Bibliograafiat koostades kerkib ikka küsimus, kas see või see tekst peab bibliograafias kajastatud saama, või mitte? Eriti kui bibliograafia on selline üldine ja mõneti ka laialivalguv, nagu seda ulmebibliograafia kindlasti on. Hiljuti oli mul taas taoline mõttekoht ja kuna see oli mõneti märgiline juhtum, siis mõtlesin sellest ka kirjutada.

Bibliograafiat kokku pannes olen ma läbi vaadanud kõikvõimalikke nimekirju, sh ka ilmunud artiklite kroonikaid. Viimatimainitud on sellised ametlikud nimekirjad mingi ajaperioodi jooksul perioodikas ilmunud materjalidest: artiklid, retsensioonid, jutud jne. Mul on suur lugemus ja hea mälu ning seega tunnen ma taolisi nimekirju vaadates ulme tihti ära, samuti on mul n-ö ulmevaistu ja kahtluse korral võrdlen teiste allikatega. Õnneks on ulme ka teatav invaliiga, mis tähendab, et päris sageli on ulmepublikatsioonil juures märge „ulme“. Samas, alati jääb teatav eksimisvõimalus, sest eksivad muu maailma bibliograafiad ja andmebaasid ning on tekste, mille kohta mujalt infot ei saa ning siis tuleb ise lugeda ja otsustada. Ja selgubki, et päris kindlalt ulmeks peetud-nimetatud tekst pole üldse bibliograafiakõlbulik.

Ja just nii juhtus tekstiga, mille kohta „Artiklite ja retsensioonide kroonika“ (4/1976) kirjutas: Stass, A. Printsiip. (Ulmejutt.) [Ukr. aut.] Tlk. G. Sepp. Edasi, 1976, 21. apr.

Jürka biblio

Teadsin, et on olemas ukraina kirjanik Anatoli Stass, kes on kirjutanud mõned ulmeraamatud ja hakkasin seepeale otsima, mis võiks olla Edasis ilmunud jutu originaalpealkiri. Ei leidnud. Tekkis kahtlus, et järsku on tegu katkendiga mõnest pikemast tekstist? Ei olnud. Viskasin maakeelsele tekstile pilgu peale ja selgus, et tegu on humoreskiga, aga kuna sel hetkel lugemiseks aega polnud, siis sinna see jäi. Hiljem tuli meelde ja lugesin läbi ning sai selgeks, et tegu on tekstiga, mida mina küll mingist otsast ulmeks ei oskaks pidada.

Erilist segadust tekitas aga alapealkiri „Ulmejutt“!? Pisut mõelnud, jõudsin ma järeldusele, et ju oli satiiriajakirjas jutul alapealkirjaks „Фантастика“, aga mitte tähenduses „ulme“, vaid hoopis tähendusega „umbluu“ või suisa „jamps“. Humoreski sisu just taolist tõlgendust toetab. Noh, et mingis asutuses inimesed teevad üha usinamalt tööd, saavad selle eest järjest suuremat palka, unustavad looderdamise ja kõrvalised tegevused, ainult töötavad ja suisa naudivad seda. Vaid peategelane pole rahul, sest teda häirib laabuv töö ja suur palk ning lõpuks läheb ta sellest asutusest minema ja hakkab väikesepalgaliseks teadlaseks.

Tõesti, ebarealistlik ja väheveenev jamps, suisa kirjanduslik umbluu, aga kunagises Nõukogude Liidus armastati rääkida-kirjutada taolistest pseudoprobleemidest. Noh, et kui üldlevinud oli riigi tagant varastamine, töökohal looderdamine ja sümboolne palk, siis oli taolistel arutlustel teatav perversne võlu. Tehti ju suisa film sellest, kuidas töökollektiiv keeldus preemiast, sest nad arvasid, et pole seda ära teeninud. Ja pärast selle filmi üle suisa tõsimeeli arutleti. Vaat taolises taustsüsteemis võis tõesti eelpoolkirjeldatud humoreskile panna fantastilise alapealkirja, mis samas jutukest siiski ulmeks ei tee.

Igatahes kustutasin ma teksti 1976. aastal eesti keeles ilmunud ulme koondnimekirjast.

Samas, ma olen korduvalt mõelnud, et järsku peaks tegema bibliograafiasse eraldi lehe, kuhu ma paneks kirja kõik taolised juhtumid ehk siis tekstid-raamatud, mis justkui oleks ulme või mida ekslikult peetakse või võidakse pidada ulmeks?


Eesti ulme bibliograafia

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0956)