Ulmekogukond sai möödunud aastal tähistada 25 aasta möödumist Eesti Ulmeühingu asutamisest. Pean tunnistama, et ma ise olen ühingu tegemistega seotud ehk liige olnud vähem kui kümmekond aastat ja tõsisem ulmekirjanduse huvigi jääb pigem 15-20 aasta sisse. Jah, nooruspõlves sai kogu maakeeles pakutud ulmeriismed läbi töötatud, aga võtsin neid ette kui põnevaid lugusid teiste seiklus- ja krimijuttude seas, mitte teadlikust ulmehuvist. Seetõttu olin keskmiselt elevil, kui mulle pakuti koostajate poolt lugeda mahukat (520 lk) artiklikogumikku „Fändomi sünd”, sest soovisin teada, kuidas on teised ulmefännid sirgunud ja millised olid tingimused siis ja on praegu.


Kogumiku alapealkiri „Artikleid ulmekirjandusest” paneb põhimõtteliselt raamid lugeja jaoks paika. Mõistan koostajate soovi panna ühtekokku artikleid võimalikult laia spektriga nii teemade kui autorite osas. Tegemist on valikuga peaasjalikult Eesti ajakirjanduses (kaasa arvatud veebiajakirjades) ilmunud artiklitest 17 erineva autori poolt. Üldises plaanis on artiklid jaotatud kaheks: esimene ja mahukam osa räägib ulmekirjandusest ja terminitest laiemas plaanis, teine on rohkem isiklikum ja keskendub pigem Eesti ulmefännide tegemistele. Põhimõtteliselt on raamatu abil kaardistatud viimase paari aastakümne jooksul kirjutatud olulisemad artiklid.


Minu jaoks oli äärmiselt huvitav lugeda kunagist „kirjasõda” Jaak Urmeti ja Mario Kivistiku vahel. Peamiselt ulmefännidega kirjanduse teemadel mõtteid vahetades kipume tihti unustama, kuidas me väljaspoolt paistame – kinnine huvirühm, kes ise loeb, kirjutab, arvustab ja annab endile auhindu välja. Ma ei kiida heaks lahmimist žanrikirjanduse teemal ja ulmikutele ära panemist, kuid mõne pisitera võib leida igas kriitikas. Eks mitmed artiklid, avalikud üritused ja artiklikogumikud nagu „Fändomi sünd” või näiteks Raul Sulbi „Terra Fantastica kartograafid” (447 lk) üritavad ulmet laiemale üldsusele mõistetavamaks või aktsepteeritavamaks teha. Tänuväärt ettevõtmised igatahes!


Eraldi tahaksin peatuda ulmeterminoloogiat ja -kirjandust analüüsivatel artiklitel, mis moodustavad pea poole kogumiku mahust. Kui kirjanikud või ulmesõpradest autorid nagu Sulbi, Sander, Kallas või Laurik kirjutasid tavalugejale arusaadavas keeles, siis Orgi teadustööl põhinevad artiklid (eriti varasemad) olid talumatult keerulise tekstiga. Kohati ülitihkelt anglitsisme ja värdväljendeid täis lauseid oli lausa piinav lugeda. Mõistan väga hästi, et teaduskeel on midagi muud kirjanduslikust eneseväljendusest, ja puutudes ise igapäevaselt kokku loodusteaduslike artiklitega, kohtan sarnast probleemi mujalgi. Sellest johtuvalt oleks oodanud, et näiteks kogumiku jaoks on kirjutatud populaarteaduslikuks lugemiseks erineva keele ja kergema keerukusastmega tekst, tehtud toimetamist või mingeid kärpeid.
Eelnevast kriitikast hoolimata oli huvitav kogeda, kuidas püütakse noovumeid ulmes lahti seletada (Org, Sander), kirjeldada näiteks ulme- ja „peavoolu” kirjanduse suhetest (Tomberg), ulme mudellugejast (Belials) või eraldi peatükkidena õuduskirjanduse sisust ja näidetest Eestis (Hargla, Org). Eriti paeluvad olid minu jaoks ulmefändomi sünni ja arenguga seotud artiklid kogumiku teises pooles. Kahjuks oli nende maht napp ja oleks oodanud ehk rohkem 90-ndate teisest poolest Eesti ulmekogukonna tegemisega seotud isikute mälestusi ja arvamusi nii tollest perioodist kui ka tänapäevast. Alternatiivina võinuks kirjutada koostajate poolt spetsiaalselt antud kogumiku tarbeks artikkel, milles nii-öelda intervjueeritakse erinevaid värvikaid tegelasi, kellest mitmed ei pruugi praegusel hetkel üldse olla ulmeringkonnas aktiivsed.


Leian, et Eesti Ulmeühingu poolt on välja antud mastaapne ja väärikas artiklikogumik, millest võiks meelepärast lugemist leida nii kirjandusteadlased kui ka tavalugejad. Ulmekogukond Eestis ei pea midagi häbenema ning tundub, et praegusel hetkel ollakse väga tegusad. Kopeeriksin eelöeldu iseloomustamiseks ja oma arvustuse lõpetuseks lõigu Jüri Kallase artiklist „Eesti ulmest – lühidalt ja põhjalikult”: „Kui nõukogude ajal oli Läti ja eriti Leedu ulmekirjandus teoste hulga ja ka taseme poolest meist üle, siis praeguseks oleme lõunanaabrid kaugele selja taha jätnud. Isegi Skandinaavia fännid vaatavad meid kadedalt – nii palju autoreid, ilmub nii palju ja nii profilt! See statistika leiba lauale ei too, aga uhke tunde tekitab küll.”


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0577)