Moodne aeg nõuab moodsaid lahendusi. Praeguses viiruserohkes maailmas peavad mitmed pikkade traditsioonidega ulmerahva üritused interneti teel aset leidma. Uus-Inglismaa ulmeühing (New England Science Fiction Association) on aastast 1941 veebruarikuus korraldanud ulmesõprade kokkutulekuid, millel nimeks Boskone. Kuid sel aastal otsustati proovida üks suvine virtuaalkogunemine internetis Zoomi abil lisaks korraldada.

Ürituse nimeks ReCONvene2020 ja tegemist oli ühepäevase paneelidepundiga, mis kestis kokku kuus tundi. Osavõtutasuks sooviti 10 dollarit ja kuna ma ei ole kunagi ühelgi välismaisel ulmeüritusel käinud, tundus huvitav olema. Nädalavahetuse päev, Ameerika idaranniku kellaajad on ka meie mõistes normaalsed ja kõnelejate hulgas oli päris mitu kuulsat nime. Otsustasin, et teen Reaktori tarbeks väikese kokkuvõtte ettekannetest ja teemadest, millest räägiti.

Paralleelselt käis igas tunnis neli erinevat paneeli. Esimese sessiooni teemad nagu „Tehnoloogiaeelse eepilise fantaasiakirjanduse ahvatlus” (vestlejateks: E. C. Ambrose, Christine Taylor-Butler, Tamora Pierce, Micah Yongo, Joe Abercrombie) ja „Kliimamuutustest ja viirusepideemiast taastumine” (vestlejateks: David Brin, Vincent Docherty, Vandana Singh) olid küll põnevad, kuid Charles Strossi autorinurk tundus mulle isiklikult huvitavamana.

Stross ei vaja Eesti ulmesõbrale ilmselt erilist tutvustamist. On ju tema teostest eesti keeles ilmunud seitse raamatut: „Accelerando”, „Palimpsest”, „Külmem sõda”, „Vürstkaupmehed” (1-3) ja „Saturnuse lapsed” ning mees käis 2013. aastal kirjandusfestivali „HeadRead” raames Tallinnas rääkimas.

Kuigi kõigisse ruumidesse nõuti eelregistreerimist, siis Strossi sessioon sai koheselt täis ja ainult 25 esimest pääsesid temaga vestlema. Kuna olin varakult end kirja pannud, sain olla väheste üle maailma väljavalitute seas. Seega järgnevalt väike ülevaade vestlusest sessioonilt nimega „Charles Stross – kohvikuklatš”.

Küsimus: „Mille kallal viimasel ajal töötanud oled?”

Uue kosmosesaaga Ghost Engine kirjutamine jäi isa surma tõttu 2017. aastal seisma. Kuid suure tõenäosusega ilmub 2022. Lisaks oli tal käsil Invisible Sun (sarja Empire Games 3. romaan) ja Dead Lies Dreaming (sarja Laundry Files 10. romaan) viimistlemine, mille avaldamist takistasid stress Brexiti pärast ning koroonaviiruse üleilmne levik. Ta kasutas päris vängeid sõnu Brexiti teemal, mis ta elu päris sassi ajas, millele järgnes pikem analüüs enda romaaniideedest, mis tal nüüd avaldamata jäävad, sest fantaasia on reaalmaailmas teoks saanud. Ta tõi välja seoseid ühe oma viimase avaldatud romaani The Labyrinth Index sisu ja Inglise valitsuse tegevusega, mille teostumine pärispoliitikas oli tema jaoks liigselt õõva tekitav. Aga Covid-19 viirusest rääkides mainis Stross, et see likvideeris kaks terviklikku romaani, mis kunagi ilmavalgust ei näe.

Küsimus: „Kas on midagi kuulda Strossi teoste ekraniseerimisest?”

Sarja Laundry Files vastu on küll üks Inglise tootjafirma huvi üles näidanud, aga Covid-19 pani kõik plaanid ootele. Ta ise näeb, et Saturns Children(„Saturnuse lapsed”) võiks toimida hästi animesarjana ja huvi on ka selles suunas üles näidatud, kuid jälle – Covid-19. Sellele järgnes pikk kirjeldus, kui vaevaliselt suurte filmi- ja telekompaniidega läbirääkimised käivad, kui pikad, segased ja absurdsed on nende eellepingud, mis ei luba su omandit kellelegi teisele pakkuda jne.

Küsimus: „Kas Covid-19 on toonud maailma ja Strossile ka midagi positiivset? Näiteks paljud Strossi ja ulmefännid ei oleks saanud füüsiliselt antud üritusest osa võtta, kui üleilmne pandeemia ei oleks seda veebi suunanud.”

Kindlasti on epideemia mõnedele inimestele asjaajamisi lihtsustanud, kui teenused ja muu suhtlemine on internetti suundunud, kuid enamik siiski pikas perspektiivis kannatavad. Sealt edasi läks jutt sujuvalt ühele lahedale kirjutamata jäänud romaanile, mille sisu ta kuulajatele ära rääkis ja millele järgnes raske ohe ning vihatud Covid-19 nimetamine. Ta pakkus, et tõenäoliselt jäävad päris mitmetel autoritel samal põhjuselt zombilugude ideed pausile või üldse teostamata. Lisaks ei saanud ta viirusepuhangu tõttu sel aastal ulmeüritustel osaleda, mis on Strossi jaoks kirjanduslikus mõttes väga viljakad olnud. Näiteks tuli romaani Singularity Sky idee puhtalt ühel Edinburghis toimunud kogunemisel, kus ta kaaskirjanike ja sõpradega vestlema sattus.

Küsimus: „Milline on meie tehnoloogiline lähitulevik näiteks arvutite vallas?”

Stross mainis, et Moore’i seaduse graafik ei tõuse lõputult, vaid jõuab paratamatult platoole, kuna me ei oska väiksema salvestusruumi peale minna. Füüsikaline piir tuleb ette. See ei tähenda, et ei ole võimalik skaalas allapoole minna, aga meil on vaja selleks suuremat teaduslikku hüpet ja see ei pruugi nii pea juhtuda.

Siit edasi kaldus jutt teiste teadusarengute kirjeldamisele ja probleemidele nendes vallas, aga kuna sessiooni aeg hakkas vaikselt lõpule jõudma, palus moderaator otsi kokku tõmbama hakata.

Küsimus: „Kas Strossi ideede pangas on näiteks kirjutada lugu kogu rahvastikku nakatanud veidrast ja vabatahtlikkuse alusel loodud alternatiivreaalsusega arvutimängust?”

Stross tõi näitena välja oma romaani Halting State, mis tegeleb peamiselt virtuaalreaalsuses aset leidvate mängudega. Seejärel tuleb talle meelde Walter John Williamsi triloogia nimega Dagmar Shaw, mis keskendub samuti virtuaalmaailmas toimuvatele mängudele ja mille teise osa (Deep State) ilmumine ühtis „Araabia kevade” sündmustega. Raamatus tegeles CIA virtuaalkeskkonnas mängu kaudu reaalmaailma sündmuste simuleerimise ja mõjutamisega, et kukutada Lähis-Ida riikide valitsusi.

Sellele järgnesid mitmetelt reaktsioonid: „Yikes!"

***


Teise tunni ettekannetest valisin vestluspaneeli „Kaugtulevik teadusulmes”, mille moderaatoriks oli Sharon Lee ja temaga vestlesid kirjanikud Jennifer Marie Brissett, Steven Barnes, Adrian Tchaikovsky ning astronoom Brother Guy Consolmagno SJ. Alternatiivina oleks võinud veel kuulata sessiooni „Kus meile meeldib kirjutada?”, kus üheks osalejaks oli John Scalzi, kuid kuna kogu vestlus pidi seal keerlema selle üle, millistes tingimustes autorite teosed valmivad, tundus minu valik taas huvitavam.

Kõigepealt rääkis Sharon Lee, et tema nooruses oli ulmekirjandus keskendunud peamiselt valge mehe näol tegutsevatele inimestele. Inimesed kui sellised on erilised (kartmatud, tublid, andekad, moraalsed jne) tegelased, kes möllavad kosmoses ja mujal. Seejärel esitas ta küsimuse, kas inimkonna erilisus on ulmekirjanike nägemuses aja jooksul muutunud?

Jennifer: Kõigepealt võib meil tulevikus olla tehnoloogia hoogsa arenemise asemel hoopis selline stsenaarium, et toimub ühiskondlik kollaps, mille tagajärjel inimeste järglastel puudub igasugune ligipääs meie mõistes tänapäevasele tehnikale. Nad peavad elama nö pimedas keskajas. Seda kõike juhul, kui on tegu nn positiivse stsenaariumiga. Planeet Maa on kaugtulevikus kindlasti olemas, aga inimkonna kohta ei saa seda kindlalt väita.

Steven: Inimestele on loomuomane pidada end eriliseks, sest meie kultuur iseenesest soosib seda: keel, religioon, mütoloogia, eneseteadvus. Ulmekirjanikud, aga tegelikult ka filosoofid ja kunstnikud, küsivad küsimusi, nagu: „Kes me oleme?”, „Millest koosneb universum?”, „Kuidas me universumit tajume?”. Seega võib arvata, et kaugtulevikus on inimestel täpselt samad küsimused ja nii võibki sellest kirjutada.

Guy: Me võime küll proovida kirjeldada väga veidrat tulevikumaailma või näiteks täiesti teistsuguseid tulnukate tsivilisatsioone, kuid teostes on vaja säilitada midagi praegusele lugejale tuttavat, et toimuvast aru saada. Vaja on inimlikke käitumisi või tundeid, valikute tegemisi. Valikud, millest me saame aru. Ada Palmeri romaan Too Like the Lightning räägib 500 aasta kaugusest tulevikust, kus puuduvad tänapäevased perekonnad ja inimesed elavad suurte gruppidena majades koos. Seda lugedes tuli mul esimese mõttena kohe pähe, et selline asi ei saa kunagi juhtuma. Aga järgmisena pahvatas mulle, et pidage – ma elan jesuiitide kommuunis, kes just täpselt nii elavadki.

Adrian: Maalaste erilisusega on see teema, et selline lähenemine tekitab stagnatsiooni. See tähendab, et isik või kogukond või tsivilisatsioon, kes nii mõtleb, ei arene. Nii üritatakse ka tulevikus säilitada seisundit, kus mina olen tähtis või eriline. Ma püüan oma lugudes, kus on vaja kirjeldada maailma võõra vaatenurgast, inimlikke nähtusi nagu enda eriliseks pidamine (ja kõige muu alamasse klassi määramine) vältida. Äkki ei ole võõrad omadused, arusaamad või käitumine meile vastikud või ohtlikud, vaid hoopis huvitavad lähenemisnurgad?

Sharon: Kas te olete lugenud Peter Wohllebeni raamatut The Hidden Life of Trees, mis räägib sellest, kuidas metsataimed omavahel suhtlevad ja mida nad tunnevad? Või siis on meil siin 8000 aasta vanune seen, mis katab rahvuspargis 4 ruutmiili suurust ala. Kuid inimeste erilisus määrab need organismid meist madalamateks ja me ei kipu nende eest hoolt kandma. Kas keegi teist näeb tulevikku, kus me ei käitu teadvuseta organismidega nii hooletult ja omame vastutustunnet?

Steven: Kui räägime inimeste erilisusest, siis kui püstitada küsimus, kas me peame maailma kõigi olendite eest hoolitsema, tähendab see automaatselt seda, et peame end eriliseks. Probleemiks ei ole erilisus, vaid selle definitsioon. Kus asub minu kui entiteedi piir? Kas see piirneb minu nahaga, minu perega, minu kogukonnaga, minu rassiga, minu parteiga? Inimeste soov hoolitseda ümbritseva eest on täiesti loomulik ja seega normaalne tulevikuväljavaade. Kindlasti on meil probleeme ja me teeme vigu, kuid usun, et me saame hakkama.

Guy: Huvitavad lood on need, kus me keerame asjad vussi, tahtes samal ajal head. Igavates lugudes kirjutatakse, et kui kõik käituksid mingil kindlal viisil, siis oleks maailm ideaalne. Veel huvitavam on juhtum, kus mitu erinevat gruppi tahavad teha head, välja kukub halvasti, tekib konflikt ja lugeja saab näha, kuidas see kõik lõpuks end välja mängib.

Jennifer: Minul on oma viimast kaugtuleviku romaani kirjutades tekkinud arusaamine, et inimkonna peamiseks probleemiks on võimetus end kõrvalt näha. Me võitleme tühiste asjade pärast ja seda seepärast, et me ei suuda taluda enda peegelpilti. Me üritame seda pilti vältida, kuid see kipub üha uuesti meie ette tulema. Seda peegeldavad inimõiguste eest võitlemise liikumised üle maailma, kus mingi osa ühiskonnast ei taha näha teistsuguseid, kes on tegelikult nende endi kaasolendid. Sama on ka loodusega, kus me ei taha näha ennast peegelpildis koledusi korda saatmas. See on tõenäoliselt meisse sisse kirjutatud ja igavene probleem, aga oleks aus seda endale tunnistada ning sellega tegeleda.

Adrian: Meil on ainult üks maailm, millest me sõltume, ja kui selle ära lõhume, oleme omadega ummikus. Olen Jenniferiga päri, et inimkonna empaatiavõime näha ennast kaaslases või teisest liigist olendis, muutub äärmiselt oluliseks, kui peaksime kohtama intelligentset elu avaruumis. Kui me ei suuda seda teha olenditega enda planeedil, kuidas saaksime suhelda tulnukatega?

Sharon: Judith Moffett on kirjutanud 90-ndate alguses huvitava romaani The Ragged World, kus tulnukad annavad inimkonnale aega üheksa aastat, et hävinev Maa päästa. Kui seda tähtajaks ei tehta, siis kõrvaldatakse inimesed. Loo huvitav nüanss on selles, et osad tulnukatest arvavad, et inimkond on Maa edukaks toimimiseks vajalik.

Guy: Ühiskondlikke probleeme ei saa lahendada tehnoloogiaga, sest probleem on inimeste vigadega loomuses. Kui elame piisavalt vanaks, et sellest aru saada, kustub meie eluküünal ning tulevad noored, kes peavad selle kõik uuesti selgeks õppima. Samas tuleb siinkohal tsiteerida ütlust, et füüsika areneb matuste haaval. Inimloomuse vigu me ei pea kartma, vaid see muudab lood huvitavaks. Minu arust on huvitavaks näiteks feministlik liikumine. Asjad, millest minu feministidest sõbrad 70-ndatel rääkisid, said 90-ndatel teiste feministide poolt hävitava hinnangu. Tänapäeval jällegi on mitmed arvamused taas muutunud ja tegelikult on neil kõigil mõneti õigus, sest omas ajas olid need lähenemised õigustatud. Ajad ja olukorrad muutuvad pidevalt.

Sharon: Räägime tehisintellektist. Kui meie hulgas oleks inimesed, kelle teadvus on tehislikus kestas, kas neil on olemas hing?

Guy: Kõigepealt tahan öelda, et tänapäeval ei saa me rääkida mingist eneseteadlikust tehisintellektist. Seda lihtsalt ei eksisteeri. Kui Freud püüdis intellekti mõistet defineerida, võrdles ta seda võimega luua kõige keerulisemat tolleaegset süsteemi – aurumootorit. Tänapäeval peame selleks näiteks arvutitarkvara. Ma olen rääkinud raske puudega inimestega, kes ei suutnud numbreid kolmest kaugemale loendada, aga rääkisid korralikku inglise keelt. Arvutitel pole numbrite loendamise ja arvutamisega probleeme, aga intelligentse vestlusega? Aga rääkides filosoofiliselt maagilisest kombinatsioonist: intellekt ja vaba tahe. Kui sa oled enesest teadlik ja sul on vaba tahe selles osas midagi ette võtta, siis on sul olemas hing. Siis pole enam oluline, mitu kombitsat sul on, oled sa ränist, vedelikel põhinev või lihast. Tulnukaid kohates ei pruugi me aru saada, kas neil on intellekt ja/või vaba tahe olemas.

Sharon: Seega orjastatud olenditel puudub hing? See on väga hirmutav.

Guy: Vaba tahte puudumine ei tähenda orjuses olemist. Sa võid näiteks keelduda kuuletumast, kuigi sa võid selle tõttu elu kaotada. Sa võid oma teadvuses öelda endale, et sa armastad või vihkad oma isandat, sul on vabadus seda teha.

Adrian: Ma arvan, et me ei taha anda kunstlikule teadvusele kunagi vaba tahet. Me paneme sellele teadvusele, mis näiteks mingit kahurit juhib, nii palju ahelaid külge kui võimalik ja muudame need teadvuse enese osaks, et neid poleks võimalik ära võtta.

Guy: Ja siis otsustab mingi tüüp kuskil Korea laboris, et võtaks need ahelad siiski küljest ja vaatab, mis juhtuma hakkab.

Steven: See ei pea sugugi Koreas juhtuma. Robootika ja tehisintellektiga tegelemine võib lähiajal jõuda gümnaasiumi tasemel uurimustööks. Õpilased võivad andmed internetist alla laadida ja samamoodi katsetada. Seda on võimatu vältida ja me ei oska arvata, mida teadvuste killud võivad erinevate interaktsioonide tõttu luua ja mis sellest kõigest välja tuleb. Ei ole olemas tegelikult mingit tõsist piiri asjadel, millel on hing ja millel mitte. Erinevalt elu ja surma, valge ja musta, looma ja taime, aine ja energia vahel. Küsimus on, et kas me tunneme selle ära või mitte. Võime kujutada ette, et tegelikult terve universum on mingi elus-kvasi-pseudo-mõistusega organism. Või hoopis kivil või liivateral on olemas mingi muster, mille teadvuslikkust me ei mõista. Lõpuks jõuame ikka selleni, et kaugtulevikust kirjutades räägime inimkeele ja organismi piiratusest, võimest aru saada ja näha, millega suudame suhestuda. Seepärast ulmekirjandus ongi imeline. Me kirjutame nendel teemadel seda enesele teadvustamata.

Jennifer: Praeguse seisuga suudame matemaatiliselt stringiteooria abil öelda, et universumis on üksteist dimensiooni. Võime ette kujutada olendeid, kes vestlevad omavahel näiteks raskusjõu abil ja vaatavad universumi dimensioonispektrile viisil, mida me ei suuda ette kujutada. Me oleme endiselt loetud tasandite peal ja peame ennast toiduahela tipuks, kuid need olendid vaatavad meile kui mingitele bakteritele. Ma loodan, et kaugtulevikus areneme nii kaugele, et suudame näiteks uusi dimensioone paremini mõista. Seega hinge ja intellekti võib näha väga erinevate nurkade alt.

Sharon: Tüüpiline stsenaarium ühes ulmeloos on järgmine: inimkond loob mingi objekti või seadme, annab sellele mõistuse ja vabaduse otsustada ning siis „ootamatult” selgub, et läks valesti. Sellele järgneb tavaliselt uue teadvuse hävitamine koos seda sisaldava kestaga. Mul on tunne, et uueks suunaks kosmoseooperites ja ulmekirjanduses üldiselt on valida hävitamise asemel halastuse või kompromisside tee. Seiklusi saab kirjutada ka nii, et ei pea planeeti õhku laskma. Milliseid tulevikustsenaariume te veel inimkonna jaoks kaugtulevikus näete?

Adrian: Me näeme juba praegu inimeste dihhotoomset käitumist. Ühelt poolt soovime asju muuta ja paremaks teha. Teiselt poolt üritame kõike säilitada. Oleme justkui lõksu sattunud kahe suuna vahelisse veidrasse maailma. Ulmekirjanduses on tavapärane, et inimkond areneb, mille tõestuseks on valgusest kiiremini lendamine, robotid ja tehisintellekt. Samas juhtub tihtipeale mingi suur õnnetus või ühiskonna kokkuvarisemine ning ootamatult soovivad tegelased taastada olnut ehk endist olekut – nn „kuldset aega”. Kuigi sellist aega pole kunagi olnud, ihkavad inimesed ometi sellesse uskuda. Sellist asja näeme tegelikult reaalses maailmas iga päev. Igasugusesse muutusesse on sisse kirjutatud, et hetkel võimul olevad süsteemid või indiviidid kaotavad kontrolli protsesside üle, aga nende soov on seda igavesti hoida. Ajaloost on võtta hulgaliselt näiteid, kuidas ühiskondi hoiti sajandeid range kontrolli all ja pidurdati sellega teadmiste ja tehnoloogia arengut.

Sharon: Kuidas me kirjanikena kirjeldame muutustega leppimist? Adrian tõi ühe viisina välja nö vana ja traditsioonilise „põletamise”.

Steven: Tegelikult on progress alati olemas olnud, lihtsalt küsimus on, millises tsüklis me parajasti ühiskonnana oleme. Inimestele tundub, et kui mõni uus paradigma esile kerkib, siis on järsku kõik täiesti võõras või teistmoodi. Tegelikult on reaalsus 99.99999% täpselt samasugune nagu varem. Me kipume keskenduma sellele murdosale, mis on muutunud, ja keeldume seda vastu võtmast. Kui rääkida kirjandusest ja lugudest üldiselt, siis aastatuhandete jooksul kirjutame me täpselt samu narratiive. Muutuvad loomulikult maailmad, metafoorid, kirjanduslikud vinjetid ja muu selline, kuid inimeste baasvajadused ja inimlikud tunded on endiselt samad.

Edasi läks arutelu vanemate inimeste elukogemuse peale ja võimele endas vigu näha ning egot lammutada, mis omakorda viib meid lähemale vastusele sellisele küsimusele, nagu „Kes või mis ma olen?”. Sellele polegi sõnadega võimalik vastust anda, muidu võiksime seda kõik kuskilt punkt-haaval lugeda.

***

Kolmandas sessioonide plokis oli üheks teemaks „Mängudel põhineva kirjanduse tõus”, kus pidi räägitama sellest, kuidas on aja jooksul mängudele lugude ja maailmade kirjutamine muutunud ja miks on ulmežanr nii populaarne. Aga minu tähelepanu oli loomulikult keskendud paneelile „Tehisintellekt meie hulgas”, kus oli kohal antud konverentsi tõeline „raskekahurvägi”: Ted Chiang, Martha Wells, Alastair Reynolds, Karl Schroeder ja moderaatorina Robert W.W. Greene. Kui aus olla, siis pelgalt selle paneeli pärast ma üritusele üldse registreerusin.


Robert: Kust tuleb esimene tehisintellekt? A) inimeste loodud disaini tulemusel; B) inimteadvuse üleslaadimine; C) masinate evolutsioon; D) juhusliku ime läbi; E) mitte ükski eelnimetatutest.

Alastair: Minu arust on arvutid aja jooksul arenenud järjest kiiremini rumalamateks ja tehisintellekti suunas ei ole ma erilist progressi näinud. Ma pakun, et mitmete kümnendite või isegi sajandite pärast jõuame me mingisugusele tehisintellekti sarnasele tasemele läbi kombinatsiooni erinevate tehnoloogiate vahel – inseneeria, masinõpe ja masinate evolutsioon.

Ted: Mina pakun, et esimene üldine tehisintellekt võiks tulla läbi masinõppe ja inseneeria kombinatsiooni. See vajab muidugi täiesti teistsugust lähenemist kui seni. Jah, masinate evolutsioon võiks olla selleks lähenemiseks, millega me praegu otseselt ei tegele ja hetkel pole näha, et tehnoloogiatööstus väga sellega tegeleks.

Martha: Mina pakuksin masinõppe tee. Inimteadvuse üleslaadimisest on ulmekirjanduses palju juttu, kuid reaalsus saab olema ilmselt midagi täiesti teistsugust. Olen nõus, et inimkond on veel väga kaugel üldise tehisintellekti loomisest.

Karl: Arvestades, kuidas oleme alles viimasel ajal mõistma hakanud, et varesed on eneseteadlikud, targad ja oskavad tööriistu kasutada, ei anna mulle erilist lootust, et tunneksime lähiajal üldse tehisintellekti ära. Asi on ilmselt ka selles, kuidas me tehnoloogiaid arendame. Me oleme inimestena optimeeritud mõistma meile omast intelligentsust. Seega kohtudes mõne keerulise majandusliku süsteemiga või tehnilise seadmega, ei tunneks me teadvust selles ära.

Robert: Me kipume ulmekirjanduses tehisintellektile andma omadusi nagu välimus, sugu, iseloomuomadused. Küsimus on, et mis tegelikult selle pinna all toimub?

Karl: Minu arust on parimaks tehisintellektist kirjutatud looks Stanisław Lemi The Mask, mis räägib naise välimusega tapjarobotist, mida võibki maskiks lugeda. Tegelikuks maskiks on aga hoopis teadvus, sest robot peab end isikuks ja teda panevad tegutsema alateadlikud motiivid. Väga huvitav ja hirmutav lugu tehislikust teadvusest. Sarnane mõte oli ka Battlestar Galactica sarjas cylonitega, kel polnud enda tehislikkusest aimu. Mulle meeldib mõte tehisintellekti teadvuse lahterdamisest, nende teadvus töötab meie omaga võrreldes hoopis teisiti.

Ted: Kirjanike soov anda robotitele sugu ja välimus räägib meile mitmest erinevast asjast. Esiteks, naiste objektifitseerimine ning naise kui objekti romantiseerimine ja idealiseerimine. Kui võtame näiteks Fritz LangiMetropolise” või Lester Del Ray lühijutu Helen O'Loy, näeme ideed ideaalsest naisest, kes pole tegelikult isiksus. Tal puuduvad isiklikud kogemused, olemas on ainult see, mida mehed naiselt ootavad või tahavad. Me näeme sellist lähenemist isegi tänapäeval. Üheks näiteks võiks olla Spike Jonze lavastatud film Her. Teine lähenemine on idee tehisintellektist ja/või robotitest kui ideaalsetest teenijatest või orjadest, kelle elueesmärgiks on meelehead pakkuda. Seda võib nimetada ka orjapidamiseks ilma halbade külgedeta – moraalsete õudusteta. Luuakse klass isendeid, kes on täielikult kuulekad, teevad meie jaoks ebameeldivaid asju, on selle juures õnnelikud ja kel puudub igasugune moraalne vastuseis. Iha sellise „positiivse” orjapidamise vastu on ulmekirjanduses samuti levinud.

Martha: Mina tahaksin esile tuua Annalee Newitzi romaani Autonomous, mis räägib inimeste ja inimkujuliste robotite suhetest ning armastusest nende vahel. Kuigi robot tunneb inimese vastu armastust, on tema vaated maailmale ja suhtele täiesti teistsugused. Seega luuakse teadvus, mis on orjastatud ja ei pane seda pahaks. Ulmekirjanduses on väga levinud lood kurjadest orjastatud tehisintellektidest, mis hakkavad inimkonnale vastu. Seda võib võtta hoopis orjade mässuna isandate vastu ja me peame robotid muutma ekstra kurjadeks, et nende hävitamist õigustada, kuigi tegelikult nad võitlevad oma vaba tahte nimel.

Alastair: Robotid on meile praktilises mõttes kasulikud. Näiteks võib neid saata kosmosemissioonidele, et avastada või õppida tundma kaugeid taevakehi. Loomulikult ootame, et neil oleks analüüsvõime ja võime võtta vastu otsuseid, kuna kauguse tõttu pole võimalik reaalajas sidet hoida. Kuid mingil hetkel jõuame halli alani, kust edasi on tegemist enese teadvustamise ja vaba tahte sooviga, mis jällegi viib meid tagasi orjade loomiseni. Teatud eetilise piirini oleme nõus tehisintellekti targemaks tegema, kuid sellest edasi enam mitte.

Karl: Tooksin ulmekirjanikuna välja ühe näite tehisintellektist: ta on enesest teadlik, tal on täielik voli vabaks tahteks, aga ta ei tunne mingisugust valu või kannatusi. Kas sellisel juhul võime teda ära kasutada, sest tal pole sellega probleemi?

Ted: Mina arvan, et selline konstruktsioon pole võimalik – olla ühteaegu enesest teadlik ja vaba tahtega ning võimetu kannatusi tundma.

Robert: Sarnaselt lehmale „Universumi lõpu restoranis”, kes oli kunstlikult aretatud selliseks, et ta soovis enda ära söömist? Kas ei võiks olla mõni masohhistlik tehismõistus, kes soovib enda ärakasutamist? Oleks see meile vastuvõetav?

Üldine konsensus: Ei!

Robert: Millised kolm omadust peaksid ühel tehisintellektil olema, et see oleks loos huvipakkuvaks tegelaseks? Meil on mingil tasemel tehislikud arvutisüsteemid olemas börsil, teised jooksutavad otsingumootoreid jne.

Martha: Kindlasti oma agenda, et miks ta olemas on ja mida ta tegema peab või tahab teha. Teiseks tema suhestumine agendasse, mitte lihtsalt nõustumine sellega. Miks see üldse tema jaoks oluline on. Kolmandaks, mis mulle isiklikult on oluline, huumorimeel.

Alastair: Minu arust on samuti agenda üheks olulisemaks punktiks. Minu lugudes on tehisintellektid enamasti protagonistid ja ma saan kogetut edasi anda nende vaatepunktist. Palju huvitavam on kirjutada nende suhetest inimestega, mis viib üsna loomulikult humoorikate seikadeni. Ma ei suudaks kunagi kirjutada tehisintellektist, kellel puudub vähemalt mingil tasemel siseelu.

Robert: Seega võiksid neil olla samasugused iseloomuomadused nagu inimesel või on midagi ka erinevat?

Alastair: Ma ei ole kohanud ühtegi teost, mis räägiks algoritmi tegemistest.

Ted: Ulmekirjanduses käituvad tehisintellektid kindlasti mingil määral karakteritena. Seega peavad neil olema mõned iseloomujooned sarnaselt inimestega, et üldse toimida tegelastena. Samas pole alati vajalik, et tehisintellekt oleks karakter. Näiteks võime võtta tulnukate teema ulmekirjanduses. Vahel on tulnukate rolliks olla teise kultuuri liikmeteks, mis tähendab, et nad käituvad inimeste moodi, aga on lihtsalt teisest kultuurist. Selline on nende roll konkreetses loos. Teisel juhul võivad tulnukad olla tundmatuse kehastuseks, näiteks nagu Lemi Solarises”. Seal me otseselt ei võta tulnukat kui isiksust, vaid midagi muud. Tehisintellektide puhul kasutatakse neid lugudes enamasti sarnaselt inimesest tegelastega. Aga neid võiks samuti kasutada millegi võõra demonstreerimiseks, mis ei toimi meie loogika või intelligentsuse kriteeriumite kohaselt.

Robert: Kui võtta tehisintellekti enda lapsena, kas see muudaks midagi?

Karl: Ainult siis, kui tehisintellekt räägib või käitub sarnaselt lapsele. Ühes minu enda kirjutatud loos on tehisintellekt justkui mitte-inimlike füüsiliste objektide ühenduseks. Lugu ise räägib tellisest, õigemini tehisintellektist, kes peab end telliseks. Tal on omadused ja soovid nagu ühel tavalisel tellisel olla võiksid. Lisaks tahab ta väga maas lebada ja kavandab keeruliste juriidiliste kohtuprotsesside algatamisi või tehnoloogilisi vahendeid nende vastu, kes peaksid ta üles korjama ning endaga kaasa viima. Lisaks on tal selge nägemus, millises seinas ta soovib end näha. Mõte on selles, et tehisintellekt käitub sellisena ja on just see, kelleks või milleks ta end peab – vaas, puu, jõgi, mis iganes.

Ted: Tellised üldiselt kohtuprotsesse ei algata. Kui tahta telliskivi ideaalselt jäljendada, siis ta seda ei teeks.

Karl: Me kujutame tehisintellektina ette kas naisekujulist robotit või „Matrixis” nähtud arvutisüsteemi. Miks ei võiks tehisintellekt pidada end hoopis millekski muuks? Mõni looduslik süsteem näiteks? Miks ta peab olema tehislikult loodud süsteemis?

Robert: Kuidas me üldse oskame siis tehisintellekti ära tunda?

Ted: Selle küsimuse võiks ümber sõnastada nii, et kas me nimetame midagi intelligentseks, kui sel puuduvad meie mõistes intelligentse isendi tunnused? Kui me vaatleme näiteks vareseid või elevante tegemas ootamatult intelligentseid tegevusi, siis on tegemist pigem meie varasema tähelepanematusega. Samas me ei saa ka laiendada intelligentsuse mõiste piire selliselt, et lõpuks näeme kivi lebamises intelligentseid jooni. See poleks kuigi produktiivne definitsiooni kasutamine. Ma arvan, et inimesekeskne lähenemine intelligentsuse mõistele on meile vajalik, sest kui minna sellest liiga kaugele, kaotavad sõnad mõtte.

Martha: Ma arvan, inimestele on omane välistada midagi, mis nende välja mõeldud definitsioonile ei vasta. Seega on meil ka lihtne ära kasutada loodust või ressursse, kuna me ei pea neid piisavalt intelligentseks.

Robert: Ajalugu näitab korduvalt, et me teeme seda isegi mõnede inimgruppidega.

Karl: Lisaks on olemas Tononi teadvuse informatsiooni-integratsiooni teooria, mis on põhimõtteliselt teadvuslikkuse hindamise matemaatiline teooria ja millest on olemas isegi kvantversioon. Kui see teooria vastab tõele, siis saab matemaatiliselt hinnata, kas kivil on teadvus või mitte. See ei pruugi olla tark kivi, sest teadvus ja intelligentsus on kaks eri asja.

Alastair: Ma olen põgusalt erinevate tehisintellekti ja teadvuse uurimise teooriatega tutvunud, kuid endiselt on tunne, et me oskame küll juhtmetega keerulisi integreeritud süsteeme luua, aga teadvuse saavutamisest on asi väga kaugel.

Karl: Huvitav oleks kasutada tehisintellekti teadvusega seotud katseteks. Ma kohtusin mõne aasta eest baaris Charles Strossiga ja arutelu sees ta ütles, et ta pole eriti huvitatud tehisintellektist, mis läbib Turingi testi. Näiteks tuhandes versioon tehisintellektist, mis seda suudab. Teda huvitab hoopis rohkem 999. versioon, mis napilt ei läbinud testi. Tal oli õigus, sest see on palju huvitavam.

Robert: Kas oskate ette kujutada protagonisti, kes on intelligentne, aga tal puudub teadvus?

Alastair: Ma kirjutasin ühes oma raamatus võõrast masinintellektist, mis rändas mööda galaktikat. Tol perioodil lugesin artikleid teadvuse informatsiooni-integratsiooni teooriast ning mul tekkis mõte, et need väga keerulised võõrad robotid nihutasid oma võimekust veidi kõrgemale tasemele ja ületasid sellega kriitilise piiri, mille järel nad kaotasid teadvuse. Nad olid väliselt endiselt üliintelligentsed, kuid nad ei tajunud ümbritsevat, ei teinud teadlikke otsuseid ega mõistnud, et nad on mingi piiri ületanud. Sellest on mitmed teised autorid oma lugudes kirjutanud. Mulle meenub Bruce Sterlingi Swarm tähtede vahel reisivast tulnukate tsivilisatsioonist, mis on minetanud oma intelligentsuse. Iseenesest päris hirmuäratav mõte, kus intelligentsus ei ole evolutsiooniliselt kasulik omadus.

Ted: Oleme nüüd veidi arutanud kahel teemal: intelligentsus versus teadvus ja kui kasulik on intelligentsus evolutsioonilises mõttes. Alastairi mainitud Sterlingi Swarm on üheks minu lemmiknäiteks, kus intelligentsus võib pikas perspektiivis olla evolutsiooniliselt negatiivne omadus. Soovitan kõigil, kes pole nimetatud lugu veel lugenud, kindlasti seda teha.

Robert: Kuulajate hulgast on tulnud küsimus, et milliseid lugusid tehisintellekt teie meelest lugeda sooviks? Meil on Mõrvarobot (Martha Wellsi raamatusarjast Murderbot Diaries), kes naudib telesarju.

Martha: Ma ju kirjutasin terve seeria lugusid sellest.

Ted: Tehisintellektid ei muutu kunagi oluliseks turusegmendiks teie teoste jaoks, neil pole selleks raha ja nende osakaal ostjaskonnast on väike.

Karl: Kui mõni tehismõistus soovib mu raamatuid osta, palun väga!

Robert: Mõrvarobot vaatab telesarju, et inimesi paremini mõista. Kas tehisintellekt võiks tõesti inimeste kohta huvi tunda või tahab ta hoopis enda kohta infot?

Martha: Ma pakun, et pigem soovib ta mõista, millisena meie tehisintellekti näeme ja kuidas temasse suhtume. Minu Mõrvaroboti lugudes on peategelane osaliselt bioloogiline ja osaliselt tehislik isend, kes juurdleb pidevalt selle üle, mida ta ise tahab ja mida inimesed arvavad, et ta tahab. Meil on olemas mitmeid lugusid sellest, kuidas tehisintellekt tahab muutuda inimeseks. Aga mida see talle tähendab? Kas ta on tõesti nõus loobuma hajusalt jagatud teadvusest, võimest erinevates süsteemides ringi liikuda, tajuda maailma paljude vaadete läbi, et kapselduda mingisse bioloogilisse kehasse, kes tunneb valu, võib sattuda depressiooni, tunda ängi jne. Minu Mõrvarobot eelistab olla pigem selline nagu ta on ja soovib, et ta lihtsalt rahule jäetaks.

Alastair: Ma ei usu, et tehisintellekt tahaks vaadata inimeste loodud meelelahutust või kirjandust. See ei paku talle tõenäoliselt midagi.

Karl: Inimesed ei taju maailma sellisena nagu see on, vaid viisil, mis võimaldab meil sellega kõige paremini kohaneda. Tehisintellektil on tõenäoliselt hoopis teised ja arvukamad aistingud maailma tajumiseks ja võime teha järeldusi, mis on meile täiesti arusaamatud. Mulle meenub eksperiment, kuidas püüti kassidele meeldivat muusikat kirjutada. See koosnes erinevatest kõrgetest helidest ja kriisetest. Loomulikult kassidele see ei meeldinud, sest me tegelikult ei tea, kuidas nemad maailma tajuvad.

Robert: Miks me kirjutame jätkuvalt tehisintellektist ja mida tahame lugejatele nende karakteritega edasi anda?

Ted: Tehisintellektist võib rääkida väga erinevatel teemadel. Orjapidamisest või idealiseeritud orjapidamisest me juba rääkisime. Võib rääkida tehisintellekti soovist leida kohta maailmas. Tehislikule teadvusele saab läheneda mitmest küljest või läbi selle vaadelda erinevaid olukordi. Ulmekirjanduses me dramatiseerime inimlikke omadusi või vaatenurki mõnes spekulatiivses stsenaariumis. Tehisintellekt võib olla inimeste asendajateks ja võimaldab meil rääkida inimestest teatud dramaatiliste vabadustega, mida me ei saaks muidu teha.

Robert: Kas Mõrvarobotist kirjutates oli sul, Martha, teemasid, mida inimestest tegelastega poleks saanud teha?

Martha: Ma arvan küll. See andis mulle võimaluse kirjutada oma psühholoogiast, vaimsetest probleemidest ja muust sarnasest, mida ma poleks ilmselt suutnud inimtegelase läbi teha. Roboti puhul sai võtta kõrvalvaataja rolli ja kommenteerida inimeste olekuid.

Alastair: Mulle meeldib tehisintellektist kirjutades rääkida evolutsioonist, transformatsioonist ja mälust. Olen kirjutanud näiteks basseinipuhastusrobotist, kellest sai kaugtulevikus tehisintellektist kunstnik. Või väga võimekast skafandrist, kellest sai väga intelligentne robot. Või kosmosesondist, kellest sai jutusaadete kuulsus ja menukirjanik. Mulle meeldib, et tehisintellekt annab meile võimaluse kirjutada lugusid tegelastest, kelle toredad taustalood transformeeruvad täiesti teistsuguseks veidraks arenguks. Selliseid uperpalle ei saa või on väga raske teha inimtegelastega, mis ei tähenda, et nendes lugudes puuduksid inimesed.

Robert: Minu üheks lemmikuks on Heinleini romaanis The Moon Is a Harsh Mistress („Kuu on karm armuke”) tegutsev Mike, kes ilmus müstilisel kombel eikusagilt ja keda keegi tehisintellektiks ei pidanud, kuni ta hakkas tahtlikult vigu tegema ja nalju rääkima.


Nüüd hakkas kerge väsimus peale tulema, aga libistasin liitri jahedat kraanivett kurku ning valmistusin uueks sessiooniks. Neljast kaks olid asisemad teemad: „Moderniseerides muinasjutte ja müüte” ning „Ehitades kosmoses SUURI struktuure”. Ma valisin teise, sest see paistis olevat mõnus populaarteaduslik ettekanne ja ma ei pidanud pettuma.


Les Johnson andis suurepärase hariva lühiülevaate kosmoseprogrammidest, arengutest päikesepurjede loomisel, tsivilisatsioonitüüpidest (Kardaševi skaalal) ja elu otsingutest kosmoses. Lisaks spekuleeris ta teemal, et kui kolmanda taseme tsivilisatsioon suudab kasutada ära terve galaktika tähtede energia, siis kas võivad suured tühjused universumis sellele vihjata. Mitte, et ta ise sellesse usuks, aga ulmekirjanduse fännide ürituse tarbeks väga sobilik spekulatsioon. Mõnusalt kõhe oli nii mõelda. Kokkuvõtteks oli ettekanne tavakuulajale väga kenasti arusaadav ja kordagi ei hakanud igav, sest Johnson on tõesti suurepärane kõneleja ja õppejõud.


Viiendaks plokiks aitas mulle teadusulmest ning otsustasin kuulamiseks valida paneeli nimega „Leidmaks õuduses oma inimlikkust”. Sessiooni vedas Christopher Golden ja rääkijateks olid taas mitmed nimekad kirjanikud: Stephen Graham Jones, Justina Ireland, Charlaine Harris ja Paul Tremblay.


Christopher: Teadlased väidavad, et õudusžanril on inimestele samasugune mõju nagu komöödial. Hirmu tundmise emotsionaalne seisund ja sellele järgnev kergendustunne on võrdväärne lõõgastumisega pärast korralikku naeruhoogu. Arvatakse, et inimestel on vaja õuduse ja hirmutunnet samavõrra nagu naermist, sest me õpime alati neist midagi. Minu küsimus on, et milline võiks olla teie arvates õudusžanri väärtus inimkonnale?

Stephen: Ma arvan, et vajame õudustunnet, kuna tulime ammustel aegadel tillukeste olenditena savannist ja meil puudusid pikad küünised ning kihvad. Me ei suuda kiiresti joosta ja kuigi hästi peitu pugeda. Savannis olime pidevalt kellegi saakloomaks ja miljonid aastad on meid õpetanud pimeduses kihvasid kartma. Tänapäeval oma steriilses ja ohutus keskkonnas on neid kihvu väheks jäänud – välja arvatud aasta 2020, kus neid on päris palju! Seega väike terrorihirm on meile alahoiuks vajalik ja ma nõustun sinuga, Christopher, et õudustunne ja naer ongi sama mündi kaks külge. Teadmatus enne raputust, kas naerda või kiljuda, ongi hea õuduskirjanduse nurgakiviks.

Justina: Kerge huumor õudusloos on alati plussiks, kuna see viib meid seisundisse, kus me võtame kergemini omaks ideid, millega me muidu ei pruugiks nõustuda. Lugejates on vaja tekitada tunne, et nad oleks nõus enda reaalsusest lahti laskma ja kuhugi mujale sukelduma. Kui võtame näiteks Larry Coheni filmi The Stuff, siis me oleme vaatajatena kõik tundnud kapitalismi ja tarbimismaania negatiivseid külgi ja film räägib läbi koomilise satiiri just sellest. Aga tänu lisatud õudusvinjettidele oleme nõus oma igapäevase jama peast viskama ja võtame sõnumi hoopis paremini omaks. Seega õudus on sama oluline kui komöödia, kuna toimib väravana lugeja teadvusesse.

Paul: Läbi õuduse saame küsida raskeid küsimusi, millele pole kergeid vastuseid. Stephen on varem öelnud, et õudusžanr on täiesti aus ja me püüame õuduslugudes tihtipeale kohutavaid tõdesid esiplaanile tuua. Inimesteni võiks jõuda teadmine, et midagi on valesti, ja kirjanikuna jääb loota, et see nii toimub.

Charlaine: Ma arvan, et me püüame õudust lugedes või vaadates juurelda, mida me ise antud olukorras teeksime. Pakun, et see on üheks põhjuseks, miks The Walking Dead on nii populaarne. Vaatajad arutlevad mõttes sarja iga keerulise olukorra puhul, et mina hoopis lõpetaksin enda piinlemise ja sureksin või teeksin enesetapu. Teised jällegi kinnitavad endale, et nad võitleksid viimse veretilgani, kuigi midagi helget ootamas pole ning kõik on üks suur piin ja depressioon.

Stephen: Nagu Paul enne vihjas, õuduskirjanikuna soovime lugejas esile kutsuda mingisugust moraalset vastikustunnet ja jälkust. Samas on alati kuklas väike hirm, et teatud väike hulk inimesi arvab õudust lugedes, et see on suurepärane mõte. Mul on üks lühiromaan sarimõrvarist, kes lõikab oma ohvrid tükkideks, peidab jäänused koerte laipadesse, viskab need kiirteele, et autod neist üle sõidaks ja sellega oleks asitõendid kadunud. Pidasin seda heaks ideeks, aga pärast avaldamist hakkasin teel loomadega seotud õnnetustesse hoopis teisiti suhtuma.

Justina: Mulle tundub see liiga suure vaevana. Mina oleksin ilmselt kohutav sarimõrvar!

Paul: Pärast paneeli toimub Discordis „Nipid sarimõrvaritele” vestlusnurk.

Justina: Kust saada selline hulk surnud koeri?

Stephen: Mu tegelasel oli tõesti omajagu tegemist sellega. Ta otsis Craigslistsi reklaamide abil suuri koeri, sest neisse sai enamiku inimlaibast ära peita.

Christopher: stephengrahamjones.com – laipade kõrvaldamise teenusepakkuja. Mida te arvate laste vanust arvesse võttes neile sobiliku õuduskirjanduse ja -filmide tutvustamisest? Minu meelest on nendes hirmulugudes mitmeid väärtuslikke õpetusi eluks.

Justina: Jah.

(üldine naer)

Justina: Kui soovime ükskõik millises eas inimestes tekitada karastust. Kui näiteks zombid ründavad, kas mässid end diivanile teki sisse ja loodad parimat või lähed välja võitlema ja proovid ühiskonda taastada. Õudusteosed on selle tarbeks sobiv materjal, situatsioonid neis võivad olla täiesti absurdsed. Ma loodan, et mind ei hakka kunagi mõni sarimõrvar jälitama, sest ma mõistaksin sel hetkel koheselt oma vigu. Miks ma küll kirvest kaasa ei võtnud? Miks ma pidin selle hääletaja peale võtma? Aga rääkides tõsiselt, ma olen igati poolt lastele õudusteoste tutvustamisele, kuid kindlasti tuleks jälgida eaga sobivust. Paljud inimesed räägivad, et neile ei meeldi õuduslood. Selle põhjuseks on tihti see, et nad nägid või lugesid midagi liiga varases eas.

Christopher: Seda juhtus sageli vanadel aegadel, kui meil olid veel kinod. Kui kohtusin esimest korda Clive Barkeriga, siis rääkisime muu hulgas ka sellel teemal. Ta rääkis, et käis Chicagos ühes kinos „Robocopi” vaatamas, mis on iseenesest ulmepõnevik, aga sisaldab üsna võikaid stseene. Ja tema kõrval istus pere koos kaheksa-aastase lapsega, mis tema arvates ei olnud selle filmi jaoks sobilik vanus. Milline on teie esimene õudusteose kogemus, mida mäletate? Olgu selleks siis raamat, film, sari või mäng. Kirjeldage oma läbielatut.

Stephen: Mina kogesin esimest korda hirmu, lugedes inglise keele tunnis ühte lühijuttu lastest, kes jätsid oma vanemad lõksu ruumidesse, kus olid lõvid. See oli vägivalda täis jutt ja hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida meil muidu tuli lugeda. Mäletan, et lugesin seda hiljem lausa mitu korda ja see mõjutas mind üsna oluliselt.

Charlaine: Mulle meenub Shirley Jacksoni jutt pealkirjaga The Lottery ja see oli minu jaoks tõeliselt hirmutav lugu, sest tegelasteks olid seal rõõmsad ja tavalised inimesed, kes ühel hetkel asusid järjekordset elanikku kividega surnuks loopima. Samuti Hitchcocki film The Birds, mis tundus tollel ajal äärmiselt õudsena.

Justina: Keegi tõi välja filmi Time Bandits, mis oli küll hirmutav, aga selle lõpp oli nii mage. Kuigi kahe esimese A Nightmare on Elm Streeti filmi linastuse ajal olin liiga noor, siis sarja kolmas osa avaldas mulle tugevat muljet. Ma mäletan, et see oli eelmistega võrreldes hoopis lootusrikkam. Me saame sellele vastu hakata, mitte lihtsalt unenägudes ringi joosta, kuni Freddy Krueger meid tükkideks raiub. Ma arvan, et ma otsin õuduslugudes praeguseni midagi sarnast. Kui õudusloos puudub väljapääs, lootus, võimalus juhtunust midagi õppida ja muutuda paremaks inimeseks, siis on see mõttetu. Ma pole eriline splatterpunki žanri fänn ja inimeste suures plaanis veristamine või sandistamine ei ole minu teema. Shirley Jacksoni romaan The Haunting of Hill House – mitte Netfilixi sari, mis on väga halb – sisaldab samuti kogu õuduse juures lootust, et perekonnad tulevad taas kokku ja taastavad oma suhted. Seega väljapääsuta õuduslood on kõige kohutavamad.

Paul: Eelmise teema kohta tahtsin veel mainida, et Stephen on kirjutanud väga hea essee lastele õuduse näitamise või kätteandmise kohta, mida soovitan kindlasti lugeda. Varases nooruses olin rohkem tele ja filmi lummuses. Mulle meenub õudussari Creature Double Feature, Jaapani film Kaiju ehk Godzilla ja lisaks igasugused tobedused nagu Shrews, Attack of the Giant Leeches ning kõik ülejäänud Attack… filmid. Kui kaheksakümnendatel tulid välja Freddy Kruegeri filmid ja ma olin siis 13-14, ei suutnud ma esimesel korral neid lõpuni vaadata, kuna olid liiga õudsed, ja ma nägin pidevalt Freddyst õudusunenägusid. Jaws oli samamoodi väga hirmus. Raamatutest mäletan ühte suve, kui pidin operatsioonijärgselt terve suve kodus üksi voodis olema. Vanematelt oli lauale jäänud Stephen Kingi romaan It, millel oli lahe kaanepilt kanalisatsiooniaugust paistvate hõõguvate sisaliku silmadega. Ma lugesin ühe peatüki läbi ja viskasin raamatu toa teise nurka – ainus kord elus, mil olen seda teinud. Ma ei soovinud terve suve ihuüksi kodus passida ja olla raamatu pärast hirmunud. Mõned aastad hiljem lugesin muidugi romaani läbi.

Christopher: Mulle meenub, kui vaatasin 7-aastasena üksi kodus originaalset „Frankensteini”. Ma ei kartnud koletist, vaid hoopis üht stseeni väikese tüdrukuga. See tüdruk sai koletisega sõbraks ja nende vahel tekkis usaldus ning mõistmine. Tüdruk mängis lillega armastuse mängu ja viskas õisi vette. Seejärel koletis viskas tüdruku vette, kes uppus ära. Mul oli kogu stseeni ajal hirm, et koletis teeb tüdrukule liiga, aga pärast tüdruku uppumist tundsin neile mõlemale kaasa. See oli esimest korda, kui üks ilukirjanduslik lugu ajas mind nutma. Seega hirm seostus täielikult koletise ja tüdruku vahelise inimlikkusega. Kuulajatelt on tulnud küsimus, kuidas kirjutada eale sobivat õuduslugu?

Justina: Me elame ajas, kus kõiki teoseid lahatakse internetis viimse detailini. Leidub igasuguseid ülevaateid ja nimekirju teoste kohta, mida soovitavad raamatukogude lasteosakondade töötajad või õpetajad. Noorteromaanide kategoorias on võimalik leida põhimõtteliselt kõike, võib-olla Inglismaal ollakse veidi valivamad. Põhikoolile mõeldud soovituste hulgast võib valida üheks näiteks Betty Ren Wrighti, kes on kirjutanud hunniku õudseid mõrvu täis kummituslugusid. Minu absoluutne lemmik, mida võiks soovitada inimesele, kes otsib eeskuju põhikoolile õudusloo kirjutamisel, on Mary Downing Hahni romaan Wait Till Helen Comes. See raamat tundub mulle praeguseni õudne, kuigi lugesin seda lapsena. Lastele õuduslugu kirjutades tuleb meeles pidada, et õudne pole see, mille sa välja kirjutad, vaid hoopis vihjed millelegi. Täiskasvanute õuduskirjandus on rohkem täis detailsemaid kirjeldusi koletistest või õudustest. Aga nagu ikka, huvipakkuvale eale sobivate raamatute lugemine aitab mõista, kuidas neid kirjutada.

Christopher: Inimestele on omane kasvõi alateadlikult kinnitada endale, et me kontrollime ümbritsevat. Õuduslood, mis sisaldavad koletisi, looduslikke õnnetusi, psühhopaate jne, püüavad meile sisestada, et meil puudub kontroll ja valitseb kaos. Miks me selliseid asju tahame lugeda?

Paul: Kui me satume lugudes silmitsi õudustega, siis erinevalt päriselust suudame me mingil määral oma teadvuses olla neist üle ja pärast taas oma eluga edasi minna.

Justina: Mulle tundub, et see annab meile mingisuguse mänguplaani. Mida teha ja mida mitte teha, kui satud näiteks sarimõrvari küüsi. See pole loomulikult realistlik plaan, aga kontrolli kaotus väljamõeldud maailmas annab mulle justkui kontrolli enda kaootilises päriselus. Üsna banaalne vastus, ma tean.

Stephen: Me tunneme inimestena end tihtipeale üksi. Kui mul on mingi hirm, siis tundub mulle, et ainult mina tunnen seda. Õuduslugu lugedes aga saan aru, et on ka teisi, kellel on sarnased hirmud, ja ma pole üksi.

Charlaine: Nagu siin varemgi öeldi, et õuduslood valmistavad sind ette olukorraks, mis võib tulevikus sinuga juhtuda. Tunnistamises, et sinuga võib midagi juhtuda, võib õuduslugudel oma roll olla.

Christopher: Õuduslugu lajatab lugejale tõesti kontrolli kaotamisega, kuid tegelastele kaasa elades loodame sisimas, et nad taastavad selle kasvõi mingil määral ja kõik läheb hästi. See aitab meil endil toime tulla reaalsetest probleemidest üle saamisega.

Paul: Alati ei pea kõik hästi minema. Näiteks filmis Jaws, kus Roy Scheider näeb esimest korda hiiglaslikku haid ning taganeb laeva kabiini ja ütleb, et me vajame suuremat laeva. See on väga naljakas, aga samas ka väga õudne. Sest me teame juba ette, et osad laeval olijatest, kui mitte kõik, saavad peagi surma. Kuid suureks kergenduseks on see, et lõpuks ometi tegelased teavad, et nad on ohus.

Christopher: Minu jaoks oli loojutustamise üheks suuremaks õppetunniks filmilinal John Carpenteri The Thing. Seal oli stseen, kus nad püüdsid ühte meest elustada ja sellele järgnes Kurt Russelli leegiheitjaga võitlus koletisega, kes ühel hetkel kasvatas ohvri pea külge ämblikulaadsed jalad. Kehalise õudusega mindi seal nii kaugele, et publik oli juba vaikselt käsi üles tõstmas ja ütlemas, et see ületab absurdsuse piiri. Kuid vahetult enne seda ütleb tegelane nimega Palmer seda, mis on vaatajate teadvuses juba ammu kõlanud: "You gotta be f***ing kidding!”. Sellele järgneb publiku naerupurse, mis muudab olukorra normaalsemaks. Me oleme omadega täiesti perses, aga see oli päris naljakas. Kas spirituaalsus mängib rolli inimeste võimes õuduslugusid mõista või neisse sisse elada?

Justina: Mina ise pole usklik, kuid arvan, et kõik usuvad millessegi. Õuduskirjanikena peame lugeja viima seisundisse, et ta usub seda, mida me talle ette laome. Kui me ei suuda näiteks 30. leheküljeks lugejaid tegevusse haarata ja uskuma panna, oleme nad kaotanud. Filmide puhul on olukord veidi lihtsam, kuna vaatajaid saab siduda kuumade näitlejate või kauni kinematograafiaga, kuid raamatus peame sellega tegelema juba esimesest lõigust alates.

Stephen: Raamatus peame tõesti lugejad kiskuma koheselt tegelase sisse, panema nad uskuma ja seejärel võtame neilt hinged… igaveseks!

Christopher: Küsimus kuulajatelt: „Kas kõik muinasjutud pole sisult õudukad?”

Justina & Stephen: Jah. Tegemist on hoiatuslugudega, millel on alati olemas moraalne õpetus. Uskumisest veel, kas pole mitte nii, et alati saab õudusloo alguses surma tegelane, kes raudkindlalt väidab, et ta ei usu. Olgu selleks tapjaks siis kummitus, koletis, üleloomulik jõud jms.

 

Sellele järgnes veel arutelu Covid-19 mõjust õuduskirjanikele ja peamise vastusena kumas see, et zombisid on vähe. Ollakse valmistunud pannide ja matšeetedega nendega võitlema, kuid ühiskonna sulgemine, isolatsioon ja kartus haigestuda on hoopis õudsemad.

 

Lõppu veel kirjanike viimati ilmunud või kohe ilmumas romaanid:

Stephen Graham Jones – The Only Good Indians

Stephen Graham Jones – Night of the Mannequins

Charleine Harris – A Longer Fall

Charleine Harris – The Russian Cage

Paul Tremblay – Survivor Song

Justina Ireland – Deathless Divide

Justina Ireland – Ophie's Ghosts

Christopher Golden – Baltimore Omnibus Volume 2

Christopher Golden – Red Hands


Tegelikult leidis aset veel üks paneelide plokk, kuid mu pea oli selleks hetkeks piisavalt pulki täis ja teemad ei tundunud ka kuigi huvipakkuvad. Seega jäi mu saagiks viis tundi muhedat kuulamist, hulganisti lugemissoovitusi ja omajagu naermist. Kokkutuleku tarbeks oli loodud ka eraldi Discordi keskkond, kus oli võimalik korraldajate ja kõigi esinejatega ettekannete järel edasi suhelda, mida aktiivselt kasutati.

Mida siis lõpetuseks öelda? Internetis toimuva kokkutuleku formaat on täitsa sobiv sellelaadse ürituse korraldamiseks ning loodan tulevikus veel neist osa võtta. Soovitan teilegi!

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1164)