Täna on pühapäev, järelikult pesin nõud ära. Siis koristasin ülejäänud köögi ära. Koristasin magamistoa ära. See oli lihtsam, kui arvasin – korjasin kokku kõik lahtised asjad ja panin kappi ära. Ma ei proovinud asju oma õigetele kohtadele panna, esialgu on küll sellest, et ma need ära panin. Ja ma ei hakanud põrandaid pesema. Seda tegi tavaliselt tema. Mina pesin nõusid ja tõmbasin tolmu, tema pesi põrandaid ja tegi muid asju, tossutas midagi ja puha. Ma tegelt ei teagi päris täpselt, mis ta kõike tegi, kui me koristasime, ma olin teises toas. Siis mulle kuidagi meeldis pigem omaette olla. Ma tundsin, et niimoodi sujus töö paremini, kuidagi segamatumalt. Mitte et ta oleks mind kunagi seganud, aga lihtsalt, mingi üheainsa asjaga tegelemise tunne. Pean endas taasleidma oskuse koristada kõik ära, aga võrreldes varasemaga on küll mingeid edusamme näha.

Võib-olla ongi mul praegu raskem koristada kui muidu, sest selles korteris pole veel tekkinud neid harjumusi, mis temaga olid. Mingit rutiini. Samas, eelmises korteris ei tekkinud ka see rutiin mul endal – tema lihtsalt kuidagi otsustas, et pühapäev oli koristamispäev ja nii see oli. Või äkki ei otsustanudki, äkki see juhtus niimoodi kogemata – laupäeval naudid lõputut nädalavahetust, pühapäeval sead kodu ja vaimu valmis algavaks nädalaks. Et pühapäev on niikuinii närviline, siis tuleb see närvilisus kuidagi rakkesse panna. Või oli selle harjumuse sisendanud talle tema ema või isa, ilma mingigi vajaduseta õigustuste järele. Mitte, et ma sind süüdistaks, et mul pole seda harjumust veel tekkinud, kuidagigi pole. Margot kasvas kah samas majas ja võiks olla samade harjumustega, aga tal näiteks pole vaja sellist eraldi iganädalase koristamise rutiini – tal lihtsalt ei ole pühapäevaks midagi koristada, ta hoiab korda niisamagi. Minul on vaja luua harjumust, mida pole seni kunagi olnud.

Aga võib-olla selles ikkagi on mingi sisseprogrammeerituse asi. Ja nüüd pean hakkama end tagantjärele ümber programmeerima. Noh, aga hakkan end siis programmeerima! Ja püüan endale öelda, et on pühapäev. Endale meelde tuletada, et pühapäeval ei saa end vabaks lasta, homme on uue nädala algus, homme tuleb kogu olemist taassünnitada. Seda on kuidagi raske teha, kui on graafikupõhine töö – mõnikord on pühapäeval töö, mõnikord on esmaspäev vaba. Püüa siis kuidagi tajuda nädalavahetust. Aga ikkagi, pühapäev on pühapäev. Proovin vähemalt sellest reeglist lähtuda. Sestap ongi nõud pestud, köök koristatud. Magamistuba koristatud. Või noh, enam-vähem. Aga midagigi. Väikeste sammude haaval.

Ja nii mul väikeste sammude haaval edeneb. Nüüd lähen panen teleka käima. Võta seda kui aruannet. Kinnitust, et kõik ikkagi läheb paremaks.

Tervisi Sulle ja Margotile!

Viljar 

***

Tere, ema!

On pühapäev. Täna ma ei jõudnud koristada, mul oli töö. See oli küll ainult poole neljani ja terve ülejäänud päev oli jäänud, aga koju jõudes olin nii väsinud, et panin teleka käima ja jäin midagi vaatama. Homme proovin korteri ära koristada.

Tööl oli väsitav, sest kõik käis närvidele. Päev juba algas normaalselt, ma hilinesin. Nüüd pean ju Annelinnast tulema. Keegi õnneks ei karjunud mu peale, aga peaaegu selline tunne, nagu nad oleks ikkagi võinud. Kõik proovisid kuidagi viisakad olla või on neil kuidagi piinlik. Võib-olla ei ole ka, võib-olla nad omavahel irvitavad mu üle. Ma ei peaks niimoodi mõtlema, aga kuidagi ikkagi on selline tunne. Selline tunne, et kui tuppa jõuan, proovivad nad pühkida näolt naeratust. Istuvad oma kiiruga näole manatud tõsidusega. Lõpetasin söögipausi varem – mis ma ikka segan neil rääkimist. Rääkigu end tühjaks.

Telekaga on mingi jama. Heliga on midagi lahti. Vaatasin pühapäevaõhtul näosaadet. Varem käisime pühapäeviti sõprade juures, aga need on pigem tema sõbrad, nii et ma proovisin ise üksi kodus vaadata. Mingi hetk läks teler vaiksemaks. Lihtsalt ise läks, ei olnud isegi mingit lärmakat kohta ega midagi, lihtsalt iseenesest jäi. Vajutasin küll puldi pealt heli juurde ja algul nagu läks kah, siis aga ragises veidi ja jäi päris vait. Nüüd on selline tunne, et kui ma oleks teleka kinni pannud, äkki siis oleks praegu korras. Nagu mingi ülekuumenemise värk või midagi. Ma ei kujuta ette, palju selle parandamine maksma võib minna. Või äkki tead kedagi, kes oskaks aidata? Äkki tunned mõnda kuldsete kätega Annelinna asjapulka sellest ajast, kui tädi Noora siin elas?

Muidu on hästi. Ma joon vähem kui vahepeal. Pole kedagi, kellega juua.

Ma praegu ei kirjuta edasi. Üldse pole tuju. Lihtsalt, sa tahtsid, et kirjutaksin, nii et – aruanne tehtud. Viimati lugesid sõnad peale, et ma püüaks ikka koristada. Isa ka alati ütles, et kui su ümbert saab korda, saab su seest ka korda. Küll pärast jõuan. Soovitasid ka ristikujusid üles panna… no ma ei tea. See pole päris minu rida.

Viljar

***

Tere, ema!

On pühapäev ja ma peaksin koristama, aga ma kirjutan enne ära.

Sul oli õigus, ülakorruse Vladimir oli nõus aitama. Kahjuks polnud sellest mingit abi. Tal oli täna vaba päev, ma ise pidin tööle minema, nii et viisin teleri tema korterisse, jätsin talle oma korterivõtmed ja läksin tööle. Kui koju jõudsin, lasin ta uksekella. Vladimir andis tagasi mu võtmed ja teleri ja ütles, et sel polnud midagi viga. Ta ei pidanud midagi tegema, oli selle lihtsalt sisse lülitanud ja kõik, telekas oli korras. Mul oli heli jäetud maksimumi peale, nii et esimese ehmatuse järel pidi ta teleka hoopistükkis vaiksemaks keerama. „Oleksjin peagu sjüddamerabbanduse saand,” ütles niimoodi muheledes, ilma kurjustamata.

Vahel mõni inimene lihtsalt on selliste kuldsete kätega, et ta ei pea midagi tegemagi, vajutab nupule ja ongi korras. Võib-olla olin ma ise lihtsalt puldi peal mingit vale nuppu vajutanud. Tänasin, pakkusin raha, ta ei võtnud vastu, ütles, et ta ei teinud ju midagi.

Kui ma aga oma korterisse jõudsin ja teleri sisse lülitasin, siis jälle, ei midagi. Proovisin veel mitu korda, aga ei. Mõttetus. Ei tahtnud enam Vladimirit segada selle asjaga. Võib-olla kunagi hiljem.

Esialgu andis lootust, et justkui tuleks eduline päev, aga ei. Nüüd võiks ehk koristada, et oleks midagigi ette näidata päeva lõpuks, aga kuidagi ei suuda.

Ja muide, ma lihtsalt ei satu mingitesse esoteerikapoodidesse, et tuua riste või soola või muud säärast. Ma lihtsalt ei satu neisse. Ei kavatsegi.

Viljar

NB! Kus võiks olla tabaluku võti, mis on magamistoas oleva hoiulaeka ees? Mis selle laeka sees üldse on, kas äkki tädi Noora riided? Kui on, kas võib need viia taaskasutusse? Tundub olevat heades mõõtudes kast, saaks mõned kingad ära panna.

 ***

Tere, ema!

Oma rikkis telekast olen juba rääkinud, aga nüüd on telefoniga ka mingi jama.

Tele2-st saadeti sõnum, et kui selleks ja selleks kuupäevaks pole makstud, piiravad nad teenust. Ma helistasin neile, sest ma omast arust maksin ära. Vähemalt tahtsin üle küsida selle kohta. Telefon oli aga tumm. Ekraan näitas, et kutsub, ja nad paistsid vastu võtvat, aga mitte mingitki heli, mitte piuksugi polnud kosta. Telefon oli täiesti hääletu.

Vaatasin korraks, kas telefon oli hääletu peal, et äkki on asi lihtsalt selles. Ei paistnud olevat, aga panin ikkagi maksimumi peale ja helistasin jälle. Nagu oleks kutsunud ja nad oleks nagu vastu võtnud, aga ikkagi vaikus. Rumal lootus ka, ega siis hääletu peale panemine telefoni niimoodi hääletuks tee.

Varsti hakkan koristama. Enne... noh, aga äkki ongi hea, et telekat ei saa vaadata. Nüüd on põhjust võtta kätte üks hea raamat. Äkki sellest oleks mingit abi. Vähemalt hakkan jälle lugema. Võib-olla aitaks see mind rahustada, närvilisena ei saa ju koristada.

Ja mis puutub ristidesse – ma tõesti palun, et Sa ei tüütaks mind selle jutuga. See tõesti pole üldse minu rida. Teie tehke Margotiga oma posimisi, kui tahate, aga jätke mind sellest välja. Kõrgharidusega inimene ei peaks selliste asjadega tegelema.

Viljar

NB! Selle tabaluku, mis on magamistoas oleva hoiulaeka ees. Vanaisa riidekapi kõrval, kohe akna all. Puust hoiulaegas, millel ees suur must rauast tabalukk. Kas saadan pildi? Ah, mis ma ikka üle küsin, saadan pildi.

 ***

Tere, ema!

Ma olen viimasel ajal vist veidi vähe magada saanud. Ma ei tea, milles muus võib asi olla või miks see nädal mul muidu selline oli, nagu oli.

Võtsin ette raamatu. Nägin, et tädi Noora raamaturiiulil oli mingi hispaanlase kirjutatud raamat „Sada aastat üksildust”. Olin sellest kuulnud, aga polnud kunagi lugenud ja arvasin, et see võiks olla täpselt sobiv raamat mu praegust meeleolu silmas pidades. Kahjuks polnud see üldse niisugune raamat, mida ma praegusel hetkel tahaks lugeda. Terve hulk värvikaid tegelasi, üksindust polnud ollagi. Täiesti eksitav pealkiri.

Mingi hetk hakkas lambipirn vilkuma. Särises veidi ja korraks läks kustu. Peagi lõpetas see jamamise ja jäi põlema. Oh, kuidas oleks tahtnud magada, aga ma poleks jäänud. Proovisin lugeda, aga mu silmad väsisid ära, nii meeletult raskeks läks lugemine, et lõpuks hakkasin märkama ainult üksikuid sõnu. Viha. Valu. Vale. Võigas. Sügasin oma silmi ja vaatasin uuesti. Väsimus oleks otsekui muutnud mu düslektikuks, kõik hägustus mingiks laiali voolanud tindimustaks, aga need sõnad jäid ainsana alles, need olid ainsad, mida võis selgesti lugeda. Keerasin lehte ja… Tekstitulba kohale ilmus täht. V-täht. Suurelt ja lohakalt, otsekui alles kirjutamist õppiva lapse maalitud. Püüan teksti edasi lugeda, nüüdki on kõik loetamatu, nüüdki ei suuda ma sõnu korralikult kokku panna. Välja arvatud… välja arvatud üksikud sõnad, mis tõmbasid kõhu õõnsaks. Ärevus. Äng. Isegi sõnad „äbi”. Ja „äda”. Keerasin lehte, nüüd oli teksti kohal V kõrval suur Ä. Viltuse põikjoonega, täpid peal nagu verepisarad. Keerasin järgmise lehe –V, Ä, L. Keerasin järgmise lehe – V, Ä, L, J. Avasin raamatu suvalisest kohast keskelt ja tähed polnud enam teksti kohal. Vaatasin otse lehekülje keskele.

Tuli läks kustu.

Sõna on siiani silme ees. Tähed vilksatasid vaid korraks, jõudsin heita vaid lühikese pilgu, aga silm, see ju tajub tagantjärelegi seda, mis teravalt vilksatab – need tähed on mul kuidagi siiani silme ees. Suur punane „VÄLJA”. Need olid nagu üks suur punane lahmakas keset raamatut, kirglik ere valgus keset ülejäänud raamatu seosetut tindiplärakat. Paremal pool oli kolm suurt hüüumärki. Istusin pimedas ja ainsad, mis silme ees virvendasid, olid need punased kirjatähed.

Proovisin tule jälle põlema panna, aga see ei läinud. Tuli jäi kustu. Ma isegi tundsin teatavat kergendust.

Kõik on vaikne, isegi naabreid pole olnud kuulda juba mitmendat päeva, aga see ei ole hea, rahustav vaikus… See on pigem nagu paks matine vaikus, mis varjab endas midagi mürgist. Selline on vaikus enne maohammustust. Läbi selle poleks nagu midagi kuulda... aga midagi siiski. Mingi vaikne sahin. Ma ei saa aru, kust see tuleb, aga kuskilt sellest korterist.

Ma selgitan välja, kust see hääl tuleb. Siis koristan korteri ära.

Viimast korda – ärme räägi risti hankimisest. Sellest pole abi.

Viljar

NB!
Mis mõttes, mis hoiulaegas? Saatsin ju pildi, suur hoiulaegas vanaisa riidekapi ja voodi vahel. Suure vasest tabalukuga. Kas pildi kvaliteet on halb, et sa seda ei näe?

 ***

Tere, ema!

Mis on lahti ülakorruse Vladimiriga?

Läksin mobiiltelefoni ja laualambiga tema ukse taga. Ta käitus väga imelikult – ma ütlesin, et nendega on ka jama, nii nagu telekaga, et äkki ta oskab neid vaadata. Ta võttis aga lambi kätte ja... Noh, ta korteris oli välisukse kõrval seinal üks väike kujuke. Neitsi Maarja. Ma poleks arvanud, et ta on katoliiklane. Sellel kujul oli väike veepaun või midagi või oli lihtsalt mingi tühimik, millesse ta oli vett valanud. Ta pani sõrmed sellesse vette ja piserdas mu mobla. Siis tahtis ta võtta mu mobiiltelefoni, ilmselt tahtis sedagi täis pritsida. Ma ei andnud.

Võtsin telefoni tagasi ja hakkasin ära minema. Ta tuli uksest välja ja kutsus mind tagasi. Pöörasin ümber ja nägin midagi, mida ma vist polnud mõelnud nägema.

Poolt tema nägu oleks nagu tabanud koolnukangestus, see oli tardunud mingiks Jaapani maskiks, teine pool oli liigagi elav, tõmmatud justkui niidikestega välja ja eemale. Keegi nähtamatu marionett tõmbas neid niidikesi sel ajal, kui ta mulle otsa vaatas. See olend polnud too abivalmis inimene, kellega ma just rääkinud olin.

Ta ütles: „Ai, bljääd, soolamjüür,” ja jooksis tagasi oma korterisse ja hüüdis sealt mu nime. Kust ta teadis mu nime? Ma jooksin ruttu oma korterisse. Süda küll puperdas, aga üle korteriukse astudes ei kuulnud ma enam midagi, lihtsalt uppusin sellesse matti surmavaikusesse.

Mul on tunne, nagu ma läheks siin hulluks.

See sahisev heli, millest viimati rääkisin, on aina valjemaks läinud. See polegi nagu sahin, see on… nagu tõmmataks sõrmedega üle puidu. Nagu otsitaks pinde või oksakohti või… Väljapääsu. Kas sõna raamatus oli mulle… või kellelegi teisele?

Viljar

NB! Saadan uue pildi. Püüdsin panna tuled põlema, aga need ei läinud, mida võinuks ehk arvata. Praegu ei paista päikest ka, nii et pole mõtet kardinaid lahti tõmmata. Tegin välguga. Panin pildi tegemise ajal silmad kinni. Ma ei tahtnud näha, mida välguvalgus paljastanud oleks. Vaata nüüd seda hoiulaegast, see on ju otse keset tuba. Ma ei saa aru, miks tädi Noora sellist laegast seal hoidis. Kui seda üldse laekaks nimetada, pigem näeb välja nagu kirst. Ma tahaks lihtsalt teada, kus võiks olla selle võti. Kui sa ei tea, pole ka hullu - selle puust tabaluku võiks lahti saada ka ilma võtmeta.

 ***

Ema!

Nüüdseks ei tööta enam ükski elektrivahend. Telekas, telefon, lambipirnid, eimiski. Olen mingis mõttes üllatunud, et see pastakaski toimib. See on mulle siiski jäetud – võimalus kirjutada Sulle.

Ma ei saa magada. Vaikusloor on läbimatu, see on lõiganud mu ära ülejäänud maailmast. Mida vaiksem on, seda läbilõikavamad on aga hääled, mis on jäänud. Sahin, millest ma kirjutasin, ei ole enam süütu taust, mida võiks ka mitte märgata. Sellest on saanud kraapimine, nagu tõmmataks küüntega üle puidu. Kohati kõlavad mingid koputused. Selline tunne, nagu katsutaks, kui palju on jäänud. Ja ma kuulen, kust see tuleb. Liigagi hästi kuulen. Mida ma ka ei teeks või ei prooviks teha, see on ainus, millele mul jagub tähelepanu. Kui palju ma ka ei püüaks seda eirata.

See tuleb voodi all olevast hoiulaekast. Sellest, mis kuulus tädi Noorale. Alati, kui ma selle poole vaatan, on see just lõpetanud vappumise ja värisemise. Kuni ma seda vaatan, kihiseb see nagu pott, milles keedetakse midagi kõige kõrgemal kuumusel. Ja kuni ma seda ei vaata, hakkab see jälle värisema ja jätkub kaapimine. Ma ei teagi, mis on mulle õõvastavam. Ma lihtsalt tahaks, et see lõppeks.

Mis juhtub, kui ma peaks selle kirstu lahti tegema? Kas kottpimedas süvameres olev kaitsetu kala aimab, et ainsa valgusallika taga irvitavad merikuradi teravad hambad? Kas tal on muud valikut, kui et minna? 

Saadan kirja praegu teele. Kirjutan varsti jälle. Kui saan.

Viljar

 ***

Tere, ema!

Siin Margot.

Olen jõudnud Tartusse, nagu palusid. Ööbin Hansa hotellis. Aimasin, et Viljari juures ei saaks öömaja ja et pigem ootab mind seal täiskohaga töö. Pärast seal käimist nägin, et oleks võinud võtta toa V Spasse, saaksin vähemalt mingitki lõõgastust oma „puhkuse” ajal.

Igast asjast etapphaaval – tulin Viljari juurde. Juba sisse astudes oli kohutav hais. Sa ei taha teadagi. Nagu oleks kuu aega koristamata ja pesemata. Ilmselt oligi. Mingi hetk loobus ta üldse nõusid pesemast ja hakkas papptaldrikutelt sööma. Loomulikult ei viinud ta prügi välja, nii et need olid ka ammu lehkama läinud. Ühesõnaga, kohutav.

Viljar oli voodis ja ei tahtnud teki alt välja tulla. Ta ei lubanud mul läheneda, hakkas mind nähes karjuma ja nutma. Ma polevat Margot. Ma olen täpselt sedasama ennegi näinud, haiglas paranormaalsete traumade osakonnas sellistel patsientidel, kellel poltergeistiline kontaminatsioon oli jõudnud kolmanda astmeni. Ühesõnaga, olen näinud hullemat, aga tõtt-öelda eriti palju hullemaks ei lähegi. Õnneks oli tal köögis soola. Ta ilmselt polnud selle pealegi tulnud, et seda kasutada. Viljar on ju kogu aeg olnud skeptik, ta lihtsalt ei usu. Ta on ju „intelligentne inimene”, ei usu kummitustesse. Näed siis, milleni see viib.

Tegin soolasõõri ja ta tundis mu lõpuks ära. Ajasin ta voodist välja, viisin otsemaid Hansa hotelli. Algul mõtlesin lasta tal duši all käia, aga ta ei saanud sellegagi kohe hakkama, mistõttu pidin ise teda dušitama, seejärel kohe voodisse. Ma ei kujuta ette, kui magamata ta olla võis, igatahes jäi ta enam-vähem silmapilkselt magama. Tulin tagasi tädi korterisse Annelinna ja asusin tööle, aga üsna varsti oli näha, et siin ei piisa kodustest vahenditest.

Mõtlesin küsida ülakorruse Vova käest, mis ta teab. Nagu Viljar sullegi kirjutas, Vova oli tõepoolest käinud aitamas, aga ütles, et pärast teleka korterisse toomist hakkas neilgi kummitama. Neil olid kohe võtta abinõud – välisukse kõrval oli pühavesi (Neitsi Maarjaga pühitsetud) ning kõigi uste piitadel oli soolajoon. Ta ei tahtnud väljagi tulla, et minuga rääkida, sest mingi hetk oli ta välisukse soolapiirdest välja astunud ja Viljar nägi teda millegi muuna. Ühesõnaga, Viljari poltergeist on lausa trepikoja teise korruseni tunginud. Õnneks pole keegi veel kaebust esitanud, Vova polnud kellelegi öelnud, et see sai alguse Viljari hooletusest, peaks talle viina tooma või midagi.

Ma olin ära unustanud, millist säästuelu Annelinna korterites elatakse. Vova polnud korteriühistu juhatusele poltergeistist rääkinud, sest kartis, et paratõrje spetsialisti arve jaguneks korterite peale ära. Vova ja ta naine arvasid, et küll nad tulevad toime soola ja pühavee abil. Ma ei tea, mis elu elasid teiste korterite inimesed, kes ei teadnud, milles asi. Lihtsalt jube.

Helistasin Lõuna-Eesti Esoteerikakeskusesse. Nad andsid mulle ühe firma kontaktid, aga selle firma nimi oli Tartu Tondipüüdjad OÜ. Oleks eelistanud kedagi, kes oleks veidi professionaalsema suhtumisega paranähtustesse. Veider näha, kuidas Tartu ja Tallinn on selles asjas nagu öö ja päev. Ülikoolis rõhutatakse kõigis ainetes ja erialades skeptilist maailmavaadet, aga igasse loenguruumis on installeeritud soolapuhurid. Rääkimata ühikatest, kus mõned üksikud vastutavad parahügieeni eest, aga varjavad seda, et mitte sattuda skeptikute pilkealuseks. No ja Viljar polnud pidanud ülikooli minekust saati midagi tegema selle nimel, et hoida parahügieeni, alati vastutas keegi teine. See oli ka ilmselt üks põhjusi, miks ta pidi lõpuks kolima tädi Noora korterisse.

Igatahes, oli mis oli. Mis nüüd edasi – Tondipüüdja OÜ mees saaks tulla alles neljapäeval. Pean end seniks Hansa Hotellis kahesesse tuppa sisse kirjutama. Vaatan, äkki peaks võtma toa kusagile mujale. Äkki tuleks ikkagi odavam, isegi sellest hoolimata, et ma ei saaks Hansast kogu ettemaksu tagasi. Ega ma eeldanudki tööle tagasi minna punnis rahakotiga, aga Hansa hotelli arve pluss paratõrje spetsialisti arve on natuke rohkem, kui ma kavatsesin selle puhkuse peale kulutada. Helistan korteriühistu esimehele ja räägin temaga.

Uus esimees on muide naine. Sa ei tunne teda, ta kolis meiega samasse trepikotta kunagi pärast seda, kui me siit välja kolisime. Ma ei tea, milline ta on, aga Vova ütles, et intelligentne inimene. Ma ei saanud hästi aru, kas ta ütles seda mingi alatooniga – vahel öeldakse niimoodi skeptiku kohta. Kui esinaine peaks vastu ajama, et pole olemas poltergeiste ja et Viljari sümptomid on vaid stress ja ületöötamine ja üksildus ja mida veel, siis ma ei teagi, mis ma teen. Kiusatus oleks lihtsalt oodata, kuni poltergeist tema korterini jõuab. Samas ei saa ma tervele trepikojale käru keerata lihtsalt seepärast, et üks inimene on skeptik. Meie skeptikust sai see niikuinii alguse...

Äkki oled nõus mingi ajani Viljari enda juurde võtma? Las võtab töölt vabaks, küllap nad saavad tematagi hakkama. Ma ise ei saaks teda töö kõrvalt kantseldada ja turgutada, kuni ta lõpuks oma jalul seisab.

Kui tädi Noora korteri poltergeistist on lahti saadud, peab ilmselt vaatama, kas korter vajaks veel üldremonti. See oleks ilmselt järgmise puhkuse teema.

Praegu pean liikuma.

Järgmise korrani!

Margot

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0778)