„Bingo!“ rõõmustas meedik. „Nüüd oleme me samal lehel. Järgmiseks tuleb ära mõistatada, kes need on, miks need on ja kuidas need nii puhtaks said.“

„Oot, esiteks tahan ma teada, mis meie ümber on,“ sõnas major.

„Kuus meetrit korda kaks meetrit kerge kalde all olev tunnel. Ühes otsas väljapääs, teises nii viie meetri kõrgusel luuk üles,“ vuristas Skräppy. „Need kondised sellid on ainsad kohalikud elanikud.“

„Mul oli aega,“ lisas ta, nähes majori üllatunud nägu.

„Pole paha,“ kommenteeris Tom muiates. Ilmselgelt oli poisi õpetamisest asja olnud. „Mürinat enam ei ole.“

„Ei, see lõppes nii viis tundi tagasi.“

„Viis tundi?“ kordas major. „Kaua ma, raisk, pilditu olin?“

„Umbes kümme. Aeg läheneb südaööle.“

Raisk! Niigi kitsastes oludes olid nad raisanud pool päeva.

Major mõtles hetke, siis ajas ennast püsti. „Skräppy, anna mulle üks oma sõpradest. Selline, millest väga kahju poleks.“

Meedik andis talle kolju ning seda käes hoides komberdas major luugi poole. Öine õhk oli kosutav ja jahe, lausa kutsuv.

„Näita alla valgust,“ andis Tom käsu.

Skräppy timmis oma lampi ja suunas selle tumeda liiva peale.

„Kõik tundub rahulik,“ sõnas ta, olles mõni aeg vaikuses liiva põrnitsenud.

Major turtsatas. Seejärel viskas ta kolju liivale. Hetkega tõusid maapinnast lõuad, mis sulgesid end selle koha ümber.

Mõned hetked hiljem oli kõik jälle vaikne, nagu poleks seda kunagi juhtunudki.

„Vähemalt päikesetõusuni oleme me siin lõksus,“ sõnas major ja libistas end seina äärde istuma.

„Aga meil on neid konte päris palju. Ma võiks kõik need maha loopida, äkki saavad kõhu täis?“ pakkus Skräppy.

Major raputas pead. „Pisike üksik uss – võib-olla isegi töötaks. Aga meil on neid siin terve pesakond.“

„Aga siis me võiks ju laevas kolada? Äkki leiaks midagi vajalikku?“

„Võiks, aga me oleme jäätmešahtis. Siin on ainult üks sissepääs ning see...“

Samal hetkel kostus tunneli otsast metalne kääksatus, justkui keegi oleks lükanud lahti vana ja roostes ukse.

„Halloo! On seal keegi?“ hüüdis lapse hääl.

Skräppy vaatas majorile otsa. Laps? Sellises keskkonnas?

„Ma ju ütlesin, et ainult tuul,“ seletas teine hääl, mis võis kuuluda naisterahvale. „Paneme nüüd luugi uuesti kinni ja...“

„Oodake!“ hüüdis Skräppy.

***

„Tere tulemast Videvikusära pardale,“ sõnas õbluke naisterahvas, võttes diivanil istet. „Palju meil pakkuda pole, aga jahedama öömaja saab ikka. Mina olen Eha, see seal on Tristan.“

Poiss, kes oli ootamatutest külalistest üsna ähmi täis, piilus häbelikult diivani nurga tagant.

„Tristan?“ ütles Skräppy. „Äge nimi. Mina olen Skräppy ja see siin on Tom. Kui vana sa oled, Tristan?“

Poiss vaatas kahtlustavalt Skräppy poole, siis vaatas oma ema. Too noogutas sooja naeratusega.

„Nii palju!“ hüüdis poiss ja tõstis ühel käel viis sõrme ja teisel pöidla.

„Kuus,“ sõnas ema. „Sa ju tead, kuidas seda öelda.“

„Kuus!“ kordas poiss, venitades keskmisi tähti üleloomulikult pikaks. Siis piilus ta võõraste poole ning sosistas midagi ema kõrva. Ema muigas.

„Aga küsi. Ma ei usu, et onud pahandavad.“

Poiss kaalus vastust natukene, kogus hetk julgust ja osutas siis näpuga Tomi suunas. „Sul on imelikud jalad.“

Major tõstis üht oma kanajalgadest ja kõverdas selle küüniseid. „Imelikud? On vist jah,“ kinnitas ta.

Poiss kihistas naerda. Siis vaatas ta Skräppy poole. Ta tundus õigeid sõnu otsivat.

„Ja sul on imelik nägu,“ teatas Tristan lõpuks.

Iseenesest oli see tõsi – Skräppy näos jooksid mitmed õmblusarmid.

„Andke talle andeks,“ naeris Eha. „Ta pole aastaid kedagi peale minu näinud.“

„Pole hullu,“ muigas meedik. „Ja mitte ainult nägu. Mul on igal pool armid. Näe, siin käel on üks eriti pirakas.“ Ta tõmbas käise tagasi.

Tristan vaatas jämedat armi, suu ammuli.

„Nii äge! Tahan ka!“

„Uhh. Mis sinuga juhtus?“ uuris Eha, ignoreerides lapse soovi endale samasugune hankida.

Major köhatas. „Skräppyga on igasuguseid asju juhtunud. Aga õnneks on ta väga osavate kätega meedik. Lapib nii ennast kui ka teisi väga edukalt.“

„Meedik? Mis see on?“ oli Tristan segaduses

„Nagu arst. Ravib inimesi,“ seletas ema.

„Ah, aga siis sa saad emmet aidata!“ oli poiss õnnelik.

„Äkki tõesti. Mis tal viga on?“

„Üks jalg on aina kangemaks jäänud, muud ei midagi,“ võttis ema üle. „See pole midagi nii tähtsat, et peaks võõraid tülitama.“

„No aga ma võin pilgu peale visata,“ sõnas Skräppy.

„Sellisel juhul, teeme seda palun hiljem. Tristan, sul on aeg magama minna.“

„Aga ema?!“

„Ma tean, et sul on põnev. Äkki homme saab veel onudega juttu ajada. Aga praegu pessu ja magama. Võid peale pesu veel siit läbi tulla ja head ööd soovida.“

Tristan lükkas huule mossi ja pomises midagi enda ette, kuid seadis sammud teise tuppa.

Eha ohkas ja seejärel naeratas justkui iseendale. „Elu lilled. Kuigi ükski lill ei räägi nii palju,“ lisas ta muiates.

„Igatahes, kui ta magama saab, on natuke rahulikum ja saab ka natuke tõsisemat juttu rääkida.“ Ta tõusis püsti. „Saan ehk teed pakkuda? Vett on kah, aga see on natukene imeliku maitsega minu arust, seepärast ma ise eelistan teed.“

„Võib ikka,“ sõnas Skräppy.

Tom aga põrnitses naist altkulmu. „Maru julge sinust kutsuda oma elamisse, kus sul on väike laps, kaks võhivõõrast ja võib-olla ohtlikku inimest.“

Eha turtsatas.

„Aus!“

Ta istus maha tagasi. „Te võite tõesti olla ohtlikud, kuid ma arvan, et nii karmis keskkonnas peame me pigem ühiselt looduse vastu sõdima, mitte üksteise. Muidu siin ellu ei jää.“

Ta muigas. „Lisaks, Videvikusäral on oma kaitsemehhanismid.“

Major vaatas ruumis ringi. Peale mõne diivani, laua, kokku klopsitud mänguasjade ja tumedate ekraanide ei paistnud just paljut. See võis olla bluff, kuid ei saanud välistada võimalust, et midagi siin hoidis neil ka silma peal.

„No mis kaitsesüsteem see oleks, kui see oleks kergesti märgatav,“ muigas Eha tema pilku jälgides. „Igal juhul pakkumine on endiselt jõus. Teed?“

„Võib,“ pomises major.

Eha noogutas. „Andke mulle viis minutit.“ Seejärel lahkus ta kergelt longates toast. Major vaatas talle järgi.

Kui uks naise järel sulgus, pöördus ta Skräppy poole.

„Mida sa neist arvad?“

„Tunduvad toredad,“ sõnas Skräppy, tema silmades tantsimas säde. Skräppyle mõjusid lapsed niimoodi – ehk seepärast, et ka ta ise oli paras laps. „Mida sa arvad?“

„Toredad,“ kordas major, uskumata oma sõnu. Midagi näris tema hinge. Kuidas suutsid üks ema ja laps sellises keskkonnas ellu jääda? Muidugi, nii suurel laeval olid omad varud. Meeskonda pidi sellise asja opereerimiseks olema nii kolmekümne kandis ja kõik nad vajasid toitmist, kuid väljast vaadates tundus laev olevat siin juba aastaid. Ka terve meeskonna varud pidid ükshetk otsa saama. Eha ja Tristan aga olid pringid ja roosad – keskkonnast täiesti mõjutamata. Vett võis ju laev ise toota, aga toit...

Sel hetkel jõudis Eha tagasi, käes kandik kolme aurava plekkkruusiga. Ta asetas selle diivani ette lauale ning võttis ühe endale.

Ta keris end diivanile kerra ja võttis lonksu, mis ei paistnud just väga hästi maitsvat. „Mõru,“ selgitas ta. „Aga paremat ei ole.“

Ka Skräppy ja Tom võtsid mõlemad endale kruusi ning peale üht lonksu pidid kinnitama, et tegemist oli tõesti mitte just väga meeldiva maitseelamusega.

Eha naeris.

„Igatahes, mul on teile mõned küsimused ning kindlasti on teil mõni ka minule. Millest me alustame?“

„Alusta sellest, mis laev see selline on,“ sõnas major ning võttis järgmise lonksu. Laeva sisemus oli kosutavalt jahe ning kuum tee oli siia kui loodud.

„Videvikusära on... pigem siiski oli... uurimislaev. Olime roheliste niitude otsinguil, kuid nagu te oletada võite, siis ei läinud kõik plaani kohaselt. Hädamaandumine.“

„Ja Videvikusära ülejäänud meeskond?“

„Olgem ikka ausad. Minu kord,“ muigas naine ja võttis lonksu. „Kust suunast te tulite ning palju sellest oli puhas kõrb?“

„Edelast. Kõrbe nii kaks nädalat. Esimene nädal mõningase loodusega,“ vastas major ning põrnitses naist. „Ja minu küsimus?“

Isegi Skräppy nägi, et pinge nende vahel oli piisavalt paks, et seda võis noaga lõigata, kuid ta ei mõistnud, miks see seal oli.

„Peale hädamaandumist läks ülejäänud meeskond abi otsima. Mina, kuna mul oli väike laps, kes sellises keskkonnas hakkama ei saa, jäin siia neid ootama. Nüüd on minu kord.“

Sellel hetkel avanes toauks ning sisse astus Tristan, uneriided seljas. Major märkas alles nüüd, et kõik, mis siin leidus, alustades lapse mänguasjadest ning lõpetades tema tuduriietega, oli taaskasutus laeva standardvarustusest. Ema oli oma lapsega juba kaua siin olnud ning võtnud sellest parima.

„Tule tee emmele kalli ja siis tuttu.“

Tristan haigutas. Siis aga jäi võõraid põrnitsema. „Aga sinu jalg, emme? Saab arstionu selle korda teha?“

„See läks täiesti meelest!“ hüüdis Skräppy, kes oli kestva vestluse jooksul juba mitu korda haigutanud. Niisama istumine ja jutuajamine oli täiskasvanute värk ning tema ei olnud seda mitte, vähemalt mitte vaimselt. „Aja püksid jalast ära. Ma vaatan kohe üle.“

Major turtsatas ning sama tegi ka Eha. Naine pöördus Tomi poole. „On ta tõesti meedik?“

 „Tead, vahel imestan ma isegi, kuid jah,“ muigas ta.

„Äkki siis saad kiirelt läbi pükste uurida?“ pakkus Eha välja. „Tristani meeleheaks.“

„Ma võin proovida,“ sõnas Skräppy, põlvitas Eha ette ja võttis tema vasaku jala kätte. Ta mudis seda mõni aeg, mis kohati tegi naisele ka valu, seejärel sügas mõtlikult pead.

„Nooh?“ uuris Tristan.

„Luu on mitmes kohas jämedam, kui peaks. Korraliku varustusega võiks operatsiooni ju ära teha. Taastumine võtab pärast omajagu aega.“

„Juhuu!“ hüppas poiss rõõmust.

„Oota,“ manitses ema. „Arstionu ei öelnud, et ta selle ära teeb. Ainult seda, et see on ehk tehtav.“

„Näh, aga emmel on vaja...“

„Vaatame seda asja, eks ole kallis. Nüüd aga tuttu!“ Tristan kallistas ema, soovis kõigile head ööd ning lahkus ruumist.

„Tore poiss,“ sõnas Skräppy.

„On,“ nõustus Eha. „Ma annaksin tema eest oma elu.“

„Sa oled seda juba teinud. Mitu korda,“ sõnas meedik. „Me nägime konte. Need olid ju sinu omad. Kuigi ma ei saa päris täpselt aru, miks...“

Eha ohkas. Tema rõõmsameelsus oli justkui hetkega pühitud. Nüüd oli ta ema. Ema, kes oli oma lapse nimel kõigeks valmis.

„Sa ei ole Tristani bioloogiline ema. Sa oled tema kloon. Või täpsemini klooni klooniklooni klooni...“ jätkas Skräppy.

„Kokku umbes kakskümmend,“ pistis major vahele enne, kui meedik kõik üles luges.

„Just, sa oled Eha umbes kahekümnenda klooni kloon. Ja kui enne ma isegi kahtlesin selles, siis sinu jalg... see on kopeerimise defekt, mis on aina võimendunud ja võimendunud. Iga kord natukene rohkem.“

„Ja mida te selle teadmisega teha plaanite?“ uuris Eha. „Niikaua, kui teil veel selleks aega on.“

„Mida sa sellega...?“ alustas Tom, kuid ei jõudnud lõpetada – tema lihased äkitsi tuimad. Teetass Skräppy käest kukkus põrandale, siis tegi sama ka majori kruus.

***

Nuudel ronis jaki taskust välja ja haigutas. Kogu palava kuumuse oli ta peidus olnud, kuid siis viibis ka peremees kõrval. Nüüd polnud peremeest kusagil tunda.

Ta sirutas end pikaks, lükates rammestuse kehast välja, ning otsustas asja lähemalt uurida.

Visuaalne pilt kinnitas, et siin olid peremehe rõivad ning kott ja selle kõrval tolle teise, kes peremehega koos rändas – äkki tema lemmikloomana? – mantel ja kott

Siin olid sees asjad, mida mõlemad vajasid elus püsimiseks, teadis Nuudel, kuigi tal endal selliseid vajadusi ei olnud.

See tähendas, et peremees ei saanud olla kaugel.

Ta roomas mööda siledat pinda. See oli ootamatu. Viimane mälestus oli tal kõrge temperatuuriga pudiseva asja sees roomamisest, kuid ta ei mäletanud täpselt, millal see juhtus.

Mehhaaniline konstruktormadu liikus veel natukene edasi ning tõusis siis saba peale püsti, proovides leida mingitki peremehe signaali. Tükk aega seiras ta ruumi, siis jäi aga paigale. Signaal oli olemas, kuid see oli kehv ning summutatud.

Nuudel võttis sihi ning roomas Skräppy poole. Iga sikk-sakiga oli peremees natukene lähemal. Niipea kui signaal oli piisavalt tugev, saatis ta ka enda oma peremehele.

Korraks oli vaikus, seejärel proovis üsna väsinud Skräppy luua ühendust. Nuudel lasi sel juhtuda ning juba peagi roomasid nad ühiselt mööda metalli edasi kastini, mille vahelt õhkas külma. Nuudel tõusis sabale püsti, et seda lähemalt uudistada. Kastil oli ümmargune klaas, millest paistis härmas Skräppy nägu.

Nuudel lasi peremehel end juhtida ning nõustada. Ilmselgelt olid siin asjad, mida peremees tundis temast paremini. Nad said ta päästa vaid üheskoos.

Konstruktormadu roomas kasti ääres oleva jalani ning siis mööda seda üles. Seal olid erinevad mügarikud, mummud ja pulgad. Skräppy vaatas kõike seda läbi Nuudli silmade ja andis seejärel käsu suruda suuremat rohelist kuplit.

Niipea kui konstruktormadu sellele surus, lõi kast Skräppy ümbert pahmakaga lahti. Meedik tegi mõned spasmilised liigutused, seejärel avas silmad. „Aitäh, Nuudel,“ sosistas ta, kangutas end vaikselt kastist välja ja tõmbas hetke hinge. Ta ei olnud veel taastunud, kuid aega polnud raisata. Järgmiseks sammus ta kõrvalseisva kasti juurde, vaatas selle aknast sisse ning andis puldil mõned käsud.

„Panin esialgu soojenema. Vähemalt saab major natukene leebema äratuse,“ sõnas ta Nuudlile kui möödaminnes, lisades, „Ai, mul on hea meel, et sa siin oled.“

Siis märkas ta oma endiselt külmast värisevat paljast keha. „Nüüd kuluks ka mõned riided ära.“

Nuudel tegi tervitava õnneliku piiksu, tõusis sabale püsti ja osutas peaga nodikuhja suunas.

„Mida ma küll ilma sinuta teeksin,“ muigas Skräppy, kõndis kuhja juurde ning asus riideid selga ajama – topelt, kuna külm oli endiselt kontides.

Kui ka saapad olid lõpuks jalas, jalutas ta majori hoiukasti juurde, vaatas näite ning seejärel surus rohelisele nupule.

Uksed lõid aurupahmakaga lahti. Nende tagant kostus Tom oma headuses.

„Oi, sa vana tõbras!“ Tema hääl oli veel vaikne, kuid selge.

„Ma loodan, et sa ei mõtle mind,“ muigas Skräppy. „Igal juhul, esiteks viska riided selga.“

Major lükkas end kambrist välja ja vaatas ruumis ringi. See laevaruum oli mõeldud pikamaa reiside jaoks – sa said meeskonna sõna otsesemas mõttes mõneks ajaks külma ja magama panna. Enamik kastidest tundusid kas üht- või teistmoodi katki, vaid kolm olid terved. Tema oma, Skräppy oma ja...

„Oot, kuidas sa välja said?“ ei saanud major imestamata jätta.

„Nuudel päästis just meie mõlema elu,“ märkis Skräppy. See oli tähtis, sest keset kõrbematka soovitas Tom kõik üleliigse raskuse ära visata ning selle alla kuulus ka magav Nuudel.

Major Tom vaatas konstruktorussikest, seejärel läks ja hakkas riideid selga ajama, hoides relvad käepärast. Skräppy aga uudistas toas ringi. Ta läks kolmanda töötava kambri juurde ning hõõrus selle akna puhtaks.

„Siin ei paista kedagi olevat, aga ometi on külmutus põhjas,“ sõnas ta.

„Ära...“ alustas major, kuid Skräppy oli juba nupule vajutanud ning uks lõi aurupahmakaga lahti.

„Vasak jalg?“ sõnas Skräppy, põrnitsedes kasti sisemust. „Miks peaks keegi hoidma siin ühte jalga?“

Major ohkas. Tema jaoks oli olukord juba tükk aega tagasi selgeks saanud, kuid tal polnud südant seda Skräppyle rääkida. Kuid nüüd polnud muud võimalust.

„Eha kasutab neid kambreid külmikuna,“ sõnas ta. „See on toit, mis neil veel on. Ning meie oleks olnud järgmiseks eineks peale seda.“

Skräppy vaatas talle segaduses ilmega otsa. „Aga kui ta saab kloonida, siis miks ta ei klooni endale mõnda looma söögiks?“

Major raputas pead. „Mõte on hea, aga klooni saab teha ainult sellest, mis on. Kui looma pole, siis ei saa seda ka kloonida. Lisaks, ma olen veendunud, et ka Eha hammustas selle üks hetk läbi, kloonil võtab mitu kuud enne, kui see on loomse toiduna tarvitatav. Biomass võtab settimiseks ja stabiliseerumiseks aega.“

„Aga biomass ise...?“

„Ei ole söödav. See on loodud kasvu soodustamiseks ja kiirendamiseks. Selle otse tarvitamise kõrvalmõjud võivad olla üsna jälgid – alustades kasvajatest, lõpetades mutatsioonidega.“

Skräppyl võttis paar hetke selle kõige seedimiseks.

„Nii et ükshetk sai neil toit otsa ning selleks, et Tristan elus püsiks, tegi Eha endast klooni ning see sõi koos poisiga originaali ära. Siis, kui see sai otsa, tegi kloon endast uue klooni ning ka siis tarvitati eelnev toiduks ära...“

„Umbes nii...“ kinnitas major „Suure tõenäosusega ka miskit vitamiinisegu juurde.“

„See on suht...“ Skräppy otsis õiget sõna. Võigas oli vähe öeldud. Õõvastav?

„Ma tean.“ Major ohkas sügavalt ja põrnitses oma jalgu. Ta oli omajagu õõvastavaid asju oma elus kohanud, kuid see siin oli endiselt häiriv. Ekstreemne olukord sundis inimesi leidma ekstreemseid lahendusi.

Ta tõstis pea ja vaatas Skräppy poole. „Meie asi on nüüd siit kiiremas korras vehkat teha enne, kui meist praad saab.“

„Aga Tristan ja Eha?“

„Võõras pohmell! Pole meie asi. Ma usun, et biomassi peaks nii paari klooni jagu veel olema, aga ka see saab ükshetk otsa.“

„No aga me peame neid aitama!“

„Skräppy, tuletame meelde, et kallis Tristani ema proovis meid just supikondiks külmutada. Ja sa tahad neid aidata?“

See ei oleks pidanud üllatusena tulema, Skräppy tahtis alati igal pool aidata, aga ikkagi…

„Ta ei tapnud meid ja see tähendab, et temas on veel midagi inimlikku,“ õigustas Skräppy.

„Mida on inimlikku kellegi surnuks külmutamises?“

„Seda on lihtsam teha, kui kellelgi elusast peast kõri läbi lõigata. Vaikne rahulik surm.“

Major turtsatas.

„Sul võib ju õigus olla, aga mida saame me nende jaoks teha? Meeskonda me kohale ei kutsu, laeva töötama ei pane. Tahad sa oma toidupakid neile loovutada? Aga palun. Vau! Päästame neid tervelt üheks lisapäevaks. Igal juhul ei ole see siin piisavalt jätkusuutlik, et poiss üles kasvatada. See on lihtsalt aeglane, kuid kindel liikumine paratamatuse suunas. Eha oleks pidanud seda kohe alguses mõistma.“

Ja äkki Eha tõesti mõistis, kui lootusetu see oli, kuid hoolimata sellest ei andnud alla. See oli kogu asja juures kõige hirmsam. Ema oli oma lapse elu päästmiseks kõigeks valmis. Isegi kui see tähendas kannibalismi. Isegi kui tema enda tervis kloonimise käigus kannatas. Isegi kui ta sai juurde vaid paar lisapäeva.

Major raputas pead, ta ei uskunud ka ise, et ta Skräppy lollustega kaasa läks.

„Sa tõesti tahad neid aidata?“ küsis ta ja vaatas oma reisikaaslasele otsa.

Meedik noogutas.

„Mul on üks mõte.“

***

„Emme! Ma käisin just saalis. Imelikud onud on ära läinud,“ hüüdis Tristan, pugedes oma ema kaissu. Eha hoidis pisaraid tagasi. „Jah, neil olid omad asjad ajada, kullake.“

Poiss oli nördinud. Siis aga tõstis pea.

„Aga vähemalt jätsid nad meile ilusad joonistused.“

„Joonistused?“

Eha oli hetkega püsti. Olid Skräppy ja Tom eelmisel õhtul ehk midagi joonistanud, enne kui unerohi toimima hakkas? Ei! Ta oleks seda märganud. Paberid ja värvipliiatsid olid küll toas olemas, aga...

„Tule nüüd, ma näitan sulle!“

Tristan vedas ema suurde ruumi. Selle laual paistsid paberid.

Eha võttis laua ääres istet, käed värisemas.

„Näe, siin me laseme kraana – põmm! – vastu liiva,“ seletas poiss entusiastlikult pilte näidates. „Ja siis tuleb suur uss, kes mõtleb, et see on toit ja neelab otsa alla, ja näe, siin on ta üllatunud, hihii! Vaata, kui üllatunud näoga ta on!... ja siis me väntame ta üles, laseme luugi kinni... ja uss sureb ära ja siis...“

„... ussiliha vorstikesed...“ ütles ema läbi nuuksumise. Tema pisarad kukkusid piltidele, mis valgusid vaikselt laiali.

„Emme!“

„Anna andeks, kullakene.“ Eha pühkis näo kuivaks ja kaisutas oma poega. Kõvasti, nii nagu võinuks too iga hetk tema käte vahelt kaduda, kui ta seda ei teinud.

„Emme...“

„Kannata ära... sa oled...suur poiss,“ nuuksus Eha läbi pisarate.

Neil oli veel aega.

***

Kaks kogu marssisid tõusva päikese all luite peale. Tippu jõudes heitis üks neist veel pilgu selja taha.

„Sa oled kindel, et nad saavad sellega hakkama?“ uuris Skräppy.

„Juhend, mille ma tegin, on suhteliselt lollikindel. Pealegi ei vaja see meetod elektrit. Kõik on ka lihtsalt mehaaniliselt tehtav.“

„Ja ussid on tõesti söödavad?“

„Mitte nende nahk ja magu, aga selle ma panin kirja.“

Hetkeks saabus vaikus. Nad ütlesid selle paigaga hüvasti, et edasi minna.

Seejärel mindi teele. Keskpäevani oli veel aega, kuid selleks tuli valmistuda.

„Tead, sa oled tegelikult täitsa hea inimene,“ sõnas Skräppy mõne aja pärast. „Kuid seda teadsin ma alati. Aga üks asi üllatas mind küll.“

„Nimelt?“

„Sa oled kohutavalt halb joonistaja.“

„Käi kah...“

Major tundis midagi kõva oma põues. Pudel! Ta oli arvestanud lonksu päevas, kuid eile jäi see täiesti võtmata ning jääknähud, mis pidanuks ta juba ärgates siruli sundima, ei olnud veel avaldunud. Ehk tõesti oli temalgi lootust.