Ristsõna lahendasin ruttu. Nagu ikka. Aga see kaheksatäheline sõna, mis tuli lõpuks diagonaali ruutudesse, oli mulle arusaamatu.

Kohkusin ära. Äkki see on mulAlzheimeri tõve esimene ilming? Inimene hakkab kõike unustama. Lõpuks ei tea oma nimegi. Inimkond pole siiamaani osanud sellest õudusest jagu saada. Alzheimer kummitab nüüd isegi rohkem, kui kunagi varem, sest me kõik elame nüüd igavesti.

„Nuujah,“ nagu ütleks minu vanavanaema Epsilonil käidi ära, aga

Alzheimerist jagu ei saa. Ainus, mis ikka ja alati aitab, on rahvameditsiin!“    Rahvameditsiiniks nimetab ta ristsõnade lahendamist. Arstid soovitavad neid lahendada unustamistõve profülaktikaks.

Telepateerisin emale ja küsisin, ega äkki tema seda sõna ei tea.

„Pole õrna aimugi“, mõtles ta väheke ärritatult vastu. „Sa, Manne, küsi parem va-lt. Tšau! Mul on kiire!“

Mulle pandi vanavanaema soovil nimeks Marianne, kuid kõik pikemad sõnad lühendatakse meil ära. Seepärast olengi Manne, vanaema on lihtsalt va ja vanavanaema va-va. Ning mina olen talle la-la-la. Lapselapselaps.

Telepateerisin va-le. Tema jalutas hetkel koos teiste turistidega Marsil. Kui telepateem on vastu võetud, näeb kohe ära, millega vestluskaaslane hetkel tegeleb.

„Ma ei tea sellist sõna. Palun ära sega, giid räägib nii põnevaid asju,“telepateeris ta vastu.

Ahhaa, tema ka ei tea. Järelikult on see lihtsalt mingi tundmatu sõna! Alzheimeriga pole siin õnneks midagi pistmist. Hea küll, aga miks see siis ristsõnamõistatusse pandi?

Tõmbasin telepaatiliselt traati va-va-le, kes hetkel oli asunud Metagalaktika kruiislaevaga tagasiteele. Neljakümneselt saadetakse meil vastuvaidlemist kannatamata pensionile ja pensionäridel ei jää üle muud, kui reisida.

Va-vajõi parajasti tähelaeva transformertugitoolis istudes noorendavat hapnikukokteili. Mõni aeg kulus mul selleks, et teha talle selgeks, kes ma siuke olen. Just nii ta küsis. Pole ime,  la-la-la-sidon tal minu teada vähemalt kakskümmend tükki.

Kuulasin kannatlikult ära tema salvavad mõtted teemal: miks küll teadlasedometi selle kohutava Alzheimeriga midagi ette ei võta.

Nuujah, eks see haigus ole tõesti hetkel suurim oht meie tsivilisatsioonile. Aga kas tasub sellest nii palju heietada? Va-va oli tõrges ja palus tulla tema mõtetesse tagasi tunni aja pärast, sest ta oli näo sisse määrinud mingi superkalli kreemiga, mis pidavat sisaldama Veenuselt toodud magmat. Ta võib mälu pingutades kogemata kulmu kortsutada ja mask läheb aia taha.

Vaevalt olin va-va mõtetest läinud, kui mu mõtetesse koputas mu tütar. Ei oska öelda, mida ta tahtis, sest see ristsõnamõistatus oli mind üles ärritanud. „Palun ära sega,“ mõtlesin tusaselt ja lülisin ta teadvusest välja.

No kui juba va-va ei tea, siis va-va-va ei tea ammugi.

Igaks juhuks võtsin temaga siiski ühendust.

„Kes sa oled?mõtles tema.

Kes olen? Sinu järeltulija neljandas põlvkonnas, sinu lihane la-la-la-la, kelle võiks ikkagi ära tunda, mõtlesin tusaselt ning samas kohkusin, sest ta ju kuulis mu mõtted ära.  

„Olen sinu la-la-la-la. Milline neist, on raske selgeks teha,“ mõtlesin viisakalt.

Va-va-va on tolle õnnetu põlvkonna esindaja, kes ilma tööta elada ei suuda. Nad hakkavad kiratsema ja neid on raske taastada. Seepärast mõeldi nende jaoks välja terve hunnik mõttetuid töökohti. Va-va-va töötab valvuritädina vanaaegse arvutustehnika muuseumis, kust viimase saja aasta jooksul pole mitte midagi pihta pandud. Välja arvatud kellegi Gatesi foto. Seda seiklust meenutab ta iga kord, kui me megaskaibis, ehk meskas näeme.

„Kuule, Manne, see sõna on tegelikult täitsa tuttav, mul nagu koidaks midagi... Oota, ma helistan oma emale.“

Ta helistab! Võeh! Koopainimesed! Kuid tema ema, minu va-va-va-va, pelgab telepaatilist sidet paaniliselt. Ta arvab, et see on hallutsinatsioon. Sellega tuleb leppida, kui tahad temaga rääkida. Aga just va-va-va-va ongi mu viimne lootus, sest ta sündis siis, kui inimestel oli veel halb komme ära surra. Sünge ajastu. Tema ema kahjuks enam elus ei ole.

Peagi telepateeris va-va-va rõõmsalt mulle:

„Manne, minu ema tegi asja selgeks! Kuula tähelepanelikult! „Armastus“ see olevat väga eriline tunne. Tema meelest olevat see lausa imeline. Näiteks mees võis armastada naist, naine meest.“

Imeline tunne. Hea küll. Agamisasi see„mees“ veel on?

„Kohe seletan sulle. Mees... Vaata, vanasti oli olemas siuke inimkonna arengu tupikharu „mehed“. Näiteks Bill Gates. Mehi läks vaja selleks, et...“

Aga ma ei viitsinud enam ta mõtteid kuulata.Kes küll koostab nii nõmedaid ristsõnu! Paneb sinna ammuunustatud sõnad! Kas tõesti midagi paremat teha ei ole?Uurimistööd, näiteks.Alzheimeri tõbi ju kummitab.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0646)