„Mõned asjad tahavad arutamist,“ ütles Arnika ja sikutas endale pleedi tihedamalt ümber. Käärkambris oli jahe nagu alati. Feliks oli süüdanud kümmekond küünalt ja väikse elektriradiaatori sisse lülitanud, aga ikka oli jahe. Süvahavva salajane  nõukoda pidas koosolekut, nii nagu see aastasadu oli sündinud – kirikus, pühal pinnal, kus kurjad jõud neile ligi ei pääse, ent nagu see oli olnud viimane aasta, istus nõukoja turvamees Margus taamal puu all pingil ja lahendas ristsõnu ning  tukk oli tal põues. Kaks aastat järgemisi on Värravi kandis inimesi surma saanud ja on püsse lastud.

„Tahavad küll,“ sõnas Helga. „Ma just sattusin ühe jama peale.“

„Palun räägi,“ ütles Arnika ja Helga siis rääkis, mis ta „Parafoorumist“ oli lugenud ja et mingi Tallinna rahvas on uue rahvamaja juhataja juures käinud ja et tema, see Eevi, on ka nüüd küla peal uurinud, et mis asi see Süvahavva on.

„Ühesõnaga, internet on igasuguseid kõlakaid täis ja me peame sellega midagi ette võtma,“ ütles Helga.

„Üheksakümmend protsenti kõigest, mis on internetis, on kõnts,“ ütles Arnika. „Tühi pläma ja sellel foorumil ei ole ilmselt kuigi palju lugejaid. Aga ma olen nõus, see on paha, tekitab ülearust uudishimu ja kõmu. Feliks tegeleb sellega.“

„Mina?“ küsis Feliks. „Aga mina pean kohe varsti Vatikani sõitma.“

„Feliks ajab meil Saatanat taga,“ mühatas Helga ja jäi millegipärast kohe vait.

„See ei võta kaua aega,“ ütles Arnika. „Teed mõned valekontod ja kirjutad, et see kõik on jama ja vale. Las keegi ütleb, et ta on seal talus käinud ja kindlasti seal midagi sellist ei ole

ja las keegi kirjutab sedasama, mis Helga ütles, et Berta võttis soolatüükaid maha. Võid mõne roppuse ka kirjutada, siis on võimalus, et lõng pannakse üldse kinni.“

Feliks noogutas. „Aga kui ikka vaidlevad edasi?“ küsis ta.

„Siis vaidled vastu. Tee kohe mitu valekontot ja vaidle kõvasti vastu, vii jutt mujale, sõima kedagi, siis läheb kätš lahti ja see esimene teema vajub üldse ära. Ja sa saad seda reisi peal ka teha. Kui sul ikka tõesti on vaja minna?“

Feliks kõhkles, vaatas Helga poole ja siis jälle Arnikale otsa. „Mul vist oleks vaja küll,“ ütles ta. „Helga palvel ma nagu sinna esimest korda läksin ja nad olid seal väga lahked minu vastu, õpetasid palju. Nad on Süvahavvat uurinud aastasadu. Nad on meie liitlased, ma arvan, et ma saaksin nende arhiivist veel palju teada ja me ei tea ikka veel, misasi Vaigutaja täpselt on. Kas ta on kuidagi nagu Saatan või nii. Deemon äkki.“

„Jah,“ pomises Arnika. „See arbujate tumeda poole needus.“ Mingi õudus oli olnud läinud suvel Arno sees. Arnika ei olnud seda unustanud ja nüüd oli käinud Annemai oma murega. „Jah,“ ütles ta uuesti. „Uuri seda edasi, Feliks. Aga ära unusta, et kõigepealt on Süvahavva, siis on kirik ja siis on Vatikan.“

„Jah,“ kostis Feliks. „Ei. Või, see tähendab, jah, ei unusta.“

„Mul on selline mõte,“ ütles siis Helga, „et see uus rahvamaja naine, Eevi. Väga traks naine on, energiline sihuke ja tubli, internetti teab hästi ja kaarte oskab panna. Meest ka ei ole. Ma mõtlesin, et kui ettevaatlikult ja aegamööda vaadata, kas teda ei saaks proovida Marta asemele. Meil oleks vaja ühte juurde, eriti kui peab hakkama internetis madistama.“

„Ta on võõras,“ ütles Arnika. „Ja ta on olnud siin nii vähe aega.“

„Ma tean. Muidugi me peame teda järele katsuma, et kas ta oskab saladust pidada. Aga ma ei ole kindel, kas ta mind päriselt uskuma jäi, et Süvahavva on kuulujutud ainult. Ta on sellise ärksa loomuga naisterahvas, et äkki uurib edasi ja saab midagi teada.“

„Vaatame,“ ütles Arnika. „Ma ei tunne teda. Eks ma astun sealt kunagi läbi. Kui me kellegi võtame, peab see olema sada protsenti usaldusväärne inimene. Aga nüüd, üks asi, mis ma tahtsin küsida. Helga, kas sa tead midagi, kes on Süvahavva haldjad?“

See küsimus tuli ootamatult, Helga isegi võpatas selle sõna peale ja pööritas silmi. „Feliks!“ ütles ta siis järsku. „Pane kõrvad kinni!“

Ja Feliks tegi nii, nagu ta aastatega harjunud oli, et kui Helga käskis, siis seda ta ka tegi ja kattis kõrvad kätega.

„Litsid on nad!“ teatas siis Helga. „Häbitud hoorad ja litsid.“

„Nii et nad on olemas?“

„Mina ei ole neist ammu midagi kuulnud, vaevalt, et neid tänapäev enam on.“

„Aga vanasti olid?“ küsis Arnika.

„Vaata, päris vanasti olid ju paljud asjad teistmoodi,“ jutustas Helga. „Inimesed olid ebausklikud ja igasugu meelelahutust oli vähem. Igas külas olid targad ja nõiad ja posijad ja kui mõni nendest juhtus olema noorem meesterahvas, siis külaplikad hirmsasti käisid teda noolimas. Ja Süvahavva arbuja, see oli omal ajal nagu Biitels või Georg Ots, püsti rokkstaar ja üle mitme kihelkonna tulid tüdrukud temaga kurameerima. Usuti, et arbuja on suure... väega meesterahvas ja armastab kole magusasti ja et kui temaga lapse saad, siis laps tuleb ka nagu vägilane või nõid või midagi. Et siis käisivad plikad öösel aasa peal vihtlemas ja ennast kastega kastamas ja enda meelest kuidagi nõidumas, et arbuja neid armastada võtaks, räägitakse. Aga see oli ammu, nüüd moodsal ajal ei ole mina nendest kuulnud.“

„Andruse juures ei käinud külaplikad?“

„Taivane halastus, ei!“ hüüatas Helga. „Andrus oli korralik mees. Ma ei ole nendest litsidest juba väga ammu midagi kuulnud.“

„Aga tead sa mõnda?“

Helga raputas pead. „Eesti ajal olid, räägitakse. Ja ma mäletan, et kui mina plikake veel olin ja Ilmariga natuke musutasin, sel ajal olid mõned jutud küla peal, et ühed tüdrukud on ööse metsa all alasti vihtlemas käinud, aga siis oli ju Berta arbuja. Meeta oli vist ühe nimi, see poos ennast pärast üles veel või uputas ära, hull oli peast, noh, ja teine oli Taanja, isa oli tal setu, pärast läks maaparandajale mehele, jõid ennast mõlemad surnuks. Ma üldse imestan, et kust sina neist nüüd kuulnud oled?“

„Niisama,“ kohmas Arnika. „Juhuslikult sattus see sõna ette.“ Aga mõnes mõttes oli Helgal kindlasti õigus. Need niiöelda haldjad ei saanud olla väga kombekad tüdrukud, ja ei olnud raske ette kujutada, miks Helgal neist selline mulje oli jäänud. Arnika ise oli samuti Annemai kohta „lits“ öelnud. Kuid arvatavasti teadis Helga nendest ainult poolt tõde.

„Kas sa sellepärast kutsusid nõukoja kokku, et juhuslikult sattus see sõna ette?“ küsis Helga.

„Ei,“ ütles Arnika. „See Maeve Miiliuse asi. Kes bussipeatuses ära minestas. Ma ei viinud teda kokku tema lapselapsega, nagu ta tahtis, seda ei olnud tarvis, see oleks olnud vale.

Aga ometi nägi ta oma lapselast pärast Värravi bussipeatuses, nagu oleks Aariel läbi tulnud. See tundub võimatu, aga seal teisel pool on mõned märgid, et keegi oleks seal nagu toimetanud,

ilma minu teadmata. Viimati, kui ma ära tulin, astus keegi püstkotta sisse. Justkui. Need asjad teevad mind natuke murelikuks. Kas varem on ka nii olnud, et sealt tuleb keegi läbi ja elusad näevad teda?“

Helga vaatas teda, silmad pärani ja jahmatust tulvil. „Ei,“ sosistas ta siis. „Mina küll ei tea.“

„See püstkoda seal teisel pool on üks kummaline koht, aga mulle ei tundu õige, et seal veel keegi peale minu käib,“ sõnas Arnika. „Need võivad olla muidugi juhused ja kokkusattumised, ma ei ole selles praegu päris kindel, ma pean seda veel uurima.“

„Kui ülemineva suvel Andrus oli surnud ja uut arbujat ei olnud, siis oli teie majas märke, et surnute hinged justkui pressivad läbi,“ sõnas Helga aeglaselt. „Sinu ema ja Ants kutsusid veel selle Ofeelia, Feliks sattus neile peale. Siis oli kriis, aga enam ei ole kriisi. Mina küll ei tea, et surnud oleks sealt läbi tulnud nagu viirastused.“

Arnika ohkas ja noogutas. See lugu tahtis veel uurimist. Ja siis oli tal veel Annemai juhtum, millest ta ei saanud Helgale kõnelda. Kummati tundis ta, et see andis talle Helga üle mingi võimu, ta teadis rohkem kui Helga, temal oli asjadest parem ülevaade kui Helgal. See oli hea tunne.

„Sa võid nüüd käed kõrvade pealt ära võtta,“ ütles Arnika siis Feliksile ja lehvitas.

„Mis?“ küsis Feliks ja võttis käed ära.

„Nõupidamine on läbi,“ ütles Arnika. „Ite, missa est.“

„Aamen,“ sõnas Feliks.

„Arnika,“ ütles Helga äkki, kui Arnika oli juba välja astumas.

„Jah, mis on?“

„Ole ettevaatlik, palun,“ ütles Helga. „Mul on üks kuri tunne, et hädaoht võib sulle lähedal olla.“