KärtMikli illukas Margaret1

„Sa... sa andsid mulle eluvett?“ Vanamees ajas silmad jahmatusest pärani.

„Jah, Hans." Eit põrnitses aknast välja ning kuuvalgus maalis ta sügavad kortsud kuivanud puukoore sarnaseks. "Mul ei olnud muud võimalust."

„Aga...." Surmani hirmunud vanamehe keha kattus külma higiga. Kõik need lapsed, keda nad aastate jooksul metsale olid ohverdanud, tema lihane poeg nende seas. Lihane ... Kas eluvesi polnud mitte...

Eit peatas järsult ta mõtted. "Räägi, mis juhtus! Ma näen küll kõike, mis metsas sünnib, kuid puudepiir ei ole enam seal, kus vanasti."

„Nad...nad tulid tõrvikute ja harkidega. Panid maja põlema ja... oh issand... kus Margaret on?!“

Eit ohkas ja raputas pead.

„Tuli. Selle vastu ma ei saa.“

Hans oli kui puuga pähe saanud. „Aga... aga miks sa siis minu päästsid? Ma olen nüüd ilmas täiesti üksi! Me lubasime ühiselt… elupäevade lõpuni.“

Eit keeras pea ära ning põrnitses aknast välja.

„Ma tean. See oli isekas,“ sõnas ta lõpuks, vaiksemal häälel kui Hans ootas. „Minu aeg on otsakorral. Ehk ei tahtnud ma seda teekonda üksinda ette võtta.“

Niigi löödud Hans ei saanud kohe enam sõnagi suust.

„Aga…,” pomises ta viimaks. “Sina... oled ju mets...“

„Veel olen, kuid mitte kauaks,“ vastas eit. „Sina ja su naine olid viimased, kes vanu kombeid au sees hoidsid. Siit edasi tuleb surm.“

Hans raputas pead. Ei. See kõik pidi olema halb unenägu. Siin lihtsalt ei saanud olla muud seletust. Ei olnud ju lihtsalt võimalik, et sa kaotad oma talu ja kalli naise ning seejärel tunnistab kõige vägevam jõud, mida sa tead, oma lõpu tulekut. Ja seda kõike samal päeval.

Tema silmad vilasid ruumis ringi, proovides leida märki, et tegemist oli unega.

Õigupoolest oli ta varem vaid kolmel korral eidega kohtunud, kahel neist käinud ka hütis. Ta ei mäletanud küll kõike, kuid mõned asjad olid meeles. Eide taga paistis pirakas valgeks võõbatud ahi ja potid, nende kohal kuivama riputatud taimed. Ahju kõrval oli suur puur, kus kuulu järgi hoidis eit loomi, kes võisid minna maruks, kuid siiski ravimist vajasid - nii oli neil ka talve tulekul soe olla. Ahju vastas seinal olid riiulid erinevate potsikute, pudelite ja urnidega. Ta kallutas end natuke, et riiulit paremini näha. Hans ei teadnud küll väejookidest paljut, kuid üht neist oli ta aastaid tagasi eide õpetustega kasutanud, et üle käte läinud aadlikule tuulispasana koht kätte näidata.

Märgates rohelisest potsikut keskmise riiuli vasakul ääres tuli tal klimp kurku. See ei olnud uni. Ta oli tõesti metsaeide majas ning just kaotanud oma talu ja naise.

„Tead sa,“ päris eit end vanamehe poole pöörates, “miks ülejäänud küla teie suhtes nii vaenulik oli?“

Hansu näole tuli kibe muie.

„Või nii,“ sõnas eit, mõistes põhjust mehe näost - nad said lihtsalt liiga hästi metsaga läbi, ning see ajas teised kadedaks. Nii et eit ise oli oma abiga saatnud selle talu hukatusse.

„Mul on kahju,“ ohkas ta.

„Ka minul,” vastas vanamees ja ohkas. Ta oli kaotanud kõik, mida ta kalliks pidas.

Tähendab... peaaegu kõik.

Hans tõstis pea ning vaatas eite. Kunagi, kui ta veel karjas käis, nägi eit välja noor ja elujõuline – küla hoolitses selle eest. Hind oli küll kõrge, kuid tasu see-eest piisav – nälja pärast ei pidanud nad kunagi muretsema ning kogu kants oli kaitstud nii metsloomade kui võõrvägede eest.

Nüüd aga võeti metsa maha, kuidas jumal juhatas ning keegi ei toonud metsale ande.

Uued kombed olid sellised. Mets polnud enam tähtis - nad vaid võtsid, kuid ei andnud midagi vastu.

Hans teadis, et kui palju nad ka metsa põllumaaks ei põletanud, ei saanud sealt kunagi tulla nii suurt saaki, kui eide hoole all. Kuid tema teadmistest oli vähe kasu. Vanad kombed olid unustatud ning seda oli eide näost näha. Ta oli krimpsus kui kuivanud õunapunn - nahk kohati lotendav, kohati krobe kui männikoor, kaetud mitmetes kohtades tumedate laikudega. Oli täielik ime, et ta veel liikus. Ja selles olukorras oli ta jaganud oma niigi vähest eluvett temaga. „Sul on mind nii väga vaja?“ päris Hans, jõudes oma peas ainsa mõistliku järelduseni.

„Praegu on mul vaja, et sa teeksid tule alla,“ turtsatas eit. „Jahedaks hakkab minema, ning kumbki meist ei saa sellega liiga hästi hakkama.“

*

Möödus aasta-paar ning ehk isegi rohkem. Hans elas tihedas padrikus koos eide enesega, keda ta vanast harjumusest Margaretiks kutsus. Olgugi, et algul asus ta end kiirelt parandama, palus eit tal seda mitte teha – tal polnud kunagi nime olnud, ning kui Hans ei pahandanud, võtnuks ta hea meelega selle endale kanda. Alul oli see küll veidi imelik, kuid Hans ei pahandanud ning harjus.

Peagi olid nad justkui abielupaar, kes terve elu koos veetnud, võtmas oma ühisest ajast veel viimast. Hans tundis end kui kodus ning ka eit oli kodusem kui kunagi varem - polnud ju enne tema katuse all teist hingelist elanud.

Ühel päeval aga haaras eit äkki rinnust kinni ja langes valust karjudes maha.

„Mis juhtus?“ päris ähmi täis Hans.

„Ahh! Põletavad, raisk...“

„Kes? Mida?“

Eit oigas läbi valu nii et seinad värisesid. „Oh… uuh... uut põllumaad.“

Hansul läks paar hetke, enne kui öeldu kohale jõudis. Muidugi, eit oli mets ise ning iga kord kui sellele liiga tehti, sai ka tema haiget.

„Mis ma teha saan?“ päris ähmi täis mees.

„...vesi,“ näitas nõid kronksus näpuga riiuli poole, sulges siis valuga silmad ning hakkas ägisedes üle keha vappuma. Hans tormas riiuli juurde ning käis silmadega sellest üle. Need pudelid ja potsikud polnud varem talle huvi pakkunud, pigem oli ta isegi proovinud neid vältida, kuid nüüd olenes nende tundmisest tema kaaslase elu.

Siin oli igasugust kraami, piisavalt ohtlikku, et huupi potsikuid ja pudeleid lahti teha polnud mõistlik.

„Margaret!” hüüdis Hans väriseval häälel. „Sa pead mind rohkem aitama.”

Eit vappus üle keha, kuid suutis siiski käega osutada, andes mingigi suuna. Hans vaatas taaskord riiulit. Vasakul riiuliserval laiutas kõhukas potsik, vaevumärgatav kirme põhjas.

Hans neelatas, mõistes et tegemist oli õige pudeliga. Eluvett oli pea olematu tilgake.

Oleks ta saanud, võtnuks ta vee, mille eit talle kunagi andis, tollele tagasi, kuid see polnud tehtav.

Kiirelt haaras ta pesukausi kõrvalt kuiva lusika, asetas selle lauale, haaras potsiku ning kallutas seda lusika kohal.

Viimased tilgad vajusid venides kui sülg mööda suurt ja kuiva klaasist pinda allapoole - justkui poleks neil kuhugi kiiret. Hans sajatas. Margaret vaibus vaikselt tema silme all. Vappumine oli rahunenud, kuid mitte läbi. Eit hingas aina pinnapealsemalt, huuled tõmbumas kahvatuks.

Ja ainus, mida Hans teha sai, oli hoida pudelit, oodata ja veenduda, et ükski tilk ei läinud kaotsi.

KärtMikli illukas Margaret1

Hans krigistas hambaid. Ehk tasus siia lisada sorts vett? Saanuks kraami kiiremini kätte.

Samas võis see ka eluvee liialt ära lahjendada.

Tilk… tilk… tilk… … … tilk… …

Hans raputas hellalt potsikut. Ei, see oli kõik.

Oli seda piisavalt?  Lusikas oli vaid poolenisti täis, kui sedagi.

Ta tõstis ettevaatlikult lusika üles, aidates teise käega kaasa, et see ei väriseks, ning liikus pikkade tasaste sammudega eide juurde.

Vaadates oma kaaslast, tuli Hansul klomp kurku.

Oli ta hiljaks jäänud? Eide huuled olid kahvatulillakad ning silmade ümber paistsid tumedad lohud. Hans polnud kindel, kas Margaret enam hingas.

Kaotada polnud enam midagi. Ta toetas ühe käe eide pea alla ning hoides pöidlaga loidu suud lahti, kallutas leeme kurgust alla.

Hetkega tuli puna eide palgele tagasi, kuid hakkas seejärel uuesti taanduma. Hans tundis aga oma pöidla vastas õhu liikumist - küll õrna, kuid siiski. Ta hingas! Leent oli juurde vaja ning kiiresti!

*

„Sa... sa tõid külast lapse?“ sõnas eit vaevukuuldavalt, vaadates potti, seejärel vanamehe poole. Õhus oli terav lõhn. Muidugi, seesama salv, mida Hans kunagi aastaid tagasi kasutas. Ta oli määrinud end tuulispasaks ning nii küla rüüstamas ja last varastamas käinud.

Laual lahtisena lebas aga eide enese kirjutatud õpetusteraamat. Õnn oli, et ta otsustas mõned aastad tagasi oma teadmised kirja panna - kartuses, et vanaduse saabudes mõni teadmine ununeda võib.

Hans lõi silmad maha. „See oli ainus võimalus.” Ta polnud oma teoga päris päri, kuid samas oli küla selle välja teeninud – nad olid võtnud tema pere ning nüüd tahtsid võtta viimast, mis tal veel oli. „Kauaks sellest jätkub?“

Nõid vaatas mõtlikult leent ning selles hulpivat keha. „Luud saame pärast ära jahvatada ning neist uue leeme teha – see pole küll nii kange, kuid ajab asja ära,“ sõnas ta. „Kui olla kokkuhoidlik, siis ehk peame viis kuni kümme aastat vastu. Oleneb palju nad veel metsa hävitavad.“

Hans surus hambad risti. „Siis toon ma sulle uue lapse.“

Eit raputas pead.

„Kui me nii jätkame, tullakse varsti metsa neid otsima ning ehk võetakse terve pimelaan maha. Üks kord pole vast väga hullu, kuid nii me kaua jätkata ei saa.“

Ta võttis toolil istet, keha surmalähedasest kogemusest endiselt nõrk.

„Aga mida me siis teha saame?“ uuris Hans.

Eit sügas nina. Värske leeme lõhn äratas meeli ning need jalutasid ootamatutel radadel.

„Tahaksid sa uut elu koos minuga? Läheks vaataks, mis asub teispool metsa ja merd,“ pakkus ta kelmikalt. Ta polnud kunagi varem selliseid mõtteid mõelnud, kuid ehk nüüd oli selleks viimane aeg.

Vanamees pilgutas üllatusest silmi. „Aga sa oled ju mets...“

„See mets saab varem või hiljem otsa, ning ma pigem ei ootaks seda. Üksi rännata oleks aga igav.“

„Kuid sa ei saa lahkuda,“ oli Hans endiselt segaduses.

„Mitte nii nagu ma praegu olen, tõsi,“ vastas eit muiates. „On üks võimalus. Üksjagu keerukam, kui selle kraami tegemine.“ Ta jäi hetkeks mõtlema. „Oluliselt keerulisem, kui aus olla. Aga tänu sinule on meil nüüd aega.“

„Saan ma kuidagi aidata?” Hans oli märgatavalt ähmi täis.

Eit turtsatas. “Nii et sa oled mõttega päri?”

„Igatahes.”

„Isegi kui see tähendab, et paljud külarahvast peavad surema?”

„Kindlasti.”

“Isegi, kui see tähendab, et sa peaksid mu ühel hetkel surmama?”

Vanamees neelas keele alla.

„Ka...kas kuidagi teistmoodi ei saa?”

„Ma pean olema kindel, et sa suudad seda teha. Väga palju jääb sinu õlule, aga muidu mu plaan ei tööta.”

Hans hammustas huulde ja noogutas.

Margaret naeratas õrnalt. „Aitäh.”

*

Järgmisel hommikul võttis Margaret lusikatäie eluvett, embas Hansu ning astus kambrist välja, käskides mehel toas püsida.

Ta jalutas õue keskele ja vilistas valjult. Peagi oli terve väli täidetud erinevate lindude ja nende sädinaga. Oli seal neid, kes kogu talve siin mail püsisid, kui ka neid, kes vaid suveks tulid. Eit ootas kuni veel viimased sulelised kohale jõudsid, rääkis neile siis sõnad peale ning lubas minna. Üsna pea oli terve taevalaotus tiivulistest tihe.

„Mis sa neile ütlesid?” päris Hans, kui õhk oli puhas.

„Et see küla pole enam minu kaitse all. Veel enam, et ma luban sealt kõike, peale putukate, süüa. Ning palusin neil ka sõna edasi viia.” Eit muigas. „Eks näis, kas arvavad ka peale seda, et saavad metsata hakkama.”

Äkki läks Margaret jalust nõrgaks. Hans püüdis ta kiirelt oma embusesse.

„Mis juhtus?”

„Pole lihtsalt ammu pidanud nii palju väge korraga kasutama,” naeris eit, isegi oma nõrkusest üllatunud. „Järelikult homme tuleb kaks lusikatäit eluvett võtta. Muud ei midagi.”

„Kelle sa siis kutsud?”

„Putukad. Ning seejärel tuleb ühel hetkel ka metsarahvaga rääkida, kuid selleni on aega.”

Hans vaatas eite. Ta nägi endiselt vana välja, kuid kuidagi rohkem elus kui varem. Tal oli selge siht silme ees.

„Kuule Hans,” sõnas Margaret äkki. „Ütle mulle, mida tahaksid eriti näljased inimesed.”

„Süüa?” pakkus Hans.

Eit turtsatas. „Seda kindlasti, kuid mis oleks esimene asi, mida nad sisse hakkaks ajama? Mis ajaks neil suu vett jooksma ning pööraks pea segi.”

„Midagi magusat äkki?” pakkus Hans.

„Seda ma arvasingi,” muigas eit.

*

Selle aasta viljasaak polnud mitte lihtsalt kasin vaid pea olematu. Kus ka prooviti kasutada kaugetelt maadelt toodud tarkusi, polnud sest vähimatki kasu. Viljataimed said lihtsalt enne valmis saamist hukka - mida loomad maha ei trampinud, selle sõid putukad ja linnud.

Ka kõik muu, mida kasvatada prooviti, nurjus. Kus mõned üksikud putukad kohale tulid, et õisi tolmendada, seal sõid saagi ära kas röövikud või nokkisid linnud.

Ka pudulojused nälgisid - rohi, mis muidu nii usinasti kasvas, oli kidur ning seegi putukate puretud. Ei andnud näljas lehm piima ning ka liha sai temast vähe.

Mõned inimesed proovisid leida söögipoolist metsast, kuid ka seal ei oodanud neid parem põli. Kus ei peatanud neid tihedad puuvõrad, mis justkui kiusuks ette vajunud, seal ootasid tigedad hundid. Isegi kütid, kes muidu metsaga sina peal, pelgasid nüüd pimelaant.

Nii oli külarahvas nälginud juba enne talve tulekut. Talve, mis isegi tavalisel aastal oli halastamatu.

Ja kõik neist teadsid - kui suid mida toita oli vähem, oli võimalus ellu jäämiseks suurem.

 

*

 

„Või nii.” Aukus silmadega külavanem sügas mõtlikult oma hõredat habet, mille peale muutus see veelgi hõredamaks - tema juuksed läksid suurest näljast juba südatalvel ning ka habe oli vaid aja küsimus.

Siin tema ees seisid kaks last, kes pidanuks talve hakul hukka saama, et teistele rohkem sööki jääks. Nii palju kui ta teadis, saadeti nad metsa. Nüüd oli kevad käes ja lapsed olid tagasi külas. Elus ja nähtavalt hea toidu peal olnud.

KärtMikli illukas Margaret2

Nende lugu tundus uskumatu, kuid ometi...

Poiss vaatas tüdruku poole. Too noogutas julgustavalt. „Siin on mul tükk majast, mille ma teemoonaks kaasa murdsin.“ Ta võttis põuest pambu ning asetas lauale suure tüki küpsist.

See oli kui kaer hobusele. Näljaste pilkudega vaatasid kõik läikivat kamakat. Ka külavanem oli toidust lummatud.

„See maja…” sõnas ta, proovides end vaos hoida. “Raisku ei tasuks seda ju lasta... Oskate te sinna tagasi minna?“

Tüdruk muigas. Tal oli olnud õigus. Näljased nägid vaid toitu silme ees.

Keegi ei küsinud, miks oli vana nõia kodus pada, kuhu mahtus terve inimene. Keegi ei küsinud, mida kasutati Hansu nuumamiseks. Ega ka seda, mida olid sunnitud kaks last sööma keset südatalve, kui ainus mis neil oli, oli ahju lükatud nõid.

„Ikka,“ vastas Grete  muiates.

Metsa võisid nad ju rahva juhatada, kuid välja pidid nad sealt ise saama.

Kättemaks sai olema magus.


Illustratsioonid: Kärt Mikli

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0826)