Haviland Tuf leiab suure laeva. Laeva, mis teeb ta jumalaks. Või jumalale lähedalolevaks isikuks. Loomine on ju jumalate privileeg? Ja just loomisega Haviland Tuf tegelebki. Uus elu võrsub laevas endas. Ainus töö, mis tuleb Tufil põhjalikult endal ära teha, on see, et kuidas luua elu nii, et see aitaks neid, kes abi vajavad ja samas ei jääks Tufi südametunnistus kripeldama. See, et ta loomise eest raha tahab, noh, kaupmees ta on ja kaupmeheks ka jääb. Ja elada kuidagi tuleb. Miks mitte olla siis ökoloogiainsener?
Kui päris otsast alata, siis juhtus nii, et laeva leidmise au Tuf päris endale ei saa. Küll aga võib ta nimetada ennast võidukaks osapooleks. Nimelt palkas tema ja ta esimese laeva, Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarve üks kamp jõhkardeid. Võimalik, et siinkohal teen liiga kaasasolevale sõjaajaloolasele ja võibolla ehk ka küborgile, aga teiste kohta ei saa mitte midagi liiga head öelda. Lühidalt öeldes üritavad nad kõigil oma kaaslastel nahka üle kõrvade vedada, et saada laeva nimega Ark omanikeks, et see suurte kasudega maha müüa. Sõjaajaloolane – tema nägi laevas karjäärivõimalust. Naine, kellele tegelikult ARKi avastamise au kuulub, noh, teda võib nimetada Martini üheks kõige haledamaks tegelaseks. Neile, kes kasse kogu südamest vihkavad ja sõna otseses mõttes neid vaenavad, tuleb ju kaasa tunda? See naine sisuliselt tapab kapteni lemmiku. Nimelt reisib Haviland Tuf ühes oma kassidega mööda kosmost. Kasside nimed on Häving ja Šampinjon. Hea uudis on aga see, et karma või naise rumalus sai kohe jaole ja ta sureb sama hirmsal või isegi veel hirmsamal moel kui Tufi lemmik.
Paradoksaalsel kombel osutab ta kassi tapmisega Tufile aga teene. Tuf mõtleb nimelt välja, kuidas ARKI masinad enda heaks tööle panna ja loob surnud kassi osakesest uue kassi, Kaose. Kui laev jääb tema valdusesse, on otsus tehtud. Kaupmehest saab ökoloogiainsener. Ülejäänud raamat tegeleb Tufi seikluste ja sekelduste kirjeldustega.
Tuf on nii mõneski mõttes ääretult sümpaatne hiiglane. Esiteks – talle meeldivad kassid. Teiseks – ta on põhjalik. Kolmandaks – peale kasside peab ta lugu kõikidest elusorganismidest. Neljandaks – tal on vankumatu aukoodeks. Viiendaks – ta peab alati oma sõna, isegi kui see sõna kipub ähvardama tema elu ja heaolu. Kuuendaks – ta ei hinda väga rahvamasse.
Kõik peatükid on omavahel seotud suurema loo kaudu. ARK ja tema saatus. Ehk siis see, kuidas Tuf kaitseb ja kasutab oma omandit. Seemnelaeva. Samas on kõik peatükid otsekui eraldi lood. Niisiis olen ma siinkohal üsna kahevahel, kas tegu on formaalses mõttes romaani või jutukoguga. Sidususele vaatamata on vist kõik lood enamvähem eraldi loetavad. Samas ei saa seda ise enam öelda ega katsetada, sest loetud sai algusest peale. Niisiis, las siis olla romaan. Minugipoolest.
Veel suurem lugu on aga see, et raamat kuulub omavahel üsna lõdvalt seotud Tuhande Maailma sarja. Kõik, kes Martinist midagi peale "Jää ja tule laulu" teavad, teavad vähemalt "Liivakuningaid" ja "Öölendajaid". Jah, Tufi lugu juhtub samas taustsüsteemis.
Mis on aga lahe, minu jaoks vähemalt, et kõik need lood on nii erinevad, nii eraldiseisvad, et neid saab seostada vaid samade kohanimede ja ehk ka mõne selle maailma ajalookillu kaudu. Kõik muu on vaieldav.
Tahtmata ära rikkuda elamust, ei hakka siinkohal kirjeldama Tufi seiklusi sest ajast kui temast saab ökoloogiainsener. Olgu aga ära öeldud, et seda Martini teost nautisin ma esimesest sõnast kuni viimaseni. Nii sisulises, stilistilises kui ka sõnastuslikus mõttes. Mitte midagi ei suutnud seda ära rikkuda. Niisiis – veel seda head ja huvitavat ja fantaasiarikast Martinit palun? Seda Martinit, kes ei pea žanritel piire, vaid doseerib teadusulmet, fantaasiat ja õudust oma suva järgi. Ja teeb seda paganama hästi.
Georg R. R. Martin
"Haviland Tufi reisid"
Tõlkijad: Jaana Talja, Tatjana Peetersoo, Triin Loide, Piret Frey ja Maria Reile
Orpheuse raamatukogu 5/2020
Fantaasia
Tartu
2020
