eikeegi-ja-ilma-nimeta

Viimastele kuudele kombekohaselt sattus mu lugemislauale jällegi just lühijuttude kogumik, seekord siis vene autori Svjatoslav Loginovi „Eikeegi ja ilma nimeta”, kus lisaks nimiloole veel üheksa erinevat vähem ja rohkem teadusulmet sisaldavat teksti läbi kirjaniku loomeelu. Lood on mõtlemapanevad ja ärgitavad lugejat rohkelt sisu analüüsima ning on kohati isegi liiga moraliseerivad – seega väga kerget meelelahutust antud raamatust otsida ei tasu. Kogumikus leidub ka lihtsamakoelisi tempokaid seiklusi, aga ka neid lugedes võib eneselegi ootamatult sattuda hoopis sügavamale sisekaemuse teele.


Esimesed paar vinjetti – „Rahalugu” ja „Kuidas hukkus Atlantis” – on pigem sellised väikesed suupisted ning edasiseks sissejuhatuseks täitsa omal kohal. Kolmas lugu „Habemeajaja” aga võtab tuurid juba täiesti korralikult ülesse ning viib lugeja kaema paarisaja aasta tagust arstiteadust koos kogu oma võikuse ja barbaarsusega. Ilmselgelt on antud juhul üks võtmetegelane saanud oma teadmisi rohkem arenenud ühiskonnast ning proovib siis endast parimat anda, et ravilolevate patsientide ellujäämisvõimalusi suurendada. Mõningaid paralleele tunneb lugeja ära siin nii kodumaise autori Indrek Hargla „Baiita needusega” kui ka Diana Gabaldoni „Võõramaalase” romantilise ajarännu-seeriaga. Autor on suutnud väga elavalt välja tuua ja lugejale edasi anda just peategelaste emotsioone, kui tema soovitusi kuulda ei võeta. Inimestel on ikka raske aktsepteerida, et kellelgi teisel on rohkem teadmisi ja et nende töövõtted annavad tunduvalt paremaid tulemusi.

Järgnev lugu „Mašake” suudab vene muinasjuttudest pärit tegevusliinid siduda igapäevaste olmeprobleemid, sest nagu paljudes riikides, nii ka Venemaal on mureks vananev rahvastik ning rahvapärimuse unustusehõlma vajumine. Autor ehitab neile kahele probleemile toetudes mitmeid põlvkondi läbiva fantaasiaküllase loo, näidates lugejale, et just kastist väljaspool tegutsemine toob tulemusi, ning samas lugedes nooremale põlvkonnale moraali karjääri eelistamisest peresuhetele.

Järelkasvust räägib ka järgmine novell „Loojang planeedil Maa”, kus lugeja viiakse kaugesse Maa minevikku ja etendatakse kurbmängu ammukadunud tsivilisatsioonist. Lisaks väga detailsele olustiku- ja ühiskonnakorralduse kirjeldusele näitab autor, et kohati negatiivina näivas maailmas on siiski väga sarnased probleemid meie tänapäevaga, kus tulevaste põlvede ja tehnoloogiliste edusammude nimel saetakse oksa, millel me ise istume. Jutustusse põimitud teemade hulgast võiks märksõnadena välja tuua nii teadusinvesteeringuid, viljatust, keskkonnasaastet kui ka kliimaprobleeme. Sarnast teemakäsitlust kõigusoojaste iidsest tsivilisatsioonist võib leida ka Harry Harrisoni Edeni sarjast.

Tempokamat seiklust pakub kogumikus kahe erineva ühiskonna põrkumisest rääkiv lühilugu „Tavalise päeva ime”, kus korraga pakutakse lugejale kompotti alternatiivajaloost ja ajarännust. Loo suurimaks tugevuseks on kindlasti jälle väga elavad karakterid, kes kõik omal eripärasel moel jutule kaasa elama panevad. Teisalt on tegelasi aga kohati isegi liiga palju ja tegevusliinid hajuvad loo keskel ülemäära. Mulle kui seiklusromaanidel üleskasvanud ulmelugejale jättis antud lugu väga hea mulje ning veidi detaile lisades oleks siin olnud materjali terveks romaaniks.

Ka järgnev lugu, „Põllumees”, on täis seiklusi ning viib lugeja võõrale planeedile, kus lokkab nii bürokraatia kui ka võõras vereimejatest ülekoormatud elukeskkond. Minus tekitas peategelane palju vastakaid tundeid, käitudes ühelt poolt kohati ebaeetiliselt, teisalt aga olles väga sümpaatne – tõeline kelm. Jutustuse sisu ja pikkus ühtisid antud juhul ideaalselt ning ka lõpupuänt oli antud kogumikule ja kirjanikule kohaselt väga tugeva tagamõttega: igaühel on oma piiratud vaatenurk, millest lähtuvalt käitutakse, ning väga harva suudetakse ennast teiste olukorda panna või siis süsteemist lahti rebida, et näha „suuremat” pilti.
Moraalijutlust jätkas ka lühilugu „Sponsor”, kus peamisteks teemadeks olid bürokraatia ja inimesi mitteteenivad valitsemissüsteemid. Lugu oli ühelt poolt väga tehniline ja suurepärane teadusulme, aga lisaks suutis autor sinna lisada nii värvikaid tegelasi kui ka tagamõtte, et nii mõnigi ennatlik otsus võib tulevikus omandada väga suure mõju. Kõige tipuks keeras autor vinti veelgi juurde ja jutustuse lõpp tõi väga häid süžeepöördeid.
„Majake külas” pakub veidi lihtsama, aga täiesti võimaliku tulevikuvisiooni pensionäri igapäevaelust. On üldteada, et igale jõule mõjub vastasjõud, nii on ka ühiskonda ja üldist arengut edasiviivatele muutustele vastuseis tavaliselt küllaltki suur. Mida vanemaks inimesed saavad, seda raskem on kohaneda uuenduste ja elukorralduse muutustega: kes ikka tahab mugavustsoonist väljuda ning muutuste hulk ja kiirus kasvab iga aastaga, samas kui inimaju võime uusi seoseid luua ja kohaneda on pöördvõrdeline vanusega.

Kogumiku viimaseks palaks on jäetud nimilugu „Eikeegi ja ilma nimeta”, mis lisaks väga düstoopilisele ühiskonnakorraldusele pakub lugejale ühe väljatõugatud lapse loo. Kogu maailma ülesehitus oli kurb ja rõhuv ning olenemata tehnoloogilistest edusammudest meenutas Nõukogude Liidu aegset elukorraldust, kus tihti jagati ressursside piiratusest tulenevalt suuremad korterid erinevate perede vahel ära, antud loos aga mindi veel sammuke edasi ning jagati ära hingekodu, inimkeha. Kuna peategelaseks oli ikkagi alaealine, siis kohati oli lugu väga rõlge, aga samas oli see autori poolt ka väga taotluslik, et jällegi tänapäeva ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtida. Suurt rõhku oli jällegi pandud elukorralduse kirjeldusele ja detailide esitlemine oli tõeliselt meisterlik. Kuigi lühiromaani tempo oli pigem aeglane, siis loo tegevuses see õnneks ei väljendunud, küll aga oli jutu fookus kohati veidi laialivalguv.

eikeegi-ja-ilma-nimeta

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0772)