Teab ju iga Estconil käinud Eesti ulmefänn, et ei ole midagi paremat nädalavahetusest täis raamatuid, lobisemist inimestega ulme üle ja vestluspaneele, kus autorid räägivad vaimustusega sinu lemmikžanrist ja oma raamatutest. Täiesti ootamatult sain ma kogeda sedasama keset kuldset sügist, kuigi kahjuks mitte keset õitsvat loodust ja kahjuks inglise keeles.

Olles paar viimast aastat sisse võetud sellisest küberpungi väiksest sugulasest nagu LitRPG, mis on üllatuslikult üsna kiiresti visanud oma suurele sugulasele pikkuses kiirelt järgi, olin meeldivalt üllatunud, kui nägin keset suurt koroonakriisi, et ameerika ulmefännid korraldavad LitRPG Con-i. Nagu ajale ja žanrile kohane, siis loomulikult online´is ja see tähendas, et ka mul oli võimalus sellel osaleda.

litRPGyritus

Uudishimust ajendatuna otsustasin siis minagi sellest peost ja pillerkaarist osa saada ja poetasin end Discordi serverisse, mis oli ürituse ametlikuks toimumiskohaks. Esimese asjana lõi muidugi pahviks suur teemadeküllus. Mulle jäigi segaseks, kas väsimatuks uute #siin-räägime-seda-juttu ja #siin-kõrval-ka-suht-sama-juttu lõimi genereerisid juurde fännid või ürituse korraldajad, aga küllap ikka korraldajad, sest eks ka korraldajad olid ju ühtlasi ka needsamad fännid. Ehkki esialgu tõesti kirju, siis hiljem sai neis lõpututes teemalõngades ka juba veidi orienteerutud ja ei olnud hullu midagi.

Ehk peaksin siinkohal igaks juhuks üle kordama, et mis imeloom see LitRPG üldse on? Kui see paari punktiga kokku võtta, siis on see põnev uus  kirjandusžanr, mis põhineb MMORPG mängudel. Tegevus antakse läbi mängija silmade, kui ta seikleb läbi fantastiliste maailmade. Kõige lihtsamalt öeldes eristab teda tavalisest fantasyst see, et sa ei saa seal lihtsalt võlumõõga, vaid Jääkuninga Jäämõõga, mis annab sulle +400 tugevust ja +1 osavuse ning su quest annab sulle kogemuspunkte, mille abil saad omandada uusi tasemeid ja oskusi.

LitRPG kaks peamist põhimõtet on:

1)      See peab hõlmama teatud tüüpi ja väga selgelt numbriliselt väljendatult tegelase arengut

2)      Suurem osa tegevusest peab toimuma mingis mängulaadses maailmas

misonLitRPG

Aga tagasi nüüd ürituse juurde. Rahvas oli igatahes vaimustuses. Pidevalt lisandus serverisse uusi inimesi ja seda tegelikult kuni ürituse lõpuni ja veel ka päevi pärast selle lõppemist. Juttu jätkus loomulikult palju, kõik need lõputud #teemalõimed räägiti kuhjaga täis ning kui olid vähegi lugenud põhilisi raamatusarju ja autoreid, siis oli päris põnev selles osaleda, sest niiöelda siseringi nalju ja vihjeid jagus igal sammul. Üks mõnus detail, millega korraldajad olid viitsinud vaeva näha, oli RankBot, mis jagas osalejatele leveleid vastavalt sellele, kui aktiivsed kirjalikud suhtlejad oldi või kui kaua häälvestluse grupis viibiti jne. Leveldamine on ju üks LitRPG peamisi komponente, mis selle alamžanri fänne vägagi erutab ning eriti meeldivaks tegi selle asjaolu, et jagati neid leveleid ühest raamatusarjast pärit „kõlliga“:

Kuvatõmmis levelist

Paneelid, kus autorid kõnelesid kõikvõimalikel LitRPG teemadel, toimusid Facebookis, LitRPG grupis (https://www.facebook.com/groups/LitRPGGroup), mille on asutanud Aleron Kong, sarja „The Land“ autor, kes tituleerib end Ameerika LitRPG isaks. Enamus autoreid olidki loomulikult Ameerikast, kuid tänu üleilmsele võrgule nägi ja kuulis ka teiste maade kirjanikke. Kohal oli näiteks vene LitRPG üks isadest Vassili Mahanenko ja minu eriliseks heameeleks minu lemmikraamatute autor Shemer Kuznits. Päris vahva kuulata tema saksa aktsendiga inglise keelt, mis meenutas jubedalt Arnold Schwarzenneggeri omapärast stiili.

Millistel teemadel siis kõneldi?

Räägiti craftimisest ehk siis kuidas tegelased raamatutes esemeid valmistavad ja vastavates skillides arenevad. Arutati, kuidas loovad eri autorid mõistuslikke koopaid, mis seiklejaid endasse meelitavad ja tapavad. Eraldi paneel oli naisautoritele. Räägiti filmidest, kus seigeldakse mängumaailmades, audioraamatutest, vene LitRPG-st, sellest kuidas ehitada mängumaailmadesse leveldatavaid linnu ja loomulikult LitRPG lühikesest, kuid kuulsusrikkast ajaloost.

Kõigi paneelide salvestused on FB LitRPG lehel järelkuulatavad ja pärast paneelide lõppu jätkus soovijatele vestlus vastavas Discordi häälkanalis.

Üritus oli vahva ja sain seal nii mõnegi „valvefänniga“ oma inglise keelt harjutada ning ulmest, sealhulgas ka Eesti ulmest ja oma isiklikust loomingust rääkida. Pidin huvilistele kahjuks tõdema, et inglise keeles midagi meie ulmest neile ette sööta just väga palju valikut ei ole ja kuigi nad olid valmis Amazonist kasvõi eestikeelse raamatu ostma ja seda Google translatega lugema, siis pole sealtki midagi võtta. Saatsin mõnedele siis hiljem eestikeelseid e-raamatuid närimiseks, hoiatusega muidugi, et Google Translate… lugeda vaid omal vastutusel.

Ürituse üldine meeleolu meenutas mulle kangesti aastakümnete tagust aega, mil Eestis suure elevusega organiseerusid Tolkieni Keskmaa fännid. Pikad arutelud teemal, kas Balrogil on tiivad ja millisel Ajastul üks sõjapealik teise maha lõi jne. Päris põnev on jälgida uue alamžanri sündi, selle muresid ja rõõme :D Muresid, tõsi küll, oli rahval peamiselt vaid ühte sorti: millal ühel või teisel autoril uus raamat välja tuleb. Samas, kui hakati üksteiselt raamatusoovitusi uurima, siis ilmusid lagedale säärase pikkusega nimekirjad, mida aeglasem lugeja isegi ühe aastaga ei jõua läbi lugeda ning need olid kõigest sarjade nimetused, mis hõlmavad igaüks vähemalt 5-15 raamatut. Ma ise viskasin pikema pilgu peale surnumanajatest rääkivate raamatute nimekirjale ja üllatusega tõdesin, et olin neist tublit veerandit lugenud. Teise üllatusena tõdesin, et neid on ikka jube palju veel lugemata :D

litRPGevo

Ühe negatiivse tähelepaneku peab samuti välja tooma. Kõige selle elevil fännide jutu sekka käis minu maitse jaoks veidi liiga palju tühja loba. Ma eelistaksin rohkem tummisemat teksti, sest olemasolev asjalik jutt kaob liiga ruttu loba sisse ja seda on raske leida. Selles mõttes oleks tore näha edaspidi mõnes lõimes veidi tugevamat modereerimist. Kuid eks see ole, ma loodan, alguse asi. Kindlasti mängib selles oma osa ka see, et Con toimus kõigi, välja arvatud mingi väikse, ilmselt korraldajate endi grupi jaoks, virtuaalsena. Nii peab kogu niisama lobajutu, mis muidu õhtul õlle taga aetaks, samuti võrgus ära rääkima.

Kuigi LitCon ise lõppes 26. oktoobril, siis elu selle Discordi serveris ei ole sugugi vaibunud, vaid teeb veel päris tublit järellainetust. Tõenäoliselt veel mõnda aega, sest seal on tublisti mugavam lobiseda kui FB lehel. Juba teatas korraldusgrupp, et uus Con on juba järgmisel aastal ja kui koroona annab, siis vähemalt osaliselt ka reaalse kokkusaamisena, kuid selle virtuaalne osa jääb samuti alles, sest fännid üle maailma ja muidugi ka üle Ameerika, need kes ei saa kohale tulla, tahavad samuti asjast osa saada.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0892)