„Kaks miljonit eurot?" See võttis mu hetkeks tummaks. Ma olin muidugi arvestanud liialdatud hüvitusnõudega, kuid mitte sellises suurusjärgus.

Et sellist summat arvesse võtta, pidanuks mu siirdur reisija päris hakklihaks töötlema, kuid kiilaspäine mees, kes beežis ülikonnas mu ees istus ja mind ainitise pilguga materdas, tundus täiesti vigastamatuna. Ei kipsi, ei sidet ega isegi mitte kriimustust ei suutnud ma avastada tema kehalt, mis oli nii kõhn, nagu piirdunuks ta päevaratsioon vaid paari vitamiinitabletiga. Ma võisin oma kahtlused endale hoida, ent kas polnud Philip Brand – nii oli mehe nimi – tulnud lihtlabasel moel mu raha järele. Tavaolukorras polnud ma kordagi sellise lepitusvestlusega nõustunud, kuid just nüüd seisis ees mu firma esimene börsileminek ja ma ei saanud endale lubada ühtegi negatiivset kuulujuttu... mis aga ei tähendanud, et ma olin valmis seda koletut summat maksma. Seda ma talle ka ütlesin.

Brandt silmitses mind nii, nagu tahaks mind kõigi oma elumurede eest vastutavaks teha. Ta vaikis ­– ta oli kogu aeg, büroosse astumisest peale vaikinud. Toolil tema kõrval, riietatud kallisse, mõõdu järgi õmmeldud ülikonda, istus advokaatdroid. Tema kroomiläikene nägu oli liikumatu, kui ta kõneles: „Kaks miljonit eurot on sobiv hüvitus moraalse ja kehalise kahju eest, mida minu mandaat on teie transpordisüsteemi läbi kandnud."

Ma ahmisin õhku.

„Taeva päralt, millise kahju eest siis? Kahe sõltumatu spetsialisti hinnangul on teie klient üdini terve, kui välja arvata kerge kolesteriinitaseme tõus, aga seda võite vaevalt minu siirduri süüks arvata."

Sõnakehva mehe kuju elustus. Vihast vabisedes võttis ta pintsakutaskust diktofoni, tõstis selle suu juurde ja pudistas sinna sisse arusaamatuid sõnu. Siis suunas ta selle minule:

„Kas te väidate, et ma vaid simuleerin?" prääksatas diktofoni kõlarike.

„Ma ei väida üldsegi midagi," laususin ma kärmelt, sest ma teadsin, et advokaatdroid tähendab iga mu sõna üles ja võib neid kohtus minu vastu kasutada. „Ma üksnes tsiteerisin spetsialistide järeldust."

Brandt pomises taas oma diktofoni ja aeglaselt tekkis mulle kahtlus, et spetsialistid kiirustasid tema vaimse tervisliku olukorra hindamisega.

„Te olete kogu mu elu hävitanud. Teie transpordisüsteem on igale inimesele ohtlik ja kuulub ärakeelamisele."

Enne kui Brandt edasist sõimu üles tähendada jõudis, katkestas teda advokaatdroid:

„Kui te olete spetsialistide aruannet hoolikalt lugenud, siis on kindlasti teie tähelepanu äratanud, et jutt käib anomaaliast subatomaarsel tasandil."

Ma kortsutasin otsaesist.

„Ja siis? See pole küll minu siirduri süü."

Minu küsimusele vastamise asemel keeras advokaatdroid tasase käginaga pead ja vaatas oma kliendile otsa.

„Härra Brandt, kas te palun jutustaks mõne sõnaga, mis teiega juhtus?" kostis ta.

Kuivetu mees heitis mulle mürgise pilgu, võttis siis põuetaskust väikese disketi, mille ta oma diktofonis oleva vastu vahetas. Kui ta nupule vajutas, kuulsin ma kirjeldust:

„See oli 17. augustil, enne kella ühte päeval. Ma olin teel kohtamisele ja kuna ma kiirustasin, siis kasutasin ma avalikku siirdurit. Ma riivistasin ukse, valisin klaviatuuril sihtkoha ja asetasin oma krediitkaardi tasumiseks avasse. Koheselt, kui ma aktiveerimisklahvi vajutanud olin, tajusin ma, et miski on teisiti kui peaks. Siirdur võttis mu keha aatomiteks lahti ja saatis need sihtkohta ning õigupoolest poleks ma pidanud üldse midagi tajuma, aga siiski ma tundsin, kuidas üksikud molekulid justkui erinevalt kokku viiakse. Kui ma vastuvõtujaamast välja vaarusin, olin ma orienteerumisvõimetu ja rääkisin ainult arusaamatut jama. Keegi tõi mu haiglasse, kus õde andis mulle pliiatsi ja kirjaploki, et ma vähemalt sel viisil end arusaadavaks suudaks teha. Kui ma oma nime kirja olin pannud, adusin ma järsku, mis minuga toimunud oli.

Oma õnnetuseks olin ma paremakäeline, nüüd suutsin ma oma nime ainult vasakuga kirjutada – peale selle veel kirjutasin ma lause lõpust algusesse."

Iga sõnaga läksid mu suu ja silmad üha enam pärani, lõpuks oli mul tunne, nagu oleks mu lõug vastu lauaplaati kukkunud.

„Siirdur oli mu aatomid sihtpunktis peegelpildis kokku pannud; teist selgitust ei ole."

Lint lõppes ja mees lülitas diktofoni vaikse klõpsatusega välja.

„See on täielikult välistatud, minu siirdur on absoluutselt ohutu!" protesteerisin ma energiliselt ja lisasin mõttes juurde: vähemalt nii ohutu, kui see finantsiliselt võimalik on.

Brandt hüppas toolilt püsti.

„?sitep nelo am te ,amadnehät baep ees saK" karjus ta.

Ma tundsin, kuidas mu kuklakarvad järsku püsti tõusid.

„Minu klient suudab end arusaadavaks teha ainult ümberehitatud diktofoni vahendusel, mis üles tähendatud laused taas õigetpidi väljastab," selgitas advokaatdroid.

„.no duniet agunim rudriis eiet adim ,adaet skaas mliaam ugok te ,tsee elles nestilooh am aj ,haJ"

Kuigi ma ei saanud ühestki ta sõnast aru, võisin ma üsna täpselt ette kujutada, mida ta mulle öelda tahtis. Ma nägin, kuidas mu aktsiad põhja lähevad veel enne, kui nendega börsil üldse kauplema hakatakse.

Võib-olla pole kaks miljonit eurot üldsegi mitte liiga palju? Praegu on tähtsam, et ma hoiaks vaka all kõike, mis börsileminekut negatiivselt mõjutada võib.

Viimaks ma ohkasin.

„Hea küll, kuigi ma tahaks rõhutada, et minu siirduril pole teie õnnetusega mingit pistmist, olen ma valmis nõutud summat maksma. Muidugi ainult siis, kui Te kirjutate alla seletusele, et minu transpordisüsteem pole süüdi teie praeguses seisukorras."

".suõN" ütles mees ja  noogutas heakskiitvalt.

 

Ma püüdsin varjata, millist kergendust ma tundsin, kui Brandt paar päeva hiljem, just  enne börsileminekut sisse juhatama pidavat pressikonverentsi,  dokumendile alla kirjutas. (Kuigi ta kirjutas peegelallkirja, kinnitas advokaatdroid allkirja õigsust.)

Pärast Brandti ja advokaatdroidi lahkumist silmitsesin ma end viimast korda peeglis. Kui ma olin oma välimusega rahule jäänud, astusin ma siirdurisse, mis mind otse pressikeskusesse pidi viima.

Vastuvõtvast siirdurist planeeritud väärika esileastumise asemel ma hoopis koperdasin sealt välja.

Kui ajakirjanikud mind silmasid, valitses saalis paugupealt täielik vaikus – siis kriiskas üks naine. Alles siis ma märkasin esimest korda, et miski minus ei klapi.

 

See polnud minu väljanägemine, mis mulle peamurdmist valmistas – osav arst saab selle paari operatsiooniga taas korda – palju hullem oli see, et mul polnud vähimatki aimu, kuidas ma peaks ajakirjanikele selgitama, miks mul enam vasakut kätt ei ole, küll on aga kaks paremat.

 

Lõpp.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2333)