Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Juulinumbris heidame pilgu veebikoomiksile Darths & Droids.

Darths & Droids on rollimänguline Tähesõdade remiks-paroodia, kus pildimaterjali moodustavad filmikaadrite väljalõiked, koomiksi tegelasteks aga on üks mängijate seltskond ja lugu kulgeb nende läbimängitud kampaaniatena. Lugusid paneb kokku kolleegidest sõpruskond koondnimega Comic Irregulars (tegijate täpset nimistut vaata nende korduvküsimuste lehelt). Koomiks hakkas ilmuma 2007 septembris ja tosina aastaga on see ise väikestviisi klassikaks muutunud ning edasise fänniloomingu võrseid väetanud. D&D ise sai aga inspiratsiooni veebikoomiksist DM of the Rings (“Sõrmuste Mängujuht”), ehk siis Sõrmuste Isanda rollimängulisest remiks-paroodiast. 


Aususe huvides olgu kohe öeldud, et mind ennast jätavad Tähesõjad teosena täiesti külmaks - niisiis ei loe ma koomiksit sugugi fännipilguga ja pööran tähelepanu võib-olla hoopis teistlaadi detailidele kui andunud Tähesõja-usklik.

“Mängukampaaniate” pealkirjad eestindasin vaba käega tõlgitud filmipealkirjade põhjal ja pigem lõbususe kui täpsuse printsiibil - seega ülima tõe tiitlile ei pretendeeri ja igaühele jääb vabadus koomiksit lugedes paremad nimed juurde mõelda.

Esimene seiklus,  “Nähtamuslik ohatis” (The Phantasmal Malevolence) algab lihtsalt - nagu ikka! Mängujuht alustab uut kampaaniat ja mängijad - esialgu vaid kaks - ignoreerivad hoolega ette valmistatud diplomaatilist lähteolukorda ja leiavad ettekäände võitlust alustada. (Võitluse käigus tuletatakse muuhulgas relvadele käigu pealt omadusi juurde.)


Pärast edukat tapmist ja tagaajamist leiavad mängijad Jim ja Ben, et nende tegelased Qui-Gon ja Obi-Wan peaksid kiiremas korras põgenema, ning teineteisest eraldatuna sajavad nad maha tundmatul, aga mugavalt maasarnasel planeedil.

Siin sekkuvad päriselu-küsimused tõsisemalt mängu kulgu. Selgub et üks mängijaist peab oma väikest õde passima, ning et plika pahandust ei teeks ja pärast kitule ei jookseks, lubatakse tal suurte inimestega koos mängida. Pisi-Sally tekitab kohe hästi nunnu tegelase, kellel on “suured lontis jänkukõrvad, keel nagu sipelgakarul ja roosa-valge poninägu”.

Enne kui seiklus saab edasi kulgeda, ütleb Sally ootamatult sõna sekka ka ülejäänud planeedi toimimise kohta. Mängujuht ei taha sellest esialgu kuuldagi, aga et laps ei nutaks, lepitakse tema väidetega ja nii juhtubki et planeedil Naboo on “valitud kuninganna, kes on neljateist-aastane ja väga tark”. Mänguõhtu jätkub suuremate sekeldusteta - kui välja arvata see, et kõik mängijate valikud ja otsused viivad välja just niisuguste olukordadeni nagu filmis näha võib.

Järgmisel sessioonil liitub teistega tehnonohik Pete, kelle valitud tegelaseks on “kõrgtehnoloogiline multifunktsionaalne mittehumanoidne hooldusrobot”. Inim-Pete’il on käepärast eritellimusel tehtud kahendsüsteem-täringud (titaanist, justnimelt robot-tegelaste mängimiseks mõeldud; plahvatavad ainult üks kord koomiksi jooksul) ja robot-Pete on osava min-maximise tulemusel üle igast orgaanilisest olendist (teisisõnu, kõnevõime ja kehapikkuse arvelt on tal esimese leveli kohta üüratu remondioskus). Mängujuhi nõudmisel avaldub puuduv kõnevõime selles, et tegelase nimel rääkides peab Pete kasutama robootilisi vilinaid ja vurinaid (varsti on tal selle jaoks vastav äpp).


Taas hälbivad tegelased igal võimalikul juhul mängujuhi planeeritud teekonnast ja võtavad kursi hoopis lähimasse linna, mis asub lähimal planeedil nimega… Tatooine! Seal leidub külluses relvi, kuulujutte ja XP-d - ehk kõike muud kui plaanitud peamissiooniga seotud asju. Linnapiirile jõudes hoiatab mängujuht, et tegu on (otse loomulikult!) “armetu kaabakate ja jätiste pesaga”.

Seltskond jookseb linnas kogemata ka väikese potisoenguga poisi otsa, kellega ei viitsita eriti juttu teha ja ka mängujuht lohutab, et tegu on täiesti suvalise kõrvaltegelasega.

Seltskond püüab kohalikega kaubelda ja kasulikku varustust hankida, üritades selle käigus maha ärida ka kuninganna garderoobi. Kui sellest kõigest siiski väheks jääb, satutakse uuesti “mõttetu kõrvaltegelase” onni.

Järgmisel mänguõhtul lisandub veel üks tegelane: Ben on kaasa kutsunud õpingusõbra Annie, kellega ta ühes näiteringis käib ja kes tahtis impro-oskuste arendamiseks “seda rollimänguvärki” lähemalt vaadata. Talle antakse mängida “suvalise kõrvaltegelase” ema, aga kuna mängusüžee jõuab lõpuks välja samadesse (või vähemalt visuaalselt sarnastesse) punktidesse, kuhu filmgi, siis peagi saab Annie tegelaseks - üllatus-üllatus - väike Anakin ise.

Lõpuks jätkab seltskond mängujuhi etteantud ülesande täitmist - salapärase kosmilise kera otsinguil minnakse tsiviliseeritud planeedile juttu ajama ning peagi saabub ka kauaoodatud madin, kus täringud tuliseks veeretatakse. Kuigi tegevus näeb välja (üsna) täpselt nagu filmis, elavad paljud intriigid ning sündmuste tagamaad-tõlgendused mängumaailmas hoopis oma elu ja suur osa olukorrakoomikat tuleneb sellest, kuidas mängijad-tegelased sündmustest aru saavad. Veel tähtsam on muidugi see, mis tegevuse kasuks mängijad otsustavad ja kuidas pööravad saatust täringusilmad.


Teine seiklus, “Kloonikeste vaikimine” (The Silence of the Clones) toimub mängijate reaalsuses kaks aastat hiljem ja kolmas, “Sithi kätttulemine” (Revelation of the Sith), sellest omakorda kaks aastat hiljem.

Osad sõbrad on vahepeal läbi mänginud pika võlu-kampaania, mille järelkajad praegusesse mängu sisse hiilivad (asjasse olla segatud piraadid ja ninjad, tegelased ei ole üksteise valikutega rahul ja ka mängujuht kipub teatud küsimuste peale hambaid kiristama - nagu ikka).

Enamik mängijaid jätkab samade tegelastega, kuid väikeõde-Sally hakkab roosade poni-dinosauruste faasist välja kasvama ja seetõttu ei kuku Jar-Jar enam sugugi nii nunnult välja.

Ka leiab Sally, et suurte mäng on üleüldse tobe - kuid vennaga olude sunnil kaasas jõlkudes tüdineb ta peagi arvutimängudest ja nihkub ühise laua taha tagasi. Seal käib tema käest läbi hulk episoodilisi kõrvaltegelasi (sööklaomanik, kellel on “neli kätt ja pirakas vats”, pisike raamatukogutädi, kes “kannab lehvivaid hõlste ja juuksekrunnis söögipulki”, üks jedi-kooli jõnglane, “kaelkirjak”-tulnukas, Padme ema, põgusalt jälle Jar-Jar); pikemalt juhib ta Mace Windut ja Yodat ning ja võtab aeg-ajalt üle C-3PO, keda ta hiljem põhitriloogias pikemalt kehastama jääb. Muidugi korraldab väike õde juhuslikel hetkedel ümber ka kõrvalisi tegelasi ja mängukeskkondi.


Olude sunnil vahetab tegelast ka Jim - esimese mängu lõpuosas, kui Qui-Gon surma sai, anti talle “ajutiselt” mängida kõrvaltegelane Padme, kelle “kasutu ja ülbe rikkurmonarhi” rolli ta nüüd igati üritab sisse elada, et ka “sellele rollimänguvärgile pihta saada”.

Teises ja kolmandas osas süvenevad esimese seikluse süžeeliinid veelgi - filmitegevusele tekivad hoopis teised tõlgendused, tegelastele hoopis värvikamad tagamaad (Darth Maul oli eradetektiiv, kes ajas peategelastega sama asja, aga ei jõudnud neile õigel ajal infot edasi anda, enne kui võitlus-innukas Jim talle kallale läks, Jango Fett on samuti detektiiv, kättemaksuõhinas  mahalöödud Maul'i endine partner, kes nüüd omakorda kättemaksu haub, jne.)

Kohati on vägagi selge, et kättemaksuhimulised kõrvaltegelased, kes peavad monolooge sellest, kuidas mängijate tegelased kõik head kavatsused tuksi keerasid, väljendavad mängujuhi frustratsiooni mahavisatud taustainfo pärast. Loo üldises tervikus aga pakuvad sellised tagasivaated ja “tegelikult oli asi nii” selgitused põnevat (ja seesmiselt vägagi sidusat) alternatiivi “päris” filmiloole.


Tegelased-mängijad osalevad nüüd üha enam mängumaailma ülesehitamises ja nende rollid nii mängu sees kui mängu ümber muutuvad aina mitmetahulisemaks. Näiteks usaldatakse tundmatu keskkonna kirjeldamise ülesanne nüüd juba sihilikult väikeõde-Sally kätesse, mängijad arutlevad kulisside taga oma tegelase arenguid mängujuhiga, kord kui mängujuhti on vaja asendada, lubatakse juhtohjad nohik Pete’i kätte - kes paneb kõigi teiste mängijate tegelased kohutavasse hädaohtu (mis omakorda laseb R2D2-l lõpuks ometi päästeinglina hiilata).

Mängijad ja mängujuht ka õpivad üksteiselt, seiklus muutub mitmekihilisemaks ja keerukamaks.  Isiksustejooned põimuvad mänguga, aga oma kinnisideedest õpitakse ka lahti laskma; mänguolukordi õpitakse lahendama enda jaoks ebatüüpilisel moel, üritades end teise mängija mõttemaailma paigutada. Omavahelised suhted mõjutavad mängureaalsust nii heas kui halvas - näiteks Anakin pöördub eriti jõuliselt tumedale poolele just siis, kui Annie ja Jim suhteküsimustega kimpus on, ja kõrvaltegelastega juhtub imelikke asju siis, kui Sally mõnest neist ära tüdineb.

Seesugusel õppimisel on siiski ka omad piirid, mis omakorda tekitab halenaljakaid päriselu-olukordi, ning veelgi halenaljakamaid elu-mängu läbipõimumisi - sellest protsessist on mõjutatud pea kogu kolmas seiklus. Mängijate-tegelaste omavaheline sasipundar saab kulminatsiooni, kui vastastikuste ülestunnistuste käigus selgub, kui väga Jim'i häirib see, et Annie tegelane on ilmselgelt kuri. Lõpuks nad lepivad, kui on välja selgitanud, Anakin on kõigest Lawful Evil, mitte Chaotic Evil, ning Jim-Padme jääb ka jedi-jõmpsikate mahanottimisega rahule, niipea kui on kuulnud, et iga mahalöödud juntsu eest sai 2500 ekspi.



Eeltriloogia lugude järel mängitakse kolme kampaaniana läbi ka põhitriloogia: “Uus noorus” (A New Generation), “Vastase lõualõks” (The Enemy Let Slip) ja “The Jedi Reloaded”. Mängijad arenevad ja muutuvad täiskasvanumaks, lõpetavad kooli, kolivad… Ka mänguspetsiifiline probleemistik muutub põhitriloogia lugudes täiskasvanulikumaks: millal viimati mängitud sai, kuidas tiheda töögraafiku kõrvalt mänguõhtu jaoks aega leida, kuidas leida tööd mille eest makstakse ka, kuidas oma loomingulisele tööle publikut leida…

Uue triloogiaga vahetab enamus mängijaid tegelasi - näiteks alatasa tegelasi ohtlike valikutega surma saatev Jim ilmub nüüd kõrtsi kui Han… tähendab, tegelane nimega Greedo, kes kasutab vahepeal valenime Han Solo ja näeb ka välja täpipealt nagu filmi-Solo (sinna juurde käib muidugi ohtralt nalju teemal, kes keda esimesena tulistas).

(Pool)võhiku rolli täidab nüüd uus mängija - Pete’i vennapoeg, kes esimesel mängusessioonil uurib, et kui lubati rollimängu, kus siis arvutid on. Poiss haarab siiski süsteemi lennult ja kui saabub aeg peresuhteid selgitada, saab hästi hakkama. Üks tähtis detail jääb siiski ära arvamata - nii tal kui teistel mängijatel. Ma jätan ka siinkohal kirjelduse hägusaks, aga seda, kes täpselt keda mängib, saab kampaaniate/filmide kaupa piiluda tegelaste ülevaatelehelt.

Pärast eel- ja põhitriloogia lugusid läheb koomiks edasi ja praeguseks on eraldi tagasivaate-seiklusena ilmunud ka “Rogue One”.

Tavapikkuses peatükkide/episoodide vahele mahub hulk lisamaterjali - lõdvema struktuuriga lisapalad, põhilugudest väljajäänud tekstivariandid, vihikulehele kirjutatud “mängujuhi kampaaniamärkmed”.

(sisukorra peatükkide kaupa leiab siit lehelt)



Darths & Droids lugemissoovitus kehtib mitmesugustele gruppidele ja erinevate nurkade alt.

Oma mätta otsast, tundub, et kõige suuremat rõõmu võiksid siit saada mängusõbrad. Lisaks ohtratele äratundmismomentidele lugude sees, leiab tihti koomiksi juurest metakommentaare rollimängijatele ning eriti mängujuhtidele. Need varieeruvad sarkastilistest märkustest (“mängujuht hoolitsegu selle eest, et tegelased oleksid vahetpidamata ohus - selleks ta ju siin ongi”) siiralt kasulike näpunäideteni (“Kui oled mängujuhina olukorras, kus on vaja tegevust improviseerida - ning olgem ausad, sinna jõuad sa iga kord kui mängijad mingigi otsuse langetavad - kasuta ära parimat käepärast resurssi: mängijaid endid. Ei loe, kas nad on rollis sees või kommenteerivad rolliväliselt telesarju. Kui nende jutt vähegi klapib, sobita see mingil moel käimasolevasse kampaaniasse.”).


Tähesõja-sõprade osas ei ole ma pädev sõna võtma - küllap kehtib väide “kilometraaž võib  kõikuda” ja ilmselt mõjub D&D siirastele fännidele ja mittefännidest mängusõpradele üpris erinevalt.

Kindlasti leidub siin avastamisrõõmu sellisele lugejale-vaatajale, kellele meeldib seoseid ja viiteid otsida. Darths & Droids on äärmiselt troobiteadlik - seda nii mängurikultuuri, Tähesõdade kui üleüldise pop-teabevara osas üleüldse. (Juba iga lehekülje pealkiri sisaldab vähemalt üht silmnähtavat viidet ja pealekauba ilmselt veel mitut hämaramat seost.) Kahjuks on ametlikud leheküljed nüüdseks vaid ingliskeelsed (ametlike tõlgete korraldamine käis loojatele üle jõu ja sellest loobuti pärast esimest peatükki).

Olen lugenud ka kriitikat, et iga järgneva looga langeb osa mänguhuumorit ära, sest seltskond “ei mängi piisavalt halvasti”. Nende lugejate jaoks, kelle nauding tuntud lugude mänguremiksidest põhineb vaid sellel, kui “valesti” kõike tehakse, see ilmselt nii ongi. Kuid ma ei alahindaks mängijate-maailma omatahtsi kulgevaid lugusid koos järjest selgepiirilisemaks kujuneva seesmise loogika ja arenevate tegelaskujudega - seda aluseks oleva filmimaterjali kvaliteedist sõltumata.



Metaseoseid ja läbipõimumist ülejäänud nohikukultuuriga illustreerib hästi autorite kommentaar 50ndal leheküljel:

Meie mänguseltskonna reaalsuses Tähesõdu muidugi ei eksisteeri - kogu koomiksi sisu sel eeldusel ju põhinebki. Küll aga on olemas paljud teised tuntud ja armastatud teosed (näiteks Mad Max), tõsi küll Tähesõdade mitteolemasolu tõttu pisut teistsugusena:

- Kosmosekerad on tõsine dokusari Buckminsteri fullereenidest.

- Mark Hamill’i teati vaid kui vähetuntud arvutimängude häältelugejat, kuni ta lõpuks Futuramas osatäitmisega kuulsaks sai.

- Harrison Ford on tuntud peamiselt Indiana Jones’i rollis.

- Nohikud Youtube’i-klippides vehivad vibude, mitte valgusmõõkadega.

- Kuna Tähesõdade edulaine ei sütitanud seitsme- ja kaheksakümnendate teadusulme-huvi, ei saanud filmide ja uue sarja näol uut hoogu ka Star Trek, mis ongi jäänud vaid vähetuntud friigisarjaks.

-  Moonraker” jäigi filmimata. Bondi-fännide elu on ilus.

- Läänemaailma laiatarbe-ulmekultuuri toidab peamiselt Lahingulaev Galaktika, ehkki juba algusest peale polnud see suurem asi. Hiljuti tehti telesarja uusversioon kõvema eelarve, tasemel visuaalefektide ja teravmeelse stsenaariumiga - ja see oli nõme.

- Kaheksa- ja üheksakümnendate suuremateks kassahittideks olid suurejoonelised peremuusikalid.

- Kollektiiv Comic Irregulars eksisteerib ka selles reaalsuses ja koostab rollimängulist remiksparoodiat, mis põhineb Harry Potteri lugudel.”

Tähelepanelik lugeja, kes liigub Potteri-lugude lingile, leiab end teise astme metareaalsusest, mille juurde käib sarnane kirjeldus ja järjekordne alternatiivkoomiksi link; sellele liikudes ootab ees juba järgmine sarnane lehekülg ja nõnda palju kordi järjest.

Neile, kel Darths & Droids juba loetud, soovitan ette võtta ka alguses mainitud koomiksi “DM of the Rings”; samas vaimus soovitan ka veebisarja “The Gamers: Dorkness Rising” ja selle järgesid-lisasid, eriti Shadowrun’i ainelist minisarja “Natural One”.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0840)