Kes seda enam mäletab, kuidas Takashi Miike minu filmiversumisse sisenes? Oli see „1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema“, raamatust kiita saanud „Audition“ (1999) või mõnes „10 kõige vägivaldsemat filmi“ tüüpi nimekirjas mainitud „Ichi the Killer“ (2001). Lihtsast perest pärit Miike tähistas 24. augustil oma kuuekümnendat juubelit ja on pea poole oma elust lavastanud filme, mille enamiku kohta võib öelda, et need on veits veidrad. Ja veidrad tähendab siinkohal seda, et täiesti möödaminnes võib ekraanil toimuda midagi erakordselt julma. „Auditionis“ näeme kuidas klaverikeelega on edukalt võimalik jalga amputeerida, kui „Ichi the Killerist“ verised stseenid välja lõigata, jääks järgi lühifilmi jagu materjali. Filmi peategelane kannab musta latekskostüümi, millest vajadusel hulgim lõiketeri välja hüppab. Ja selliseid näiteid saaks siia tuua veel ja veel ja sedasi võikski Miikest jääda mulje kui ultravägivalda propageerivast veidrikust.

Aga ma leian, et see ei oleks päris õige. Jah, vastuolulisus müüb. Köidab tähelepanu. Selle pinnalt on lihtne hakata materdama. Keelad filmi ära ja korras. Ei pea rohkem midagi tegema ega mõtlema. „Masters of Horror“ seerias juhtus nii näiteks tema lavastatud „Imprintiga“ (2006). Mis ei ole mehe üldise tasemega võrreldes sugugi mingi erakordselt jõhker teos. Kärpeid ja keelamisi tõi ka Ichi endaga kaasa. Sedasi jääb aga tähelepanuta, et Takashi tegelikult ei idealiseeri oma töödes vägivalda. Pildikeel on julm ja see julmus on mõneti emotsioonitu, mis muudab ta rambolike filmidega võrreldes oluliselt raskemini talutavaks. Miike maailmas ei piina, alanda, vägista inimesi „õilsad“ kangelased, vaid moraalsed värdjad ja/või vaimult katkised inimesed. Mida ei tohi aga võtta vabandusena stiilis, et „pahad“ peavadki halvasti käituma, et „head“ saaksid särada, sest Takashi ei ole seda minu hinnangul sedasi mõelnud. Vastupidi - see tundub mitmeski kohas süüdistusena või siis vähemalt osutamisena, et meie ühiskonnana oleme läbi kukkunud ja lasknud asjadel nii kaugele areneda, et nende „halbade“ inimeste maailmas on julm olemine normaalne.

Väikese kõrvalpõikena mainin siin ära filmi „Sukiyaki Western Django“ (2007), mis nagu nimestki aimdub, on kummardus žanriklassikule „Django“ (1966). Miike filmis teeb väikse kõrvalosa Quentin Tarantino ja olles värskelt vaadanud dokfilmi „QT8: The First Eight“ (2019), on mul järjest raskem Tarantino lavastajatöödesse objektiivselt suhtuda. Sest tema rollilahendus aiva süvendab seda tunnet, et tegemist ei ole väga meeldiva inimesega. Aga tagasi Miike juurde.

„Audition“, mis muide algab kui tore romantiline komöödia, millest on täiesti võimalik teha selline klanitud Hollywoodi toode, kus klaverikeeled ja silmalaugude alla torgatud nõelad kordagi mängu ei tule, räägib suuresti üksindusest ja hirmust üksinduse eest. Asami tahab lihtsalt olla armastatud ja on valmis oma tahtmise saamiseks ekstreemsusteni minema. Väga inimlik tahtmine ja mida film edasi ja mida rohkem Asami tausta selgub, siis ei ole keeruline mõista, miks piir oma tahtmise saavutamiseks lubatu osas on ekstreemse koha peale nihkunud.

Vähemalt on aga Asami tahtmine tema enda oma, erinevalt Ichist, kelle puhul vabast tahtest väga rääkida ei saa. Vaimselt täiesti kildudeks mees, keda saab osavalt suunates lihtsasti üle piiri lükata, nii et igasugune loogika ja mõistusesäde kaob. Jääb ainult toores viha. Ichi on muuseas ka film, mille juures ma olen ära märkinud kolmandas isikus kaameratöö. Ehk siis mitmeski stseenis on kaamera vaataja enda silmade kõrgusel tegevust jälgimas, mis aitab luua muljet, et oledki sealsamas tegevuse keskel, mis omakorda paneb mõtlema vastutuse teemal. Et kui reaalselt ollagi seal sündmuste pöörises, kas ja kuidas siis reageeriks. Kas tegutseks või jääkski pealtvaatajaks?

Mainimata on siiani jäänud Ichi taustsüsteem, toimetab ta nimelt sarnaselt mitmegi teise Miike filmi tegelasega yakuzade maailmas. Samuti kuuluvad Miike kataloogi mõnedki samuraifilmid. Mis oma põhiolemuselt on suhteliselt sarnased maailmad. Au ja kuulekus on neis kõige tähtsamad. Ehk siis eelmise lõigu lõpus esitatud küsimuse vastus ei sõltu Miike kujutatud maailmades sugugi mitte vaid sinu enda julgusest või moraalsetest tõekspidamisest. 2001 aasta „Agitatoris“ öeldakse erinevates variatsioonides korduvalt põhjendusena välja „We're yakuza“ - me oleme yakuzad. 2010 aasta filmi „13 assassins“ sõnab üks eksatraklassi värdjat teeniv samurai lihtsalt „such is our duty“ - selline on meie kohus. Grupi huvi on sinu huvidest eespool. Sina oled osake grupist, osake perekonnast.


Ja perekond on tähtis. Selle tõestuseks on Takashi vändanud vähemalt kaks filmi - „Happiness of the Katakuris“ ja „Visitor Q“ (mõlemad aastast 2001). Ma arvan, et rohkem erinevad ei saaks kaks filmi olla. Üks on helge muusikal. Miike mõistes helge, ehk siis päris vägivallatult ei saa, aga üldmulje jääb ikkagi uskumatult soe ja positiivne. „Visitor Q“ on aga kõige jõhkram Miike film, mida mina näinud olen. Liialdamata. Ichi on liialt üle võlli, varem mainimata pöörases samuraimöllus „Dead or Alive“ (1999) on stseen, mis pani taluvuspiiri proovile. „Visitor Q“ koosneb aga suuresti stseenidest, mis kestavad ja kestavad ja vaatajana tahaks, et näidatav juba lõppeks. Kõik need allasurutud tunded, millega pole aastaid tegeletud, päästetakse valla ja seda kõrvalt vaadata ei ole kerge. Eriti kuna Miike ka siin kolmanda isiku kaameravaadet kasutab.

Ja nii tulebki sul vaatajana otsustada, kas sa lepid sellega, et Takashi ekstreemsete vahenditega omi mõtteid ja ideid filmides esitleb ja nende ekstreemsuste taha püüad näha või võtad teda kui hullu jaapanlast, kes ei suuda muidu vaataja tähelepanu köita kui šokimeetodil.

Mina soovin mehele veel palju tegusaid loomeaastaid, sest olgu üks või teine, külmaks ei tohiks Miike küll kedagi jätta. Ja selliseid autoreid ja filme on vaja.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1832)