Sellest Wabariigi Ulme osast saate teada, millised Grigori Adamovi ja Ambrose Bierce’i teosed on teiste autorite nimede all eesti keeles ilmunud, kes plaanis 1934. aastal Eestis õuduskogumikku välja anda ning millised teened on Jaan Tõnissonil eesti ulmekirjanduse ees. Eriliseks muudab „Wabariigi ulme“ neljanda osa ka see, et seekordse eesti ulmekirjaniku – Yri Naelapea – elu ja tegevuse kohta oli ka päriselt võimalik informatsiooni leida. Minu jaoks uus kogemus, aga sellega kaasneb tavalisest omajagu pikem ja põhjalikum käsitlus.
Ja lisan siia veel ühe tarkusetera: ärge kunagi usaldage bibliograafi, aga kuulake ära, mida tal öelda on ning patsutage talle lohutavalt õlale. Olen ka mina leidnud puuduseid oma eelmistes pealiskaudsetes lühibibliograafiates, neid ei tasu hoolimata oma pretensioonikast nimest kõikehõlmavateks pidada ega nendes sisalduvale infole tuginevat ususekti rajada, vältimaks hilisemat pettumust. Et näitlikustada seda, kui lihtne on bibliograafiat tõest kõrvale kallutada, soovitan läbi viia lihtsa katse. Võtke mõni oma lemmikautori lühijuttudest, trükkige selle tekst uue ajakirja esimeseks numbriks vormistatuna paarikümnes eksemplaris uuesti ja laske oma tuttavate seas ringlusesse. Lühikese aja möödudes küsige väljatrükid tagasi ning põletage need, kindluse mõttes tuleks lisameetmena kõik asjassepühendatud tappa, ja, voilà, te teate publikatsiooni, mida ükski bibliograaf teada ei või.
P. S. Ja olge valmis: viies WU osa võib ilmuda juba järgmise viie kuni kümne aasta jooksul.
„Reis maakera sisemusse“
Jānis Ģirupnieks
(Loodus, 1939)
On aasta 2140. Läti maismaa on kaetud tuulegeneraatoritega, jõgede kaldad hüdroelektrijaamadega ning rannikul toodavad terasjuhtmetega ühendatud suured rütmiliselt üles-alla hüplevad ujukid laineenergiat. Kuid põllumajandusel jääb ikkagi energiast vajaka, ühtlasi ollakse huvitatud kliima parandamisest, st selle soojemaks ja kuivemaks muutmisest, mis aga omakorda nõuab palju energiat. Geoloog Jüri Zemniekil tuleb mõte rakendada töösse maakoore alumiste kihtide soojus, ta otsustab leida viisi sellele ligi pääseda. Ta kaasab oma plaanidesse elektriinsener Valdis Ziemeli ning selgitab talle kavatsust ehitada enneolematu puurmasin – sõiduk, millega oleks teadlastel endil võimalik maasügavustesse tungida, et seal siis termoelementidega elektrijaam püsti panna.
Taolise ekspeditsiooni õnnestumiseks on tarvis ka kahte füüsik Milda Ausekle leiutist: kiiresti erakordselt kõvaks massiks tarretuvat vedelikku, vältimaks laastavaid varinguid maa all, ning infrapunakaamerat, mis laseb tahkest ainest läbi näha ning on seetõttu hädavajalik loodava masina navigeerimiseks. Ausekle lubab oma leiutisi kasutada tingimusel, et ta saab ekspeditsiooniga liituda. Kõrgemalt poolt kiidetakse peale põhjalikku kaalumist avantüür heaks ning revolutsiooniline masin ehitataksegi valmis, tema nimeks saab Mutt. Ekspeditsioon saadetakse kõnede ja hõisete saatel teele. Järgneb põnev ja ohtlik teekond täis ootamatusi.
Noorele lugejale suunatud raamatu tekst on kohati väga tehniline (originaalversioonis olevat teose sisu näitlikustanud diagrammid ja tabelid) ja piir populaarteaduslikkuse ning ilukirjanduslikkuse vahel puhuti habras. On aru saada, et autor tunneb teadlasena ainest ning et tal on kõik läbi mõeldud. Seetõttu julgeksin teose liigitada hard-SF-i alla, selle kinnituseks üks tsitaat teosest: „„Ja kõik see sünnib tõelikkuses, aga mitte ainult fantaasias, nagu Jules Verne’il,“ ütles ta. „Jules Verne kirjutas nendele, kes ei teadnud isegi, mis on geotermiline gradient.““ Eelnev aga ei tähenda, et kogu tekst oleks kuiv ja tema toon õpetlik – kuigi paiguti seletustõbi kirjanikku kimbutab – suur osa raamatust on seikluslik ja köitev ning ka teaduslikud seletused mõjuvad eeskätt innustavalt. Teadus on püütud kirjutada lahedaks. Autor on tulevikutehnoloogia osas lasknud küll fantaasiat vabalt lennata, siin-seal mitmeid uusi seadmeid ja avastusi kirjeldades, aga arvestades tegevuse toimumise aega ehk end pisut liigagi palju vaos hoidnud. See selleks – ei ole meist keegi prohvet.
Originaalteose kaas
Ilmselt võiks teose „Reis maakera sisemusse“ (originaalis Ekspedīcija zemes dziļumos) Ģirupnieksi muu – näikse, et tulihingelise – haridusedendamise ja teaduse propageerimise (vt allpool) mustrisse paigutada. Üks raamatu keskseid tegelasi, jänesena Mutile hiilinud 13-aastane hakkaja poiss Alnis on eakaaslastele oma suure teadmistepagasi ja -januga küll võrratuks eeskujuks. Omaette teema on see, kui palju raamatust on lätlase originaallooming ja kui palju laenatud nõukogude ulmekirjaniku Grigori Adamovi 1937. aasta romaanist Победители недр („Maapõue vallutajad“). Tuleb välja, et põhimõtteliselt ongi tegemist Adamovi teose Läti oludele kohandatud mugandusega, autor on tõlkinud selle osa loost, mis toimub maa all ja lisanud sellele omamaise konteksti. Ģirupnieks on seda selgitanud raamatu järelsõnas, mida millegipärast Looduse väljaandes pole.
Sama stseen eestikeelsest raamatust ühelt poolt...
Eestikeelse trüki kohta veel niipalju, et huvitaval kombel on raamat tõlgitud ja välja antud juba samal aastal (1939) kui algupärandki, kusjuures Karl Abeni tõlge on väga hea (võrdluseks: see on sama mees, kes tõlkis aastaid hiljem koos Vladimir Beekmaniga läti rahvuseepose „Lāčplēsise“ ning koostas nii läti-eesti kui ka eesti-läti sõnaraamatu). Teose on illustreerinud karikaturist ja raamatugraafik Helmut Valtman ning kaanepildi autor on viljakas lasteraamatute illustraator Richard Kivit.
... ja lätikeelsest teiselt poolt ekraani.
Jānis Ģirupnieks (1887–1964) oli Läti haridustegelane, teaduse populariseerija ja ka kõnealuse ulmeromaani autor (või noh, tõlkija-kohandaja). Ta sündis Rundāle vallas, mis asub Läti lõunapiiri ääres. 1906. aastal omandas Jelgavas õpetajakutse. Hiljem töötas mitmel pool õpetajana ning on tegelenud ka teadustööga, muuhulgas oli ta aastatel 1940–1941 Läti ülikooli füüsika lektor. Tema sulest on ilmunud perioodikas lisaks populaarteaduslikele rohkelt kasvatus- ja haridusteemalisi artikleid. Ģirupnieks oli üks Läti haridusreformi eestvedajaid. Ma ei leidnud andmeid selle kohta, et ta oleks peale raamatu „Reis maakera sisemusse“ veel ilukirjandust avaldanud.
„Inimesesööja-puu“
Jean Joseph-Renaud
(Saarlane, 1910, nr. 55/28. juuli – nr. 59/11. august)
Noor prantslane Henri de Laverdière (eesti tõlgetes Heinrich de Laverdierre ja Henri de Laverder, inglise omas näiteks hoopis Mr. Wilson) teab liiga palju ning muuhulgas selliseid asju, mida ka (Saksa või Vene?) salaluure teada sooviks. Mees meelitatakse lõksu, misjuures on olulisi teeneid tema femme fatale’ i tüüpi kallimal. De Laverdière aga ei soostu keelepaelu valla päästma ning sestap proovivad tema kinnipidajad kõigi eelduste kohaselt üpris veenmisjõulist uut meetodit: ta juhatatakse hiiglaslikku palmimajja, kus doktor Carlovitch (või Karlowitsch) tutvustab oma hoolealust, ülekasvanud ja lausa puu mõõtmed omandanud putuktoidulist kanntaime Suzanne’i. Õige pea saab selgeks, et Suzanne’i toidusedel ei piirdu enam üksnes putukatega, ta on võimeline ka härja alla kugistama. De Laverdière mõistab, et kui ta riigisaladusi välja ei räägi, saab temast härja asemik.
Käesolev lugu ilmus esmakordselt nähtavasti 1907. aasta kogumikus Le Chercheur de Merveilleux („Imeotsija“) pealkirja Le Népenthe all. Prantsusmaal avaldati jutust järgmise paarikümne aasta jooksul mitmeid kordustrükke perioodikas ning populaarseks osutunud teost ka tõlgiti, sealhulgas ilmus ta ajakirja Weird Tales 1930. aasta aprillinumbris kui Suzanne koos Hugh Doak Rankini (kes on samas ajakirjas illustreerinud ka H. P. Lovecrafti, Edmond Hamiltoni ja Robert E. Howardi lugusid) juugendliku pildiga.
Eesti keeles on Le Népenthe ilmunud koguni kahes tõlkes, peale 1910. aasta variandi – mida soovitan huvilistel lugeda (see on digiteeritud kujul kättesaadav DIGARi Eesti artiklite lehel): hoolimata vanamoodsast keelest ja gooti šriftist on tõlge korralik ja kärpeid minimaalselt, kui üldse – on olemas ka 1923. aastal ajalehes Esmaspäev trükitud versioon. Kui esimese puhul pole tõlkija teada, siis teise on ümber pannud Edur Tasa, kes on seda tõenäoliselt teinud vene keelest (see seletaks autori võikalt moonutatud nimekuju – Josep Reno) ja koledal kombel kärbitud kujul. Teksti lugemist raskendavad veel gooti kiri ja trükikvaliteet, mis on kohati umbes sama hea, nagu esitletaks QR-koodi Kazimir Malevitši surematu kunstiteose pähe, kusjuures kood on seotud Vassili Kandinsky vikipeedia-artikliga. Ometi on Esmaspäeva versioonil üks voorus: see on nimelt illustreeritud, eriti võluv on joonealuse päist ehtiv stiliseeritud pealkiri.
Ja muidugi, kellel on prantsuse keel käpas ja mingil seletamatul põhjusel huvi XX sajandi alguse romaani keeltes kirjutatud taimeõuduse stiilivõtete vastu, siis Internetis on ka algupärand leitav siit.
Jean Joseph-Renaud (1873–1953) oli Prantsuse professionaalne vehkleja, duellikohtunik, võitluskunstide asjatundja ja õpetaja, ajakirjanik, režissöör, kirjanik ning tõlkija. Pariisi keskklassi perekonnas kasvanud poiss paistis juba varakult silma andeka vehklejana, see jäi tema kireks terveks eluks, muuseas võitis ta mitmeid vehklemisvõistluseid, kirjutas sellealaseid õpikuid ning esindas Prantsusmaad 1900. ja 1908. aasta olümpiamängudel. Aga see polnud kaueltki mitte Joseph-Renaud’ ainus tegevusvaldkond, nagu on näha loetelust selle lõigu alguses. Mis puutub tema kirjanduslikku tegevusse, siis on tema sulest pärit üle 60 romaani, siinhulgas mitmeid detektiivi- ja seikluslugusid ning põnevikke. Samuti on ta kirjutanud reisikirju, näidendeid, filmistsenaariumeid, lühijutte (ka ulmelisi) ja novaatorliku teose Le Catéchisme féministe („Feministlik katekismus“). Ühtlasi on Joseph-Renaud vahendanud inglise autoreid, kellest nimekamad on Oscar Wilde ja paruness Orczy.
Eesti keelde on peale „Inimesesööja-puu“ jõudnud üks Joseph-Renaud’ pikem jutustus nimega „Egiptuse nõela saladus“ (originaalis La vivante épingle), mis kujutab endast „kinnise toa mõistatust”, ning ports lühemaid jutte, mis enamasti on nutikate pööretega krimilood. Kummastav on tõik, et kuigi erinevaid jutte tollelt autorilt polegi meil väga palju ilmunud, siis mõnda nendest on välja antud ja ilmselt ka tõlgitud täiesti arulage arv kordi. Edetabelis troonivad „Imelik kihlvedu“ (5 versiooni) ja „Murdwargus“ (4). Lõbusad bibliograafilised märkused: esimesest loost näikse olevat tehtud kaks erinevat tõlget lausa samal aastal (1911), teisega on samamoodi („Kaotatud“ ja „Õudne kihlwedu“), millele lisandub veel tõsiasi, et seda on ka koguni kolm korda ühes ja samas väljaandes ilmunud (Juturaamat; 1932, 1933 & 1940) ja ma kahtlustan, et need on kõik erinevad tõlked. Omaette tore on näha, kui mitmel eri moel on autori nime suudetud aegade jooksul kirjutada.
Aga ulme? Mõni tema lugudest kannab küll paljutõotavat pealkirja nagu „Kodukäija“ või „Nägematud“, aga midagi üleloomulikku need ei sisalda. Tõsi küll, ühte neist, mis tema nime all siin avaldati („Öökullisild“), võib küll käsitleda surmajärgse fantaasiana (posthumous fantasy), aga kurioosne on asja juures see, et tegelikult on kirjatükk hoopis Ambrose Bierce’i oma (An Occurrence at Owl Creek Bridge, 1890; eesti keeles pealkirjaga „Juhtum Owl Creeki sillal“ kogumikus „Teadmata kadunud“, 2003). Joseph-Renaud tõlkis tema loomingut prantsuse keelde ning seejuures läks tal korda mõni teise mehe lugudest enda oma pähe ilmutada. Ja see oli veel üks väheseid eestindusi, mille juures prantslase täisnimi õigesti kirjas oli... Inetu lugu.
Proosa pealiskaudne lühibibliograafia
Inimesesööja-puu; Saarlane; 1910, nr. 55 (28. juuli) – nr. 59 (11. august) (Joseph Renaud)
Imelik kihlvedu; Viljandi Teataja kirjandusline lisa; 1911, nr. 26–29 (Renoux, tõlkija A. S.)
Iseäralik kihlvedu; Külaline (Tallinna Teataja kirjandusline-teadusline lisa); 1911, nr. 30 (Joseph Renkau)
Inimesesööja puu; Esmaspäev; 1923, nr. 40 (8. oktoober) – nr. 41 (15. oktoober) (Josep Reno, tõlkija Edur Tasa)
Kodukäija; Kodu; 1923, nr. 19 (Joseph Renau)
Kaotatud; Sakala; 1925, nr. 92 (13. august) – nr. 95 (20. august) (J. J. Renaut)
Õudne kihlwedu; Rahvaleht; 1925, nr. 67 (15. august) – nr. 69 (20. august) (J. J. Renaud)
Egiptuse nõela saladus; Ronk; 1925, nr. 41 – nr. 47 (Joseph Renaud)
„Öökullisild“; Laupäev; 1925, nr. 41 (autoriks eksikombel märgitud J. Joseph-Renaud, tegelikult on see Renaud’ tõlge Ambrose Bierce’i loost An Occurrence at Owl Creek Bridge)
Kihlwedu; Päevaleht; 1926, nr. 120–122 (J. Renaux, tõlkija H. K.)
Wangi saladus; Kodukolle; 1928, nr. 1 (Joseph Renaud)
Murdwargus; Lõuna-Eesti; 1931, nr. 50 (5. mai) (Joseph Renaud)
Manager jutustab; Juturaamat; 1931, nr. 135 (J. J. Renaud)
Nägematud; Kodu; 1932, nr. 7 (J. Josef-Renaud)
Bobby; Juturaamat; 1932, nr. 64 (J. Renault)
Kummaline murdvargus; Juturaamat; 1933, nr. 101 (Joseph Renaud)
Kummaline murdvargus; Juturaamat; 1940, nr. 39 (J. Renaud)
„Bertil Holmqvist“
Olaf Rood (Yri Naelapea)
[Postimees (ajaleht), 1926, nr. 21/22. jaanuar – nr. 87/29. märts & Postimees (kirjastus), 1926]
Jutustuse sündmustik saab alguse Stockholmis, kus ühel hommikul saavad kaks arsti üheaegselt kutse samale aadressile haige juurde tulla. Haige korteris pole aga ühtegi hingelist peale musta mopsikoera ning too näib segaduses tohtritele märku andvat, et nood grammofoni mängima paneksid. Plaadi pealt kõlab Holmqvisti lindistatud hääl, mis tänab arste kohaletulemise eest ning väidab, et tema tervis on jälle korras ja sestap pole abi enam vaja. Kirjutuslaualt leiavad mehed kopsaka honorari, aga kupüürid on kaetud tolmukorraga.
Selle koduvisiidi asjaolud on sedavõrd veidrad, et tekitavad vanemas arstis suure huvi asja edasi uurida, aga ka nooremat meest, dr Sidéni – kes ongi loo peategelane – kummalise patsiendi juhtum paelub. Niisiis, nagu ka August Gregori „Dr Wellenborgi päeviku“ puhul, keerleb „Bertil Holmqvist“ Rootsi arstide ümber. Sedapuhku on aga teosel rohkem mastaapi: peale Rootsi on tegevuspaikadeks ka Saksamaa ja Austria. Raamat liigitub selgelt teadusulme hulka (selline on ka autori taotlus), ent loo teises pooles tuleb mängu eradetektiiv, kogu asi võtab kriminaalse pöörde ja žanrid segunevad.
Teosest võib leida ühe eriti vaimurikka näite raamjutustuste kuhjumisest. Nimelt loeb peategelane Austria rongis leheartiklit, mille autor on muuhulgas kirjeldanud lugu, mida rääkis talle Innsbrucki lokaaliomanik, ja see lugu sisaldab endas kohaliku nõdrameelse varalahkunud armsama päevikusissekannet. Ühtlasi on ühe eelmise peatüki alguses mõista antud, et kogu raamatu tegevustik on vaid parasjagu Ameerikasse teeloleva dr. Sidéni pajatus kaasreisijatele, asjaolu, mille Naelapea on pärast vististi täiesti ära unustanud, sest seda rohkem enam kordagi ei puudutata. Nii et kokku viis loo tasandit. Mõne lugeja võib selline vemp tõepoolest nõdrameelsuse äärele kihutada, minus aga äratab piiritut austust.
„Bertil Holmqvisti“ sünnilugu ja retseptsioon on küllaltki huvitavad ja hästidokumenteeritud. Teos ilmus esmalt ajalehes Postimees järjejutuna. Autor, kes parajasti sama lehe palgal oli ning vastutas ka joonealuse eest, seisis ühtäkki silmitsi olukorraga, kus üks tõlke(ulme)romaan (Hans Dominiku „Atlantis“) oli just lõppemas ning tal polnud midagi uut asemele pakkuda. Aastaid hiljem, juba paguluses viibides, räägib Yri Naelapea toonasest situatsioonist ühes intervjuus (Eesti Post, 1946, 29. märts) nõnda: „Jaan Tõnisson nõudis tõlkeromaanide esitamist, kuid ei nõustunud ühegi ettepandud romaani avaldamisega; algupäraseid ta ei võtnud vastu, kuna ta polnud rahul eesti autoritega. Ma olin kord katseks midagi kirjutanud toimetuse laua taga. See sattus toimetuse käskjala kaudu kogemata ladumisruumi ja sealt lehte. Kuna asjal puudus lõpp, siis oli alla trükitud: „järgneb“. Oma suurimaks kohkumiseks leidsin selle lehest. Kuna aga jutustus oli tähelepanu leidnud Tõnissoni silmis, siis pidin seda tahes-tahtmata hakkama edasi kirjutama.“ Kui kirjanik siin tõde omatahtsi väga ei moonuta, siis tundub, et eesrindliku ulmeteose valmimise taga oli eksitus.
Naelapea kirjeldab kümme aastat varem ja kümme aastat peale jutustuse ülestähendamist ilmunud artiklis „„Muutmise saladus““ (Nädal Pildis, 1936, nr. 38) „Bertil Holmqvisti“ algidee tekkeprotsessi, seal on juttu sellest, kuidas ta hakkas linnapildis tähele panema inimesi, kelle näod sarnanesid loomanägudele, kuidas sellest arenes mõte kirjutada lugu inimeste muundumisest, kust on pärit pseudonüüm Olaf Rood ning samuti teose nimitegelase nimi.
Inspiratsiooni on Naelapea ammutanud mitmelt poolt, alates Robert Louis Stevensoni „Jekyllist ja Hyde’ist“ kuni Camille Flammarioni spiritistliku teoseni Les forces naturelles inconnues, Maurice Renardi dr. Lerne’i lugudest Ovidiuse „Metamorfoosideni“, Herbert George Wellsist okultist Éliphas Lévini. Ja nõnda ongi, et raamatus kipub päristeadus segunema pseudoteadusega, keemia alkeemiaga.
Kuigi see polnud esimene kirjatöö, mille Naelapea Olaf Roodi pseudonüümi all avaldas, ega isegi tema esimene mahukam proosateos, oli see esimene selline, mis tolle varjunimega varustatult hiljem eraldi raamatuna ilmus, ja sestap kõneleb autor „Bertil Holmqvistist“ kui teatavast debüüdist, kusjuures võõrapärane nimi pidi tingima kriitikute poolt sõbralikuma vastuvõtu. Huvitaval kombel selline taktika töötas, autorit peeti esialgu rootslaseks ning teos olevat pälvinud kiidusõnu. Tegelikult oli Naelapea taolist trikki ennegi proovinud: kaks aastat varem oli tema (võimalik, et ta kirjutas teose kellegagi kahasse) sulest ilmunud raamat „Metsade laps. Romaan Aafrika ja Lõuna-Ameerika põlistest metsadest“, mille tiitellehelt võib leida Alfred Georg Saroughe nime. Hiljem muidugi selgus, et „Bertil Holmqvisti“ näol pole tegemist mitte tõlke, vaid algupärandiga, aga ka peale seda suhtusid arvustajad jutustusse soosivalt: unustamata selle puuduseid (stiili- ja grammatikavead, mõne olulise seiga liig kasin lahtikirjutamine, vähene viimistlus), toovad nad välja loo tugevad küljed (põnevus, ladus keel, meisterlikud looduskirjeldused, elulised karakterid) ning leiavad algatuse – rikastada eesti kirjandust taolise moodsa seiklusrohke ulmelooga – olevat väga kiiduväärt. Apteekriharidusega Oskar Luts (Postimees, 1926, 23. juuni) natuke nuriseb teksti poetatud ebapädevate keemiavalemite üle, aga on üldjoontes teosega rahul.
Autor on ise „Bertil Holmqvisti“ nimetanud eesti esimeseks fantastiliseks novelliks (kuigi tänapäeva mõistes on ta pigem lühiromaani mõõtu) ja kriitikud kippusid selle määratlusega samuti nõustuma, ehkki tõmmatakse ka paralleele Tammsaare „Pöialpoisi“ ja Gailiti ulmeliste lugudega. Arno Raag kirjutab (Eesti Kirjandus, 1926, nr. 8): „Ta on ainulaadne toode eesti kirjanduses ja teistele samasisulistele jutustustele teerajaja. Jääb soovida, et Olaf Rood tollel aine uudismaal jätkaks töötamist ja eesti fantastilistele jutustustele kindla põhja rajaks, millel teised asjast huvitatud boheemkondlased võiksid edasi ehitada.“
Siinkirjutajale tundub, et tegemist on üpris stiilse ja asjaliku katsega kirjutada eestikeelne põnevust ja salapära täis pikitud ulmelugu, kuigi kiirustamine (Naelapea kirjutas ju järjejuttu selle ilmumise ajal!) on teosele karuteene teinud ning kogu süžee kisub kohati üleliia keeruliseks. Kõigele vaatamata on see üks paremaid asju, mida ma „Wabariigi ulme“ tarvis läbi olen lugenud (mis ei ole tegelikult suurem asi kompliment, sest enamik sellest kraamist on allpool igasugust arvestust).
Lisaks oleks patt mainimata jätta „Bertil Holmqvisti“ saatvaid maitsekaid ja kohati koguni virtuooslikke illustratsioone, mille on loonud hilisem viljakas tarbegraafik Heino Lehepuu. Lehepuu pildid ei täienda Naelapea jutustust mitte ainult raamatus, vaid ka juba joonealusena, ehkki esimesed nende hulgast Postimehes erinevad vastavatest teises versioonis: nähtavasti ei leidnud kunstnik kohe alguses õiget stiili, millega ta rahule oleks võinud jääda. Kaaneillustratsiooni on loonud Richard Kivit.
Postimehe 1927. aasta 30. jaanuari numbrist võib lugeda, et on oodata „Bertil Holmqvisti“ rootsikeelse tõlke ilmumist, aga mina pole leidnud midagi, mis kinnitaks, et selline väljaanne ka tõesti Rootsi lugejate ette jõudis.
Georg (aastast 1920 kasutas ka nimekuju Yri) Naelapea sündis 1896. aastal Arula vallas Tartumaal. Tema isa Kaarel Naelapea oli aktiivne mitmel rindel: haris põldu, oli erinevate seltside liige ning panustas kohalikku kultuuriellu. Tema ema oli Leena Naelapea (neiuna Rebane). Hiljem elas perekond Pilkuse ning Truuta mõisas, viimasest koliti edasi Tartusse.
Yri Naelapea 1930. aastatel, pilt pärit ajalehest Uus Eesti 27.06.1937
Georg Naelapea õppis esmalt Rebaste vallakoolis, siis Otepää kihelkonnakoolis ja seejärel Hugo Treffneri (1908–1909) ning Tartu Aleksandri klassikalises gümnaasiumis (1909–1918). Peale viimatinimetatu lõpetamist astus Naelapea Tartu Ülikooli, kus asus õppima matemaatika-loodusteaduskonnas, kuid seda jõudis ta teha üsna lühikest aega, kuna vahele tuli Vabadussõda, milles noormees osales sanitarina. Pärast jätkas ta õpinguid arstiteaduskonnas ning samuti õigusteaduskonnas, ent ühtki nendest erialadest ta ei lõpetanud.
Naelapeade perekond oli üpris jõukas, tänu sellele ilmselt õnnestuski kirjamehel päris palju reisida: ta väisas 1920. aastatel Venemaad, Saksamaad, Austriat, Poolat, Itaaliat ja ka muid Euroopa riike. Esimene raamat, mille Naelapea avaldas, oligi 1923. aastal ilmunud „Krimmi ja Kaukasuse päikesemail“, mis kirjeldab tema esimese suurema reisi (1913–1914) muljeid.
1921. aastal abiellus ta Alice Rosalie Ojansoniga, kes õppis Tartus romaani filoloogiat. Neil sündis kolm last: Heldia (1923), Mallis (1925) ja Arvo-Erik (1927).
Naelapea esimeseks ajakirjanduses avaldatud tööks peetakse luuletuse „Armastus“ tõlget ajalehe Koit kirjanduslisas, mille ilmumisel oli ta kõigest 14-aastane. Kutseline ajakirjanik sai temast aga alles 1924. aastal, kui ta asus tööle Postimehes, algul rahvamajandusosakonna juhatajana, seejärel kirjanduse- ja kunstiosakonnas, mis hõlmaski joonealuse toimetamist. Viimast jätkas ta kuni 1928. aastani, kusjuures samal ajal (1925–1927) toimetas ka Postimehe sõsarväljaannet, ohtrate karikatuuridega varustatud kirjandus- ja pilkelehte Sädemed. Sellesse perioodi jäid tema esimeste ilukirjanduslike raamatute – džungliromaani „Metsade laps“, „Bertil Holmqvisti“, kodumaise krimiloo „Uulu“, jutukogu „Vahased vabarnad“, ajalooliste jutustuste „Kaarli ja tundmatu“ ning „Raeveski Rein“ – ilmumine, millest enamik on ilmunud ka perioodikas järjejuttudena. Seega oli Naelapea näol tegemist väga viljaka autoriga, misjuures oli kindlasti abi asjaolust, et sisuliselt oli ta palgaline kirjanik, osa tema töö sisust oligi põhimõtteliselt leheveergude täitmine enese loominguga.
1928. aastal lõpetas mees töö Postimehe toimetuses ja järgmisel paaril aastal tegi kaastööd mitmetele erinevatele ajakirjandusväljaannetele, sidumata end tõsisemalt ühegagi. See kestis, kuni ta rajas kultuuriajakirja Olion, mille esimene number nägi ilmavalgust 1930. aasta jaanuaris. Selleks ettevõtmiseks vajaminev raha tuli Naelapea isalt ja seda oli piisavalt palju, et luua väga väljapeetud, sisukas ja arvukate piltidega varustatud ajakiri, mille kaasautorite nimekiri esimestel aastatel (Aavik, Grünthal-Ridala, Kärner, Linde, Luts, Suits, Tammsaare, Tuglas, Under, Vilde, Visnapuu jt) kujutas endast eesti kultuuritegelaste tõelist raskekahurväge. Naelapead mäletataksegi tänapäeval ajakirjanikuna ja just kui Olioni loojat ning vastutavat toimetajat. Ajakirjas käsitletavad teemad olid seinast seina, kaasaegsest tantsust arhitektuurini, filmitähtedest klassikalise skulptuurini. Seal ilmus palju algupärast (aga ka tõlke-) ilukirjandust ning anti välja erinevatele Euroopa riikidele (Inglismaa, Poola, Prantsusmaa, Tšehhoslovakkia) pühendatud erinumbreid. Hoolimata esialgsest skepsisest taolise ürituse suhtes saatis Olioni algusaastatel suur edu, suured honorarid meelitasid hinnatud kirjutajaid, need omakorda lugejaid. Paraku ei õnnestunud Naelapeal ajakirjale kordagi riigilt raha saada ning sestap oli raske konkureerida näiteks Loominguga, kellel selline toetus taga oli. Aegamööda kadusid tuntumad nimed kaastööliste nimekirjast, hiljem pidi ajakiri ajutiselt ilmumise lõpetama, 1936. aasta alguses juba päriselt. Olioni toimetamise aega jääb ka Naelapea astumine Eesti Rahvuskirjanike Liidu ridadesse, mis loodi 1933. aastal teatava alternatiivina Eesti Kirjanikkude Liidule, mille liige oli mees alates 1929. aastast.
Olioni hääbumisele järgnes Naelapea jaoks järjekordne vabakutselise ajakirjanikuna töötamise periood ja 1939. aastal sai temast üks uue paljutõotava mitmekülgse sisuga ajakirja Väljavaade peatoimetajatest. Kahjuks jäi Väljavaate eluiga lühikeseks, ilmuda jõudis vaid kaks numbrit, ka Naelapea põnevusromaan, mida seal järjejutuna avaldati, jäi pooleli.
Varsti saabusid segased ajad ja mehe ajakirjanduslik tegevus katkes. Viimane tema artikkel Eestis ilmus 1941. aasta sügisel. 1944. aastal käis üks professor Naelapeade ukse taga Tallinnas – kus nad parasjagu elasid – ja soovitas neil riigist lahkuda. Vihjet võeti kuulda ning perekond läks laevale, et sõita Saksamaale, kus nende järgmiseks elukohaks osutus Geislingen. Elu Saksamaa USA tsoonis polnud meelakkumine, aga Naelapea võttis aktiivselt Eesti pagulaste tegemistest osa, teda valiti korduvalt sealse Eesti Rahvuskoondise esindusse ning ta tegi kaastööd kohalikule ajalehele Eesti Post.
1949. aastal rändas pere Austraaliasse. Ka seal oli Naelapea Välis-Eesti ringkonnas tegus: temast sai Eesti PEN Klubi liige Austraalias, Austraalia Ungari Seltside Liidu auliige ning Sydney Eesti Seltsi Kultuuriringi ja Sydney Eesti-Ungari Sõprusühingu esimees. Samuti asus ta seal uuesti välja andma ajakirja Olion (mille algkapitaliks oli väidetavalt võit hipodroomil, lõppkokkuvõtteks ilmus seitse numbrit), rajas Sydneys kirjandusringi, pidas kokkusaamistel ettekandeid ja luges katkendeid oma teostest.
Pilt pärit Kultuurilehest 07.06.1996
Austraaliast lahkus Naelapeade perekond 1958. aastal, kui asuti Kanadasse, kust umbes viie aasta pärast Yri ja Alice Los Angelese äärelinna Gardenasse kolisid. See jäi mehe viimaseks elukohaks. 1969. aastal suri Yri Naelapea vähki, ta on maetud sealsele Forest Lawni kalmistule. Suure patrioodina ei kaotanud ta lõpuni lootust, et kodumaa kord vabaks saab. Teda mäletatakse kui tagasihoidlikku, rahuarmastavat, leidlikku, muhedat ja ka lihtsalt head inimest.
Yri Naelapea kirjanduslik looming oli üpris mitmekülgne ja seda mitmes mõttes. Kui vaadata kõike tema kirjutatut, siis suure osa sellest moodustavad koduloolised artiklid ajalehtedes-ajakirjades, milles ta on sageli käsitlenud Võrumaa ja Otepää ümbruse ajalugu. Kitsamalt ilukirjandusele keskendudes võib üldjoontes tema teosed jagada kolme järjestikkusesse perioodi: proosa (põnevuslood, ajaloolised jutustused, vested), näidendid (1930. aastate teisest poolest) ning luule (kirjutas elu lõpuni). Aga iseenesestki mõista pole selline jaotus läbinisti eksimatu, tegu on tühipalja lihtsustusega, läbi mille on ehk hõlpsam aimata tõe piirjooni. On näiteks teada, et Austraalias elades hakkas mees kirjutama Eesti ajaloo teemalisi suurejoonelisi vabaõhulavastusi, samuti tegeles ta luulega ka 1920. aastatel.
Mina ahendan siinkohal veelgi oma tähelepanu fookust ja räägin peamiselt Naelapea ilukirjanduslikust proosast, sest see huvitab mind ennast kõige enam, on asjakohane ulmeajakirjas ja nõnda on mul selle rubriigiga tavaks kujunenud.
Alustuseks paar üldisemat tähelepanekut. Esmaseks avalduskohaks on Naelapea jaoks alati olnud ajakirjandus, reeglina on tema teosed kaante vahele jõudnud alles peale ilmumist mõnes perioodikaväljaandes. Ma kahtlustan, et ajalehte järjejutu kirjutamine oli ka tasuvam kui raamatu väljaandmine, aga sellel on omad varjuküljed. Näiteks peab autor igas ilmuvas jupis lugejate huvi ülal hoidma, see aga võib kehvasti mõjuda loo ülesehitusele ja terviklikkusele. Ja siin peitubki minu alandliku arvamuse kohaselt Naelapea suurim nõrkus kirjanikuna: ta viljeles belletristikat ajakirjaniku kombel, kiirustades ja mõneti napi süvenemisega. Vestel pole novelli kvaliteeti.
Üks huvitav ja minu meelest vägagi tervitatav joon, mis tema raamatuid iseloomustab, on illustratsioonid. Neid leidub suuremas osas Naelapea proosaraamatutest, millest enamik (erandina samuti illustreeritud „Kaarnasaare robinsonid“) on mõeldud täiskasvanud lugejale. Mitte alati pole pildid nõnda tasemel nagu „Bertil Holmqvisti“ puhul – eks kunstnikud ole erinevad –, aga selline järjekindel tegevusliin on kirjastamiskultuuri avardamise seisukohalt minu hinnangul tänuväärt.
Naelapea stiil on mitmekülgne, lihtsad lühikesed laused võivad vahelduda rikkalike poeetiliste kirjeldustega. Temas on alati peitunud lüürik. Toredalt näitlikustab seda luuletus, mille ta on põiminud jutustusse „Uulu“ (siire on minu lisatud):
„Kas kuuled, kas kuuled,
mis imelik hääl öö rahust, öö waikusest kostab?
Kas kuuled, see sünnib ju kabeli peal!
Seal kellegil midagi müüa ja keegi midagi ostab…
Kas kuuled, kas kuuled?
Kas kuuled, kuis kolinal kabelis midagi veetakse,
kuis kedagi koledalt sajates neetakse,
kuis otsekui raudhambaid ragistakse
ja jala all pehkinud puuriste pragistakse?
Kas kuuled!...
Kas kuuled, kas kuuled, nüüd jälle üks imelik hääl…
Kui kellegi ägedad kaebed ja nutt,
kui paljude luisete jalgade rutt
all soo ääres kabeli peal?...
Kas näed, kuidas korraga kabeli kohal käib keegi?
Nüüd süütas ta kalmule sinise leegi…
Kas näed sa, milline pea ja millised käed,
kas näed, kas näed?...
Kas näed, kuis haudade kohale kujud kui sirguwad?
Kuu paistab…
Oo pagegem – koolnud wist wirguwad!...“
Nende tekstide järgi, mida mina temalt lugenud olen, võiks Naelapea meelisteemade/meelismotiividena nimetada eksootikat ja kaugeid maid (Brasiiliast Indiani), fiktsionaalset maailma jagavaid teoseid („Metsade laps“ on järg Burroughsi Tarzani lugudele, „Uulus” viidatakse „Bertil Holmqvisti“ sündmustele, „Vahaste vabarnate“ novellitsükkel keerleb ümber ühe väljamõeldud asula ja selle elanike), juba mainitud raamjutustusi, otepää murrakut, Vabadussõda (ja muud Eesti ajalugu puudutavat ainest), kohtudraamasid (nt. „Lumistes luudades“), saladuste lahtiharutamist, noorusmälestusi („Kaarnasaare robinsonid“) ning suhtlemist teispoolsusega.
Raamatus „Metsade laps“ on omad väikesed ulmelised elemendid, alustades teoses figureeriva hullu teadlasega, kes jääb kusagile Quasimodo ja dr. Dolittle’i vahepeale, ning lõpetades põikega krüptozooloogiasse, kui peategelane võitleb Lõuna-Ameerika džunglis indiaanlaste mütoloogiast pärit draakonilaadse elukaga, aga tegemist on ikkagi eksootiliste tegevuspaikadega pulpiliku seiklusromaaniga, mis, tõsi küll, lõpus võtab üpris ootamatult pügmalionliku pöörde.
Koos „Bertil Holmqvisti“ ja „Uuluga“ moodustab eelmainitu omapärase triloogia (ehkki sündmused ja tegelased neis otseselt seotud pole), milles on esindatud tollase meelelahutuskirjanduse kolm suurt žanri (seiklus, ulme- ja detektiivilugu) ning seda igati väärikalt, aga taolise asjaga kirjandusõpikutesse ei pääse, eks ole. „Bertil Holmqvisti“ juures äratab lugupidamist žanriteadlik visioon, millega ta kirja on pandud, see pole mingi suvaline müstiline mõistulugu, vaid katse luua eesti keeles sellist erilist moodsat (kuidas võtta…) kirjandust, mis mujal maailmas vohas.
Aga Naelapea ulme selle ühe raamatuga ei piirdunud. Ta on avaldanud ka mõned õudus- või lihtsalt üleloomuliku sisuga jutud, nagu „Halastajaõde“, „Vannutatud pere-emand“ ja „Jube juhtum surnuaial“.
Veel omaette teema on tema käsikirja või lõpetamata jäänud teosed, mille ilmumine ajalehtedes välja kuulutati, aga mida sellest hoolimata kunagi ei trükitud. Nende hulgast leiame näiteks jutukogu „Mustsärk“, rahvaluuleainelise näidendi „Tihase loss“ ning ärkamisaega käsitleva romaani „Wõõrsile“. Viimasega on seotud eriti huvitavad asjaolud. Väidetavalt pidi teos kirjeldama 1860. aastate suuremat väljarändu Krimmi ja Kaukasuse aladele. Samuti pidi seal olema tähtis roll Jakobsonil, Köleril ja Hurdal. Kahjuks jäi aga käsikiri ja 10 aasta vältel selle tarbeks kogutud rikkalik kultuurilooliste materjalide kollektsioon Naelapea põgenemisel Eestisse maha ja on hiljem ilmselt hävinud. Välis-Eesti ajakirjanduses on seda nimetatud ka tema elutööks. Mine tea, kui romaan oleks ilmuda jõudnud, ehk oleks see Naelapea meie kirjanduskaanonisse lennutanud.
Ent nähtavasti on käsikirja jäänud ka ulmeteoseid. 1934. aastal oli Naelapeal plaan anda välja õudusjuttude kogu nimega „Luuveski“ või „Armastus akna kaudu“. Võimatu on aru saada, kas need on ühe raamatu erinevad pealkirjad või kaks erinevat teost, küll aga on mõnevõrra teada sisu kohta. Ajaleht Waba-Eesti (1934, 27. november) kirjutab: „Kogu sisaldab 9 õuduse juttu, olles sellepoolest ainulaadne algupärand eesti kirjanduses. Tähelepanuwäärsemateks nowellideks mainitud kogus on „Luuveski,“ „Armastus akna kaudu“, „Metsamajakeses“, „Tikutulega“ „Monstrum“ ja „Halastajaõde“.“ Nendest lugudest on päriselt ilmunud küll vist ainult viimane, aga kümme aastat varem ja võibolla sootuks erinevas redaktsioonis sellest, millisena ta uude kogusse plaanitud oli. Jutt „Armastus akna kaudu“ pidi avaldatama ajakirjas Olion, aga enne kui see juhtuda jõudis, lõpetas väljaande toimetus olude sunnil töö. Mis aga Olionis ilmuda jõudsid, olid pildid, täpsemalt graafik Ott Kangilaski väikesemõõdulised illustratsioonid lugudele „Luuveski“ ja „Akna kaudu“.
Minu arutluskäik neid pilte nähes oli järgmine: vahepeal oli jutukogu väljaandmine Naelapea kindel plaan, nagu tal sageli kombeks oli, tellis ta raamatule illustratsioonid, sedapuhku Kangilaskilt. Miski aga takistas teose ilmumist ja juba olemasolevad pildid ning tekstid oleksid tulutult seisma jäänud, niisiis proovis Naelapea nad Olioni veergudele sokutada, aga seda jõudis ta teha vaid kahe loo illustratsioonidega. Igatahes võiks see õuduskogumik olla üksjagu huvitav lugemine.
Kuid leidub veel mõistatusi. Naelapea 55. juubeli puhul ilmus Austraalia eestlaste lehes Meie Kodu (1951, 24. mai) lühike artikkel, mis tema senise elu ja tegevuse kokku võttis. Seal on ära toodud ka tema kirjutatud teoste loetelu, kus teiste, tuttavate pealkirjade vahelt leiame ka fantastilise romaani „Doktor Homonovus“. Üks võimalus on, et mingil ajal enne 1951. aastat jõudis ta kirjutada veel ühe ulmeraamatu, mis jäi käsikirja. Teine võimalus on see, et juubeliartikli autor oli selle kirjutamise ajal lõbusas meeleolus ja vürtsitas sünnipäevalapse elulugu uute põnevate detailidega. On ju samas kirjas, et Naelapea novelle, jutte ja luulekogu tõlgitakse parasjagu inglise keelde, tõsiasi, mille kinnituseks (minul) andmeid napib, küll aga on teada, et mehe luuletusi on ümber pandud saksa ja ungari keelde.
Ometi on olemas ka kolmas võimalus „Doktor Homonovuse“ eksistentsi osas, millega käib kaasas pöörane teooria. Kas mäletate veel raamatut „Masininimene“ (vt. eelmist WU numbrit), mille autoriks oli märgitud keegi Merwyn Elliot, nimi, mida mul ühegi reaalse isikuga siduda ei õnnestunud? Aga kui tegemist oli kõigest hoolimata ikkagi algupärandiga ja sellisega, mis pärines Yri Naelapea sulest? Võõrapärase pseudonüümi all avaldamine oli tal ju juba harjumuseks saanud. Raamatu rahvusvaheline mastaap räägib Naelapea kasuks: Saksamaal oli ta käinud, Rootsist varemgi kirjutanud, Ameerika olusid võis talle olla tutvustanud korporatsioonikaaslane Alfred Tamm, kes aastatel 1925–1935 seal elas ja kes oli ka kunagi Olaf Roodi varjunime väljapakkujaks. 1931. aastal, mille sügisel „Masininimene“ erinevates ajalehtedes järjeloona ilmuma hakkas, ühtegi teist ilukirjandusteost Naelapea minu andmetel ei avaldanud. Võib-olla olid tal käed-jalad Olioni toimetamisega tööd täis, aga võib-olla kirjutas midagi salaja. Seejuures „Doktor Homonovus“ oleks võinud olla romaani tööpealkiri, plaan inimkonda kirurgilisel teel uueks luua seal ju olemas oli… Teooria on paeluv, aga ega ma midagi kindlat väita ei saa.
Naelapea on ka ulmet tõlkinud. Ühe näitena võib välja tuua Louis Boussenardi „10000 aastat jääs“. Samuti on tema vahendatud Rudyard Kiplingu „India jutud“ (mõlemad 1928), kus peaks muuhulgas ka üleloomulikke lugusid olema. Aga ma kahtlustan, et ta tõlkis ka mõne teksti, mis tema toimetajakäe all Postimehe joonealuses ilmus (avaldati seal ju ka too Boussenardi tõlge). Postimehe joonealusest võib sellel perioodil leida järgmised ulmejutustused: Hans Dominiku „Dshingiskhani jälg“ (1924), „Atlantis“ (1925) ja „Cheopsi püramiid leekides“ (1927) ning Lawrence H. Desberry (õieti Eestiski elanud Austria päritolu Hermynia Zur Mühleni) „Sinine kiir“ (1925). Nimetatutest, tõsi küll, Naelapea tõlge võib vaid „Cheopsi püramiid leekides“ olla.
Aga ka Olionis ilmus ulmet. Näiteks Vilmar (Valmar) Adamsi „Lendurid“ (1931, nr. 12) ja „Viimnepäev“ (1933, nr. 1) on ulmeluule. Merelugude meistri Frederick Marryati „Kuldse purskkaevu saar“ (Olioni kaasanne Lahtised Lehed 1930, nr. 1/2) on puhastverd kadunud rassi lugu ja vaimukas seejuures, pärit on ta „Tuhandet ja ühte ööd“ parodeerivast teosest The Pacha of Many Tales (1835).
Ent midagi hoopis eriskummalist leiame Olioni 1935. aasta numbritest. Seal ilmub kärbetega tõlge (tõlkijaks Naelapea naine Alice) prantsuse kirjanik Joseph Delteili sürrealistlikust ulmeromaanist Les Cinq sens („Wiis meelt“). Vahet pole, kust otsast vaadata – tegemist on hullumeelse ettevõtmisega, alustades sellest, et 1924. aastal esmakordselt ilmunud raamat räägib järgmise aasta sündmustest ning on eesti keelde tõlgitud kümme aastat peale oletatavat tulevikku, ja lõpetades sellega, et teose sisu on täiesti ajuvaba (ehtne sürrealism). Stiilinäiteks üks lause romaanist: „Istudes põhjamaisel hobusel, jalaraudadeta ja kompassita, operetikostüümina mõjuvas sikunahkses jopis ja eredavärvilises kleidis, koorekarva püstoliga käes, juuksed kuulidest lühikeseks lõigatud, kugistades alla naeru kui pudeliveini, karjudes ja lauldes sarlakpunaste mändide vahel, oled sa ilus Eléonore, Eléonore üleni kullast, oled ilus alates oma meretigukarbi taoliste kõrvadega kuni Maa-jalgadeni, alates oma Nabale sarnanevast ninast, vabast rinnast kuni su jänesenahkseis kinges peituvate paljaste jalgadeni.“ Ahjaa, ulmeline element „Wiies meeles“ on üliohtliku viiruse vallapääsemine maailmas – jällegi täiesti ebareaalne ja seetõttu väheusutav. Ma ei soovita mitte kellelgi seda lugeda. Minu jutu mõte on see, et kui teilt järgmine kord bussipeatuses või ehk poeriiulite vahel küsitakse, kas eesti keeles on sürrealistlikku ulmet ilmunud, saate te uhkusega vastata: „Jah, aga õnneks on see unustusse vajunud.“
Ja kogu selle pika tekstilaama moraaliks on lihtne tõdemus, et Yri Naelapea on väga tõenäoliselt eesti ulmekultuuri mõjutanud rohkem kui välja paistab. Kuigi kindlasti oleks see mõju suurem ja kestvam olnud, kui Nõukogude võim poleks mehe elusaatust nii kalgilt teistele rööbastele suunanud.
Yri (Georg) Naelapea proosa pealiskaudne lühibibliograafia
Metsade laps. Romaan Aafrika ja Lõuna-Ameerika põlistest metsadest; Põhjanael; 1924 (ps. Alfred Georg Saroughe, võimalik, et Naelapea kirjutas selle kellegagi kahasse, aga kui, siis pole teada, kellega, ilmunud osaliselt ühtlasi ajalehes Eesti)
Metsade laps; Eesti (Rahvuslik Vabameelse Partei häälekandja); 1924, nr. 11 (14. märts) – nr. 40 (10. oktoober) (ps. Alfred George Saroughe, jääb pooleli, võimalik, et Naelapea kirjutas selle kellegagi kahasse, aga kui, siis pole teada, kellega, tervikuna ilmunud eraldi raamatuna)
Halastajaõde; Agu; 1924, nr. 39
Orm Kaarli; Sädemed; 1925, nr. 1 (ps. Olaf Rood, ilmumata jäänud kogust „Orm Kaarli“)
Uulu. Metsa muinasjutt allikal; Vikerkaar; 1925, nr. 17 (ps. Kaljo Randa, katkend teosest „Uulu“)
Rae Aadu; Päevaleht; 1925, nr. 196 (24. juuli) (ps. Olaf Rood, hilisema romaani „Raeweski Rein“ algus?)
Adamson Eestis. Aadu ja Adamson; Päevaleht; 1925, nr. 231 (28. august) (ps. Olaf Rood)
Pühajärwe male; Postimees; 1925, nr. 241 (7. september) (ps. Olaf Rood)
Bertil Holmqvist; Postimees; 1926 (ps. Olaf Rood, eelnevalt ilmunud ajalehes Postimees järjejutuna)
Uulu; Sõnavara; 1926 (ps. Olaf Rood, kaanel märgitud ja tõenäoliselt õige ilmumisaasta on 1927, samuti ilmunud ajalehtedes Postimees ja Viljandi Postimees järjejutuna)
Bertil Holmqvist; Postimees; 1926, nr. 21 (22. jaanuar) – nr. 87 (29. märts) (ps. Olaf Rood, ilmunud ka samanimelise raamatuna)
„Parun Drieseni“ pardal; Sädemed; 1926, nr. 15 – nr. 18 (ps. Olaf Rood)
Uulu; Postimees; 1926, nr. 142 (31. mai) – nr. 262 (27. september) (ps. Olaf Rood, paralleelselt ilmus ka ajalehe Postimees eriväljaandes Viljandi Postimees ning hiljem samanimelise raamatuna)
Uulu; Viljandi Postimees; 1926, nr. 10 – nr. 44 (ps. Olaf Rood, paralleelselt ilmus ka ajalehes Postimees ning hiljem samanimelise raamatuna)
Tema elu; Sädemed; 1926, nr. 34 – nr. 44 (ps. Olaf Rood)
Kaarli ja tundmatu; Sõnavara; 1927 (ps. Olaf Rood)
Sealpool jõge. Olaf Roodi jutustus Vabadussõjast; Sädemed; 1927, nr. 19 – nr. 21 (ps. Olaf Rood)
Ootel; Sädemed; 1927, nr. 26 (ps. Olaf Rood)
Sangaste lossi keldris; Postimees; 1927, nr. 352 (29. detsember) (ps. Olaf Rood, katkend raamatust „Kaarli ja tundmatu“)
Raeweski Rein; Sõnavara; 1928 (ps. Olaf Rood, samuti ilmunud ajalehes Võru Teataja pealkirja „Raeweski-Laulasmaa teel“ all)
Vahased vabarnad; Postimees; 1928 (ps. Olaf Rood, sisus jutud „Sõda“, „Palunõid“, „Vahased vabarnad“, „Punane loom“, „Kahro traktor“, „Pärastlõuna post“, „Alt-maa-käija“, „Autobuse prototüübid“, „Haljas ristipoeg“, „Oraanž marjavein“, „Välisvaluuta“, „Haige hammas“, „Protozoa“, „Pennali soolasammas“ ja „Tõeline õnn“, millest nii mõnedki on ka perioodikas ilmunud)
Raeweski Laulasmaa teel. Katke samanimelisest romaanist; Võru Teataja; 1928, nr. 39 (5. aprill) (ps. Olaf Rood)
Neljas, kes võitis; Sädemed; 1928, nr. 15 (ps. Olaf Rood, võimalik, et on tegemist kogus „Vahased vabarnad“ ilmunud loo „Välisvaluuta“ versiooni või katkega)
Palunõid; Postimees; 1928, nr. 102 (16. aprill) (ps. Olaf Rood, samuti ilmunud kogus „Vahased vabarnad“)
Wahased wabarnad; Postimees; 1928, nr. 104 (18. aprill) (ps. Olaf Rood, lühendatud versioon loost „Vahased vabarnad“, ilmunud samanimelises kogus)
Raeweski-Laulasmaa teel. Olaf Roodi jutustus; Postimees; 1928, nr. 105 (19. aprill) – nr. 179 (5. juuli) (ps. Olaf Rood, hiljem ilmunud raamatuna pealkirja „Raeweski Rein“ all)
Mõtsatu Kahro käib kohut; Postimees; 1928, nr. 112 (26. aprill) (ps. Olaf Rood, samuti ilmunud kogus „Vahased vabarnad“)
Mammale kaks apelsini; Eesti Naine; 1928, nr. 6 (ps. Olaf Rood, osa kogus „Vahased vabarnad“ ilmunud jutust „Protozoa“)
Vannutatud pere-emand; Eesti Naine; 1928, nr. 7 (ps. Olaf Rood)
Haljas ristipoeg; Sädemed; 1928, nr. 32 (ps. Olaf Rood, samuti ilmunud kogus „Vahased vabarnad“)
Kahro aiakontserdil; Sädemed; 1928, nr. 34 (ps. Olaf Rood, samuti ilmunud kogus „Vahased vabarnad“)
Pennali soolasammas; Sädemed; 1928, nr. 36 (ps. Olaf Rood, samuti ilmunud kogus „Vahased vabarnad“)
Sõjakohus. Olaf Roodi jutustus wabadussõjast; Võru Teataja; 1929, nr. 3 (8. jaanuar) – nr. 4 (10. jaanuar) (ps. Olaf Rood, katkend ilmumata jäänud romaanist „Reamees Raud“)
Orgu! Olaf Roodi jutustus Wabadussõjast; Lõuna-Eesti; 1929, nr. 3 (8. jaanuar) – nr. 5 (12. jaanuar) (ps. Olaf Rood, katkend ilmumata jäänud romaanist „Reamees Raud“)
Kuninga-kiri Orulast; Sädemed; 1929, nr. 11 (ps. Aadam Arvas)
Eksituste päev; Sädemed; 1929, nr. 13 (ps. Olaf Rood)
Piiberkaela vihaseim vastane; Sädemed; 1929, nr. 13 (ps. Olaf Rood)
Tudeng Reinson ja Bernhardi päkk; Sädemed; 1929, nr. 14 (ps. O. R.)
Kultuur ja ärsats. Matk läbi kolme riigi; Sädemed; 1929, nr. 17 (ps. O. R.)
Balti eraõigus; Sädemed; 1929, nr. 36 (ps. O. R.)
Lumised luuad; Eesti Naine; 1929, nr. 10 – nr. 12 (ps. Olaf Rood, redigeeritud versioonid jutust on ilmunud ka brošüüriks kokkuköidetaval kujul ajakirja Olioni lisa Lahtiste Lehtede kaasandena ning raamatus „Põnevusnovelle“)
Õnnetu nina; Sädemed; 1929, nr. 41 (ps. Olaf Rood)
Kaarnasaare robinsonid. Jutustis noorsoole; O. Luik; 1930 (ps. Olaf Rood, katkend raamatust ilmunud teoses „Eesti lastekirjanduse antoloogia. V köide, Kus sa käisid, sokukene?“, 1999)
Punane-must. Proloog näidendist „Turvas ja raba“; Lahtised Lehed; 1930, nr. 1/2 (ps. Olaf Rood)
Kiri ministrile; Sädemed; 1930, nr. 2 (ps. Olaf Rood)
Pajusi laat; Maamees; 1930, nr. 6 (7. veebruar) (ps. Olaf Rood)
Tenteri-naisterahwas kastab saia; Maamees; 1930, nr. 7 (14. veebruar) (ps. Olaf Rood, jutt on ilmunud ka brošüüriks kokkuköidetavas ajakirja Olioni lisa Lahtiste Lehtede kaasandes „Küla-mehi“ pealkirja „Tenteri naisterahvas teeb saia“ all)
Kaks külameest; Maamees; 1930, nr. 16 (18. aprill) (ps. Olaf Rood, koosneb kahest lühipalast – „Käüss Kusta“ ja „Aluel Andres“ – mis ilmusid ka brošüüriks kokkuköidetavas ajakirja Olioni lisa Lahtiste Lehtede kaasandes „Küla-mehi“)
Roo-Rebase wõrgud; Maamees; 1930, nr. 18 (2. mai) (ps. Olaf Rood, jutt on ilmunud ka brošüüriks kokkuköidetavas ajakirja Olioni lisa Lahtiste Lehtede kaasandes „Küla-mehi“ pealkirja „Roo-Rebase võrgud“ all)
Noorem wend; Maamees; 1930, nr. 30 (25. juuli) (ps. Olaf Rood, jutt on ilmunud ka brošüüriks kokkuköidetavas ajakirja Olioni lisa Lahtiste Lehtede kaasandes „Küla-mehi“)
Elustseene; Maamees; 1930, nr. 36 (5. september) (ps. Olaf Rood, osa sellest on ilmunud uuesti brošüüriks kokkuköidetavas ajakirja Olioni lisa Lahtiste Lehtede kaasandes „Küla-mehi“ pealkirja „Hirve-taat“ all)
Küla-mehi; Olion; 1932 (ps. Olaf Rood, Lahtiste Lehtede brošüüriks kokkuköidetav kaasaanne, sisus järgmised jutud: „Käuss-Kusta“, „Aaluel-Andres“, „Hirve-taat“, „Noorem vend“, „Peremees ja kivilõhkujad“, „Tenteri-naisterahvas teeb saia“, „Päkapööra Assamalla Marguse uusim protsess“, „Äärman-Augustit kimbutatakse“, „Roo-Rebase võrgud“ ning „Kimp-Andres ja poeg“, millest mitmed on ilmunud ka ajalehe Vaba Maa lisas Maamees)
Lumised luuad; Olion; 1932 (ps. Olaf Rood, Lahtiste Lehtede brošüüriks kokkuköidetav kaasaanne, teised versioonid loost ilmunud Eesti Naises ja raamatus „Põnevusnovelle“)
Põnevusnovelle. Lumised luuad. Esimene klient; Olion; 1936 (ps. Olaf Rood, raamat-ajakiri Huvitav Raamat nr. 3, sisaldab lugusid „Lumised luuad“, „Esimene klient“ ja „Umbse juhtum“, millest esimene ja viimane on samade pealkirjade all ka mujal ilmunud)
Umbse juhtum; Tallinna Post; 1936, nr. 14 (3. aprill) (ps. Olaf Rood, samuti ilmunud kogumikus „Põnevusnovelle“)
Don Joaquin Madridist reisib; Tallinna Post; 1936, nr. 47 (20. november) (ps. Olaf Rood)
Kuldnööp. Põnevusromaan; Uus Eesti; 1937 (kuulub sarja „Uus Eesti rahvaraamatud”, samuti ilmunud ajalehes Uus Eesti järjejutuna)
Lihtne loomake. Naljamäng ühes vaatuses; Autorikaitse Ühing; 1937
Jube juhtum surnuaial; Nädal Pildis; 1937, nr. 2 (ps. Olaf Rood)
Andres ja Jaan; Eesti Noorus; 1937, nr. 2 (ps. Olaf Rood)
Kuldnööp. Põnevusromaan; Uus Eesti; 1937, nr. 174 (1. juuli) – nr. 225 (21. august) (samuti ilmunud raamatuna)
Laksi Tõnis; Päevaleht; 1938, nr. 188 (15. juuli) – nr. 201 (28. juuli)
Laksi Tõnise jünger; Päevaleht; 1938, nr. 202 (29. juuli) – nr. 208 (4. august)
Kadunud kolt. Yri Naelapea sõja-humoresk; Politseileht; 1938, nr. 11/12
Uni ja tõelisus. Yri Naelapea jõuluhumoresk; Politseileht; 1938, nr. 24
Jälg; Väljavaade; 1939, nr. 1 – nr. 2 (romaan jääb pooleli)
Maru (?); Olion (Austraalia variant); 1957, nr. 1 (4 pilti käsikirja jäänud näidendist „Maru“)
Lindanäse all; Olion (Austraalia variant); 1957, nr. 3 (näidend)
Lisalugemist
Indrek Mustimets „Georg Naelapea – ajakirjanik ja aja kirjanik“ [kogumikus „Peatükke Eesti ajakirjanduse ajaloost 1900–1940“ (2000), sellel põhineb suuresti minu kirjatükk, aga asi ise põhineb nähtavasti autori 1996. aasta bakalaureusetööl „Georg Naelapea (1896–1969)“]
„Georg Yri Naelapea. Kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja“ (https://sites.google.com/site/arulakyla/inimeste-lood/yri-naelapea)
„Yri Naelapea 100. sünnipäeva mälestamine“ (Vaba Eesti Sõna, 1997, 13. veebruar)
