Wattpad on platvorm, mis noortele fanfictioni fännidele tutvustamist ei vaja, kuid kui vanus juba kasiinosse lubab, siis reaktsiooniks hoopis: What pad?. Selle toreda lehe enda moto on "Where stories live" ehk siis maakeeli „Paik, kus lood elavad”. Vot, oleks ma varem teadnud, et kõik need üllitised raamatukoguriiulitel puha surnud on ja nende elustamiseks hoopis Wattpadi vaja. Aga nali naljaks.
Wattpad arenes välja fanfictioni pesast, kuid õnneks arenes sealt ka algupärast loomingut, ning sai kohaks, kus noored autorid said võimaluse esimesteks katsetusteks, saades ka vahetut tagasisidet. Kui raamatu kirjutamine nõuab pikaaegset pühendumist, siis antud platvormil postitatakse (ja ka kirjutatakse) lugusid jupikaupa, nõudmata autorilt suuremat pühendumist. Et veenduda Wattpadis kui heas stardiplatvormis, võib heita pilgu järgmise kuu (oktoobri) kinokavale, kus võimutseb Anna Toddi romaani „Pärast” järg, mis samuti alguse saanud Wattpadist.
Miks ma jauran nii palju mingist suvalisest noorte platvormist? Sest järgmine teos on just nimelt sealt alguse saanud. Raamat, mida kirjeldatakse tagakaanel kui noortepõnevikku, ilmus esmakordselt just lehel wattpad.com, kus lugu ilmus Shershade’i nime all. Kusjuures noore üllitist on seal loetud ligi 40 000 korda. Olgem ausad, see on võimas number! Nii et pole ime, et ühel hetkel sai see raamat ümber töötatud, toimetatud ning täitsa PÄRIS raamatuna välja antud. Noor autor jutustab täiesti seebiooperlikult ootamatute süžeepööretega tempoka loo, kus sekundikski ei hakka igav, ja kui sa suudad juhtuvat ette ennustada, siis pead küll hiromant olema.
Unustage Simukka Lumikki ja Larssoni Lisbeth Salander ning kohtuge Eesti oma hüpergeeniusest häkkerdetektiiviga, kes vabal ajal peab restorani, leiutab keldrisse loodud laboris uusi relvi ja no tegelt tahaks ta keska ka ära lõpetada. Kui see tundub liiga seebiooperlik, siis visake raamat kohe kaugele eemale, sest sellega alles lugu algab. Samal ajal ilmneb kummalist infot tema ema surma kohta ning ilmub välja ka üks ootamatu tuttav minevikust. Ka ta ema ei olnud see, kelleks ta teda pidas. Loomulikult sekkub loosse nunnu klassivend, kas Sara õpib usaldama ja oma üksilduse kookonist välja tulema? Kas ta saab teada, mis juhtus tema emaga ning kes on tema isa tegelikult?
Raamatu tagakaanel on toodud välja veebilugejate kommentaare nagu: „Holy shit! Sa oled nagu … Wow!! See on parim raamat ever!!! Armastan sind õudselt!!! ❤❤❤”.
Ma arvan, et see kommentaar ilmestab ideaalselt raamatu sihtgruppi. See tekst ei olegi mõeldud prillipapadest teadlastele, kes otsivad taga motiive ja analüüsivad narratiive. Lugu on just teismelistele, kelle emotsioonid ja elud on alati keerlemas üle võlli ja kes kooli pinge kõrvale vajavad just sellist pöörast seebiooperlikku noorte ulmeromaani. Ja seekord ei tähenda ulme tulnukaid, võlureid ega düstoopilist kõrbe, vaid täitsa meie oma, tuttavat maailma, kus tehnoloogia on veidi kõrgemalt arenenud.
