Algupärase ulmekirjanduse huvilistel on taas võimalus sukelduda Eesti tingimustes üsna haruldasse nähtusesse ehk kümne kirjaniku loodud ühismaailma. Viimase “Saladusliku tsaari” sarjas ilmunud teosest, mis samuti oli jutukogumik, on möödas kaks aastat ja käesolevas kogumikus astuvad autoritena üles mõned üllatavad nimed nagu Veiko Belials või Miikael Jekimov. Samuti teeb eelnimetatud ühismaailmas oma debüüdi Laura Loolaid. Naljaga pooleks võib uueks autoriks lugeda ka Joel Jansi, kes eelmises kogumikus veel J.J. Metsavana pseudonüümi kasutas. Lugusid on kokku seitse, millest üle poolte autoriks on harjumuspäraselt kas ainuisikuliselt või kellegagi kahasse Maniakkide Tänav.
Mis veel – sel korral on kõigi lugude ühisnimetajaks üks tegelane nimega Mürakas. Tegemist on kosmoses sündinud Läti juurtega inimesega, kes astus esimest korda lavale 2014. aastal toimunud ulmejutuvõistluse jaoks kirjutatud Tänavi loos “See maailm on mulle”. Autorid ise mainisid esitlusel, et kuna ideid ja lugusid oli selle tegelasega aastate jooksul kogunenud mitmeid, oli viimane aeg need ühtse kogumikuna ära realiseerida. Seda enam, et järgmine lähiajal ilmuv Tsaari romaan saab olema seniste eestvedajate plaanide järgi viimane teos selles ühismaailmas. Kui see juhtub järgmisel aastal, on põhjust tähistada ümmargust 10. juubelit esimeste juttude loomisest.
Üldiselt võiks pikalt rääkida lugude läbivast ning värvikast tegelasest Kristians “Mürakas” Jurmalast, aga minu meelest väärib hoopis enam tähelepanu asjaolu, et Eesti ulmekirjanikud on kirjutanud seitse lugu, milles on lätlane peategelane või vähemalt mängib üsna olulist kõrvalrolli. Mis veelgi huvitavam, eestlased on saanud mitmes loos lausa antagonistideks. Mulle ei meenu Eesti kirjandusest (olgu see siis tava- või ulmeteos) Eesti autorite poolt kirjutatud raamatuid, kus kangelaseks on meie lõunanaabrist tegelane ja meie ise need negatiivsed kujud. See tekitas koheselt idee otsida üles mõni eesti keelt valdav lätlane ja paluda tal mõni antud kogumiku juttudest naaberkeelde tõlkida. Väga huvitav oleks lugeda Läti (ulme)lugejate reaktsioone sellele.
Kogumiku erinevad jutte lugedes tekkis tahes-tahtmata mulje, et sündmustike harud koonduvad vaikselt ühte suunda, mis ilmselt tsaari-maailma viimases romaanis kenasti kokku sõlmitakse. Kosmoses vägevaks muutunud eestlastele ja pead tõstvatele lätlastele on vaja oma kodu, sest kaks kivi ei taha kuidagi ühte nõusse sobituda. Kellele Maa, kellele planeet Hämarik, kellele hoopis midagi muud. Pildil on endiselt Toonilt tuntud putukad, kellega lüüakse vihaseid lahinguid, kohtame müstilist tehislikku kosmoseelukat, pidevalt kipub esiplaanile üks veider, aga huvitav samblatsivilisatsioon ja loomulikult on tähtis roll lugejate lemmikul Jaan Allosel, kes tehismõistusena kosmoses ringi möllab. Ja taustal on midagi veel suuremat…
Tegelikult ei tahakski lugusid ükshaaval läbi hekseldama hakata, sest minu meelest on sel korral tunda ühtsust mitmes aspektis – jutud on põhjalikud ja hästi fabuleeritud, stiililt ühtlase tasemega ning huvitavad lugeda. Kuigi tegevuspiirkond, kui seda avaruumis saab nii nimetada, oli üsna lai, ei jäänud kordagi muljet, et kellelgi hakkaks maailm või tegelaskond käest lipsama. Mõneti võiks neljast lühiromaanist ja kolmest jutustusest koosnevat kogumikku viie autori fix-up romaaniks nimetada, kus põhimõtteliselt samad tegelased erinevatele paikadele ja olukordele vaatamata konkreetse ehatäpi poole suunduvad. Seda muljet suurendasid osade lugude lõpud, millel puudus puänt või rahuldav lahendus. Tundus, nagu oleks lihtsalt üks eepiline sündmus ära kirjeldatud ja siis kukkus piltlikult öeldes “pastakas käest” ehk juu see edaspidi paistab. Noh, autorite meeltes on asjad kindlasti paigas ja küllap aruteludes nii mõnigi segasem seik värvikalt mentoolsigareti kõrval lahti seletatud. Kuid sellele vaatamata on kogumiku tervikpilt väga meeldiv, millega võikski arvustuse otsad kokku tõmmata. Lugege ja kommenteerige teiegi!
Muuseas, raamatu kaanepilt on üks kaunemaid ja õrnemaid, mida Tsaari kogumike puhul nähtud. Poeta või heldimuspisar, eks.
