Valgus pimedusest

Tim Hornet

Järjekordne lugu meedikust Skräppyst ja major Tomist, ent see on eelmistest erinev – siin selgub kogu tõde asjast – Skräppy on pooleaastane.

Andestatagu, et ma nii lühidalt kirjutan, aga – see praegune „peatükk” aitab põhjendada nii mõndagi, mis varasemalt veider või pooliklik tundus. Mingeid lünkasid täidetakse, üldiselt ka rahuldavalt. Kui eelmistes oli tugevamalt tajuda mingit poole vinnaga kirjutamist, siis siin nagu seistaks silmitsi selle ideega, mida sooritada taheti, ja kirjutati see lõpuks välja. See on igati tervitatav – lõpuks on asjal mingit tuuma.

Kõige rohkem olen rahul sellega, et Skräppy nimi saab õigustuse. Ega seda saanukski normaalselt kirjutada, igal juhul ajaks kirjapilt kukalt kratsima (kui ei teaks nüüd lõpuks põhjust selliseks kirjapildiks).

Kui autor soovib jätkata, siis loodan, et millegi tuumsega – Skräppy ja Tomi uued seiklused niisama ei paku huvi, autoril pole ka sellist jõhkrat ilukirjanduslikku magnetismi, et nii-öelda täitematerjali haaravaks teha, ent kui on midagi olulist ütlemata jäänud selliste tegelastega, mis annaks juurde olemasolevale milleski muus kui vaid kvantiteedis, siis lasku tulla. Pigem aga ootaks uusi katsetusi teistes maailmades. Miski selles (miski ütleb mulle, et swanwickilikus) loomanäoliste inimeste segumaailmas lihtsalt ei tõmba mind, mõjub veidrusena veidruse pärast.

 

Õues mängimine keelatud

Kadri Umbleja

Lugu kaevurite raskest elust kaugel planeedil. Jutustaja on noor laps, kes kirjeldab pealtnäha küllaltki kiretult (ja võib-olla veidi liiga täiskasvanulikult) seda kapitalismi ebaloogikat otse „rindejoonelt”, kõige ekspluateeritumate seast. Kuni räägib õnnetusest.

Lugu oli mitmeti väga hästi kirjutatud. Maailm oli äratuntavalt üles ehitatud meie igapäevaelu ekstrapolatsioonina. Kaevurid ja kaevandus on mingis mõttes peaaegu et anakronistlik valik – söekaevurite raskest elust on ikka räägitud, neis kehastub madalklassi raske töö orjalikkus juba sajandi(te?)vanuse ideena. Kas polnud ka Fritz Langi „Metropolises” rasket tööd rügavad kaevurid – seega on see teadusulmes juba klassikaline element. Kosmoseasteroidide puhul on see idee jätkuvalt elujõuline.

Samas on autor seda rasket elu täiendanud paljude tänapäevaste elementidega – mida rohkem ta laseb „ülemrahval” (peaaegu tuleb kiusatus nimetada rikkureid „eloideks”) figureerida oma „alamklassi” eludes, seda räigem tundub ebakõla nende kahe vahel. Isegi ühiskonna tipu heateod ja kaastunne omandavad mõrkja iroonilise maigu oma manipulatiivsuses (suunamudijate heasoovlikkuse labasus).

Miski on ent selle loo jutustamisviisis, mis teeb sellest veidike külma ja kiretu ülevaate ühest jubedast tragöödiast. Iga mõne aja tagant jutustaja rõhutab oma olukorra ebaõiglust või selle asjaolu kurbust, et lahkunu oli see või too – ent isegi see ei pääse millegipärast päris mõjule. Ikkagi jääb kuidagi tunne, et isegi ajaleheartikkel oleks kuidagi laetum emotsionaalsemalt.

Võib-olla olen ma rikutud teatud tüüpi kirjandusest – sellisest klassikalisemalt n-ö dramatiseeritud kirjandusest, mis on jutustatud kohe tegelase kukla juurest ja algab kohe tegevusest, või kus tegevus oleks tajutavalt nüüd-ja-praegu. Umbleja loo esimene pool on aga justkui tegeliku loo või tegeliku sündmuse proloog, kuni jõutakse sündmuse kirjelduseni – ja seegi mõjub ülevaatena. Ei ole tegevusse kadumist, vaid on konteksti ja sündmuse lahtikirjutus. Sealjuures ei taju ma selle stiili potentsiaali teadlikku ärakasutamist. On vaid igati hea ulmeidee väga korrektne väljakirjutus.

Sealjuures tunnen kimbatust, et olen ennegi korduvalt kasutanud ühe või teise jutu kohta sõnu, et tekst on mingi ulmeidee „korrektne väljakirjutus” (olemata hetkel kindel, kas see on keeleliselt õieti korrektnegi… eh, las ta jääb) – ent see kehtib käesoleva teksti kohta sedavõrd täiuslikult, et ma tunnen mõningat soovi seda kuidagi täiendada või täpsustada, et oleks selge, mil moel see praegu täpsemini kehtib kui noil varasematel. Ent parem piirdun sellega, et lause täpselt kirjeldab praegust teksti – ja edaspidi hoidun selle väljendi kasutamisest. Idee on väga korrektselt välja kirjutatud, kõik oleks justkui paigas, ülesehitus on normaalne, maailm on äratuntavalt teadusulmeline, ent veelgi äratuntavalt igapäevane. Kõik on paigas. Lihtsalt pole sellist jutustamisstiili, mis mulle omane oleks (ja pole loodud selle asemel stiili, mis mõjuks mulle asendusena veenvalt). Võtke seda Tõnise oskamatusena lugeda teistmoodi kirjutust.



Kaugemale kui Odysseus

Peeter Helme

Tsentuurio Marcus Apronius Alemannicus kiikab läbi binoklite ja näeb vaenlast – ja otsustab tankikahuritega nende pihta tulistada. Tema tankikolonnis on veel terve rida ajaloolisi sõjardeid – üks asteegi sõdalane, paar Vercingetorixi väes sõdinud kelti, 19. sajandi suulu, üks Jeruusalemma piiramisel langenud sakslane, paar Oda Nobunaga teenistuses olnud samuraid jne. Alemannicuse loo taustaks on ent teadlaste arutelu teemal: kas vastates küsimusele „kas suudame?” on nad ehk jätnud isekeskis vastamata küsimusele „kas peaks?” (Elagu ajaparadoksid!)

Peeter Helme on delikaatne teema. Ma sellesse ei lasku, mu siinsetel kirjutistel puudub ajalooline väärtus – neid loeb vaid praegune lugeja ja sellele on kõik teada, isegi seisukoht võetud.

See aga ei mõjuta mu hinnangut jutu kohta – autori elu ja loomingu lahutamine ja nii edasi. Eriti olukorras, kus jutud on vabad igasugu patoloogiatest. Oleks vaid, et loomingut vaadates on näha, et geniaalsuse ja hulluse piir õhkõrn, aga võta näpust, Helme kirjutusstiil on väga rahulik katsetamine ühe või teise ideega, nende ideede väljakirjutamine ja lugejaga jagamine,

See on täiega käsitöölise stiil. Ei ole kohmakas, ei ole ka lõputult käiatud aines, on isegi veidi huvitav lugeda – aga lõpuks pole sellega suurt midagi peale hakata. Seda ei kanna mingi suurem või sügavam eesmärk peale kavatsuse ära kirjutada. Siin pole ka tunda, et oleks olnud vajadust midagi endast välja kirjutada, see lihtsalt on.

Ajajõe voogudest ära päästetud sõjakangelased on hea teema, aga kuidagi on tunne, et see soosiks veidi poeetilisemat teemakäsitlust. Veidi hägusemat, veidi udusemat, kus veidra olukorra teadusulmelisus oleks vaevu aimatav. Ka on tobe mõelda, et mõõga- ja odameeste sõjaline kasutegur ei kannataks olukorras, kui nad topitaks tankidesse. Nende suurim väärtus sõdalastena on ju nende mõõgaviipe ramm või heitejõud… Kui autor oleks rõhutanud nende sõdalashinge väärtust või midagi, oleks teine asi, aga tutkit. Selle asemel oli mingi ajaparadokside üle jauramine.

Samas, nüüd sain teada uuest mõistest – Newcombe’i paradoks. Wikipediat sirvides ei lugenud hästi välja, mida see tähendas, aga midagi ikka.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1549)