„Oled sa kunagi mõelnud, kes sa tegelikult oled?"

Haamiah tundis ahastust ja vaikis närviliselt. Kui rõugearmiline Botho juba filosoofiliselt targutama hakkas, olid asjalood hapud. Vana turupäti kaks kiilaspäist käsilast käperdasid Haamiah’ raske tööga meisterdatud amulette. Poe ainuke potentsiaalne kunde, kes varem silmadega potentsi ravivaid möginaid noolis, oli hirmunult minema jooksnud. Botho vaikis korra dramaatiliselt ja jätkas siis oma jutlustamist. „Enda sõnul oled sa amuletimüüja. No olgu. Edukas sa küll pole, aga see selleks. See polegi murekohaks. Küll aga teeb meelehärmi, et sa austusest midagi kuulnud pole. Sest austus on meie maailmas kõige tähtsam. Ilma austuseta on mees vähem väärt kui prussakas! Ja sina oled ikka eriline siganälkjas!"

Haamiah tahtis teravmeelitseda, et siganälkjas on võimaliku toidusena prussakast tunduvalt väärtuslikum , kuid hoidis oma lõuad kinni. Olukord kippus aga üha hullemaks minema. Botho oli juua täis ja ta õelad seasilmad helkisid ohtlikult. Üks tema löömameestest virutas juba kaupa vastu maad puruks. Haamiah hakkas närvi minema ja pobises midagi ebavajalikult vastu: „Ma austan sinu teeneid väga, lihtsalt mul on olnud väga keerulised ajad. Inimeseks Saanu Jalgade Pesemise festivalid on aga nädala pärast tulemas, rahvast hakkab voorima, ma saan sulle siis makstud..."

„Vaat, kuidas see kutsikas klähvib! Ja valetab! Ja sinu austuse kohta – ma kuulsin, mida sa minu kohta lakku täis peaga Mante kõrtsis rääkisid. Kas sa salgad, et sa nimetasid mind ja mu poisse kuunäolisteks ahvideks?"

Haamiah ei uskunud, et ta kuud Bothoga võrreldes niimoodi solvaks. Aga olukord oli kiiresti väga täbaraks kiskunud. Kui enne oli võimalus kerge koslepiga pääseda, siis nüüd oli oodata midagi palju hullemat. Leti alla oli peidetud luuk, mille kaudu pääses kõrvalmajja. Äkki peaks üritama? „Mante on teada-tuntud valetaja. Sa oled alati auväärne mees olnud, ma ei ütleks kunagi..." Järgnev obadus lõi ta jalust maha. Kulmudest lahmatas verd. Botho oli leti taga ja tõmbas ta vastu seina. „Õudne mõelda, et auväärt perekonnast pärit noorukist sai selline joodikust kusipea! Häbiks kõigile Makandari toredatele kaubitsejatele! Austusest su onu naise vastu ei tahaks sul nagu mune maha lõigata. Aga ta on juba aasta tagasi meie ilmast Hääle juurde lennanud, nii et... paneb nagu mõtlema, või mis?" Haamiah mõistis, et ta ei pääse vana päti verejanust. Viimane oli väitsa kätte haaranud. Noormees sulges silmad ja proovis lasta kõigel minna. Siis kostus mingi imelik sahin. Justkui tuuleiil kõrbeliival, salakaval ja ohtlik..

Järgmisel hetkel lasti ta lahti. Isegi suletud silmadega oli tunda Botho kohkumist. Kogu tänavamüra oli justkui summutatud. Oma väheseid julguseriismeid kokku võttes sundis Haamiah silmalaud lahti. Botho taganes hirmunult ukse poole, nuga värisedes käes. Kaks jõmmi, kes enne ülbelt ringi patseerisid, vedelesid kaamete nägudega põrandal. Müügikambri tagumine osa oli vajunud veidratesse varjudesse. Varjudesse, mis ootasid saaki nagu hüppevalmis panter. Ja nende keskel seisis keegi palju hullem. Varjatud kontuurist oli selgelt näha ainult tema graatsilist kätt. Mis ei olnud küberimplantaat ega ka kuulunud kohe kindlasti inimesele. Selleks oli see liiga graatsiline ja ilus. Kuldsete soomustega kaetud ja kiskjalike küüntega. Olend raputas oma sihvakat kätt laisalt ja veretilgad tilkusid vastu põrandalaudu. Bothole sellest piisas. Mees kiljatas, pillas alistunult oma noa maha ja pani tänavatele plehku. Ukse juurde kogunesid tänavapoisid, kes tahtsid näha, mis hirmsa vanamehe nii plikalikult ära jooksma pelutas. Poiste ümarad pruunid silmad ei seletanud aga justkui midagi. Nagu nad ei näekski, mis nende silme ees väikeses poeuberikus toimub. Haamiah pööras oma pilgu taaskord nähtusele enda ees. Ta kõndis arglikult keset poodi. Higiselt ja hirmunult. Käe omanik astus varjudest välja. Justkui sõbralikult, joviaalseltki. Kogu tema sihvakas kere oli kaetud kiiskavate kuldsete soomustega. Riietatud niudevöösse ja tumesinisesse vesti, mida tavaliselt kannavad idamaiste võlurite kannupoisid. Kuid kõige hullem oli see nägu. Inimesesarnane, kuid koomiline ja samas õudustäratav. Suur teravate hammastega suu, mis oli kõverdunud fantastiliselt sardoonilisse naeratusse. Kõrged põsesarnad ja mürkrohelised silmad, mis tundusid täiesti ebarealistlikud ja karikatuursed. Roomajalikud, kuid ka soojad. Ebaloomulikult kiilast pead kroonisid laubast alguse saanud pronksjad sarved, mis oleksid olnud majesteetlikud, kui otsad poleks olnud maha viilitud. Soerd kõigutas pead ja pani käed risti. Haamiah’le tundus, et ta tahab midagi öelda... See oli noormehele liiast ja ta kukkus minestunult kokku.

Kui ta üles ärkas, leidis ta end poe teisel korrusel voodis. Väiksele kummutile oli pandud savikruus veega. Lummutis oli jätkuvalt seal ja istus toanurgas kiiktoolis. Veidrad silmad vahtisid aknast räpasesse sisehoovi. Siis pööras ta ringi ja teatas elavalt: „No ilusat pärastlõunat, noormees! Kosuta end veega, see sul seal voodi kõrval. Kui sul väga vaja, võin sulle kärakat ka tuua!" Haamiah oli oodanud, et koletis räägib deemonliku kõuehäälega ja manab esile kumedaid trompetihelisid. Nii oli ikka sellistel vaimudel kombeks, kuid see hääl oli pigem inimlikult irooniline, lõbus ja üsna heasüdamlik. Pisut kõrgevõitu ja natuke ülbe. Seda ohtlikumalt see kõlas.

„Kes sa selline oled?" küsis noormees väriseval häälel ja üritas kruusi suu juurde tõsta. Siiski ebaõnnestunult, kruus kukkus kumeda mütsuga põrandale. Soerd ajas pea viltu ja toppis endale pähkleid suhu. „Maslamaks kutsutakse mind siinkandis. Ida pool on mul teisigi nimesid, mõned õnnestunumad kui teised. Aga ega see pole nii tähtis. Mis on tähtsam, on see, et mul on raha. Ja mul on su teeneid vaja."

Haamiah ei saanud nüüd enam millestki aru. „Aga sa pole ju inimene!" prahvatas ta lõpuks. Soerd hakkas üllatavalt lapsiku ja heleda häälega naerma: „Ja mis siis! Kas mul pole seepärast siis õigus siin maamuna peal ringi rännata, või? Ja pealegi, sa oled natuke liiga ehmunud kellegi kohta, kes teenib elatist teistpoolsuse temaatikaga!"

Olevusel oli õigus, mõtles Haamiah, ja proovis edaspidi ennast natuke väärikamas vormis esitleda. „Kas need jõmmid, kes mu poes enne laamendasid, on surnud?"

„Oh ei, nad on kõigest oimetud. Praeguseks on nad ilmselt juba jalga lasknud. Ma ei ole üldse vägivaldne. Ma olen mõistlik tegelane, kes ilmaasjata kedagi ei tapa. Mida ei saaks öelda enamike valitsuste kohta. Ja erinevalt valitsustest saan ma sind ka rikkaks teha. Näe, vaata seda!" Soerd avas oma peopesa ja seal sätendas pisike kogus teemante. Haamiah tundis, et ta minestab kohe uuesti. Ta polnud kunagi varem midagi nii väärtuslikku näinud. Maslama surus oma sardoonilise naeratuse pisut hillitsetumaks.

„Noormees, ma näen, et su äri kõige uhkemalt ei õitse. Amuletid on toredad, aga see pole enam tänapäeval nii elevust tekitav teema. Inimesed on nõidusest ja ebausust tüdinud. Rahast pole aga keegi tüdinud. Juba need teemandid on rohkem väärt kui su mitme aasta sissetulek. Ja see on kõigest ettemaks. Hiljem saad veel hõbemünte, mida pole vaja isegi mustal turul maha müüa. Sul on võimalik saada selle aguli rikkaimaks meheks."

„Ja kui ma ei nõustu?" küsis näost kaame Haamiah, kes juba aimas vastust. Maslama vaatas teda oma rõõmsa näoga. „Siis ma nülin su elusalt ja jätan su laiba linnamüüride taha vedelema."

„Mul oleks vist seda kärakat ikkagi vaja nüüd... Mida sa minust tahad siis? Ma ei tea ega oska eriti midagi!" Maslama kõndis aeglaselt mehe laua juurde ja kallas isaliku hoolitsusega tema kruusi aniisiviina. „Sa viid mind Isnad-Lana kloostrisse. Oma suguvõsa parima hõljukiga."

Illustratsioon: Sushi Liinev

***

Haamiah’ perekond oli iidsest ajast saati hõljukitega kaupa üle kõrbe viinud. Nende suguvõsa baraka käivitas muistset võlukunsti puhtamalt, kui ükski teine pargasepere seda suutis. Seepärast neid austati ja armastati. Ometi ei olnud nad aadlikud ja seda peeti meeles. Haamiah oli üle pikkade aastakümnete esimene oma suguvõsas, kes seda unustama kippus. Ta sõbrustas Arak-Battuli koorekihi lastega. Naeris nendega, Mängis nendega. Onu kärkis ja peksis, kuid teda ei huvitanud. Siis tuli murdeiga ja ta läks oma parima sõbraga kaklema, ühe ülbevõitu naeratusega tüdruku pärast. Ainult et see kaklus lõppes halvasti ja sõber sai endale korralikud armid. Aadlilapse peksmine lihtinimese poolt, olgugi ta või pargasepere esindaja, oli karistatav. Haamiah onu pidi temast lahti ütlema ja üleöö sai temast rentslirott. Võlukunst oli tema veres, kuid hõljukite lähedale teda enam ei lastud. Väidetavalt needis onu päeva, mil ta Haamiah pärast tema vanemate surma enda kasvatada võttis.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem, oli Haamiah taas masina peal. Pargas tühjade kastidega õõtsus jõe peal. Maslama tema kõrval oli onu kaubahoovi turvameetmed üsna momentaalselt kahjutuks teinud ja nad kiiresti paadi peale toimetanud. Nüüd seisis ta, käed ristis, Haamiah’ kõrval ja ootas nõudlikult, et noormees selle kobaka ristküliku kuidagi liikuma saaks. Haamiah polnud seda aastaid teinud ja ta oli ilmselgelt närvis, sest tema uus tööandja ootas tulemusi. Vastasel juhul polnud tal midagi head oodata. Üleüldse oli sest seiklusest väga raske midagi head oodata, tabas Haamiah end mõtlemast. Närviliselt surus ta käe vastu juhtpaneeli ja tundis, kuidas Hääl aktiveerus. See tunne oli joovastav. Kogu keha surises ja silme ette tekkisid ebaloomulikult säravad värvid. Need vähesed, keda on õnnistatud maagiaga, tunnevad seda ilmselt kogu aeg. Silme ees hakkasid sähvima erinevad veidrad kujundid ja Haamiah reastas nad mõttejõul koodiks. Kood sähvatas miljoniks värviliseks sädemeks ja pargase antigravitatsioonimootor hakkas undama. Järgmisel hetkel tõusis masin õhku ja hakkas harjumuspäraselt kergelt vibreerima. Haamiah haaras suurest härdumusest vöölt noa ja lõikas kätte. Juhtpaneelile verd piserdades luges ta harjumuspärase litaania Häälele. Soerd ta kõrval turtsatas valjult. „Sa ikka tead, et see ebausk on täiesti ebavajalik? Hoia parem oma verd, poiss, sa oled isegi kahvatu!" Haamiah pöördus vahkvihaselt Maslama poole: „Mis õigusega arvustad sa mu pere pärandit ja kombeid?" Järgmisel hetkel tuli talle meelde, kellega ta sõitles, ning ta pööras hirmunult ümber. Maslama osutus aga taktitundeliseks ja pani talle käe õlale. See oli vast esimene kord, kui ebamaine olend Haamiah’t puudutas. Soomuseline käsi oli üllatavalt soe ja tundlik. „Sõida minema!"

Haamiah hakkas ebalevalt, kuid aeglaselt kasvava vilumusega tüürima.

Lodja juhtimine oli raske töö, sest iidne nõidus oli teinud ta kergemaks kui sule. Jukerdades ja jõnksutades liiguti siiski mööda Naati räpakat jõge edasi. Linn tundus varajastel hommikutundidel müstiline ja tüüne, tekitades illusiooni, mis varjas tema tõelist kuritegelikku ja üsna banaalset olemust. Jõeäärsed hooned olid kõik ultramariinseks võõbatud uberikud, mis moodustasid terava kontrasti kümnekonna iidsetest aegadest pärit salapärase mastiga. Obeliskikujulised monumendid paigutusid üsna suvaliselt ja kõrgusid üle väetina tunduva linna, mille kõrgeimad hooned olid vaevu neljakordsed. Veidralt niitjast ja elavast materjalist tornide tipus olevad tulukesed vilkusid karmiinpunaselt. Mis põhjustel ja kellele nad järjepidevalt vilkusid, seda teadis vast vaid Hääl ise. Linna maagid väitsid, et igasugune päring Häälele nende otstarve kohta ei andnud mingisuguseid tulemusi, vaid tekitas peavalu ja halvemal juhul ka minestamist. Haamiah’ arvates oli hea, et inimesed kõiki arkaanseid saladusi ei teadnud.

Hommikust linlikku idülli rikkusid vaid kordnikud, kes oma paatidega nende poole sõudsid. Lodjamehed pidid iga lahkumise registreerima ja oma lastist teavitama. Kordnike eest põgenemine polnud küll raske, kuid sellisel juhul kasutasid nende sanktsioneeritud maagid oma võimeid, et lodi kaugelt välja lülitada. Haamiah ei teadnud, mida ta tegema peaks. Maslama otsustas aga tema eest: ta lõi noormehe käega paneelile ja hõljuk kiirendas. Haamiah kukkus pikali ja isegi soerdil tundus olevat keeruline püsti jääda. Paadid jäid kiiresti kaugele maha ja Haamiah hakkas naerma. Sellist kiirsööstu harjutas ta kunagi oma onuga väljaspool linna ja see vabadustunne pole millegagi võrreldav. Kahju oli vaid sellest, et jõevesi nii rahulik ja osavõtmatu oli...

Alles linna kaugele selja taha jätnud, pööras Haamiah hõljuki poolkõrbe suunas ja liikus edelasse. Ta teadis, et ta peab küsima, kas Maslama ikka teab, et lotja saab kaugelt peatada. Onu saab ta keskendudes isegi tagasi linna kaugjuhtida. Eluka rohelised silmad vaatasid aga pargasemeest kelmika ülbusega, justkui ennetades rumalaid küsimusi.

***

Kloostrisse oli pooleteise päeva teekond ja alles ööhakul taipas Haamiah, et ta ei suuda enam telki püsti panna. Makandarlased pärinesid beduiinidest ja see oli rohkem kui piinlik. Maslama jälgis teda ja naeris metalselt. Hiljem tegi mees mornilt lõket ja soerd, olles ise telgi püsti pannud, jäi teda ainiti vahtima. Kõrbes läks öösel väga külmaks ja noormees oli mässitud nahkadesse. Maslama oli aga tavapäraselt poolalasti ja leegid tantsisklesid ta näosoomustel. Kurikaval irvitus oli aga sealsamas, erkrohelised silmad olid aga melanhoolsed. Haamiah tundis külmavärinat, sest talle meenus, et ta pole inimese seltskonnas. Maslama oli terve päeva kidakeelne olnud, kuid nüüd hakkas ta taas rääkima. „Ma näen su silmist, et sul on küsimusi. Eks sa, jah, oleksid ka täielik eesel, kui sul neid poleks. Küsi siis nüüd, ega ma ei hammusta!"

„Kes sa selline oled? Miks sa tahad meie rahva pühasse kohta minna?" puristas noormees kaks küsimust korraga ja jäi ainiti oma kaaslast vaatama. Hirmunud suurte pruunide silmadega, nagu hirmsat õuduslugu kuulnud väike poiss. Tema sarvikust tööandja vaatas mõtlikult üle Haamiah’, suunates oma pilgu taamal mustavate madalate mägede poole. „Ma ei tea seda. Selles see asi ongi. Mind... kutsuti siia maailma. Maailma, mida ma ei tunne ja kus mul pole midagi peale mu isanda käskude ja tänituste. Kuid midagi on ju ometigi veel. Selleks ma tahangi Isnad-Lana kohitsetutega rääkida. Sest nende vahendid on ainsad mitmete tuhandete kilomeetrite raadiuses, mis suudaksid mind aidata. Ma pidin oma isandale väga-väga kaua mett moka peale määrima, et ta lubaks mulle seda rännakut iseendasse, ütleme siis nii..." Haamiah ei oodanud nii hingestatud vastust ja tundis ennast kindlamalt. „Kas sul on tõesti mind ja mu hõljukit vaja? Sinu oskuste juures... kas ka sina pead siis palverännakuna seda teekonda läbima?"

„Ära ülehinda mind, poiss. Ma olen tunduvalt võimekam kui su onu või mingid rentslipätid, kuid ka mina pean alluma traditsioonidele. Keegi, kes on kloostris käinud, peab minu eest kostma, et mind sisse lastaks. Sina kui rikka pere esindaja ja keegi, kel rudimentaarne võime Häälega liidestuda, oled seal kindlasti käinud. Hõljukit pole mul tõesti vaja, ma suudaksin selle maa tunduvalt kiiremini läbida ja erinevalt väetitest tobudest ei karda ma vanu miine, neetud hauakambreid ja hulkuvaid kõrbekuradeid. Sinu kaasa vedamine oleks aga liigne energiakulu. Igal juhul, masin on ilus, pole midagi öelda. Undab nii armsalt!"

„Ma lihtsalt pean seda küsima. Kas sa tapad mind, kui sa mind enam ei vaja?" küsis Haamiah oma mõistetavalt kõige tähtsama küsimuse. Julgelt ja selgelt, mille üle ta üllatavalt uhke oli.

Maslama tundus naeratavat. Muidugi polnud seda tema näolt näha, sest sardooniline irve oli konstant, millega Haamiah juba vaikselt harjuma hakkas.

„Kui sa mind just väga valest kohast ei torgi, siis mitte. Ma pole inimene, ehk siis lihtsamalt öeldes on mul teatud arusaam aust ja sõnapidamisest. Mul pole raske sulle maksta. Ma võin su mälu küll pisut mudida, et sa mind päris sellisena ei mäletaks..."

„Mulle ei meeldi, kui mind muditakse!" piiksus Haamiah üsna julgelt ja toppis endale juustu suhu. Nüüd hakkas Maslama küll naerma: „Oh, aga ega keegi sind niikuinii ei mudi, ega ju! Kas sul kusagil mõni tüdruk on?"

„Miks ma pean arutama seda teemat kellegagi, kes pole isegi inimene!" prahvatas Haamiah, kuid jäi siis ehmunult mõtisklema. „Kui sa pole just üks neist inkubustest, kes öösiti naisi tülitab..."

„Oh jaa! Nüüd oled sa küll õigel teel! Oled sa ikka päris kindel, et sa tead, kes su päris isa on?"

Haamiah oli jahmunud. Ütles siis üsna vihaselt: „Ma olen orb ja selline plära pole naljakas!"

Maslama jätkas vaikselt ja üsna aupaklikult: „Andesta mu üleastumised, mu noor sõber. Ma proovisin lihtsalt meie palaveri surma teemadelt eemale juhtida. Ja kes teab, võib-olla olen ka mina orb? Mingis mõttes tunnen ma end sellisena kogu aeg..."

***

Haamiah magas kehvasti, sest mõte Isnad-Lanasse naasmisest pani tal südame põksuma. Nagu kõik, kes seal käinud olid, ei mäletanud ta sealviibitud ajast mitte midagi. Paljud makandarlased pidasid kloostrielanikke deemoniteks, kuid traditsiooni vastu ei vaieldud. Kes teab, mis sõnaseletamatuid riitusi nad seal ebausklike tohmanitega ellu viisid... Järsku tundis Haamiah, et nende monotoonselt üle kõrbe tuhisev sõiduk viib neid mingit sorti hukatusse. Tema tööandja vahtis aga osavõtmatu näoga lähenevat mäeahelikku ja keskpäevane kõrbeleitsak oli nii põrgulik, et Haamiah minetas igasuguse võime midagigi mõelda.

Püha Sissepääsu Kuruni jõudmine taasläitis aga väsinud aju hirmuga. Midagi oli väga valesti! Ebasõbralikud kaljud mõlemal pool läbipääsu olid haudvaiksed ja kurjakuulutavad. See oli ebatavaline, sest palverändurite tulekust teati alati ja beduiinid olid alati ootamas. Sõjakad rändhõimud vandusid truudust kloostrile ja kaitsesid seda väliste ohtude eest (iseasi, kas mungad muidugi seda üldse vajasid). Vastutasuks oli neil õigus palveränduritelt andamit küsida. Tegemist oli tavaliselt üsna kopsaka summaga. Nii oli see toimunud alati, kuid nüüd polnud siin kedagi.

„Maslama, ma ei saa aru. See ei tohiks nii olla!"

„Tasa, poiss!" Elukas oli pinges ja tardunud, rohelised silmad ohtlikult vidukil. Haamiah ei kuulnud alguses midagi, kuid siis kuulis ta kauget kabjaplaginat ja käredaid hüüdeid. Maslama poole vaatamata hakkas ta tagurdama, kuid äkki kärgatas vali undamine ja ootamatu sähvatus. Mitmetonnine pargas mürtsatas madala põndaku peale. Haamiah’ pea kõmises. Uuesti püsti tõusnud, mõistis ta, et kõik on kadunud. Tema poole galopeeris kümnepealine ratsasalk väledatel hobustel. Looritatud mehed helesinistes ürpides, kuid nende juht kandis veidralt nurgelist lamellturvist ja ornamenteeritud pantrimaski. Meestel olid käes odad ja sirged mõõgad. Haamiah märkas äkki, et Maslamat pole kusagil näha. Olgu ta neetud!

Kuid äkki juhtus midagi kummalist. Ratsanikud, kes olid kõigest mõnekümne sammu kaugusel, tardusid veidrasse aegluupi. Verejanulised silmad vilamas ja relvad ebaloomulikult aeglaselt õõtsumas. Maslama ilmus nende kõrvale kõrge rahnu otsa. Soerd oli selja sirgu ajanud ja rumalavõitu vesti maha heitnud. Tema kiskjaküüned olid ohtlikult pikaks kasvanud. Järgmisel hetkel tõi ta kuuldavale ebaloomulikuna kõlava karje tundmatus keeles ja kargas lähimale ratsanikule turjale. Hirmunud Haamiah nägi, kuidas arterist verd purskas. Siis lõi ta juba järgmise ratsaniku hobuse elajaliku jõuga pikali ja noormees nägi, kuidas soonelise mehe soolikad välja tõmmati. Haamiah pööras pilgu kõrvale, sest see tundus ebaloomulik. Mõne hetke pärast tundis ta aga üle keha veidrat värinat ja sortslik ajamoonutus oli kadunud. Tõurastatud laibad lamasid maas, kuid kolm hobuse kaotanud sõdalast oli veel jalul, nende seas ka salga juht. Viimase metallist kaelarõngas sädeles veidralt. Maslama, kel oli ühe mehe verine lõug käes, tundus olevat ehmunud. Järgmisel hetkel haaras ta aga pea kääbuskasvu beduiini ja viskas teisele sülle. Juht tõi kuuldavale sõjahüüde ja jooksis talle mõõgaga vehkides kallale. Maslama kargas mänglevalt ta eest ära ja haaras maast mõõga, millega end kaitsta. Haamiah sai aga aru, et olend pole oma jõust hoolimata eriline võitleja ja kättemaksuhimulisel vastasel on selge eelis. Samuti ajas üks kõrbeelanik end püsti. Ta pidi tegutsema. Esmalt haaras ta instinktiivselt maast kivi ja viskas selle end püsti ajanud sõdalasele vastu pead. Kivide loopimine oli tal alati hästi välja tulnud. Järgmisel hetkel kostus aga veidralt kutsikalik kiunatus ja Maslama oli korraliku rinnahaavaga maas. Võidukas vastane valmistus teda mõõgaga läbi torkama, kuid Haamiah viskas talle kiviga vastu hõbedase läikega maski. See tundus küll sõdalast vaid mõneks hetkeks segadusse ajavat, kuid viivitus päästis Maslama elu. Kui ta üldse elusolend oli. Soerd jooksis vaenlase maha ja rappis teda oma küünistega. Kui Haamiah oma kaaslaseni jõudis, oli maskiga sõjamehest õõvatekitavalt vähe järel.

„Sunniku turvis blokeeris mu ajamoonutaja," teatas ta valuliselt vilistades.

„Sa oled ju tõsiselt haavatud!" alustas Haamiah väriseva häälega, kuid jäi siis vakka. Maslama koletu rinnahaav oli juba kokku kasvanud ja asendunud koleda armiga. „See on väike asi, minu alistamine pole nii lihtne. Selleks peab mul südame välja rebima või pea maha raiuma või kuidagi väga rõlgelt tõurastama. Aga tänud sulle, järgmine mõõgapiste oleks mind vähemalt tunnikeseks teadvusetuks löönud. Lähme nüüd kloostrisse ja vaatame, mida need kõrbedeemonitest mungad meist tahavad!"

„Maslama, see on väga halb mõte! Need šaakalid saadeti meid just tapma, ilmselgelt meid ei taheta siia," alustas Haamiah, kuid tema kaaslane haaras tal särgist kinni ja vaatas metsiku pilguga otsa. „Ma seletasin sulle, kui tähtis on minu jaoks oma mineviku kohta teada saada. Selline väike takistus mind ei morjenda! Kui sa tahad minema plagada, siis ma pigem ei soovitaks. Võid muidu nende laipadega ühineda. Hakka marssima!" Haamiah sai aru, et vaielda pole mõtet. Maslama korjas oma tobeda vestikese maast üles ja hakkas trotslikult edasi kalpsama. Haamiah proovis meenutada, kuidas munki kombekohaselt tervitama pidi, kuid ta aimas ärevustundega, et Maslama pole niikuinii tujus väga kombekalt käitumiseks. Alles teda selja tagant vaadates mõistis Haamiah, et elukas on temast vaid õige pisut pikem. Haamiah jäi mõtlema, kui vana ta kaaslane võis olla. 100? 1000? Võimatu oli midagigi arvata.

Orgu jõudes pani vaatepilt, mida ta kunagi aastaid tagasi näinud oli, taaskord nooruki ahhetama. Kunstliku olekuga oaasi keskel paiknes fantastiline ehitis, kui seda üldse niimoodi nimetada võib. Kaugelt võis seda pidada tihedalt kokku kasvanud puudest metsasaluks, kuid samas tundus see koosnevat seeneniidistikust, moodustades veidralt kobrulise ja multidimensioonilise seene. Optiline illusioon sellises mastaabis oli jalustrabav. Seene või salu "kübar" oli purpurpunane ja tundus veidralt hingavat. Klooster oli vähemalt üheksakordne ja beduiinide telkmajad, mis seda ümbritsesid, tundusid selle kõrval pisikesed. Isegi Maslama peatus korra kuidagi kohmetult, kuid sörkis siis enesekindlalt edasi. Beduiine polnud kusagil näha ja paar jõudis takistamatult pärale. Kloostril polnud ei märgatavaid aknaid ega uksi, kuid veidra undamise saatel tekkis niidistikku avaus ja üksik munk sibas sealt välja. Lühike kiilakas mees hallide bakenbardide ja karmiinpunaste tehissilmadega. Seljas oli tal kapuutsiga džellaba, mis tundus pisut häirivalt hallitusega kaetud olevat. „Rahu ja vabanemine olgu teiega, otsijad. Kas sina, Haamiah, juhatad oma hoolealuse meie juurde valgustust saama? Sina oled Õpetaja, isegi kui sa seda ei tunnista, ja tema on Õppija. Lase meil ennast sel teekonnal aidata!"

Haamiah ei mäletanud, mida ta nüüd ütlema pidi. Polnud ka mingit doktrinaalset pidepunkti, mis oleks aidanud tal mälu turgutada. Isnad-Lana erakud olid tuntud obskurandid ja ega keegi nende õpetustest otseselt midagi ei teadnud. Lihtsalt pärimus väitis, et kui Makandari Häälega kõnelejad neid ei väisa, langeb suur needus linna peale. Verevihmad, saastunud vesi, haigused ja muu selline jama. Maslama võttis aga sõna üle ja käratas üsna pahaselt: „Enne, kui me ainult laadanarride ja prohvetite keeles targutama hakkame, võiks mõne asja ikka kainelt läbi arutada. Näiteks selle, miks su lakeid viivukese aja eest meid tükkideks raiuda tahtsid. Kas surnuks olemine on teie õpetuse järgi teel valgustuse poole oluline verstapost?" Haamiah märkas, et mõned beduiinid, nii sõdalased kui ka looritatud naised, olid hakanud nende ümber kogunema. Tema üllatuseks vastas aga munk selgelt ja üsna jahedalt: „Mida sina nimetad kaineks kõneks, on tegelikult meelepettus. Aga olgu. On tõsi, et meie sõbrad ja sulased palusid mult luba teid rünnata. Kahetsusväärne, aga etteaimatav. Nad pole suutnud vabaneda neile omasest ebausust ja nad pidasid sind kurjaks oomeniks. Mis on mõistetav, sest sa oled ju kuldse nahaga väike kuradike koledate kihvadega. Mina ja teised anju'd, me suudame näha välimusest kaugemale. Kahjuks pole see kõigile võimalik. Kuna meie tava näeb ette, et aeg-ajalt täidame me oma sulaste soove, siis kahjuks juhtus ka see kahetsusväärne episood. Ma loodan, et meie ilmikvennad õppisid oma vigadest ja tõstsid oma teadvust. Juhtigu Hääl meid kõiki!" See oli üks ebausutavamaid muinaslugusid, mida Haamiah kuulnud oli, kuid Maslama jäi oma roheliste silmadega munka vaatama ja tõi kuuldavale madala, uriseva heli. Ta tundus korraks mõtlevat ja teatas siis pisut tõredalt: „Ei no jah... Ilusti öeldud, aulik isand. Las me tuleme sisse siis. Kuidas sind kutsuda? Mina olen Maslama Imhetopolisest, mu sõpra te juba teate!" Vana munk ei tundunud isegi uskuvat, et see võib nii libedalt minna. Ta vastas pisut kohmetunult: „Mina olen Orang-Attar Belsettast, selle tagasihoidliku hanqa ülevaataja-yakui. Tulge minu järel."

Haamiah järgnes paarile kloostrisse, ise erutusest lõhkemas. Imhetopolis säravate kolpade ääres! Isegi harimatu amuletitreija teadis suurt võlurit Bahazamani ja tema imperialistlikke kalduvusi. Kui Maslama sellist isandat teenis, on panused isegi suuremad, kui eelnevalt arvata oli...

***

Isnad-Lana koridorid olid klaustrofoobsed, kuid veidralt orgaanilised. Valgusallikateks olid suured jaanimardikate moodi lampolendid, kes nii seintel kui ka laes ringi siblisid. Seeneniidistik oli struktuuri sisemuses roosakaspruun ja paiskas õhku eoseid, mis sädelesid kreemjates toonides. Seinad tundusid ka sees hingavat ja tekitasid emaüsa illusiooni. Mõnedes koridorides leidus ka erksavärvilisi ronitaimi. Haamiah ei mõistnud, mis selle kõige mõte oli. Ta ei tunnetanud selles ennemuistses kojas spirituaalsust ja ülevust, pigem meenutas see mingit väga kallist laadatrikki. Maslama oli ärevil ja meenutas hüppevalmis kisklooma. Mungad, kes neile vastu tulid, kandsid samasuguseid riideid nagu Orang-Attar. Nende näod olid veidralt ilmetud ja tundusid olevat mingitest ainetest joovastunud. Lõpuks jõuti kollaka membraani juurde, mis selles fantastilises hoones vast ukse eest oli. Nende teejuht, kes oli üllatavalt kidakeelne olnud, pöördus nüüd neid kõnetama: „Selle ukse taga peitub suur pettumus või suur valgustumine, Maslama Imhetopolisest. Vaid sina saad selle valiku teha. Su teejuht peab ootama sind väljas. Mu vennad juhatavad ta keha kinnitama." Maslama vaatas Haamiah’le otsa ja ütles talle võimalikult siiralt, et ta ei muretseks. Nii siiralt, kui üks lõpnud rebase moodi püsikestva irvega soerd seda öelda saab.

Veidral kombel Haamiah ei muretsenudki. Veel mitte. Mungad ei tapnud teadaolevalt kedagi ja klooster pidi püha paik olema. Igal juhul polnud midagi teha. Haamiah andis Maslamale higise käe ja läks tema selja taha ilmunud kolme mungaga minema. Maslama astus aga läbi läbipaistvaks muutunud membraani, vastu oma saatusele.

***

Saal oli sisustatud maitsekamalt ning tunduvalt vähem banaalselt kui ülejäänud osa pühamust. Ruumis polnud nurki ja orgaanika oli pastelsetes toonides. Aken avanes kaljuseinale ja ei pakkunud erilist vaadet. Maslama istus omapärasele istmele, mis oli esimene metalne ese, mida ta mürkrohelised silmad ses hanqa's märkasid. Orang-Attar rääkis pika hermafrodiidiga, kes küürutas veidra riistapuu kohal ja tundus olevat mingit sorti vaguras ekstaasis. Silmad pahupidi ja peaaegu alasti, karvutu keha veidralt sinakas. Orang-Attar võlus kusagilt veidra krooni ja leelotas vaikselt midagi tundmatus keeles. Maslama peas hakkasid häirekellad tööle, sest maagiakasutajana teadis ta vanade keelte ohtu. Kasutajaliides lõi ta silme ees lõkendama ja keeletuvastus hakkas piiksuma. Päring võttis üle 5 sekundi, millest Maslama sai järeldada, et tegemist on mingi viletsalt kokku klopsitud tseremoniaalse tehiskeelega, millega harimatutes aukartust äratada. Ja õigus tal oli: tegemist oli mittegrammatilise seguga jaapani ja uusfarsi sõnadest. Maslama polnud õrnematki aimu, kus neid esoteerilisi keeli kunagi räägiti, kuid see polnud ka enam peamine. Krooni kohale oli tekkinud lilla leek. Suurepärane hologramm, tundus suisa ehtsat soojust eritavat. Järgmisel hetkel oli see artefakt tal peas. Orang-Attar pobises paatoslikult, kuid pisut närviliselt: „Hääl juhatab meid läbi elu, kuid me oleme pimedad. Me ei julge avada oma silmi, sest me ei taha vaadata otsa oma pattudele. Nõnda meid karistatakse mitte meie pattude pärast, vaid läbi meie pattude. Hääl on talletanud sinu tõelise olemuse sügavale sinu sisse. Lase Lillal Leegil põletada ära illusioonid ja mäleta! Vaid nii avanevad su silmad, vaid nii näed sa maailma nagu Nähtamatu ja Kummardamatu Isand..." Maslama ei kuulnud lõppu, sest leek puudutas ta pealage ja põletas. Hullemini kui miski enne seda. Maslama tahtis kisendada, kuid ta kaotas teadvuse.

***

Pimeduses polnud midagi peale kauge lilla valguse. Leek võbeles ebakindlalt ja kuidagi ebarealistlikult šabloonselt. Siis ilmusid nullid ja ühed. Need liikusid nii kiiresti, moodustades särava tunneli. Ta liikus edasi, kuni jõudis lilla valguseni. Siis lahvatas kõik põlema, ja numbreid tekkis juurde, kuid pimedus kadus. Selle asemele tekkis midagi vaevuaimatavat, mingi mõõde. Maslama mõistis, et ta ei näe, kuid ta tunnetas, kuidas ümbritsevast koodist tekkisid värvid ja kontuurid. Tema ees lahtirulluv maailm meenutas madalkvaliteedilist holoesitust, kuid kõik oli mõistetav ja veidral kombel ka haistetav. Mees tema vastas oli hobusesabaga ja ülbe naeratusega. Maslama tõusis püsti ja vaatas aknast välja. Fantastiliselt kõrged hooned, maitsetud hologrammid, lendmasin... see kõik polnud tähtis. Tema tähelepanu oli köitnud täielikult peegeldus aknal. Sassis pruunide juustega noor kööberdis. Vesised silmad ja selline ilme, nagu hakkaks kohe nutma. Täielik nutria!

„Keegi ei too meile tulevikku kandikul ette, hr. Adamson. Me peame selle endale ise looma!" Maslama tabas end mõtlemast, et dr. Faustino meenutab oma maneeridelt Leninit. Bahazamani habemetuti nimel! Maslama ei saanud enam midagi aru, kas ta on parasiidina kellegi mälestuses või isemõtlev tegelane tehiskeskkonnas. Mees tema vastas aga jätkas: „Ma saan aru, mida te sotsioloogina meilt küsida tahate. Eetika, hing anumas, ohutus ja kõik need teisedki suured ja ilusad märksõnad. Islamiradikaalide oht ja süvariik kontrollimas meie „hinge". Täiesti arusaadavad küsimused! Aga vaadake, alustama peaks sellise narratiiviga, et meie „hing" pole muud kui üks dünaamiline ja hämmastavalt mitmekesine andmestik hallolluse närvisüsteemis. See on ilus, aga täiesti maine. Ja maised asjad arenevad ja muutuvad. Kui kvantarvutid arenevad nii kiiresti, siis miks mitte proovida saavutada surematust kõigi vahenditega, mis meile antud on? Lasta oma bioloogilisel kehal minna ja alustada hoopis uut peatükki oma elus!" Maslamal pani see keeruline jutuvada pea valutama, kuid tema avataara vastas kergelt kriipiva porgandihäälega: „Ma mõistan täielikult, mida te öelda tahate. Ma olen ülikoolis alati teie teadusprojektide rahastamise eest sõna võtnud ja mul oli hea meel, et te turul läbi lõite. Ma pole küll veendunud transhumanist, kuid tunnistan neuroprosteetika vajalikkust, ning, nagu paljud teisedki, poetasin pisara Elon Muski surma puhul. Ja pealegi, kui isegi Iraan asjaga tegeleb, siis ei saa ju föderatiivne Euroopagi maha jäädagi!" Teine mees oli silmnähtavalt rahul: „Väga mõistlik argumentatsioon. Kui ma teilt küsida tohin, siis kas te ise laseksite end kaardistada ja üles laadida?" Maslama hakkas klähvivalt naerma ja vastas oma ebameeldiva häälega: „Kui te mulle suure allahindluse teete, siis miks ka mitte! Aga nagu eralennuk ja modellist naine, ei tundu see väga realistlik. Kui ma ei mõjuta just oma onu mulle suurt pärandust vormistama. Aga nii alatuteks võteteks on mul vast liiga palju hinge!" Maslama tegelaskuju lootis silmnähtavalt, et teine tema väikse vaimukuse peale naeraks. Võimukate meeste poolehoid oli talle alati väga oluline olnud (eriline nälkjas, tabas Maslama end mõtlemast). Dr Faustino muigas vaevuvarjatud põlgusega ja vaatas siis aknast välja. Vihma sadas ladinal ja Maslama, kes suurema osa ajast kõrbevööndis viibis, tundis heldimust ja aukartust. „Hing pole mõiste, millega ma opereerin. Küll on aga minu jaoks oluline inimese tahe. Raudne tahe, mis meid mülkast välja tirib ja meid ahelatest vabastab. Et inimene poleks enam ori, vaid tõeliselt vaba! Ja see pikk teekond algab ühest sammust. Ma usun, et teie ja teiesugused inimesed olete selle esimese sammu teinud..."

Adamson hingas kergendatult ja võttis taskust kokkurullitava seadme, millel suur ekraan helendama hakkas. Maslama tundis aga äkki valu, justkui oleks keegi talle konksud selga visanud. Teda ümbritsev muutus mäslevaks suitsuks ja siis tardus.

Äkki tundis ta... seda. See oli suurem ja pulbitsevam kui miski, mida ta varem tundnud oli. Külm, kuid samas ka soe. Säravam kui tuhat päikest, aga olematu oma värvituses. Igavesti progresseeruv, aga täiesti stagneerunud. Kõik see oli Maslamale liiast. Ta turvaprotokollid aktiveerusid ja tema teadvus hakkas end välja lülitama. Kuid siis muutus suits ta ümber purpurseks ja Maslama nahk hakkas hõõguma. Oot, see tuli ju tuttav ette. Järgmisel hetkel tundis Maslama valu ja ka raevu. Ta oli väsinud sellest solgutamisest sfääride vahel, teda koheldi kui mingi eriti õela lapse mängukanni. Raevukalt hüüatades ajas ta oma küüned lahinguvalmis ja kargas suitsust välja. Jahmunult nägi ta midagi iseenda minevikust – oma sündi!

Kutsumised ja selline keeruline võlukunst viidi läbi tavaliselt Imhetopolise keldriruumides, kuid Bahazaman oli tahtnud võidurõõmsalt kenitleda ja seetõttu oldi suures saalis. Sammastiku taha olid peitunud kohkunud väikevõlurid ja õukondlased. Bahazaman oli noore võlurina väga enesekindel ja ärplemishimuline, olles kutsunud sõltlased oma triumfi vaatama. See pidi neid kõik kohutama ja mässumeelseid taltsaks tegema, sest täismõistuslikku familiaari polnud keegi aastakümneid Maale kutsunud. Bahazaman naeris oma ülbet ja rumalavõitu, kuid siiski karismaatilist naeratust ja loopis oma õliseid punaseid kiharaid. Tema purpurne kuub oli eest lahti ja paljastas ta karvase rinna. Tema selja taga koogutasid hirmunud orjatüdrukud. Kõige ilusam neist oli peaaegu alasti, kuid kandis tumerohelist loori. Just sellist banaalset esteetikat oli Maslama alati vihanud! Neetud olgu see degenerantne ussisugu! Ta tahtis oma uut isandat rappida, kuid langes noorsandi väikse sõrmeviibutuse peale valudes maha. Veelgi alandavam oli kuulda viimase monoloogi: „Vaadake, mida ma suudan, oo sõbrad! Ilma ühegi alandava litaaniata valejumalatele, ei ühegi ohverdatud veretilgata meie maa kaunite tütarde soontest, olen ma toonud Imhetopolisse vägeva deemoni. Isegi Hääl ise mõistab mu suurust, kinkides mu familiaarile hingeks astraaleluka, kes oli omal maal kuningas, kuid väriseb mu jalge ees orjana! Vaadake tema piinlemist! Temast saab suurepärane tööriist meie pühal teekonnal vabastada inimene ebausu ikkeist, puhastada tema hing valskusest! Meie vaenlased langevad kuis loogu, sest meie soo suur Hommikutäht puhastab nad nende pattudest..." Maslama ei jaksanud enam. Ta tahtis lihtsalt sealt kaduda. Ära sulada. Heasoovlikud jõud võtsid tema palvet kuulda. Alandav vaatepilt, mille ta kümne aasta jooksul juba peaaegu unustada oli suutnud, hakkas tema silme ees suitsema ja mäslema ning lõpuks taandus. Viivuks sai ta hing, kui tal see üldse olemas oli, puhata soojas ja sametises tühjuses...

Kui Maslama taas Isnad-Lanas oma silmad taas lahti lõi, oli hermafrodiit täielikus ekstaasis. Ta kõigutas oma pead ja vappus. Ekraan tema ees taasmängis Maslama nägemusi. Maslama rebis krooni oma peast. Valkjast metallist riistapuu oli nii kuum, et kõrvetas käsi. Soerd tundis end alandatuna ja tahtis end hermafrodiidi peal välja elada. Viimasel hetkel mõtles ta aga siiski ümber ja virutas volaskile kõigest rusikaga. Jättes oimetu tegelase oma selja taha, hakkas ta membraani surkima. Akna kaudu põgenemine tundus kuidagi ohtlikult lihtne. Maslama suureks üllatuseks muutus membraan läbipaistvaks ja tee põgenemiseks oli justkui vaba. Ilmselge lõks, kuid midagi polnud parata. Küüned väljas, sörkis ta ettevaatlikult tagasi. Koridorid oli nüüd tumedamad ja kurjakuulutavamad. Munki polnud kusagil näha. Maslama tundis kahetsust, et tal pole aega Haamiah’t üles otsida. Tobe nooruk oli omamoodi armas. Aga ta oli missioonil ja miski ei tohi tema tähelepanu kõrvale juhtida. Üsna tõenäoliselt jääb ta ellu ja läheb järgmiste palveränduritega, keda festivalide ajal ikka oodata oli, tagasi oma kodulinna. Maslama oli jõudnud seinani, kust ta oli kloostrisse sisenenud. Milline lõks võib teda küll oodata? Sooja lurtsatusega tekkis tema ette ava ja Maslama astus halva tundega hämarasse oaasi. Orang-Attar oli kogunenud suure hulga munkadega justkui auvalvesse, beduiinid kartlikult nende selja taha peitumas. Kõige julgem beduiinidest oli tuttavas pantrimaskis ja hoidis nuga Haamiah’ kõril. Orang-Attar hakkas enesekindlalt rääkima: „Sa oled üks rahutu hing, Maslama Imhetopolisest! Sinu tee valgustuseni on konarlikum kui paljudel teistel. Sa lõid meie venda ja me ei kiida heaks vägivalda meie pühamus, Maslama! Samuti oled sa varas. Sa võlgned mulle ja mu vendadele veel ühe nägemuse oma värvikast elust." Maslama üritas teha oma klassikalist iroonilis-hirmutavat ilmet, mis lihtsurelikke pelgama pani. „See teile meeldiks, eks? Ma olen teist praeguseks hetkeks juba aru saanud. Te pole muud, kui ühed üleidealiseeritud lotofaagid mõnede vanade artefaktidega, eks ole? Kogu see pseudomüstiline maskeraad on vaid selleks, et palverändurid teile oma mälestusi tooksid ja joovastust tekitaksid? See hermafrodiit ütles mulle rohkem kui tuhat sõna!"

„Oleks elutargem teha, mida me soovime, sa kollane kurat!" sisistas Orang-Attar. „Või muidu?" ütles Maslama oma kõige jäisema häälega ja paljastas oma küünised. Beduiinid munkade selja taga taganesid kartlikult, kuid Orang-Attar muigas kergelt ja tegi siis sõrmedega märgi. Selle märgi. Bahazamani alandava võimumärgi. Maslama kukkus pikali ja vappus. Kättemaksuhimuline Orang-Attar kummardus külma näoga tema kohale. „Me võime olla küll nii öelda lotofaagid, kuid me oleme väga kiired õppijad. Me lasime ratsanikel teid rünnata, et sa aktiveeriksid oma võimed ja me saaksime sind tundma õppida. Loomulikult ütlesid su mälestused meile veelgi rohkem. Kõik trumbid on meie käes ja sinul on aeg õppida alandlikkust. Pane nüüd see endale uuesti pähe. Kõigest mõni tund sinu elust ja sa oled vaba minema. Kui sa proovid siin miskit primitiivset manamist, siis me lõikame su sõbral kõri läbi. Ja ära isegi hakka mängima, et sa ei hooli temast. Täida nüüd oma kohust ja pane endale kroon pähe! Sest selleks oledki sa ju loodud, et inimesi teenida. Sa oled alati ori olnud. Eks ole, familiaar?"

Neid viimased sõnad salvasid! Maslama teadis, et kui ta krooni endale pähe paneb, ei ärka ta enam tõenäoliselt kunagi oma palavaikulistest ulmadest. Kuid soerd on kavalam inimloomadest. Maslama teadis, mida ta tegema peab.

Ta haaras krooni ja torkas selle endale pähe. Ta keskendus vaid ühele mälestusele, sellele kõige ilusamale. Ja kõige õudsamale. Ta oli kindel, et mungad ei suutnud seda varem registreerida ja heitsid selle taustamürana kõrvale. Olemine, mida inimene ei suuda hoomata. Lõpmatud individuaalsed mõistused nagu liivaterad väga pikal rannal. Üksinda väetid ja naeruväärsed, kuid üheskoos midagi muud. Midagi transtsendentaalset, impersonaalset ja suurejoonelist. Maslama mõistis nüüd, et sealt tema teadvus pärinebki. Või on sealt irdunud, oleks õigem öelda. See miski võibki olla Nähtamatu ja Kummardamatu Isand, keda tunnistavad kõik inimesed sel hääbuval ja hädisel planeedil. Sel pole tähtsust. Maslama silmadesse tekib pisar. See on esimene kord väga pika aja jooksul, mil ta oma näol pisaraid tundis. Äkki kukkus kroon tema peast ja Maslama tõstis aeglaselt end kükakile. Tema plaan oli olnud edukas. See mälestus oli olnud munkadele liiast ja nad lamasid teadvusetult maas. Kui nad ärkavad, pole nad enam endised. Suure tõenäosusega on turvaprotokollid nende mitme päeva mälestused puhtaks pühkinud. Maslama teadis, et vähemalt ninamehega ei julge ta riske võtta. Orang-Attar oigas maas ja liigutas juba käsi ja jalgu. Maslama rappis oma küüntega mehe rindkeret. Tavaliselt oleks ta läinud mehe kõri või pea kallale, kuid ta tundis uut austust inimese näo vastu. Just sealt peegeldub ju tema eripära ning see on vaatamata kõigele midagi püha. Segaste tunnetega vaatas Maslama pantrimaskiga sõdalast, kes hoidis väriseva käega nuga Haamiah’ kõril ja karjus kileda häälega midagi oma rahva agressiivses keeles. Maslama ei jaksanud mingi strateegia peale mõelda ja lihtsalt möiratas. Oma kõige jubedama möirge, mis kõlas nagu kõigi kuudeemonite poolt seestatud lõvisaurus. Pantrimask alistus. Ta viskas noa maha ja pistis plagama. Maslama pani käe hirmunud Haamiah’ õlale ja küsis talt vaikselt: „Oled sa terve, poiss?"

„Ei kurda. Sain paar obadust vastu lõugu, aga mulle on Mante kõrtsiski hullemini äsatud. Mungad tõesti ei tolereeri vägivalda oma suure seene sees. Sinu kohta ei julge ma isegi küsida... Hääl võtku! Ütle mulle, mida sa siis lõpuks teada said? Nii palju oled sa mulle ikka võlgu!" Maslama võttis oma vöölt krooni, vaatas seda mõtlikult ja murdis ebainimliku jõuga pooleks. „Seda, et vaid rumalad ei jäta oma minevikku rahule! Sealt ei leia vastuseid, vaid üha rohkem viirastusi, ammukadunud sortse ja tundmatuid sõnu eelajaloolistes keeltes! Tume soo, kuhu ära eksida! Ma ei salli oma peremeest, kuid ühes asjas on sel hilpharakal õigus. Et rumalad vaatavad minevikku, hullud räägivad tulevikust, vaid targad räägivad olevikust. Oluline on leida oma tee nüüd ja praegu. Bahazaman andis mulle ülesande Isnad-Lana artefakt hävitada. See oli üks väheseid kordi kümne siin maa peal oldud aasta jooksul, mil ma täitsin tema ülesande rõõmuga!" Haamiah puhkes naerma: „Kümneaastane! Sa oled nagu mingi eriline titt ju!" See oli nii ootamatu, et ka Maslama hakkas naerma.

Nad kõndisid vaikides minema, jättes oimetud mungad maha ja beduiinid oma telkidesse värisema. Oodata oli kõledat, aga omal moel lootusrikast ööd. Maslama vaatas noorukit oma lummutislike silmadega ja hakkas siis reipalt lobisema: „Sinu võimalused Makandaris oma elu uuesti alustada on väga õblukesed! Onu ei andesta vast kunagi, et sa ta hinnalise hõljuki ära räistasid. Isegi teemandid ei tee tal tuju paremaks. Suure tõenäosusega saadetakse sind üheksaks aastaks maapakku. See-eest oodatakse Imhetopolisse alati teenreid ja sükofante. Töö on vaimuvaene, tasu aga hea..."