Alviira…

Kas oleksin temaga jäänud, kui oleksin kohe alguses tõde teadnud?

See oli vaikne, Itaalia kalmistuid meenutav surnuaed. Vaid mesilased sumisesid valgete hauasammaste vahel. Päike kõrvetas, õhus hõljus põllulillede lämbe lõhn. Mu kaaslaste näod olid nukrad. Noorte neidude surm masendas meid kõiki. Olime hiljaks jäänud. Kuidas me rõõmustasime, kui avastasime planeedi, mis nii väga sarnanes Maaga! Kased, pärnad, kibuvitsapõõsad, karikakrad...

Seal elanud inimesed olid ehitanud samasugused linnad nagu meiegi. Neilgi olid viisoritoad. Ainus (ja tohutu!) vahe oli see, et naised olid seal lausa uskumatult ilusad.

Seal oli kombeks panna hauasammastele kadunute värvifotod, kus nood poseerisid seistes. Fotodel olid eranditult naised. Meeste pilte polnud.

Neid varalahkunud naisi vaadates jäi lausa hing kinni. Kõik nad olid saledad, kõigil pikad jalad ja imekaunid naeratavad näod. Blondid, tumedajuukselised, punapäised. Juuksed tihedad ja pikad, paljudel vööni. Ja ninad! Sirged ilusad ninakesed. Kui just väga tahaks norida, siis mitte eriti suured silmad.

Hauakividele oli neil komme panna ainult surmakuupäev, aga fotodelt oli näha, et mitte ükski õnnetu neiu polnud elanud isegi kolmekümneaastaseks.

Saabumispäeval käisime läbi peaaegu kogu inimtühja linna, komistasime selle ilusa kalmistu otsa ja arvasime juba, et linnas olidki elanud ainult naised. Ent hiljem, maju läbi otsides, nägime mitmel pool meeste ülikondi, vannitubades habemeajamisvahendeid. Leidsime dokumendid, kus passipiltidelt vaatasid meile otsa täiesti tavalised meeste näod. Isegi ligilähedaselt polnud meestel sealsete naiste ilu.

Uurisime põhjalikult läbi kogu planeedi, kõik linnad. Mõnes majas helendasid ikka veel viisoritubade seinad, kuigi viisoritornid olid ammu saated lõpetanud.

Kammisime nädalaga läbi linnad, avastasime ka vaeste agulid, kus majad olid üksluiselt hallid ja korterid väiksed. Vaeste kalmistutel polnud ei marmorist hauasambaid ega fotosid. Kontrastide planeet. Nagu kõik teisedki kohad, kus inimesed on iganes elanud.

Minu kaaslased langetasid korraks pea ja hakkasid siis vaikides kalmistu värava poole astuma. Oli aeg tagasi lennata. Kaunitaride hukk jäi saladuseks.

Suutmata pilku lahti kiskuda imekaunilt näolt hauakivil, jäin teistest maha.

Äkki tundus mulle, et hauaplatsi serval kasvava vana pärna tagant vilksatas miski.

Astusin sammukese sinnapoole ja kuulsin sosinat:

„Tule siia.“

Läksin lähemale ning tardusin soolasambaks.

Teda nähes oleksite ilmselt samuti pea kaotanud. Neiu ebamaine ilu vapustas mind nii, et hakkasin endalegi ootamatult kõnelema paatosega, mis pole kunagi olnud mulle omane: „Kes oled sa, oo ingel?“

„Mu nimi on Alviira,“ vastas neiu. „Aga ingel ma nüüd küll pole.“

„Milline kaunis nimi! Sa oled nagu ingel! Olen valmis täitma su soove, su käske! Palun, käsuta mind!“

Ta naeratas ebalevalt ja ohkas siis: „See oleks tore. Aga mu suurim soov ei lähe ealeski täide.“

Ma tegelikult ei kuulanud teda. Suu ammuli, vahtisin talle otsa ja pahvatasin siis: „Sinuga võrreldes olen ma väga inetu, lausa värdjas. Aga usu mind, Maal, seal, kust me siia lendasime, peetakse mind ilusaks meheks! Ma meeldin naistele. Ning ma olen ikka veel vaba ja vallaline!“

Alviira kehitas õlgu: „On olemas ilust märksa tähtsamaid asju. Ilu on köömes.“ Ta osutas käega hauakivile: „Ma lähen varsti nendele järele. Elu. See on tegelikult tähtis.“

„Kas sa oled haige? Kas siin oli mingi taud?“

„Ära karda,“ muigas ta. „See pole nakkushaigus.“

„Ma ei kardagi! Muide, ma olen ju arst. Tõotan sulle, et teen kõik, mis vähegi võimalik, et sind aidata. Võtame su kaasa ja usun, et leiame Maal sulle ravi.“

„Planeeti Maa tean ma küll,“ ütles ta. „Meie esivanemad on ju sealt pärit. Kunagi tulid nad Maalt siia, asustasid meie planeedi ja panid talle nimeks Mua. Aga teie olete meist maha jäänud. Meie arstiteadus on olnud palju edukam kui teie oma.“

„Mua... Kõlab prantsusepäraselt. Hea küll! Siis jään mina sinuga siia!“

Tal läks kulm kortsu ning ta jäi mind sõnatult põrnitsema, nagu kahtlustaks, et üritan teda petta.

„Mis mõttega?“ küsis ta veidi pahaseltki.

„Ma armastan sind! Armusin esimesest silmapilgust – nii, nagu õige armastus olema peabki. Imelik, ma olen juba kolmkümmend kaks aastat vana ja mõtlesin, et olen armastust piisavalt kogenud... Alles nüüd mõistan: tuhkagi!“

Ning ma ei suutnud taas sõnadevoolu ohjeldada:

„Olen valmis oma elu sinule ohverdama! Oo! Alviira!“

Kaunitar vaatas mulle tükk aega justkui vaagides otsa ning lausus viimaks:

„Oled luuletaja. Romantik... Sinu armastusest äraütlemine poleks vist tark tegu...“

„See oleks ülimalt rumal tegu! Ma olen arst! Kui su elu on tõepoolest ohus, olen mina see, kes su päästab! Esimest korda elus tunnen, et olen õnnelik – kogu aeg, mis me sinuga vestleme!“

Ootamatult kuulsime lähenevat jutuvada. Mu kaaslased olid mind otsima tulnud.

„Palun ütle ruttu, kas tuled meiega kaasa. Või jään hoopis mina siia?“

„Siin pole mitte kedagi, kes mind maha saaks matta,“ ohkas ta. „Olen viimane, kes veel elus on. Kas oled tõesti valmis minuga siia jääma? Ega sa ei luiska?“

„Jään siia ja päästan su elu! Tõotan sulle!“

„Nad on juba väga lähedal,“ sosistas neiu, haaras mul käest ja me panime jooksu lokkavalt õitsvate kibuvitsade suunas.

Kui kaaslased peaksid mind leidma, mõtlevad, et olen hulluks läinud. Meeskonnast maha jääda? See on rangelt keelatud! Nad hakkavad mulle mõistust pähe panema ja kui see ei aita, viivad vägisi minema.

Igas kosmoseekspeditsioonis on olemas päästja, kelle kohus on maha jääda ja kadunud kaaslane üles otsida. Pärast viib esimene mööduv kosmoselaev ta tagasi.

Viimasel ajal ehitasime päästebaase paljude uuritud maailmade lähedusse. Päästjad andsid nõusoleku, et jäävad elama mõnda baasi ja ei tule enam eales Maale. Ka hätta sattunud ekspeditsiooniliikmete otsimine oli nende kohus.

Just selline inimene, nagu varsti selgus, jäetigi minu pärast maha.

Meie jaoks polnud ta mitte päästja, vaid jälitaja.

Saime Alviiraga kibuvitsaokstest kõvasti kriimustada, aga mind ei leitud.

Hingasime kergendusega, kui nägime kosmoselaeva taevasse sööstmas, täpiks muutumas ja silmist kadumas.

***

Alviira ilust ja õrnusest võlutuna sattusin ma erilisse eufooriaseisundisse. Ma ei tahtnud enam mõeldagi maiste asjade peale. Seda polnudki tarvis. Tühjades supermarketites, mille ümber hulkusid koerad ja kassid, mõnikord isegi metsloomad, oli toitu ja joogipoolist kuhjaga.

Kuid mind painas pidevalt küsimus, miks neiu elu on ohus. Käisin talle peale, et ta räägiks, mis haigus tal on, aga tema vaid muigas: „Palun jäta pinnimine. See ei ole nakkushaigus. Ma ei taha sellest rääkida!“

Lesisime tookord teineteise kaisus tema laias voodis.

Alviira üritas juua läbi kõrre oma lemmikkokteili, aga pidi siiski istuli tõusma, et klaas ümber ei läheks. Päikesekiir mängles oranžis klaasis, mille servale mu armsam oli kaunistuseks kinnitanud ananassiviilu. Alviira jumaldas kokteile ja mõtles välja üha uusi segusid.

„Küll sa lõpuks teada saad,“ ohkas ta.

„Siis võib juba hilja olla! Ma ei saa ju sind aidata, kui sa ei räägi, mis sinuga on!“

„Polegi vaja. Niikuinii ei saa sa aidata.“

„On see mingi kohutav saladus?“

„Kuidas võtta... Oled nii naiivne, mu doktor. Kolmekümne kahele eluaastale vaatamata.“

Tema silmis olen ma juba vana mees, mõtisklesin vahetevahel nukralt.

Alviira avar maja asus linnast väljas ning me lootsime, et päästja mind nii kaugele otsima ei tule. Mõtleb, et olen hukkunud, saadab raporti ja lendab esimesel võimalusel minema.

Alviira nukrutses sageli. Vaid see, et ümmardasin teda nagu printsessi, ajas teda naerma.

Ainuke asi, mis lisaks ta saladuslikule haigusele mu tuju rikkus, oli mittemidagitegemine. Töötada polnud vaja. Linn oli toiduvarusid täis. Inimtühjad supermarketid; puutumata konservide, mahlade, küpsiste ja kompvekkide tagavarad. Veinid, konjakid.

Alviira hoidis saledat joont, sõi nagu linnupoeg... Jumaldas ananassikonserve. Värsked ananassid olid hulkuvad loomad või linnud ilmselt nahka pistnud. Poodides olid kõik juurvilja- ja puuviljaletid räsitud ja tühjad.

Käisin „jahil“ inimtühjades supermarketites ja rõõmustasin, kui mul õnnestus ananassikonserve leida.

Käisime jalutamas maja lähedal pargis, aga Alviira väsis jalutamisest kiiresti. Olin sedavõrd eksalteeritud tujus, et see läks mul varsti meelest.

Viisorikeskus vaikis. Tahtsin otsida mõne raamatukogu või siis tuua raamatuid mõnest eramajast. Lugemiskirg on mul olnud lapsest saadik. Mu armsama majas polnud isegi raamaturiiuleid.

Alviira oli kategooriliselt vastu. Ta läks endast välja, esitas mulle lausa ultimaatumi: „Kui lähed raamatukokku, siis mind sa enam ei näe!“

Kui inimesele midagi vägisi keelatakse, tahab ta seda veelgi rohkem, aga… ma ei julgenud ta keelust üle astuda, nii sisse olin ma temast võetud. Mul käis siiani üle mõistuse, et selline kaunitar nõustus olema minuga! Võisin teda tundide viisi imetleda, kui ta magas, pikad tihedad ripsmed unes värahtamas. Mõnikord oli mul tunne, et näen und.

Alviiral oli veel üks saladus. Iga päev kadus ta paariks tunniks oma tuppa, kuhu sissepääs oli minule keelatud.

„Tahaksin olla veidike omaette,“ kuulutas ta iga kord ning toa uks sulgus mu nina ees.

Ühel päeval panin äkki tähele, et tema ilule oleks nagu langenud mingi imelik vari. Jalutasime pargis ja uurisime nagu ikka põhjalikult ümbrust – ega äkki mõne põõsa taga ei varitse „päästja“.

Ootamatu päikesekiir valgustas ta näole langedes pisikesi kortse silmade ümber. Võisin vanduda, et varem neid ei olnud...

Kuid see esimene kord läks minu teadvusest õigupoolest mööda. Nägin ja unustasin.

Paari kuu pärast ma lausa võpatasin, kui märkasin, et kortsud mu kallima näol on läinud sügavamaks. Laubale ja kaelale olid tekkinud uued ja isegi kauni pruntis suu nurgad oleksid nagu vajunud veidike allapoole. Ta oli endiselt imekaunis, ent nägi nüüd välja, nagu oleks ta neljakümnene.

Nii kiire vananemine noores eas on raske haiguse ilming. Pingutasin mälu – arstiteaduskonnas meile ju loeti seda... oo õudust... see on ju progeeria – Hatchinson-Gilfordi sündroom. Tüvirakkude homöostaasi puudulikkus... Harilikult ilmneb see juba lapsepõlves...

Järgmisel päeval läksin tema eest salaja raamatukogu otsima. Lootsin leida midagi, mis aitaks õnnetu terveks ravida.

Raamatukogu ma küll leidsin, aga komistasin seal „päästja“ otsa.

Päikesepruun musklis mees, seljas meie ekspeditsiooni logoga T-särk, istus toolil keset saali. Ta lehitses mingit ajakirja.

Teda nähes võpatasin sekundi murdosaks seisma ja hakkasin siis kikivarvul, selg ees, ukse poole taganema. Teadsin, et päästjatel on relv ja käerauad, et aru kaotanud meeskonnaliige vastupanu korral iga hinna eest Maale tagasi tuua. Ülikaugete kosmoselendude ajal on uutel, äsja avastatud planeetidel juhtunud uskumatuid asju. Mõnigi muidu igati julge vend on seal nähtust hulluks läinud. Ning hullumeelsed võitlevad oma elu eest vihasemaltki kui tiigrid.

Olin juba peaaegu väljapääsuni jõudnud, aga riivasin kogemata õlaga mingit paksu raamatut ning see sadas kõva mürtsuga põrandale.

„Päästja“ röögatas: „Viimaks ometi! Siin sa mul oledki! Pea kinni! Ma pean sulle midagi ütlema!“ Tema jalgade tümpsumisest sain aru, et ta on püsti karanud ja tormab mulle järele.

Jooksin ülepeakaela trepist alla. Tänaval kihutasin meie majale vastassuunas.

Päästjad on hästi treenitud mehed. Olin jooksnud juba läbi mitme linnaosa, kuuldes kogu aeg kusagil selja taga jälitaja jalgade müdinat.

Äkki tundsin, kuidas tohutu võrk mind endasse mässib. Kukkusin maha. Jälitaja oli tulistanud võrkharpuuniga. Mul ei jäänud muud üle, kui abitult lamada ja jälgida, kuidas musklis mees läheneb.

„Milleks siis nõnda, sõbrake,“ sõnas „päästja“ minu ees peatudes ja laubalt higi pühkides leebelt. „Ma ju tahan sind aidata. Oled ikka käki kokku keeranud! Aga ma teadsin, kus sind on kõige õigem varitseda! Raamatusõber, nagu sa oled... Ära pane pahaks, aga nüüd ma teen sulle ühe süsti.“

„Mida muud sinult oodata oligi!“ urisesin vastu. “Olen samuti enne lendu instruktsiooni lugenud! Loomulikult oled sa mu sõber, kuidas siis teisiti! Siis, kui kavatsetakse nuga selga lüüa, öeldakse alati, et see on su enda huvides. Sõbramehe poolest! Lase mind lahti!“

„Ära nüüd nii endast välja ka mine. Sa veel tuled mind tänama! Saa ometi aru, et sind on petetud!“ manitses ta süstlaga mu kätt sihtides. „Kohe rahuned maha ja me lendame ilusti koju. Parajasti ülehomme tuleb üks tähelaev Kompuutri pealt tagasi ja meid sinuga võetakse kaasa.“

Planeeti Kompuuter tean minagi. Üks tähelaevnik unustas sinna oma superarvuti ja olevat kogu tagasitee muudkui korrutanud „minu kompuuter ja minu kompuuter“. Seepärast see nimi pandigi.

„Sõbrake, ma süstisin sulle ainult veerandi annust,“ rahustas „päästja“ mind leebelt. „Et sul ikka jätkuks kojuminekuks jõudu. Tule nüüd ja näita mulle, kus te nii kaua minu eest peidus olite. Osavad sellid... Pärast saad veel portsu.“

Ma teadsin liigagi hästi, mida ta mulle süstib. See rohi halvab tahtejõu. Allutab su teise inimese tahtele ja sa teed kuulekalt kõik, mis kästakse.

Ma teadsin seda, kuid vere keemia on mõistusest tugevam. Kui ta oli mu võrgust lahti päästnud, juhatasin ta kuulekalt Alviira maja juurde.

Vantsisin ta kõrval, mõeldes, mida teha. Kui jõud ei aita, tuleb appi võtta kavalus.

„Mu sõber!“ Vaatasin talle anuvalt otsa. „Palun aita mind!“

„See on juba teine tubakas,“ lausus ta mulle lõbusalt õlale patsutades. „Muidugi aitan! Kui oskan.“

„Palun võtame Alviira kaasa. Ta, vaeseke, on siin ihuüksi. Linnas pole hingelistki. Ta on viimane ellujäänu Mual. Ning ta on raskesti haige.“

„Tohoh... Alviira... Miuke nimi pandud. Ainult et… ta ei ole haige!“

Ah et nõndamoodi siis... Olen arst, tean seda haruldast haigust, aga see musklimägi leiab, et tema teab minust paremini. Temaga vaidlemiseks mul aga jõudu ei olnud. Süst tegi oma töö. Tundsin, kuidas langen ükskõiksuse rüppe. Kosmilisse, lausa universumi lõpmatusega võrreldavasse ükskõiksusesse.

Astusime tuppa. Alviira lesis voodis. Ta võpatas, kuid sai kohe enesevalitsemise tagasi. Tõusis istukile, tõmbas teki ülespoole, lausa lõua alla, võttis öökapilt alustassi ananassiviiludega, tõstis selle enda ette teki peale ja alles siis lausus: „Ma teadsin, et nii läheb.“

Ta vaatas mulle sügavalt silma: „Sa kinkisid mulle killukese õnne enne lõppu. Igaühel pole kaugeltki nii vedanud, nagu minul. Ole sa tänatud!“

Ta sirutas käe öökapil seisva kokteiliklaasi järele ja hakkas läbi kõrre kokteili jooma.

„Ma ootan!“ ütles mu vahistaja Alviirale. Oli tunda, et mees on siiski väheke heitunud. „Kas räägid ise talle kõik ära?“

Äkitselt läks mul silme ees mustaks. Kaotasin teadvuse.

... Kui taas teadvusele tulin, sain teada, et olen juba Maal tagasi ning otsaga haiglas.

Minuga hakkas käima vestlemas psühholoog, kes üritas, tema sõnul, mu silmi avada.

„Mua tööstus teenis ainumast eesmärki,“ seletas ta. „Naiste ilu loomist ja alalhoidmist. Toon nende raamatuid lugeda. Seal on kõik kirjas. Nende saavutused olid fantastilised. Ilukirurgid tegid lausa imet. Kuid lugu lõppes sellega, et naised ei tahtnud enam sünnitada. Nende päevad kulusid ilu alalhoidmisele. Kogu aeg tuli midagi parandada, vahetada implantaate, lihvida nahka, siirdada uusi juukseid ja küüsi. Käia massaaži tegemas, sest kunstlikult pikemaks tehtud jalad hakkasid pahatihti valutama. Lõpuks loobuti ka surrogaatemadusest. Vaesemad naised unistasid rikkaid vaadates hommikust õhtuni sama kauniks saamisest. Nad ei soovinud rasedusega oma figuuri ära rikkuda. Nii surigi Mua välja... Teie kalli Alviira välimus hakkas pärast arstide surma, kes aitasid tal noor välja näha, tasapisi alla käima. Ega te vist ei aimagi, et ta on juba üle üheksakümne aasta vana?“

„Ma ei usu teid!“ hüüatasin nördinult. „Saan haiglast koju, lähen uuesti Muale, toon õnnetukese siia ja me ravime ta terveks! Teda üksi jätta on kuritegu! Abi mitte osutamine!“

„Olge nüüd! Vana puud ei tohi ümber istutada. Seal ta ehk peab veel paar aastat vastu.“

„Ärge valetage. Minge minema.“

Ma ootan, millal mind haiglast koju lastakse. Mõtlen Alviirale. Kuidas ta hoiab kõhnas, kaunis käes klaasi, naudib kokteili ja näksib ananassilõiku... kuidas klaasis mängleb oranžikas päikesekiir.