Tere, Taavet!

Loodan, et sul läheb hästi. Veelgi enam loodan, et minu kiri jõuab sinuni. Ma pean kellelegi kõigest sellest kirjutama, mida ma siin läbi olen elanud, see on lihtsalt liiga veider, et sellest mitte mingit märki maha jätta. Ma tean, et sa oled pikalt ajalugu, rahvuspärimusi ja üleloomulikku uurinud. Usun, et sa oled kõige õigem inimene, kellele see kiri kirjutada. Ma palun sind, et sa saadaksid selle kirja edasi – ma ei tea isegi, kellele. Pastorile? Selgeltnägijatele? Mõnele nõiale? Palun tee seda, sa ju tead, et ma ei tunne ühtegi sellist inimest.

See kõik algas sellest, et mul õnnestus teha vahetuskaupa ühe kunagise kursusekaaslasega, kes oli päranduseks saanud juba mõnda aega tühjalt seisnud maamaja. Tema ei tahtnud linnast välja kolida, mina aga ei suutnud enam oma kahetoalises korteris olla. Ma ei tahtnud enam kuulata, kuidas naabrimehed igal hommikul mu akna all oma Žigulisid või Saksast toodud ronte ropu vandumisega käima üritavad saada. Kuidas vanamutid kurdavad, et ka krooniga pole poest midagi saada. Kuidas lapsed päev otsa röökides mu ukse taga trepist üles-alla jooksevad. Sa ju tead, ma ei kannata kõike seda lärmi. Nii saimegi kokkuleppele, et ta korraldab mulle majakesse talveks küttepuud ja mina parandan korteris tilkuva boileri ära. Mõne nädalaga saime kõik paberid korda aetud ja nii saigi minust ühe üsnagi mittemidagi ütleva vana ja väikese talumaja omanik.

Esimene öö oli ikka veidi kõhe – võõras maja, võõras voodi, ainult tekk oli minu enda oma. Õuest kostusid harjumatud hääled. Vähkresin vist hommikuni, iga krõbina peale virgudes, kuni jäin vastu koitu raskesse unne. Nõidus algas aga täpselt nädal hiljem. Kuidas ma saaksin kuupäeva mitte unustada – 19. oktoober 1994. See oli esimene kord, kui ma teda nägin.

„Ta tuli mu juurde unenäos” – kas ei kõla see mitte romantiliselt? Ta oli just selline, nagu ma olin üht täiuslikku naist ette kujutanud – korraga kena, kuid mitte silmatorkav. Sale, kuid pehmete kurvidega. Avameelne, kuid müstiline. Nägin veidrat unenägu, kuidas kõik mu linnanaabrid olid ka maale kolinud, kuid olid selle jubeda paneelmaja kaasa võtnud, selle tükkideks lõhkunud, ning igaüks elas oma korteris keset põldu. Kõigil olid akende ees rasked kardinad ja mitte üks neist ei liikunud õues. Ta tuli mu juurde ja küsis, kas nii on siis parem, kui linnas elada. Vastasin, et oma enda betoonkastis on parem elada kui betoonsahtlite virnas. Ta naeratas oma mitmetähenduslikku naeratust, ning me hüppasime koos ühelt majakorterilt teisele. Viimase hüppe pealt ärkasin võpatusega üles.

Järgneva paari öö jooksul ei näinud ma teda uuesti, kui ma teda nägingi, siis ei tundnud ma teda ära, sest ma ei suutnud tema nägu meenutada – mu mälestused ta näost ei klappinud omavahel. Käisin neljapäeval linnast sõprade juurest asju ära toomas, tühist pudi-padi, mida olin nende juurde unustanud. Koju jõudmiseks pidin läbi sügisvihma kõndima, olin lõpuks koju jõudes läbimärg ja üdini külmunud. Tegin endale kuuma teed konjakiga, ning jäin, nagu mõni vana aja aristokraat, kamina ette magama. Sa ju tead, kui uskumatu see minu puhul on – mina, ja jään lihtsalt kuskile magama, ilma et ma mitu tundi kõigepealt lage põrnitseks ja vähkreks.

Ma nägin unes, kuidas mu maja ümber olid põllud. Ma kolisin siia ju sügisel, kui kõik põllud olid juba koristatud, ning alles olid jäänud ainult mustad porimülkad. Ma olen ju linnalaps, ega tea põldudest midagi, kuid isegi mina sain aru, et ükski inimene ei kasvataks midagi niimoodi. Põllud olid osalt triibulised, osalt ruudulised, ühel real või ühel ruudul kartulid, teisel kapsad, kolmandal jälle kartulid, neljandal vist mais. Ta tuli mu juurde ja küsis, kas sellega saaks kolhoosi aastanormi täidetud. Vastasin, et kolhoose pole enam, kuid normid on normid. Ta vaatas mulle murelikult otsa ja küsis, miks ma ära tahtsin minna. Vastasin täiesti siiralt, et käisin ainult korraks linnas, paari raamatut ja puhtaid sokke otsimas. Ta naeratas selle peale kergendusega ja võttis mu käe ümbert kinni. See oli esimene kord, kui me teineteist puudutasime. Ta tundus nii habras, kuid tugev. Jõuline, kuid õrn. Ta lõhnas uimastavalt. Kas sa  oled unes lõhna tundnud? Ma ei tea, kas ma varem olin, kuid siin ta oli, ma tundsin ta keha, ma tundsin ta peent, kuid joovastavat parfüümi. Saad sa aru, ma olen eluaeg poissmees olnud, paari üksiku neiuga paar nädalat semminud, aga ma pole kunagi tundnud, kuidas mu süda tahab mul mööda rindkere üles ronida, kuidas ma punastan kui printsess muinasjutus. Kuidas mu jalad muutuvad pehmeks ega kuula mu sõna, nii et ma kõndimise unustan. Ma tundsin kõike seda. Unenäos. Neiuga, kelle nägu ma ei suutnud meelde jätta.

Kõndisime nende veidrate põldude vahel ja lobisesime kõigest, mis unenäos võiks loogiline tunduda. Ärkasin oma tugitoolis, lisaks üldisele kangusele vaevas mind aga midagi uut – igatsus kellegi järele.

Need unenäod jätkusid nädalaid – me kohtusime iga öö, alati minu maja läheduses,  mis oli aga tegelikkusest hoopis erinev. Vaatasime pealt, kuidas mundris pingviinid sõdisid kährikutega. Meie kohal lendasid mootorimürinal täispuhutud flamingod. Vahel oli mu majal punane katus, mille nurgad olid ülespoole pööratud nagu hiinlastel majadel. Teinekord oli selle asemel rohmakas rehielamu. Vahel ainult telk keset kuldkollast viljapõldu.  See kõik oli iga kord uus ja põnev. Kuid veel põnevam oli see neiu, kelle nägu ega nime ma ei suutnud ärkveloldud hetkedel meenutada. Meie unenäod muutusid aina pikemaks ja detailsemaks, meie suhe aga aina intiimsemaks. Olime teineteisele armastust avaldanud tosinal erineval põllul, erinevates veidrates majades, aga alati ühes ja samas kohas, minu maja juures, ükskõik millisel kujul see end ka ei näidanud. Vahel ma tundsin, et ma ei tahagi ärgata.

Illustratsioon: Gerli Carol Koppel

Mu vaikse omaette elu ning ulmad katkestas aga üks ootamatu kiri. Nimelt oli mu pikka aega haige olnud vanatädi surnud, ning matused pidid toimuma juba päev pärast seda, kui ma kirja kätte sain. Otsisin tusaselt enda ainsa ülikonna välja, viksisin enda viisakamad kingad ära, ning pakkisin kõik vajalikud asjad juba portfelli valmis – hommikune buss linna väljus juba 7.05, ning kõigepealt pidin ma ligi neli kilomeetrit mööda viletsat ja auklikku kruusateed külasse kõndima.

Ka sellel ööl tuli ta mu juurde. Esimest korda nägin ma teda tõsisena. Jalutasime vaikides ringi, kuni ta pööras ennast minu poole, ning küsis minult mulle otse silma vaadates: „Kas sa lähed nüüd ära?” Rahustasin teda, et lähen ainult päevaks, võib-olla kaheks. Ta ei tahtnud mind uskuda, ning esimest korda märkasin, et kui ta tunded muutusid, ei muutunud tema näoilme, vaid vahetus kogu nägu. See tundus mulle veider, kuid mitte hirmutav – iga paari hetke tagant enda nägu kellegi teise omaks muuta. Kuid enne kui ma jõudsin selle üle pikemalt mõelda, vahetus ta nägu tema tavalise rõõmsa näo vastu. „Sa ju lubad, et sa tuled tagasi,” küsis ta minult ja lükkas mind õrnalt värske heina sisse pikali. „Teeme siis nii, et sul oleks põhjust tagasi tulla.”

Ma ärkasin hilja. Lootusetult hilja. Hommikune buss oli selleks ajaks juba linnas. Arvutasin peas kähku oma võimalusi järgmisele bussile jõudmiseks, pesin kiiruga hambad ja näo, ajasin ülikonna selga ja raskelt hingeldades jõudsin imekombel ennelõunasele bussile. Matused ise olid tavapärased – surnud vanatädi, keda ma ei olnud vist kaheksa aastat näinud. Palju sugulasi, keda ma polnud veelgi kauem näinud. Mind ei huvitanud nende elud, neid ei huvitanud minu oma. Paar lähedamast sugulast kiitsid, et maaõhk on mulle hästi mõjunud – ma nägevat vähem lodev välja, mu selg olevat sirgem ja selle asemel, et tuimalt enda ette vahtida, olevat esimest korda elus mu silmades huvi ja kirge millegi vastu. Et äkki saab minust isegi veel asja. Tänasin neid selle komplimendi eest, ei vaevunud sellisest sõnastusest solvumagi, sest mu mõtetes oli ikka mu unenäokaaslanna.

Jäin ööseks oma ema diivanile. Tegelikult ei olnud me pärast seda, kui ma ülikoolist välja kukkusin, üldse pikemalt rääkinud. Ka tema jutt oli samasugune, mis teistel sugulastel – ka tema oli ammu usu minusse kaotanud, kuid maaelu olevat minusse eluvaimu tagasi sisse toonud. Ja siis ütles ta midagi, mis pani mu mõtte liikuma – „Poja, sa pole meil ju kunagi normaalselt maganud. Alguses lugesid poole ööni raamatuid ja pärast vähkresid tundide kaupa unetult. Aga vot, maaelu on ihu ja vaimu erksaks teinud, kohe näha, et inimene magab öösel õiglast und.” Tabasin esimest korda, et olin iga õhtu varakult magama läinud, vahel isegi 9-10 vahel juba, ning maganud iga öö vähemalt 10 tundi, tihti isegi 12 tundi. Võrreldes alles mõne kuu taguse paaritunnise katkendliku vähkremisega, oli see tõesti tohutu erinevus.

Nagu ma ütlesin, ööbisin ema diivanil. Vähkresin ja rabelesin varajaste hommikutundideni, andsin kell 6 hommikul alla, tegin endale kannutäie kanget kohvi, mõned võileivad, ootasin kuni ema ärkas, einestasime koos, ning suundusin kodu poole.

Kodutee möödus kui deliiriumis – mu organism, mis oli aastakümnetega õppinud unepuudusega elama,  ei osanud enam magamatusega võidelda. Unistasin kogu bussis loksumise aja enda pehmest voodist, pehmest padjast, pehmest tekist. Temast, kelle nime ma ei teadnud. Kodus riputasin ülikonna kappi, üritasin veidike kasulik olla ja koristada, kuid varisesin juba pärastlõunal voodisse ja jäin norinal magama.

„Sa tulidki tagasi! Ma ikkagi kartsin, et sa valetasid mulle.” Taavet, kas sa tead, mille järgi sa saad aru, et tegemist on unenäoga? Sa ei mäleta kunagi, kuidas ja miks sinna said. Sa lihtsalt oled korraga keset oma unenägu. Aga seekord ma mäletasin. Mäletasin, et olin matustel käinud, koju jõudnud ja magama jäänud. Ja nii kui ma uinusin, oli ta mu ees, ning vaatas mulle nõudliku pilguga otsa. Seekord ei olnud ruudulisi põldusid, ega ülespoole pööratud katusenurkasid. Olime minu majas, minu  elutoas. Siiski teadsin, et ma magan.

Ta langes mulle kaela, ning taas kord joovastusin ma tema aroomist. Ma tundsin selgelt, et ta oli mind igatsenud, mind tagasi tahtnud. Armatsesime kirglikult sealsamas diivanil, kamina ees. „Luba mulle, et sa ei lähe enam kunagi ära” sosistas ta mulle kõrva. Taas kord nägin, kuidas ei vahetunud tema näoilmed, vaid tema terve nägu, kuid mul oli sellest ükskõik. Lubasin mitte kunagi ära minna.

Sügis läks järsult talveks üle. Kogu maa mattus valge vaiba alla ja kui ma oleks inimestega suhelnud, oleksid nad kurtnud, kuidas ükskõik kuhu minek on raske ja vaevaline. See ei huvitanud mind, ma ei olnud nädalaid kedagi näinud. Ainult korstnast tõusev suits ning akendest paistev valgus andsid märku, et siin majas elab keegi. Minu maja ja suure tee vahel ei olnud ainsatki jalajälge.

Ma olen eluaeg elanud eraklikku elu. Käinud korra nädalas poes, ning ülejäänud aja oma korteris konutanud. Lugenud, kirjutanud, enda kirjutatut lugenud, elu üle mõelnud. Kirjutatud artiklite eest saadud honorar on alati olnud väike, kuid ma ei ole olnud nõudlik. Nii ei tundunud minu jaoks kuidagi ebaloomulik osta endale korraga mitme kuu toiduvaru, lugemisvaru, ning mis seal ka häbeneda, ühe külamehe käest ka suurema koguse imemagusat õunaveini. Kogu maailm oleks võinud otsa saada, ning mina ei oleks seda enne kevadet märganud.

Ma teadsin, et ma magasin aina rohkem. Ma tõusin hilja, kütsin maja, tõin kaevust vett, tegin süüa, lugesin veidi, ning heitsin uuesti magama. See oli minu jaoks täiesti mõistlik, sest siin maailmas ootasid mind ees ainult mu maja, igapäevased kohustused ja lumehanged. Unes aga tema. Ta muutus minu jaoks aina täiuslikumaks. Ma tahtsin olla temaga kogu aja koos. Olla ta lähedal.

Ühel hommikul ärkasin mürina ja kolkimise peale. Mu sõber Veiko ja tema naine Astrid olid otsustanud mulle külla tulla. Ette teatamata. Või olid nad ette teatanud? Ma ei olnud ju postkasti juures oma kuu aega käinud. Kui ma neile ukse avasin, olid nad kohmetunud, kuid õnnelikud, et ma elu ja tervise juures olen. Nad olid vallamajast minu järgi küsinud, leidnud mu postkastist kümmekond kirja ning ilmselgelt märganud, et kogu minu maja ja suure tee vaheline kruusatee oli seda ümbritsevast põllust eristamatu. Algul olid nad suure tee pealt lausa valest kohast maha pööranud, õnneks ei olnud Veiko nelikveoline Niva kuskile kinni jäänud.

Mu ema olevat minu pärast mures olnud. Ta oli uskunud, et linnas ma ikka kuidagi hakkama saan, aga maal olen ma ju ihuüksi. Ja kui tema kirjadele vastust ei tulnud, siis oligi ta Veikot ja Astridi palunud, et nad mind vaatama tuleks. Astrid ulatas mulle paki kirjasid, mis mu postkasti olid kogunenud, lubasin neid veel samal õhtul lugeda. Samuti palusin neil emale edasi öelda, et minuga on kõik hästi. Istusime köögilaua taga ja jõime kohvi, kui avastasin, et Astrid on mind pikalt kavalalt vaadanud. „Sul on siia vist pruut tekkinud? Näost on kohe näha.” Olin segaduses. Kui paar külataati välja arvata, ei olnud ma pikka aega ühegi inimesega isegi rääkinud, rääkimata siis mõne naise leidmisest. Ajasin süüdistused kohe tagasi põhjendusega, et keda mul siit kolkast ikka leida oleks? Kuuekümnendates lüpsja Maali oli ainus vaba ja vallaline daam mitmekümne kilomeetri raadiuses. Aga Astrid ei uskunud mind, ning muheles, et küll tema neid naiste asju juba teab. Ja et kui ma ei taha oma suurt saladust talle rääkida, siis ärgu ma rääkigu.  Nii veeres päev aeglaselt õhtusse, ning hakkasin juba ootama, millal nad lahkuksid. Haigutasin korduvalt, nii et lõuapärad naksusid, kuni Veiko seda kommenteeris. „Sina ja unine? Me ajasime sind alles mõni tund tagasi üles, kas sa jäid alles vastu hommikut magama? Su ema ütles, et sa olevat siin hästi magama hakanud.” Tunnistasin, et see oli tõsi, et jään siin hästi magama ja näen värvikaid unenägusid. Muidugi küsis Astrid, et mida ma siis unes ka näen. Pajatasin ruudulistest põldudest ja kaardus nurkadega majakatusest, kuid ei maininud igaks juhuks teda. Ta tundus liiga ebatavaline selleks, ma ei tahtnud isegi, et nad teaksid temast. Ma oleks otsekui kartnud, et kui ma temast räägin, ei näe ma teda enam kunagi.

Veiko ja Astrid jätsid minuga hüvasti siis, kui päike oli juba loojunud. Mitte et see novembris eriti hilja oleks, kuid minu jaoks oli see juba harjumatu. Avastasin, et ma olin viimasel ajal olnud ärkvel ainult paar tundi päevast, ülejäänud aja olin meeldivalt maganud. Jõin veel ühe tee konjakiga, ning läksin magama.

Ta oli kuri. See oli mu jaoks veider. Ta oli olnud rõõmus, mures ja vallatlev, kuid mitte kunagi kuri. „Miks need inimesed sul külas käisid” küsis ta otse, ning ta näoilmed vahetusid kiiresti ja häguselt. „Ma juba kartsin, et nad viivad su minu juurest minema, nagu...” ta peatus poole sõna pealt, ning jätkas nagu poleks vahepeal takerdunud. „Viivad su minema, ning ei toogi sind tagasi.”

Ma olin seda unenäomaailma siiani nautinud, kuigi alati seda veidike imelikuks pidanud. Jah, mõnikord varem oli ta minu tegemistest teadnud, kuid ma ei olnud sellele erilist tähelepanu pööranud. See unenäomaailm oli minu jaoks siiski lihtsalt unenägu. Meeldiv, soe ja mõnus, kuid mitte eriti tõsiseltvõetav, ma lihtsalt ei tahtnud küsimusi esitada, miks see selline on, ning kes on tema, minu unenägude staar. Miski minus kihvatas. Ma tahtsin seda nüüd ja äkitselt teada. Olin ikkagi unenäos, ning kõik ei pidanudki loogiline olema.

Tahtsin kogu endas pakitseva ängi välja paisata ja küsida: „Kes sa oled ja miks me siin oleme? Ma ju magan praegu ja sa oled kõigest üks unenägu. Aga miks ma sind iga öö näen? Ja miks ma alati olen siinsamas, oma maja juures.”

Ma ei suutnud neid sõnu öelda. Mu suu oli otsekui vatti täis, mis pitsitas, surus ja lämmatas. Ma suutsin ainult ebamääraselt mõmiseda, tuua kuuldele paar veidrat vääksatust. Siis kogu unenäomaailm jõnksatas, värises ja kuhtus iseendasse, ma langesin keerisesse, milles oli rohkem mõõtmeid kui ma tajuda suutsin, ning ärkasin rapsakuga. Jõllitasin voodist enda toa nurka ja hingeldasin. Jah, ma olin alati olnud õrna unega, kuid kunagi ei olnud ma hirmu ja ehmatusega ärganud.

Kell oli neli hommikul. Ma olin viimati nii ärkvel olnud linnas elades. Alles sellel hetkel tabasin, et kogu siinoldud aja oli mind saatnud magus rammestus, mis paneb hommikul ringutades liigeseid naksuma ja tekitab õhtul tahtmise end teki sisse kerra tõmmata. Nüüd olin ma korraga närviline ja tige, ning ei suutnud paigal istuda. Vaatasin pahuralt raadiot, mis ei tahtnud lainel püsida, vaid kippus ragisema. Elektripirn köögilaes pani silmad valutama ja samas oli nurkades läppunud hämarus. Mul oli tunne, et vibreerin paigal seistes, kuid minus ei olnud jõudu kuhugi liikuda või midagi teha. Proovisin mitu korda magama jääda, kuid lina mu all oli kare ja konarlik. Padi oli kui kotitäis munakive. Teki all oli palav ja rõve, teki alt väljas oli külm.

Mu piinad ei lõppenud hommikul. Andsin alla, otsustasin külapoodi minna, et nipet-näpet osta, ning ennast lihtsalt tuulutada. Jõudsin koju alles õhtul, ning sedagi vastumeelselt. Olin ikka veel tõre ja nüüd ka väsinud, kuid ikka veel mitte unine. Tahtsin juua konjakiga teed, kuid see lõppes sellega, et jõin pudeli konjakit tassi teega. Aga isegi siis ei jäänud ma magama. Vedelesin teki all, ajasin end püsti, kõndsin mööda tuba ringi, ajasin kolinal tabureti ümber, vandusin ja üritasin end rahulikuks sundida, kuid selle asemel ägestusin veelgi enam. Lõpuks, napilt enne hommikut kustusin unne, mis mind ei kosutanud. Olin lihtsalt loetud tunnid teadvusetult, ei näinud ühtegi unenägu, ning ärgates oli tänu ärajoodud konjakile mu olemine eriti sant.

Ka see päev ei olnud mulle kerge. Üritasin endale üht ja teist tegevust leida, millest ükski ei õnnestunud, kuni alles vastu õhtut tundsin tuttavat rammestust. Kartsin tekkivat und kaotada, ning kiirustasin voodisse ja suikusin koheselt.

Ta ootas mind seal. Midagi tema juures oli teisiti, kuid ma ei saanud aru, mis. Seda, kuidas ma eelmise unenäo oma rumalate küsimustega hävitasin, ei maininud tema kordagi, ning košmaari kordumist kartes ei maininud mina seda kohe kindlasti.

Istusime maja ees trepil. Lähestikku, kuid siiski ei puutunud me kokku. Meie vahel oli mingi seletamatu pinge. Vaatasin maja ümbritsevat põldu ja veidraid loomi, mis seal siblisid. Ja siis sain aru, et olin näinud nendes unenägudes kõiksugu veidrusi, kuid mitte kunagi ühtegi teist inimest peale tema. Kelle nime ma ikka veel ei teadnud. Ning kellel ei olnud selgelt nägu. Mind ei painanud isegi niivõrd hirm, kui lihtsalt seletamatu võõrastus. Ma tahtsin siit minema, ning nagu unenägudes mõnikord juhtub, kasvas mu lihtne tahtmine kiiresti paanikaks.

„Miks sa rabeled?” küsis ta pehme naeratusega minu käest. Ma olin istunud pea liikumatult paigal, miks peaks ta seda minult küsima?

„Ma tunnen, et sa tahad siit minema, aga miks? Kas sulle ei meeldigi siin? Kas ma ei meeldigi sulle?” Ta nägu vahetus esialgu lihtsalt sõbralikult küsivast kurvaks. Ma ootasin viha, aga kurbus oli minu jaoks uus.

„Sa ju ei tea, kuidas aeg siin liigub. Mõnikord on üks minut siin sinu kella jaoks terve öö. Teinekord võid ühe ööga näha terve sajandi und. Miks sa tahad tagasi minna sinna väikesesse majja, mille ümber on nüüd pikka aega talv, kus sa oled üksi ja õnnetu?”. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ta näod vilkusid aina kiiremini.

Ohkasin raskelt. „Ma ei tea. Ma saan ju aru, et see siin on ainult unenägu. Ma olen ikkagi lihast ja luust inimene, ma ei saa siin igavesti olla. See ei ole minu koht.”

Ka tema ohkas. Ta mõtles hetke, mõtles teise ja vaatas mind kurvalt. „Ilma sinuta olen ma siin täiesti üksi. Sinu unenäod on need, mis loovad kogu selle maailma. Ilma selleta olen ma lõpmatus pilkases pimeduses, ei näe ega kuule midagi. Kõik mu ümber on külm ja tühi. Palun luba mulle, et sa ei lähe siit kuhugile.”

„Kes sa oled?” Ma olin valmis, et järgmisel hetkel keerdub maailm mu ümber kokku ja ma ärkan oma voodis nagu lingust visatult, higisena ja segaduses.

Ta ainult põrnitses enda ette. Seekord ei vahetunud ta näoilme tabamatu vilksatusena, vaid hakkas värelema. Veider sealjuures oli, et ma ei tundnud hirmu. Siis kui ta rääkima hakkas, oli ta häälel kaja, nagu räägiks palju inimesi korraga.

„Siinsetes külades toodi aastasadu paganlikke ohvreid. Kunagi oli siinses kohas sügav laas, mille südames oli ohvrikivi. Halbadel aegadel, näljahäda või sõja korral valiti külast neitsi, kes toodi siia ohvrikivile. See neitsi pidi jooma metsarohtudest keedetud nõiajooki, mis ta ohvrikivil igavesse unne suigutas. Aga inimhing on visa ja aastasadadega kogunes ohvrikivisse väge ja vimma. Mets on ammu maha raiutud, ja ohvrikivi maa sisse vajunud, kuid ikka on see kokku kogunud kõik naishinged, kes on pidanud une pealt surema. Küll katku või muusse haigusesse, küll kurja käe läbi. Ja siin me oleme vangis, kuni keegi meid unes näeb.”

Kohkusin. Midagi nii hirmsat ei osanud ma isegi ette kujutada. Sellepärast oli tal siis niipalju nägusid olnud. Otsustasin, et tõesti, mind ootas seal majas ees ainult kõledus ja üksindus, miks peaksingi sinna tagasi kiirustama.

See oli mu elu kõige õnnelikum aeg. Elasime aastaid koos siinsamas väikeses majakeses, aastaajad vahetusid, põldudel kasvasid naljakad viljad ja mööda meie õue jooksid veidrad loomad. Jõudsin juba arvata, et see võib lõpmatuseni kesta, kuni kaotasin täielikult ajataju, mis mind tasapisi muretsema pani ja lõpuks pea paanikasse viis. Jah, kes keelab meil unenäos elada terve inimese eluea. Me võiksime ju pealt vaadata, kuidas kihutavad mööda sajad aastad, kuidas tsivilisatsioonid sünnivad, õitsevad ja lagunevad. Kuid mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkasin mõtlema enda keha peale, mis magas ikka veel majas, mille välisukse vahelt tuisk lund esikusse pressis. Hakkasin kartma, et kui ma peagi ei ärka, külmun ma lihtsalt surnuks.

Siis ma tegin saatusliku vea. Ma ütlesin talle, et mul on vaja üles ärgata. Lihtsalt, et süüa, juua ja maja kütta. Ei midagi rohkemat. Lubasin kohe varsti tagasi tulla. Ilmselgelt ei olnud ta selle nõudmise üle õnnelik. Tükk aega mossitas ta sõnatult, kuni lõpuks ütles vaikselt, halvasti varjatud vihaga: „Mine siis. Aga luba, et tuled tagasi.” Lubasin kõige nimel, mille nimel lubada sain ning ärkasingi oma toas.

Olin ärganud vist viimasel kriitilisel hetkel. Jooksin nii kiiresti kui mu kanged jalad suutsid kemmergusse ihuhädasid leevendama. Siis jõudis mulle kohale hirmus janu ja nälg. Alles seejärel sain aru, et mu tuba on külm kui hundilaut ning hakkasin üle keha värisema. Mu sõrmed ei paindunud ja käed värisesid kui üritasin ahju tuld teha, nii et murdsin pea poole toosi tikke, enne kui leek püsima jäi. Mu enesetunne oli kohutav ja läks aina hullemaks. Valutasin üle terve keha, mu pea kumises ja mõtted liikusid nürilt ja laisalt. Raadios räägiti juba uuest aastanumbrist, aga ma ei teadnud, millal ma olin magama heitnud, kuid see tundus olevat juhtunud mitte lihtsalt eelmisel aastal, vaid otsekui eelmises ajastus.

Taavet, tead millega ma ei olnud arvestada osanud, linnalaps nagu ma olen? Kõiksuguste hiirte ja rottidega. Konservid olid kõik muidugi puutumata, kuid kõik makaronid, jahu, tatar ja muu oli mu sahvrist kas ära söödud või söömiseks kõlbmatuks muutunud. Pesin ühe turistieine konservi puhtaks, soojendasin seda pliidil ja mugisin mõnuga soolast ja rasvast liha. Pärast paastu, mida ma ei olnud just vabatahtlikult teinud, maitses see oivaliselt. Kuna olin ärganud enne kukke ja koitu, ning õues oli alles ennelõuna, otsustasin, et pean vaatamata jubedale roidumisele külasse kõndima ning oma toiduvarusid täiendama. Kui ma peaksin veel korra mitmeks päevaks magama jääma, ning näljasemalt kui talvine hunt ärkama, siis tahaksin midagi rohkemat kui soojendatud konservi.

Mu teekond külla oli pikk ja vaevaline. Olin jäänud lodevaks ja nõrgaks, pidin iga paarisaja meetri järelt puhkama, kuid tundsin, kuidas karge talveõhk minusse eluvaimu tagasi tõi. Õnneks oli maas ainult õrn lumekirme ja ma ei pidanud läbi hangede sumpama.

Kõige suurem häda tabas mind aga just siis kui olin poest kõik vajaliku ära ostnud, ning poest välja astudes libastusin trepil õnnetult. Mu jalast käis läbi terav raksatus ning valujutt tahtis silme eest mustaks võtta. Seda pealt näinud sama külamees Ants, kellelt olin õunaveini ostnud, ei kannatanud mingit vastuvaidlemist, ning pakkis mind poolvägisi enda Moskvitši ja sõidutas rajoonihaiglasse. Sealsed arstid tuvastasid mul hüppeliigese nikastuse ja mu jalg paistetas üsna siniseks ja koledaks. Palju rohkem tegi neile muret aga minu üldine seis - nende arust olevat minu puhul näha rasket kehvverelisust, vitamiinipuudust ja alatoitumist. Nad olid lausa nii mures, et keelasid mind koju minemast ning käskisid paariks päevaks haiglasse jääda. Muidugi vaidlesin ma sellele vastu, kinnitades, et kui Ants mind autoga koju viib, saan endaga ise hakkama. Kahjuks päädis mu tiraad sellega, et üritasin otsustavalt püsti tõusta, mu silme ees hakkas virvendama, toetasin kogemata viga saanud jalale ja kukkusin täies pikkuses põrandale pikali. Sellega oli minu edasine saatus määratud, ning mind viidi palatisse, kus olin täiesti üksi. Peale minu olevat kogu haigla peale sünnitusosakonnas üks proua, kes pidi kohe-kohe sünnitama hakkama, rohkem patsiente hetkel sees ei olnud. Õde torkas mulle kanüüli veeni, kinnitas tilguti vooliku, käskis puhata ja jättis mind üksi.

Ma ei saa salata, tundsin ennast tõesti räbalalt. Kuid mitte niivõrd füüsiliselt kui vaimselt. Ma ei olnud sellest vahepeal arugi saanud, kuid olles nüüd tagasi teiste inimeste keskel, sain aru, et vaatamata oma üldisele eraklikule eluviisile, olin teistest inimestest ikkagi puudust tundnud. See nimetu neiu, kellega olin unenägudes aastaid koos veetnud, tundus minu jaoks äkitselt võõras, isegi hirmutav. Otsustasin, et pean oma mõtteid koguma ja veidi aega eemal olema.

Kolm päeva hiljem öeldi mulle, et mu verepilt on jõudsalt paranenud, ning mulle anti viisakalt märku, et võiksin koju minna. Üheks faktoriks oli kindlasti, et puhkenud oli gripihooaeg, ning äkitselt olid arstidel ja õdedel käed-jalad tööd täis.

Otsustasin, et ei ole enda metsamajja naasemiseks valmis. Õnneks olin kaasa võtnud piisavalt raha, ning sõitsin bussiga ema juurde. Bussijaamast koju lonkamine võttis küll tükk aega, kuid hakkama ma sain. Ema oli mind nähes lausa kohkunud. Alles vähe aega tagasi oli ta rõõmustanud, nähes mind maaõhust kosununa ja energilisena, nüüd ma lonkasin ja nägin räsitud välja.

Kaks nädalat läks aega, enne kui ema soostus mind minema laskma. Mu jalg tegi mulle ikka veel käimisel haiget, kuid mitte niipalju, et ma poleks suutnud külast koju kõndida. Kõik need kaks nädalat olin ma pikalt järgi mõelnud ja ka emale kurtnud, et tegelikult ei meeldi mulle seal majas elamine. See olevat ikkagi liiga üksik, liiga tühi ja ka kuidagi vaimu närvutav. Ema kiitis mind aususe eest, teadmata, millist taaka ma varjan, ning pakkus välja, et kuni maja müümiseni või ümber mõtlemiseni võin oma lapsepõlvetuppa tagasi kolida. Ilmselgelt ei maganud ma ei haiglas ega ka emakodus ühtegi ööd rahulikult, kuid ma harjusin sellega uuesti. Mida rohkem ma harjusin, seda võõrastavam tundus mulle ainuüksi mõte pikka aega järjest magada.

Nii otsustasingi minna tagasi sinna majja, pakkida enda asjad ja lahkuda, kuid mitte hüvasti jätmata. Olin turult ostnud endale aparaadi, mida ei olnud elus vajanud - äratuskella. Olin müüjale valetanud, et olen raske unega, ning palunud kõige kõvemat häält tegeva variandi. Otsustasin igaks juhuks kasutada ka Agu Sihvka raamatust meelde jäänud õpetust, ning tõstsin äratuskella suure plekk-kausi sisse, mis pidi plärisemist omakorda võimendama. Ohkasin, ning valmistusin temaga kohtumiseks. Kütsin oma maja üsnagi soojaks, kuid veidral kombel oli mul voodis ikkagi külm, mistõttu tõin endale kapist mitu sooja vatitekki. Suikusin unne.

Nagu kõik varasemad unenäodki, olin taas oma maja juures, kuid esimest korda ilma temata. Otsisin teda, tunde, päevi, võib-olla aastaid. Ajataju kui selline kadus vist koheselt. Kui ma ta lõpuks leidsin, oli ta tusane ja tõre.

„Sa oled nagu kõik teised, tahaksid minu eest ainult põgeneda. Kas ma ei ole siis sinu vastu hea olnud? Hellitanud sind nagu olen osanud? Andnud sulle kõike, mida sa oskaksid tahta?”

Üritasin selgitada, vabandada, end õigustada. Mida rohkem ma seda tegin, seda rohkem hakkasin iseenda pärast kartma - mis saab, kui ma ei ärkagi enam? Mis siis juhtub, kui äratuskell mind ikkagi ei ärata? Mis saab, kui ta ei luba mul siit põgeneda? Ma ei tahtnud talle ka valetada, anda tühje lubadusi. Siiski luges ta minu mõtteid kui lahtist raamatut.

„Ära sa arva, narr mehehakatis, et ma jään su lolli juttu uskuma. Et sa räägid mulle ilusa loo kokku, samal ajal mõeldes, et tahaks siit kiiremini minema. Ära loodagi, et ma lasen sul siit niisama pehku panna. Ma tahtsin sind siin hoida heaga, aga ma ei luba sul siit minema joosta ja mind igaveseks pimedusse ootama jätta, kuni keegi järgmine siia magama heidab. Oi ei, ma ei luba sul siit kuskile minna. Ja selle eest, et sa arvasid, et sa võid mind niimoodi narrida, minu südamega mängida ja siis siit uljalt ja püstipäi minema kõndida, saab su karistus olema otsatu.”

Ma lootsin, et plärisev äratuskell äratab mind. Lootsin, et ta viskab mind unenäost jõhkralt välja. Selle asemel tõusis ta hoopis aeglaselt püsti, lõi käed järsu löögiga laiali, otsekui raskeid kardinaid eest lükates, ning kogu maailm meie ümber muutus. See meenutas teleri ekraani, kui antenn tuulega paigast nõksatab. Maailm jäi otsekui samaks, kuid hüppas paigast, moondus, väändus ja väärastus. Me olime ikka veel minu maja hoovis, kuid muru oli koltunud ja surnud. Puud olid raagus, maja ise muutus lagunenud osmikuks, ning alati taevas ühe koha peal säranud päike langes aeglaselt alla, tuhmus, ning muutus mädakollaseks kuuks. Varjud venisid pikaks, puhus jäine tuul ja mul tõusis kananahk ihule.

Igaühel meist on oma hirmud, suuremad ja väiksemad. Mulle meeldivad ämblikud, kes toanurkadesse võrkusid koovad, aga kardan hirmsasti herilasi. Järgmisel hetkel mõistsin mulle määratud karistust. Mu maja moondus uuesti, seekord hiiglaslikuks herilasepesaks. Sellest lendasid välja inimsuurused herilased, kes lõksutasid oma suuri lõugu ja vehkisid mõõgasuuruste asteldega. Nende sumisev keeris paiskas mind pikali, vöödilised rõvedad kehad tunglesid ja tõuklesid minu kohal, nad torkisid mind oma asteldega, rebisid ja puresid, kiskusid mu riided ja naha puruks, kuid ei tapnud. Lõpuks lohistasid nad mind oma pesasse. Mind näriti aeglaselt, kuid põhjalikult tükkideks ja söödeti võigastele vakladele. Viimane pilt, mis ma nägin, oli kuidas rasvane ja pulbitsev vagel mu silmamuna oma lõugade vahele võttis ja seda kui karamellikommi lutsutas.

Kukkusin pesast välja, olles jälle ühes tükis. Olin iseenda matustel, kirstus. Haua ümber ei olnud ainsat inimest ega lille, ning kirst koos minuga vajus aeglaselt auku. Tuhmi mütsatusega jõudsin põhja. Tahtsin karjuda, kuid ei saanud. Tahtsin kirstukaant pealt lükata, kuid ei saanud sõrmeotsagi liigutada. Kuulsin esimest rabinat. Tahtsin röökida ja rabeleda, kui sain aru, mis toimub. Üksteise järel maandusid labidatäied musta mulda mu kirstule. Need langesid aeglaselt, ent järjekindlalt, tundide kaupa. Kui mind oleks päriselt niimoodi maetud, oleks mullakuhil olnud juba mitme meetri kõrgune, aga selle asemel langes muld selge krabinaga kirstukaanele, nagu oleks see alles esimene labidatäis.

Taas kord kukkusin, kukkusin läbi kirstupõhja ja mulla, seekord röökides ja rabeledes. Olin taas laps. Minu ees seisis kooliarst, suur, pikk ja lai, nägu peas nagu roosa pontšik.

„Ära karda, see väike suts ei tee peaaegu üldse haiget,” ütles ta mulle rahustavalt, samal ajal mu küünarvart vatitupsuga hõõrudes. Nõel tungis õrna torkega mu ihusse, vaatasin, kuidas selle ümber tekkis väike veretäpp. Hoidsin teise käega toolist kinni, ning kartsin veidi. Siis mu süstitav käsi jõnksatas ootamatult ja kostis hele krõpsatus.

„Oioioi kui paha,” kostis kooliarst ja vehkis kätega. „Oioioi, väga väga paha, sa murdsid ju süstlanõela ära.”

Vaatasin enda kätt ja nägin, kuidas nõel mu naha all mööda veeni edasi liikus. Teadsin, et see jõuab varsti mu südamesse välja, üritasin sellest kinni võtta, seda välja pigistada ja kratsida, nutsin ja halisesin nagu väike laps, keda ma selles unenäos olin, et arstitädi mind aitaks, aga tema ainult vehkis kätega ja korrutas enda ette: „Oi kui paha, oioi kui paha.”

Ärkasin oma voodis. Tahtsin suurest kergendusest sügavalt sisse ja välja hingata, ning laubalt higi pühkida. Selle asemel tundsin ennast uuesti nagu selles kirstus, ning taas kord ei saanud ma ennast tolligi liigutada. Pingutasin omast arust meeleheitlikult, kuid isegi sõrmeots ei liikunud. Kuulsin oma voodi peatsi tagant kraapivat ja lohisevat häält. Mu voodi on peatsiga vastu maja otsaseina, kuid see hääl ei saanud tulla väljast, see kostus liiga lähedalt, liiga selgelt.

Vormitu must kogu voogas mu peatsi kõrval seina seest välja, kollased silmad peas hõõgumas, ning tema suur suu oli rohmakalt kinni õmmeldud. See elukas keris ennast mu rinnale istuma, selle ümar, kuid vaevu inimlik pea lähenes aeglaselt mu näole, kuni ta kollased silmad olid minu omadest ainult mõne sentimeetri kaugusel. Nii ta põrnitses mind tükk aega, liigutamata, isegi hingamata. Siis üritas see midagi öelda, kuid õmmeldud suust tuli välja ainult mõminat. Endalegi üllatuseks suutsin talle vastu mõmiseda, nagu oleks ka minu suu kinni õmmeldud. Järgmisel hetkel olin mina see tont, ning jõllitasin omaenda paanikas nägu. Seekord karjusime mõlemad.

Ma ei tea, kaua see kõik kestis. Ma elasin läbi pea kõik õudusunenäod, millest ma kunagi kuulnud olen, ning veel paljusid teisi, mille kirjeldamiseks ei ole vist sõnu olemaski. Ärkasin mitu korda halvatult, vahel oli öö, vahel oli päev, kuid alati läks see uuesti õudusunenäoks üle.

Lõpuks ärkasin päriselt. Oli olnud sulailm, ning minu suureks õnneks tilkus mulle laest jääkülma vett otse krae vahele. Esialgu ei suutnud ma uskuda, et olen oma õudusunenägudest ärganud, aga üle kogu mu keha tuikav valu andis tunnistust, et olin tõesti ärkvel.

Üritasin püsti tõusta, ning seejärel soovisin hetkeks, et oleksin unes surnud. Ma ei tea siiani, kaua ma olin sedasi maganud, kuid selle tagajärjed olid selged, ning üldse mitte ilusad. Ma ei ole kunagi ülekaaluline olnud, aga ma olin lausa luidraks jäänud. Mu kurk kraapis janust, millesarnast ei olnud kunagi ettegi kujutanud. Mu keha katsid võikad lamatised, osalt lihtsalt sinikad, osad juba haavanditeks küpsemas. Mul on piinlik tunnistada, aga ma ei tohi seda detaili välja jätta. Looduse kutse ei olnud mind äratanud ning olin kõik enda ihuhädad voodisse lasknud, ning selle sees püherdanud. Mu alakeha kattis võigas lööve, ning kui mu nina oleks lõhna tundnud ja mu maos oleks veel midagi alles olnud, oleksin kontrollimatult öökima hakanud.

Tahtsin enda jäledast asemest põgeneda, kuid ma olin uskumatult nõrk. Suutsin end voodist põrandale veeretada, roomasin kõigepealt näljakäpukil veeämbrini, ning jõin seisnud vett ahnete sõõmudega. Kolmandale kopsikutäiele segasin suhkrut sekka, et ennast veidigi turgutada. Oleksin selle pingutuse peale peaaegu minestanud, kuid kartsin, et kui teadvuse kaotan, hakkab kogu õudus uuesti peale.

Mõned tunnid hiljem olin suutnud ahju tule süüdata ja värisesin selle ees. Olin end niiske rätikuga hädapäraselt kasinud, kuid kuna toas oli vaevalt paar kraadi üle nulli, kartsin end üleni märjaks teha. Sellest, et ma pool ämbritäit vett otse köögipõrandale ajasin, oli mul täiesti ükskõik, ilmselgelt ei olnud mul jõudu, et ennast saunaga kostitada.

Julgesin esialgu ainult natuke süüa, kuid mu magu ei võtnud sedagi vastu, ning oksendasin kõik uuesti välja. Tasapisi hakkasin siiski toibuma, ning ka toas muutus soojemaks. Sain ennast lõpuks pliidil soojendatud veega iseenda mustusest puhtaks pesta, ning puhastasin oma haavandeid puskariga.

Elektrit ei olnud. Raadio ei hakanud ka taskulambist võetud patareidega tööle. Ka seinal olev kell oli peatunud. Plekk-kausis olnud äratuskell oli ammu end tühjaks plärisenud ja maha käinud. Sula oli vist tulnud ainult korraks, õues lõõtsutas tärkav lumetorm, ning päike oli juba metsa taha vajumas. Mul ei olnud õrna aimu isegi, mis kuu olla võiks. Teadsin, et ilma vett joomata sureb inimene kahe nädalaga, kuid ma olin kogu aja maganud, kui ainevahetus on aeglasem. Äkki olin ma kuu aega maganud? Rohkemgi?

Otsustasin, et pean kõik endaga juhtunu kirja panema, sest mu tervis ei ole seda katsumust hästi üle elanud. Tahan siit iga hinna eest minema saada, kuid suutsin vaevu endale kaevust vett tuua. Plaanin öö otsa puhata ja hommikul uuesti proovida. Loodan, et äkki jääb torm hommikuks järgi, ning jõuan kuidagi külani. Ilmselgelt ei kavatse ma mingil juhul magama jääda. Kardan isegi tugitoolis istuda, selle asemel istun tabureti otsas, lootuses et kui ma peaks tukkuma jääma, kukun lihtsalt taburetilt maha ja ärkan selle peale üles. Mul on sahvris konserve, kui mu magu ainult toitu vastu võtaks. Mul on veel pool pakki kohvi.

Hommik ei ole toonud leevendust. Lumetorm lõgistab aknaid ja kangutab katust, vana maja nagiseb selle käes. Suutsin juba rohkem süüa, kuid mul on lihtsalt paha olla. Kõik mu luud, liigesed, lihased, närvid ja meeled valutavad. Mu organism võitleb iseendaga, olles otsekui teadlik, et ma olen liiga palju maganud, kuid oskab selle lahenduseks välja pakkuda, et ma peaksin ehk veel veidi magama. Ärkvelolek muutub aina raskemaks. Tahan teha endale kanget kohvi, kuid mul on alles jäänud ainult veerand pakki. Kardan, et kui see otsa saab, uinun püstijalapealt. Ma ei tea, kaugele ohvrikivi nõidus ulatub, ning ma ei näe mõtet toa asemel aidas magada proovida.

Ma ei suuda enam. Ma kardan magama jääda, kardan temaga uuesti kohtuda, ning seekord igaveseks unenägudesse lõksu jääda. Olen nüüdseks suutnud kolm ööd ja päeva ärkvel olla, kuid tunnen, et ei jõua varsti enam. Kui tunnen, et ma enam ei suuda ärkvel olla, siis mul on veel üks pudel puskarit. Üritan selle kiiresti ära juua, ning unenägudeta unne kustuda. Proovisin täna uuesti külasse jõuda, kuid õues möllab ikka veel lume- ja lörtsitorm, ma jõudsin oma aiaväravast saja sammu kaugusele, kui tundsin, et minestan. Jõudsin lõpuks neljakäpakil roomates majja tagasi. Kui ma oleks üritanud edasi minna, oleksin kindlasti metsavahel nõrkenud, ning sinnasamasse surnud. Ma loodan, et torm raugeb, kuigi ma tean, et mul ei ole jõudu, et külasse jõuda. Veel rohkem loodan aga väikesele võimalusele, et Veiko, Astrid või mu ema tunnevad minu pärast muret, ning keegi leiab mu siit enne, kui juhtub halvim.

Kallis Taavet. Jätan muu võimaluse puudumisel viimastel päevadel kirjutatud kirja siiasamma köögilauale, et te teaksite, mis minuga siin juhtus. Ma loodan, et kui te mind leiate, olen veel elus, kui aga juhtubki halvim, siis mu viimaseks sooviks jääb, et põletage see maja maha. Ma tõesti ei taha, et keegi teine peaks veel sellise needuse all siin kannatama. Võib-olla on selle jaoks mõni parem lahendus, kuid ma palun sul kindla peale välja minna.

***

Politseinik ei pidanud ust isegi maha murdma, see ei olnud lukus. Jäljed, õigemini nende täielik puudumine ümber maja tähendas, et keegi ei olnud selle ümber liikunud nädalaid, kui isegi mitte kuid. Kodaniku lähedased ei olnud temast juba tükk aega midagi kuulnud. Niigi erakliku eluviisiga noormehe kohta ei olnud see midagi ebatavalist, kuid nüüdseks oli vaikus kestnud juba liialt kaua. Majja astunud politseinikku tervitas trööstitu pilt. Majas ei olnud soojem kui õues, esikusse ja kööki oli hakanud tekkima esimene tolmukiht. Toas valitsevad miinuskraadid tähendasid ka, et majas haises ainult õrnalt surma järele. Politseinik leidis otsitava tagatoast, kus see voodis, suure tekikuhja all lamas. Politseinik tõmbas lähemalt uurimiseks surnult tekid pealt, ning teda tervitas võigas vaatepilt. Noormees oli kokku kuivanud, puhas luu ja nahk, silmad koobastesse vajunud, ning pooled juuksed välja langenud. Õnneks ei olnud surnukeha veel lagunema hakanud, kuid oli näha, et ta oli kõik oma viimased ihuhädad otse voodisse tühjendanud. Politseinik ei tahtnud mõelda, kaua too võis niimoodi siin juba lebada.

Köögilaual lebas ümbrik. See oli kergelt kortsunud ja ümbrik oli ka märjaks saanud. Siiski oli kiri selle sees loetav. Aeglaselt ja rahulikult luges politseinik selle läbi, ning mõtiskles peas raporti üle, mida ta pidi koostama. Noor mees oli maale kolinud, siin hulluks läinud, unenägudes veidrat naist nägema hakanud, ning lõpuks tõenäoliselt une pealt surnud.

Tagant toast kostus vaevukuuldav õrn krabin. Politseiniku treening oli kiirem kui ta mõistus, ning käsi haaras relvakabast. Siis jõudis mõistus järele, ning haare lõtvus. Ta oli majas üksi selle surnud unenägudes seiklejaga. Igaks juhuks tõusis ta püsti ja otsustas surnukehale veel korra pilgu peale heita.

Surnu ei lebanud enam samas asendis, kuhu ta oli jäänud. See peaaegu mumifitseerunud jäänus, sinakashall nahk kontidelt lotendamas, oli lükanud ühe oma luidra jala teki ala. Politseinik ei olnud surnukeha isegi pikemalt kontrollima vaevunud, see nägi ka mitme meetri kauguselt ilmselgelt surnud välja. Järgmisel hetkel liigutas surnuks peetu end uuesti vaevumärgatavalt. Aeglaselt. Jõuetult. Täiesti mitteteadlikult

Ta magas ning tahtis endale tekki peale tõmmata.