Eks tegemist ole ühe trükisega, mis suutis kuulsust koguda ja kirgesid kütta juba enne ilmumist. Põhjus väga lihtne – hõigati raamat välja juba aastaid tagasi ning see, kui valuline ja vaevaline on selle ilmumine olnud, on omamoodi märgiline. Kas see venimine on ka raamatu nime põhjuseks ja esialgu oli sellel mõni teine nimi, on minusuguse kuldkalamäluga indiviidi jaoks siiski teadmata. Siiski ütleb Jüri Kallas ehk Ulmeguru kohe sissejuhatuses ära, et vaeva oli rohkem kui valu ning lõpuks on ka asja saanud. Üldjoontes mulle kogumik meeldis, aga kuna autorid, teemad ja ajastud olid julgelt läbisegi, siis midagi kokkuvõtvat on raske öelda. Seega, otse juttude juurde. Arvustused on kirjutatud väikese seedimisajaga pärast lugemist ning meeldejäänud emotsioonide, mitte niivõrd peentäpsuse pealt.
Maniakkide Tänav: „Läbi valu ja vaeva”
Klassikaline ManT – on miski ebasurnu, koolja, kääpajalg, seekord siis tarehaldjad, kes pärast surma talul silma peal hoiavad. Lühikese looga saab kõik ära öeldud, paar käänakut ja vimkat sisse, ning norida nagu polegi millegagi. Avaloona täiesti hea.
Kir Bulõtšov: „Päästke Galja”
Kui muidu olen ma illiteraatne tümikas, siis vähemalt „Stalkeri“ film on nähtud ja selle aluseks olnud „Väljasõit rohelisse” on loetud ja mõlemad väga meeldisid, tõsi küll, erinevatel põhjustel. See siin on, nagu Ulmeguru ütleb, ühtepidi paroodia, teiselt poolt satiir. Selles on kõik hea ulmejutu elemendid olemas, nii et seda oleks ka iseseisvalt põnev lugeda, kuid mõnuga on sisse pikitud satiiri ja pilkamist. Kohtuvad nõukogude ajastu vaim ning juba midagi modernse optimeerimise sarnast. Tsoonis on palju tuttavaid veidraid objekte ning veelgi rohkem uusi ja veel veidramaid. Kirsiks tordil on muidugi nende seletamatute anomaaliate lahtiseletamine eriti kuiva bürokraatiaga. Et kui homme maanduks Vabaduse väljakule tulnukate laev, ilmuks varsti kohale mõni MuPonaut, kes väänaks kulmu kergitamata parkimistrahvi.
Krafinna: „Kuidas lõhnab kohv”
Kogumiku esimene jutt,
millega minul tekkis raskusi. Esimese asjana aga: sõnaseadmise koha pealt on
tegu raamatu parima teosega. Lugesin ja kohe nautisin sõnakunsti. Siiski aga
jäi minu jaoks natuke segaseks, mis täpselt toimus. Mitte karjuvalt, vaid pigem
unelevalt. Ega kõik ei peagi olema puust ja punaselt selgeks tehtud. Kuna jutus
on pagulasi mainitud, dateeriks selle 2015-2016 kirjutiseks.
Robert Reed: „Suvekuru draakonid”
Vahelduseks üks vestern
alternatiivmaailmas. Suure osa jutust saaks olmestada, kui asendada
draakoniluud kullakamakatega, et leiab mees maa seest hunniku, siis tahab teine
mees seda endale ja läheb madinaks. Isegi kui autor otsustas mõne suvalise
vesterni alusraamiks võtta, siis ei kuma see tegelikult läbi. Rõhk on pigem
tegelastel ja ulmelistel draakonitel, kelle kohta saame aina rohkem põnevat
infot. Kui loo alguses võis arvata, et tegu oli lihtsalt saurusekontidega, siis
loo arenedes tuleb ajajoon aina lähemale ning muutub aina huvitavamaks, sest
draakonite uurimisest on saanud põhjalik teadusharu, milles liiguvad suured
rahad. Rohkem ei tahaks isegi ette rutata ning jätta lugejale avastamisrõõmu.
Miikael Jekimov: „Viimane vahitorn”
Julgen riskida ning
pakun, et see jutt on üsna vana. Esimese asjana tahaksin kiita postapo maailma
ning selles elamisega kaasnevate hädade võikalt detailset kirjeldust. See ei
lähe räigeks, vaid poeb sisse ning paneb lugeja liikmed peategelasega kaasa
valutama. Võrreldes eelnevate lugudega on see üsna tugevalt kontsentreeritud,
on ainult kaks tegelast, kes enamuse jutust ühes toas teineteisega räägivad.
Siiski mahub kogu põnevus sinna ühte tuppa ära, on piisavalt valu ja vaeva,
lootusi ja pettumusi. Miks mulle tundub, et Jekimov kirjutaks selle jutu praegu
teisiti, ei oska ma öelda.
Szymun Wroczek „Hüpoteek”
Kui keegi kardab sellist
asja nagu „slaavi ulme”, siis lugege talle seda ette. Laest rippuva hädise
hõõgpirni kumas, vakstuga kaetud köögilaua tagant ja kähedal häälel, natuke
liiga ebamugavalt lähedalt. Minu jaoks mõjub see jutt sarnaselt, nagu
kirjeldaks keegi eesti kirjandusklassikat sõnadega „häda, viletsus, aganane
leib ja kraavi kaevamine”. See on sõge, see on ebareaalne (siin on õrn vahe
ulmelisega), see on sünge ja tume nagu läbi öise vihma sõitev vana
diiselveoauto. On vampiiridesarnased maaklerid, kes võtavad võla katteks paar
kilo su pehmet liha...
Mart Raudsaar: „BR-2m”
Subjektiivse arvamusena: kogumiku parim jutt. Põlistartlasena olen Raadil küll käinud, tean, kui sopiline ja segane saab olla üks sirge betoontriip linna ääres. Konkreetse „kõik rahaks, mis Vene vägedest maha jäi”-turumajanduse jaoks olen küll liiga noor, kuid vanakraamilaatadel käinud ja müügijuttu kuulnud olen minagi.
Jutuvestmisoskuse kohta
saaks öelda ainult „suurepärane”. Kohe esimestest ridadest hakatakse
klassikaliste nippidega tähelepanu kruvima, siis lastakse veidi rahuneda,
hoitakse pinget üleval väiksemate olmeliste seiklustega, ning raamatut on raske
käest panna. Kui kritiseerida, siis oli autor sassi ajanud mängud „DOOM” ja „Wolfenstein
3D”, aga pole sellest hullu.
Stanley G. Weinbaum: „Muutuvad mered”
Eessõnas on kohe öeldud,
et geograafiline ulme on haruldane, ning eks ta seda olegi. Weinbaum on üldse
üks huvitav autor – raske oleks pakkuda, et tema tekstid on kirjutatud enne
1935. aastat. Julgelt võiks arvata, et tegu on tänapäeva kirjanikuga, kellele
meeldib tegevust 30ndatesse aastatesse tõsta. Antud teoses saaks tõmmata
paralleele ükskõik millise võimaliku kliimakatastroofiga: me võime ju kõik
elada naiivses usus, et me oleme oma loo peategelased ning halvad asjad
juhtuvad ainult teistega. Lausa hõrk on lugeda, kui kiiresti heidetakse nii
sõprus- ja vaenusuhted kui kõiksugused moraalid üle parda, kui terved
maailmajaod seisavad hävinguga silmitsi.
Joel Jans: „Parun ja Virma”
Kui Jekimovi puhul tegin
julge oletuse, siis antud juhul sai autorilt üle küsitud, ning tegu on tõesti
vana jutuga. Selline klassikaline noor Metsavana – sirgjooneline madistamine
ühest stseenist teise, kohustuslik viga, kohustuslik keerdkäik ja natuke
rõvedust. Ega see siis otseselt halb ei ole, aga kes on Metsavana varasemaid
jutte lugenud, siit midagi uut ja sütitavat ei leia.
Ondrej Neff: „Valge jalutuskepp”
Kogumiku teine selline „ehtslaavipärase
ulme“ jutt. Võrreldes Wroczekiga siiski palju selgem ja arusaadavam ka lääne
meediast läbiimbunud ning kirjutisest loogilist käsitlust otsivale lugejale.
Paratamatult tuli meelde Cixin Liu „Pime mets”, mille sõnumiks on: „Kui sa ei
taha, et kurjad tulnukad sind igaks juhuks ei hävitaks, hoia madalat profiili.”
Pärast tolle triloogia lugemist on mul endalgi selline ulmemure, et mis
juhtuks, kui vaenulik tsivilisatsioon leiaks mõne Pioneeri või Voyageri, ning
otsustaks, et meid tuleks siit universuminurgast eemaldada nagu umbrohtu? Mis
täpsemalt siin jutus toimub, jätaks mainimata, kuna tekst rõhub paljuski
keerdkäikudele ja üllatusmomentidele. Aga et arvamus ei jääks avaldamata, siis
üks kogumiku parematest juttudest.
Helju Rebane: „Ootamatu edu”
Liiga lühike. Olin suutnud selle juba täies ulatuses unustada ning arvustuse jaoks uuesti läbi sirvides ei tahtnud hammasrattad kuidagi haakuda. Käib arutelu selle ümber, kas robot peaks olema inimesest rumalam või peaks inimest õigele teele juhtima. Kokkuvõttev mulje on minu jaoks „naiivne lööktöö”.
Bruce Bethke: „Küberpunk”
Esimese hooga tahaks ju
teksti kritiseerida, et tehnika ei tööta sedasi, häkkimine ka mitte, kuid kui
võtta korraks lahti, millised olid arvutid 1983. aastal ning mida nendega teha
sai, siis tuleks, vastupidi, kiita võimet tulevikku ette näha. Isegi kui see
jutt valada üle retro-futu neoontuledega ja panna taustaks mängima synthwave’i, ei ole võimalik enam rohkem
80ndate küberpunkiks minna. Häkkeritel on ainult päikeseprillid puudu, mida
igas stseenis viis korda eest võtta ja ninale lükata.
(:)Kivisildnik „Õilis
pedofiil sisepaguluses”
Psüühiliste häiretega
mees ajab sõgedat jampsi ja näeb seinal tonte. Siis kirjutas ta sellest jutu ja
saatis siin kogumikus avaldamiseks.
J.-J. Rosny-Vanem: „Xipheuzid”
Kui Weinbaumi puhul andis
imestada, et autor ei olegi meie kaasaegne, siis on pea võimatu uskuda, et
antud tekst ilmus esimest korda 1887. Jah, sellest leiab veidike puiseid
elemente, millest on aru saada, et autoril puudus laiem ulmelugemus, mille
pealt spikerdada, kuidas mõnda üldtuntud detaili edasi anda. Aga kuidas oleks
autor saanudki selliseid asju teada, mis meie jaoks nii standardseks on
muutunud? Konteksti mõttes: Karl Benz patenteeris „mootorkaariku” aasta enne
teksti ilmumist, seega pole kindel, kas jutu autor oli selleks hetkeks isegi
automobiilist teadlik. Lillenthali laugurini oli jäänud 4 aastat, Wrightide
lennukini 7 aastat.
Ja jutt ise ei ole isegi „läheb-mõõgaga-mees-ja-raiub peletisi”-stiilis proto. Ei, see viib meid kaugele-kaugele ajaloos tagasi, toimub maailmas, mida oleks ka tänapäeval raske lahti kirjutada, ning võtab mõõtmeid, milleni jõudmiseks paljud tänapäevased autorid kas ei küündi või ei vaevu pingutama. Sama võiks öelda ka mastaapide kohta – mängus on kogu inimkonna tulevik. Kui vahvad tolleaegsed hõimud ei oleks end kümnete tuhandete kaupa ohverdanud, ei oleks sündinud ühtegi inimeste tsivilisatsiooni. Põnev jutt ja kogumiku Grand Finale.
Koostajatele kriitikaks,
et kordagi ei tulnud välja, mida see „Vanem” seal tähendab, ning ma ise arvasin
kogu aeg, et juhuslikult on keegi samanimeline 60ndatel ulmet kirjutanud ning
see täiend on sinna pandud seetõttu.
Jüri Kallas: „Ulmest põgusalt ja linnulennul”
Tunnistan ausalt, lugesin
diagonaalis. Eks ulmeajaloo artikleid ole ennegi nähtud ning üldjuhul koosnevad
need kahest osast: üldtuntud suursaavutused ning subjektiivsed arvamused. Ehk
keskmine selline artikkel, ka siinne, algab „Frankensteiniga” ning jõuab välja
subjektiivse arvamuseni, kes ja mis on õige ulme ära rikkunud.
Kokkuvõtvalt: hea kogumik. Natuke jääb tunne, et juttusid on sisse pandud veidi juhuslikult ning ka mitte just ühe koosolekuga, vaid asi on ajas muteerunud ja kosunud. Kas just heeringas vahukoorega, aga kerge konflikt lugude stiili vahel nagu oleks. Siiski, loodan, et tuleb selles sarjas veel lugemismaterjali, mille otsa ma muidu tõenäoliselt kunagi ei satuks.
8/10