“Kas sa tõesti arvad, et said selle töökoha oma oskuste ja kvalifikatsiooni pärast?” Marelle hääl nõretas sarkasmist, kui ta, üleolev muie suul, Dianale otsa vahtis.

Diana süda jättis löögi vahele. “Mida sa sellega mõtled? Sa tead väga hästi, et ma saan oma tööga kenasti hakkama.”

Kolleeg kehitas õlgu. “Ilmselt saadki, kuid siin firmas edutamiseks ainult heast tööst ei piisa.” Ta naaldus ettepoole ja pani käe Diana käsivarrele. Diana suutis vaevu hoiduda temast eemale tõmbumast, talle olid klatšijutud vastumeelsed. “Kas sa pole märganud,” sosistas teine naine nüüd usalduslikult, “et mõni meist hoiab bossiga palju soojemaid suhteid, kui üldiselt kombeks.” Ta noogutas peaga teises kontorinurgas paljundusmasina juures toimetava blondiini poole. “Ma üldse ei imestaks, kui see oleks Sonja, kes varsti soojema koha peale liigutatakse.”

Nüüd tõmbus Diana vestluskaaslasest päriselt eemale. “Ma ei saa aru, kuidas see minusse puutub.”

“No sa oled meil selline kenake teine. Olen kindel, et kui boss Sonjast tüdib ning ta edasi suunab, võtab ta sinu ette.”

Selle mõtte peale läbis Dianat värin. Alateadlikult sikutas ta jakihõlmad saleda keha ümber koomale ning silus kõrva taha tumeda lokkis juuksesalgu, mõeldes, kas ta oleks kleitide asemel tööl hoopis pükse kandma pidanud. “Mul on raske seda uskuda. Kui siin asjad tõesti niimoodi käivad, siis ei taha ma siin isegi katseaja lõpuni olla.”

“No eks sa ise tea. Mõned naised tervitaksid sellist võimalust rõõmuga. Ega siin nii halb ju tegelikult olegi.”

Teekond koju möödus Diana jaoks nagu lumetormis, tema mõtted tuiskasid korrapäratult ringi, keeldudes rahunemast. Kas see, mida Marelle rääkis, võis tõesti tõsi olla? Kas ta oligi seal ainult oma näolapi pärast? Kas tõesti peab ta hakkama jälle töövestluste kadalippu läbima? Silma tõusvad kibedad pisarad pilgutas ta kiiruga eemale, nii et need läbi nina põgenesid ning selle voolama panid. Salamisi nühkis ta tagumisel bussiistmel kössitades oma vesist ninaalust. Alles koduuksest sisse astudes lubas ta endale nõrkushetke ning vajus koos üleriietega esimesele ettejuhtuvale istmele.

Peale veerandtunnist kosutavat nuttu pühkis ta silmad kuivaks ning nuuskas korralikult nina. Riided varna riputanud ning jalanõud vahetanud, läks ja võttis ta riiulilt väikese seadme. Paari kuu eest oli Diana terapeut talle uut masinat kiitnud kui ohutut ja efektiivset vahendit negatiivsete tunnetega toimetulekuks. Tema kiidusõnade ajel oli Diana selle kaardipakisuuruse musta läikiva vidina endale muretsenud ning masina tööga igati rahul - kergete depressioonisümptomite leevendamisel oli see asendamatu.

Naine istus mugavalt diivanile ning kinnitas kaks seadmega kaasas käivat elektroodi oimukohtadele. Mõnda aega keris ta nimekirja masina puutetundlikul ekraanil. Ta märkis ära kaks valikut: “Ma olen väärt enamat kui minu välimus.” ning “Ma olen oma töös kompetentne ning väärin ametialast austust.” Siis vajutas ta seansi käivitusnuppu, nõjatus diivani seljatoele ning sulges silmad.

Juba hetke pärast tundis ta rahu endasse voolamas ning meelehärmi, solvumist ning hirmu tuleviku pärast lahkumas. Tema silme ette kerkis hulganisti mälestusi mineviku tööalasest edust ning tema saavutuste tunnustamisest. Meenusid inimeste komplimendid tema iseloomu tugevuste, annete ja oskuste kohta. Kogu tema kehas leiduv stress imeti seadmesse ning salvestati - ebameeldivad mälestused piltidena, pingeenergia aga akusse. Kümne minuti pärast tundis Diana end suurepäraselt. Ta asetas seadme tagasi riiulile ning hakkas õhtusööki valmistama.

 

Sügiseses õhtuhämaruses süttis majade akendes üha enam tulesid, mille taustal võis Diana märgata mitutki uudishimulikku nägu. Katrina kõlav hääl meelitas kohale pealtvaatajaid. Diana tõmbas pea õlgade vahele ning püüdis tänavalaterna valguse alt ära pimeduse varju tõmbuda. Tal polnud mingit soovi Katrinaga vestlusesse laskuda, kuid pääseteed ei paistnud kuskilt.

“Äkki läheme minu poole sisse ja räägime mõistlikult?” pakkus ta vaikselt, kui Katrina oma tiraadis korraks pausi tegi. Sõbranna oli teda kodumaja juures varitsenud ning Dianat nähes kohe süüdistuslaviini valla päästnud.

“Ei tule ma sinuga kuhugi, reetur selline!” karjus Katrina. “Sina ajasid meid lahku! Miks sa pidid temaga nii sõbralik olema?”

Nüüd tõusis Dianagi hääl. “Kuidas ometi mina teid lahku ajasin? Ma pole temaga tükk aega isegi rääkinud! Teie suhe on ikka sinu vastutus, mitte minu oma! Ja kas ma oleksin ta vastu siis pidanud õel ja ülbe olema või midagi?”

“Mitte midagi poleks sa pidanud tema vastu olema!” üürgas Katrina, meik pisaratest ja sügisvihmast triipudena mööda nägu alla nirisemas. “Mina olen temaga suhtes, mitte sina! Sul pole vaja temaga isegi rääkida!”

“Kuidas ei ole, kui me töötame koos? Ja me olime sõbrad enne, kui sina üldse välja ilmusid.” Kristjan oli olnud Diana esimene töösõber uuel kohal, tänu temale otsustas naine sinna edasi jääda. Aga siis ilmus pilti Katrina ja kõik muutus. Kogu see asi tundus Dianale arulage. Ta tahtis vaid koju minna ning rahus olla, kuid Katrina ei lasknud tal lahkuda.

“Olete sõbrad muidugi,” osatas Katrina. “Seda ma usun jah. Teil on nagunii minu selja taga mingi asi käimas, seda on kaugele näha.”

Nüüd ei suutnud Diana end enam kontrollida. “Sa oled täiesti ära pööranud,” kähvas ta. “Võta ja seo ta siis endale puu külge kinni, kui kardad, et ta minema jookseb. Mind aga jäta rahule!”

Ta lükkas Katrina eest ära ning kiirustas sisse trepikoja välisuksest, mis äsja väljunud naabri järel ei olnud jõudnud veel kinni vajuda. Koju neljandale korrusele jõudes ei peksnud tema süda ainult trepist ülestulekust. Veres mässav adrenaliin pani käed värisema, nii et võtmekimp ta külmade sõrmede vahelt maha pudenes. Linki vajutades leidis ta ukse aga hoopiski lukust lahti olevat ning kordki oli tal oma elukaaslase hajameelsuse üle hea meel.

Tuppa astudes ei mallanud ta isegi poriseid saapaid jalast võtta ning kiirustas, jäljerada järel, üle puitparketi teraapiamasinat haarama. Sealsamas keset elutuba seistes surus ta elektroodid meelekohtadele ning tegi ekraanil valikud: “Mina ei ole midagi valesti teinud.”, “See tüüp on puhta hull, ära teda kuula.” ning “Homme tuleb parem päev.” Juba hetke pärast sai ta tunduvalt kergemalt hingata.

 

Krister oli tõeliselt vihane. “Ma ei saa aru, kuidas ma üldse sinusuguse otsa sattusin. Ma pole ühtki sellist naist kunagi kohanud.”

Kõige hullem oli see, et samu sõnu kasutas mees ka siis, kui ta Dianale eriti hästi tahtis öelda. Kuidas oli võimalik, et keegi võib sinu kohta ühel päeval öelda üht ja teisel risti vastupidist?

Naine hammustas huulde ja sundis hääle rahulikuks. “Miks sa mulle niimoodi ütled? Ma ju ütlesin ainult, et ma ei taha sinu sõpradega täna välja tulla, sest ma olen väsinud. Sa võid väga vabalt ju ise minna ja end hästi tunda.”

“Aga eile lubasid sa, et tuled kaasa. Sa teed alati nii, et muudad viimasel hetkel meelt. Ma juba ütlesin neile, et sina tuled ka. Mis mulje neile nüüd meist jääb?” Mees jättis toas tammumise ning kõrgus pahasena Diana kohal.

“Jah, aga eile ei tundnud ma end kehvasti,” vastas Diana. Korraks vilksas tema pilk musta läikiva karbi poole riiulil, kui ta julguse kokku võttis ja lisas: “Ja mulle tundub, et sa hoolid rohkem oma sõprade arvamusest kui minu heaolust.”

“Mis jutt see on?” hüüdis Krister. “Loomulikult hoolin ma su heaolust! Sa lihtsalt võiksid kordki teha, mida oled lubanud!” Ta haaras varnast mantli ning tõmbas selle selga. “Aga olgu pealegi. Eks ma lähen ja vabandan su välja. Sina aga puhka ja kosu siin, lilleke!” Nende sõnadega tormas ta uksest välja ning tõmbas selle enda järel pauguga kinni.

Vaiksed pisarad voolasid mööda Diana nägu. Kogu tema sisemus tõmbus valust krampi. Ta ei teadnudki, et üks inimene suudab teisele sõnadega nii palju haiget teha. Kõigi teistega oleks ta veel hakkama saanud, aga selle kõige lähedasema viha ja põlgusega öeldud solvangud haavasid teda hingepõhjani. Uduste silmadega vaatas ta enda käes olevat teraapiamasinat. Sellel vilkus punane tuli ning teade: “Mälumaht on peaaegu täis. Palun tühjendage seade mälestustest.”

Mälestused oleks pidanud korrapäraselt viima terapeudi juurde, kus tema neist turvaliselt oleks vabanenud. Masin oli aga töötanud nii hästi, et Diana oli tema juures käimise unarusse jätnud. Nüüd olid tagajärjed käes. “Ainult see kord veel!” palus ta masinat meeleheitlikult. “Palun, ainult see kord veel!”

Igaks juhuks valis ta sisendiks ainult ühe mõtte - “Ma saan ilma temata ka hakkama.” - ning lülitas masina sisse. Korraks tundis ta juba, kuidas temasse hakkas valguma tuttav rahu, kuid siis märkas ta, et masin muutus tema käes kiiresti kuumemaks. Järgmisel hetkel valgus üle tema meeletu mälestuste tulv. Seal olid nii Krister kui Marelle, samuti Katrina ning veel hulk inimesi, kes talle viimase aasta jooksul olid halvasti öelnud või talle ülekohut teinud. Masin andis tagasi kõik endasse talletatud pildid ja negatiivsed tunded ning nende ühine jõud mitmekordistus - iga üksik sarkasmikild torkas Dianat uue teravusega, iga vana solvang tundus kui uhiuus. Diana rebis küll elektroodid kohe pea küljest ära, kuid oli juba hilja. Kõik tema mahamaetud emotsioonid vajusid talle zombidena peale, imedes temast välja viimasegi positiivsuse raasu. Ta tundis, kuidas tema süda purunes tuhandeks killuks, mis šrapnellikuulidena igasse suunda paiskusid, rebides lõhki kogu tema olemuse. Tema vahepeal ülikiiresti löönud süda hakkas selle üüratu koorma all tasapisi alla andma, tuksudes aina harvemini. Vaikse nuuksatuse saatel vajus ta oimetult põrandale.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0926)