Rahutus oli teda juba hommikust saadik närinud. Tööle minnes unustas ta autovõtmed maha ja pidi tagasi neljandale korrusele ronima. Koju tulles läks meelest poest pesupulbrit osta. Asjad ei püsinud käes, nõusid masinasse pannes pillas ta taldriku maha. See ei läinud katki, aga ikkagi. Juustusaiu välja võttes puutus käsivars vastu tulist ahjuserva ja nahale tekkis inetu tumepunane triip. Mobiiltelefon kukkus käest, ekraan allapoole – kui ta ei oleks just plastikkaasi ümber ostnud, oleks see olnud juba kolmas telefon, mis ämblikuvõrgutaoliseks pragunenud ekraani tõttu kasutuskõlbmatuks muutub.

Talle tundus, nagu ei voolaks ta soontes mitte veri, vaid sulatina, raske ja kuum, ja süda, et suuta seda ringi ajada, pidi kõvasti vaeva nägema. Lõpuks haaras ta seljakoti, loopis sinna sisse tossud, rätiku, T-särgi ja liibuvad trennipüksid. Võttis köögikapist tüki leiba ja pistis kotti. Kontrollis, kas väike kullakarva kosmeetikakott on ikka küljelahtris. Siis viskas jope selga ja astus elutoa lävele. Mees istus diivanil, nutitelefon peos.
„Ma lähen trenni. Võibolla lähme tüdrukutega pärast ja istume kuskil natuke.“

„Mhmh. Head trenni.“ Mees ei tõstnud pilku. Ta nägi välja nagu ikka: luitunud teksad jalas, vana jalgpallisärk seljas, hajevil, eemalolev.

Auto ei läinud kohe käima. Teisel katsel mootor urahtas ja juhtpaneelil süttis valgus. Ta tagurdas ettevaatlikult – nüüd polnud küll ühtki lisajama vaja, näiteks naabrimehe autot mõlkida või midagi – ja pööras välja tänavale. Tänavalaternaist valgus allapoole piimjat helki. Üleval oli selgem, tumedate rünkpilvede vahel näitas end täiskuu ja kadus siis jälle.

Maantee oli tühi ja ta vajutas gaasipedaali. Pärast tunnipikkust sõitmist jäid võsastunud maanteeveered selja taha ja ta jõudis tumedalt kõrguvate laante vahele. Ta sõitis veel veidi, siis pidurdas vaikselt ja käänas vaevumärgatavale kruusateele. Mets oli kottpime, vaid puutüved helendasid kahel pool teed; auto rappus ja vesi pritsis kõrges kaares, kui ta mõnest suuremast lombist läbi sõitis. Ta aeglustas veel korra, kuni nägi tulede valguses koltunud kõrtega metsasihti. Ta pööras auto kõrvale, keeras süütevõtit ja mootor jäi vaikse võpatusega vait.

Vaikus oli kõrvulukustav. Tema käed olid külmad ja higised ning süda kloppis, kuid ta lükkas otsustavalt autoukse lahti.

Teda võttis vastu metsa niiske ja vali müha. Mitte midagi polnud näha. Ta hingas sisse sügava sõõmu jahedat sügisööd. Kus on seljakott? Siin. Ta lülitas telefoni välja ja viskas selle autoistmele.

Samblikud, okkad ja kanarbik krõbisesid jalge all ning oksad kriipisid nägu, kui ta puude vahele sörkis. Ta jooksis ettevaatlikult, kobamisi, silmad ikka veel pimedusega harjumata, kuid suutis siiski end hoida vastu puutüvesid ära löömast. Pimeduses hakkasid välja joonistuma tumedamad kohad, puud ja põõsad. Korraks vilksatas kihutavate pilvede vahelt kuu ja heitis põgusat, tuhmi valgust. Siin. Siin oligi koht, mida ta otsis.

Nüüd ei olnud enam aega viita. Ta võttis sõrmused, kõrvarõngad ja kuldketi ära, pistis need taskusse ja tõmbas tasku luku kinni. Päästis juuksed valla. Võttis tossud ja sokid jalast ning pani need korralikult noore kuuse alla. Jope seljast. Teksad jalast. Uhh, külm. Särk. Nüüd rinnahoidja ja alukad. Ta riputas oma rõivad kuuseokstele ja seisis jahedas, pimedas novembrikuu öös keset metsa, ihuüksi, varbad niiskes samblas, alasti, lõdisev, oma haavatavusest teravalt teadlik. Ta libistas kätega üle rindade ja puusade, nibud olid kikkis ja ihu kananahal. Käed värisesid, kui ta õngitses kobamisi välja kullakarva kosmeetikakoti ja tõmbas luku lahti. Siin see oli, kare, pikakarvaline nahatükk, peopesa suurune.

Ta hingas sügavalt sisse, surus nahatüki kahe käega oma alasti ihule, nimmeluu kohale. Nahatükk kleepus ta külge ja keha hakkas kipitama, justkui ajaks see temasse juuri. Ta laskus neljakäpakile ja ronis aeglaselt ümber sammaldunud, pooleldi maassevajunud kivi, käbid, okkad ja kõrred valusalt peopesi ja põlvi torkimas.

Kolm korda päripäeva, mõtles ta.

Külmatunne kadus. Metsa lõhnade intensiivsus tabas teda otsekui hoop pähe ja ilmaruumi seinad nihkusid kaugemale.

Veidi toibunud, tõstis ta koonu taeva poole ja ulgus pikalt. Veri tema soontes tungles metsiku hooga, otsekui püüdes viimsetki külmaraasu kehast välja peletada. Enam ei olnud pime – ta nägi selgelt, eristas metsa, selle hiiglasliku olendi varjundeid, tajus tukkuvaid linde puuladvus ja kössitavat jänest puujuure all. Siis hõljusid siin ja seal veel need teised, vereta ja lihata olevused, kes kiirgasid tuhmi külma kuma, ja üksjalad, kes hoidsid tema teelt kõrvale, kuid jälgisid teda valvsalt. Hoolimata kiirusest suutis ta vastusööstvate puude ja põõsaste vahel täpselt loovida, maha langenud puid ja kõdunenud kände graatsilise hüppega ületada. Oo, see oli joovastav! Ta peatus kergelt hingeldades, tõstis koonu taas taeva poole ja ulgus pikalt.

Ta kuulatas. Vastust ei tulnud, kuid ta haistis rada enda ees – jänesed, kitsed, rebane. Ta sörkis kergelt edasi, tema käpad puutusid vaevu maad, niiske metsaõhk silitas karva.

Äkitselt jäi ta seisma, üks käpp õhus, kõrvad kikkis. Karvad läksid turri ja kurgust tõusis urin. Ta kuulatas. Puud kohisesid nagu ikka, ühegi olendi häält ei kostnud, kuid ootamatult pööranud tuul kandis temani surma hõngu. Kaotust. Leina. Matusepärgade teravat aroomi. Ta astus tasakesi edasi, haistis metalli, senitundmata lõhnu, metsa ärevust ja kurbust, mõõtmatut tühjust, mis pani teda vaikselt niuksuma. Siis ta nägi.

Rada oli katkenud.

Nii kaugele, kui silm seletas, paistis ülesküntud tühermaa, otsekui metssigade tuhnitud, kännutüükad püsti. Elu oli siit lahkunud, ainult oksa- ja vaigulõhnad tungisid teravalt ninna. Aisting oli nii tugev, et ajas iiveldama. Kuuvalguses paistsid üksikud männid, haprad nagu õlekõrred.
Ta pööras selja ja lonkis eemale, saba sorgus ja koon maas. Siis hakkas ta jooksma.

Ta ei mäletanud, kui palju ta oli jooksnud, enne kui peatus ja lõõtsutas. Nüüd oli surm maha jäänud, ta oli suutnud selle kandadelt raputada, ent süda tagus endiselt ja hirm tema sees sundis: jookse edasi! Jookse! Kusagil vulises vesi, vist mingi väike ojanire; ta laskus allapoole ja lakkus vett, ahmis endasse niisket õhku, mahalangenud lehtede, sammalde ja samblike lõhna, metsa tüünet rahu. Ta heitis end niiskele samblale, pani koonu käppadele ja sulges silmad. Süda hakkas rahunema. Puud kohisesid tuules, vesi ojas silises ja sulises vaikselt. Kaugemalt, puude vahelt kandus temani ulg, pikk ja meloodiline.

Nad kohtusid kõrgete mändide vahel. Nad nuhutasid teineteist, tantsisklesid teineteise ümber; ta põgenes ja teine ajas teda taga. Nad näksasid üksteist ja veerlesid samblal, nad paaritusid pöörases tantsus, nii et karv läks turri, lihased kangestusid, silmad läksid pahupidi ja universum pritsis sädemeid.

Nad lamasid lõõtsutades teineteise kõrval, koonud samblal puhkamas; elu voolas neist läbi nagu suur jõgi, kurbuse, tühjuse ja rahu jõgi. Nad tundsid teineteist viimse ihurakuni, ja ei tundnud ka.

Lõpuks sundis sisimast kerkiv ärevus teda paarilisest lahti rebima.

Ta sörkis tagasi, vältides suurt hävingupaika. Tal oli ähmaselt meeles eesmärk, ja see oli seotud lõhnaga. Lõhn juhtis teda viimaks lagendikule, kus rippusid kahejalgse rõivad ja vedeles märss. Ta nuusutas ettevaatlikult rõivaid ja märssi – ohtu ei olnud, tuttav lõhn; vaatas selja taha ja tardus. Joosta tagasi, söösta paarilise juurde, joosta, joosta veel; murda mõni pehme, järeleandliku ihuga jänes või kits, lakkuda sooja verd, joosta läbi öö, kuni hakkab valgeks minema ja tekib tahtmine end mõnes kuivemas ja hämaramas kohas kerra tõmmata ja magada. Või täita käsku. Käsk, kuigi ebameeldivam, vastumeelne, isegi vastik, oli tugevam. Ta alistus.

Ta pistis nina kahejalgse märssi, leidis sealt leivatüki, näkitses seda ettevaatlikult ja kugistas siis korraga alla. Miski sundis teda nüüd ümber sammaldunud, pooleldi maasse vajunud suure kivi sörkima, kolm tiiru vastupäeva.

Tagasitee oleks võinud pikem olla, kuid oli lühem. Nagu ikka. Ta pidi pingutama, et mitte rooli hajameelselt käest lasta. Millegipärast pitsitas südant, nagu oleks keegi surnud, justkui lehviks õhus matusepärgade mõrkjasmagus hõng. Ta ei suutnud mõista, kust see tunne tuli.

Kurvi taga, eespool, silmas ta teeveerel seisvat vilkuritega autot ja helkurvestiga meest, kes märku andis. Ta aeglustas automaatselt, süda rinnus kloppimas, ja peatus politseiniku käeviipe kohaselt.

"Näidake palun oma sõidudokumente," ütles politseinik ja kiikas aknast sisse. Naine õngitses kohmakalt seljakotist rahakoti ja selle vahelt juhiloa.

Politseinik silmitses seda taskulambi valgel ja ulatas siis tagasi. "Võite edasi sõita," ütles ta, ja lisas kõhklevalt: "Mulle tundus, et teil oli autos koer. Või mingi loom? Aga ju ma eksisin."

Kui Luunja kasvuhoonete soe kuma paistma hakkas, naine ohkas. Talle meenus nagu läbi udu, et ta peab midagi tegema. Ta pööras auto teeserva ja mõtles veidi. Siis meenus talle, et ta polnud telefoni sisse lülitanud. Ta võttis istmelt telefoni. Ekraan hakkas helendama, ühtki vastamata kõnet polnud. Ta uuris oma käsi: üks küüs oli murdunud, peopesad määrdunud, küünealustes metsapuru. Niiske salvrätiga nühkimine aitas vaid pisut.

Annelinna aknad olid veel tuledes, hoone hoones kinni, majaesised tihedalt täis pargitud. Hakkas selgeks minema: täiskuu vahtis alla linna peale ja pilved olid peaaegu hajunud. Tänavad olid tühjad, vaid paar jooksjat ja üks koeraga jalutaja. Ta parkis auto maja ette, lukustas autoukse, ronis aeglaselt neljandale korrusele ja keeras võtit lukuaugus. Pani võtme taskusse tagasi, lükkas korteriukse vaikselt lahti ja astus sisse. Esik oli hämar ja soe, kuid hingematvalt umbne ja tolmune. Elutoa ukse vahelt paistis sinist valgust.

Ta läks vannituppa ja keeras vee jooksma.