Maniakkide Tänava romaanist „Laevakaitsjad“ on siin-seal juba üht ja teist arvatud. Samas, eesti ulmest ei kirjutata kunagi liiga palju ning kuna ma olen viimastel kuudel üsna palju Maniakkide Tänava uuemat ja vanemat loomingut lugenud, siis tekkis tahtmine romaani „Laevakaitsjad“ lugemise järel omi muljeid ka teistega jagada.
Ausaltöelda olin ma juba enne lugemise alustamist romaanist eravestlustes ühte ja teist kuulnud – kirjastaja oli midagi rääkinud, mitu korrektorit samuti. Lühidalt: teadsin, et tegu on militaarulmega, kus seda militaarsust ehk siis sõduriks kasvamist on vast pisut palju. Teadsin ka tulnukatest ja madinast Päikesesüsteemi äärealadel. Olin kuulnud, et kui algusest üle saad, siis on üks äge-ühtlane märul. Lugemisjärgselt võin öelda, et nii oligi ja samas ei olnud kah.
Mõnikord Maniakkide Tänava loomingust mõeldes, kangastub mulle pilt pikast koridorist, kus hulk uksi ning kirjanik Tänav üksi seal koridoris ekslemas ja uksi avamas. Koridor oleks otsekui ulmekirjandus ja uksed selle teemad. Kui selle uste-teemaga jätkata, siis laias laastus on kolme-nelja tüüpi autoreid. Ühed avavad ukse ja siis lävepakust suurt kaugemale ei astu, kas ei julge või lihtsalt ei oska, aga mõnikord leiavad nad endas julgust ja astuvad tagasi koridori ja avavad ehk mõne uue uksegi, et siis taas lävepakule koperdama jääda. Teised tormavad ummisjalu uksest sisse ja jäävad siis avanenud maailma kaootiliselt ekslema, mõnikord õnnestub neil uks taas üles leida, taas koridori tagasi saada ja siis uue ukse avades taas uksest raginal läbi joosta jne. Kolmandad astuvad uksest sisse ja hakkavad usinalt uksetagust kaardistama ning nende jaoks enam teisi uksi ei eksisteeri. Maniakkide Tänav esindab neljandat autoritüüpi, kes avab neid uksi päris usinalt, vaatab sisse, jätab ukse lahti ja astub edasi, avab järgmise ukse, vaatab jälle sisse, jätab ukse pärani, astub edasi ja kõik kordub taas... meenutades niimoodi otsekui teadmisjanust noorukit. Maniakkide Tänav on lugejatele ja kaasautoritele palju uksi avanud, iseküsimus, kas me alati vaevume vaatama, mis on seal ukse taga. Märksa olulisem oleks aga, et ka teised autorid selle koridori üles leiaks ja kasvõi juba avatud ustest sisse kiigata taipaks-vaevuks.
Romaan „Laevakaitsjad“ on kindlasti militaarulme, on märuliulme, aga on ka sotsiaalne ulme, esineb isegi kerget satiiri.
Lugu algab Uraani orbiidil tiirlevas Heimi kosmosejaamas, kus Paul Möldri saab kahekümneseks, istudes samal ajal oma elumoodulis koduarestis. Pauli sotsiaalkrediidi tase oli langenud miinus sajast allapoole, mis äraseletatult tähendab, et ühiskonna jaoks pole Pauli enam olemas, aga kuna tulevikuühiskond on humaanne, siis elumoodulis luku taga olev kodanik saab elementaarset sööki ja uudiseid näeb samuti. Minu arvamisel on autor romaani kenasti alustanud: kohe on konflikt, ja kuna peategelane Paul on jõude, siis tekib noormehe peas kõikvõimalikke mõtteid. Kurb, aga nii on – enamus inimesi mõtleb ümbritsevale maailmale vaid siis, kui neil pole tõesti midagi muud teha. Õnneks saab Paul ühe krediidipunkti juurde, uks läheb lukust lahti ja Paulist on taas saanud ühiskonna liige ehk madala sotsiaalkrediidiga kodanik.
Lugeja astub Pauliga elumoodulist välja, külastab Pauli vanemaid, osaleb Pauli ja ta isa vestluses ning niimoodi saab lugeja osa Pauli ümbritsevast ja ka sellest, mida Paul isegi väga hästi ei tea. Päikesesüsteem on tulevikus rahulik, aga vägagi reguleeritud koht, ehk isegi ülereguleeritud. Lugedes tekkis küll mulje pigem sotsiaalselt kohitsetud ühiskonnast, kus meie aja (pseudo)hirmud on lihaks saanud. Samas, ega lugeja ja ka Paul ju täit tõde ei tea ning võib-olla on selline ühiskond ainuvõimalik? Noh, kui võtta arvesse inimeste üldarvu, kasutada olevaid ressursse jne. Niimoodi lihtsalt on optimaalne ja kes oleme meie, et seda kõike hukka mõista.
Paulil oli koduarestis aega mõelda ning ta jõudis järeldusele, et ainus võimalus oma sotsiaalset krediiti plussi viia on liitumine värskelt loodud Laevakaitsega, mis peaks võitlema Kuiperi vöös end sisse seadnud kosmosepiraatidega. Vestlus isaga annab Paulile lisakinnitust, et ta on õigel teel. Isa nimelt tunnistab, et Paul ei sobitu ühiskonda ja lohutab Pauli, et alati on selliseid, kes ei sobitu...
Eelräägitu oli kõik vaid romaani algus ning edasi tuleb siis muretu loru kasvamine sõjameheks, kes tahab midagi teha, julgeb võtta vastutust ja mis peamine, suudab hinnata ka oma tegemiste tagajärgi. Eks neid kujunemislugusid ole omajagu kirja pandud ning seetõttu Maniakkide Tänav siin suurt midagi uut ei loo, aga õnneks saab autor treeningute kirjeldamisega kiirelt ühele poole ja meie värskeltvärvatud kohtuvad esimeste piraatidega. Kirjanik Tänav on siin asjad päris osavalt lahendanud – lugeja saab linnulennulise ülevaate treeningutest ja värvatuist ning kuna kokkupõrge piraatidega tuleb oodatust varem, siis saab lugeja kaks paralleelset liini. Sõduriks arenemine ja samas ka maailma avardumine, sest pisitasa selgub, et Heimi elanikel pole kuigi pädevat ettekujutust sellest, mis toimub väljaspoole nende kodujaama. Kuid ega autor ei peatu ja mängu tulevad Päikesesüsteemi ründavad tulnukad...
Ilmselt ei maksa mul siin kogu romaani ümber jutustada. Mainiks vaid, et ma pole isegi veel poole peale jõudnud.
Raamatul on plusse ja miinuseid. Alustan nn miinustest. Enamus tegelasi jääbki vaid nimedeks, kel üks või paar funktsiooni. Tegelased tulevad ja lähevad, saavad surma ja jälle... Tegelased tegutsevad ja ega nad selle juures eriti oma tegude tagajärgedele ei mõtle. Kuigi, antud situatsioonis on niimoodi vist ka ainuvõimalik. Kindlasti pole romaan eriline stiili- ja sõnailu pillerkaar – iseküsimus, kas autoril üldse oligi taolist eesmärki. Võiks mainida, et ka lõpp oli pisut kiirustav, aga samas poleks vist sada või poolsada lisalehekülge midagi muutnud. (Pealegi, mul on tunne, et autor võib-olla kirjutab Paulist veel mõne romaani... noh, et mingid varemilmunud jutud justkui lubaks?)
Kui aga rääkida plussidest, siis veelkord mainiks õnnestunud looesitust, kuidas pilt kogu aeg täieneb, kuidas lugeja koos tegelastega üha rohkem ümbritsevast maailmast teada saab. Ka meeldib mulle see, kuidas autor ei vali n-ö pooli, kuidas tegelased pole jagatud headeks ja halbadeks – mölakad käituvad teinekord normaalselt ja mõistlikud tegelased nõmedalt. Isegi tulnukaid ei näidata vaid verejanulise hordina. Meeldib maailm, õigemini see, kuidas lugejale infot jagatakse – piisavalt, et tekiks kombatav pilt... kuid mitte nii palju, et saaks hakata otsima vigu. Meeldib, kuidas autor pisut omaloodud tulevikumaailma togib ja tögab, selline kerge satiir, mis samas ei muutu plakatlikuks ärapanemiseks. Romaan, kust pea iga lugeja leiab midagi endale sobivat ja kus mittesobiv on esitatud nõnda, et see väga vastu ei hakkaks.
Minu isikliku Maniakkide Tänava romaanide esikolmiku moodustasid seni (ilmumise järjekorras): „Surmakarva“ (2009), „Mehitamata inimesed“ (2013) ja „Newtoni esimene seadus“ (2019). Nüüd kukkus Newtoni-romaan sealt välja ja romaan „Laevakaitsjad“ asus asemele.
Maniakkide Tänav
Laevakaitsjad
Lummur
2021
336 lk
