tõnisKaristus

Getter-Agnes Aareleid

25. sajandil näevad kõik inimesed välja ligikaudu 23 aastat vanad, ühiskond on rangete seadustega aheldatud kitsastesse heaoluraamidesse, töid teevad kas robotid või inimesetaolised androidid. Sellises näilises utoopias otsustab Ena Mari oma kapteni vastu mässata. Ta saadakse kätte enam-vähem kohe. Lugu räägibki eelkõige sellest, kuidas toimub sellises maailmas inimeste karistamine.

Lugesin seda teksti häälega. Püüdes jalutades titte äiutada, otsustasin mitte niisama sussutada, vaid lugesin talle seda teksti ette. Ta jäi magama, aga see pole märkimisväärne – ta oleks magama jäänud isegi siis, kui ma oleks ette lugenud [pärast kirjutan siia mingi hästi põneva autori nime, praegu ei tule pähe]. Valjusti ette lugemine võimaldab teksti põhjalikumalt kogeda kui lihtsalt silmadega üle käies, peesitad ju teksti sees kauem. Nii õnnestub tajuda teisigi tasandeid peale pindmisemate.

Esimene reaktsioon oli, et tekst on stiili poolest päris hääl määral teadusulmeline. „Kuid kogu selle efektiivsuse pööras pea peale asjaolu, et ta tõstis relva kapteni vastu ja kuulutas laeva ülevõetuks. Õigustades seda absurdse väitega, et kapten on loonud olukorra, kus laeva madruskond oli deisikustatud tasemeni, et neid võis vastupanuta juhtida ka otse musta auku.” Ulmelisus pole dekoratiivne. Minu jaoks oli teadusulmelisus piisavalt veenev.

Ent mingi hetk ette lugedes tundsin, kuidas mu hääletoon jäi lugedes täiesti monotoonseks. Ma ei lugenud, vaid teadustasin. Ehk andestate, et ma ei näe süüd endas ja oma laisas lugemises, vaid omistan selle vea autorile – nimelt väidan, et tekstist puudus teatav vahelduvus jutustaja hääles. Isegi tegelaste emotsionaalsed väljapursked olid üksnes karjatuste nentimine, nende tõdemine ja mitte nende läbielamine. Ei saanud arugi, millest see tingitud oli. Selle teadmatuse väljendamise ja leppimisega lõpetangi.


Kel jõud...

Karmo Talts

Mingi vampiirijutt. Peategelane on mingi Jaan Pahmas, kes näeb tühermaal mingit märulit. Tema peas kommenteerivad sündmust kolm häält – vaikne hääl, mis soovitab vältida; ajakirjanikulik „uurime seda asja!” ning sõjaväelaslik „päästame ära selle naise!”. Teine ja kolmas hääl on hüüumärgiga, seega need jäävad peale. Naine päästetud, seejärel üks asi viib teiseni ning Pahmas asub vampiire tapma. Ja siis ta mingi muutub ise vampiiriks. Aa, lõpus on mingi dramaatiline enesetapp kah.

Kuidagi kokkulaenatud siit ja sealt. Natuke detektiivikas, aga teisiti. On tunne, et taotles noir’i, aga ainult süžeetasandil. Jah, tegevus toimus öösiti. Jah, peategelane oli oskuslik luuraja, kes vaikselt selgitab välja salapäraseid asjaolusid. Jah, enam-vähem kõik tegelased olid kõvatajad, ei olnud koomilisi kõrvaltegelasi ega kirevat tegelaskonda, vaid lihtsalt mingi maffiavärk. Kõik see tuletas meelde noir’i.

Puudus aga stiilitasand, mis oleks seda žanrivalikut õigustanud või õieti aidanud luua mingitki õhustikku. Puudusid näiteks rorschachilikud jälestusküllased tiraadid sellise ühiskonna kohta, mis teeb võimalikuks sellise tegelaskonna või sündmustiku. Puudus tõeline lootusetus, mis aitab seda maailma mustvalgeks teha (noir tähendab ju musta). Puudusid arutlused, puudus poeetika. Olid vaid sündmused. Nii mõjus tekst noir’ilike sündmuste jäljendusena kõige selleta, mis aitaks asjale õiget värvi anda.

Samas pole ma suurem asi noir’i-žanri austaja – Gaimani kodukalt sattusin näiteks loo peale, mis algas selliste žanritruude tiraadidega ja ma vist jätsin selle lõpuni lugemata, sest lõpuks on ikkagi tüütu värk. Noir ei meeldi mulle isegi Gaimani sulest. See on ehk kõige tüütum žanr, mida jäljendada žanritruult. Ei ole välistatud, et autor võib sellise žanrivalikuga hea idee ära lörtsitada. Ehk töötaks dekonstruktsioonid (noh, et peategelane on ainus, kes arvab, et on noir’is, tegelt viibib aga muinasjutulossis ja kõik on rõõmsad – ta teeb rorschachilikke monolooge selle kohta, kuidas maailm on täis jõletuid roimareid, näiteks neid, kes võtavad komme teistelt luba küsimata või ükssarvikuid, kelle kaka lõhnab roosivee järele, aga talle meeldib hoopis tulbilõhn, oh, the horror...).

Nii et noir niikuinii ei meeldi mulle ja see tekst tegi seda kohmakalt. Samas, ehk olen ma täiesti ülekohtuselt vaadanud teksti läbi kitsa žanri filtri. Võib-olla pole sel üldse mingit stiilitaotlust, on lihtsalt lugu, ilma taotluseta teha mingitki poeetikat. Pigem on aga tunne, et kui autor saanuks ise paremini aru, millisele žanrile ta teksti süžee vastab, oleks sellest lähtuvalt teadnud paremini opereerida neis soovituslikes raamides, mille annab talle noir’ilikkus. Selleta on lugu lihtsalt üks tühi sündmuste jada. Ja tühja sündmuste jada hästitegemiseks läheb vaja omaette andekust – näiteks Peeter Sauter teeb midagi taolist oma juttude ja raamatutega ja see mõjub andekalt. See on aga libe tee – see eeldab päris suurt kirjaoskust. Poeetiline tasand on alati olemas, arvestagem sellega, mõelgem selle peale.


Koolivaheaeg Mägrakihval

Tormi Ariva

Väga-väga argine kirjeldus perest, kes on läinud maale Mägrakihva tallu. Isa, laps Hel, peretuttav Herbert, proua ja vanamemm Ida, vist keegi veel. Esiti näib, et on lihtsalt rahulik puhkus maal, mootorsaega langetatakse puid ja koristatakse-korrastatakse elamut. Kuidagi ääri-veeri aga ilmneb, et midagi on valesti – näiteks siis, kui vanamemm näeb keldris kastitäit tühjasid rohelisi pudeleid ja jääb mõtlema, ehk annab neist teha Molotovi kokteile. Neid elemente lisandub veelgi, aga pigem taustapingena, mis ei plahvata. Kas sobib siinseks žanrimääratluseks paradoksaalne sõnapaar „närviline loodusidüll”?

Iga stseeniga on rahulikult võetud aega, kõik on välja kirjutatud üleni malbe tempoga. Samas ei muutu lugu kuskilt otsast igavaks – need näilised tühisused on vähemalt selle loo vältel huvitavad küll. Võib-olla tekitaks trotsi terve romaani jagu sellist sündmusetut maailmaloomet, aga see novell oli just sellisena väga hea (teisalt, mine tea – võib-olla oleks selline cozy catastrophe romaan just omal kohal...). Mõjus enesekindlalt ja veenvalt. Kujutan ette, et jutuvõistlusel (sest tegemist oli ühe jutuvõistlusele saadetuga) võis kirstunaelaks saada see, et polnud pealtnäha kuigi silmapaistvaid ulmeelemente – üksnes ühiskonna varisemine, postapokalüpsise esimesed tibusammud, kus häving pole veel ilmne.

Lugesin teksti kuu alguses ehk tükk aega tagasi ja ma ei mäleta, mis oli selle kaose põhjuseks. Panin sõnaotsingusse „zombi”, „viirus”, „koroona”, aga need ei andnud midagi kätte, ses jutus pole neid märksõnu. Mäletan tunnet, et koroonateemast on veidi kõrini ja mingil määral aimub see meeleolu või teema siinsest tekstist, aga mitte eksplitsiitselt. 3 aastat tagasi olnuks see tekst oma vihjelisuse tõttu lummavamgi, hetkel kaotavad vihjed mingi osa salapärast, sest novell peegeldab väga aktuaalseid emotsioone. Isegi kui ta öelnuks, et selle taga on tulnukad, oleks ikkagi kuidagi tunne, et tegemist on koroonatekstiga. Võib-olla oleks „näe, tulnukad!” oma meeleheitlikus koroonaeituses just ebameeldiv olnud.

Ent koroonaaegne argise-katastroofilise vaheline emotsioon on minu meelest väga hästi tabatud. Ja tõepoolest – see, kuidas lugu oma närvilise rahulikkusega kulgeb täielikus enesestmõistetavuses, on hea. See tekst toimis, oli tüüne, aga samas ajas mingi pingelisus huviga edasi lugema. Kiiduväärt värk, ootan põnevusega, mis autor edasi kirjutab! Areng on olnud silmapaistev!


Mul on ilus nägu (II)

Taivo Rist

Lugesin läbi küll, aga mulle see ei meeldinud, nii et ma ei viitsi sellest kirjutada.

Või noh, niipaljukest ütlen, et oli ehk veidi vähem nõme kui eelmise kuu tekst – selles oli mingi androidide õiguste eest võitlemise värk ehk siis sel oli konkreetsem süžee kui esimesel osal, mille peaeesmärk oli ehitada tüütut maailma. Sellegipoolest, see lihtsalt polnud minu teetassike.

Või noh, see androidide asi, androidide armastus ja kas see on ikka ehe ja kas seda saab võtta tõsiselt... noh, ei, siiski, konkreetsema muljetuse tegemiseks peaksin seda uuesti üle lugema ja vaadake, tahaks juba minna edasi järgmise teksti juurde.

Ütleks siiski, et mingil mikrotasandil – lausetasandil või dialoogide tasandil – on see kõik siiski igati okei. Nagu eelmine kuu kirjutasin: autor pole andetu ega lootusetu, lihtsalt mulle see tekst(imaailm) üldse ei istu.


Tõemasin

Maarja Kruusmets

Lõbustuspargi tagumises otsas on tagasihoidliku välimusega putka, mille ukse kohal on kirjas "TÕEMASIN". Algul läheb sinna Robert, enesega rahulolev firmajuht, ja saab teada kogu tõe. Hiljem läheb sinna Roosi, kes saab teada kogu tõe. Lõpuks läheb sinna Marek, kes saab teada kogu tõe. Roberti ja Roosi elud lähevad paremaks, sest nad lihtsalt polnud märganud, kuidas nad on kas kehvasti või ebaasjalikult tegutsenud. Marek läheb masinalt kuuldud tõe peale nii vihaseks, et lõhub masina ära. Vot selline lugu.

Ma hakkasin seda praegust kirjutama pärast seda, kui lugesin põnevatest kosmilise horrori näidetest tuntud lasteraamatutest ja -juttudest (loetagu näiteks Beatrix Potteri lühilugu „The Tale of Squirrel Nutkin” või Dr Seussi „Clarki” selle vaat et tarbetu illustratsiooniga). Nii et kui hakkasin kirjutama Kruusmetsa „Tõemasina” sisukokkuvõtet ja et inimesed puutuvad selle masina vahendusel kokku tõega, siis hakkas endalgi kujutlusvõime jooksma palju lovecraftilikumatel radadel. Kujutlus sellest, kuidas inimesed lähevad kabiini ja, saades teada kogu tõe, tulevad välja. Kes meeleheitel, kes lootusetult, kes fatalistliku irvega – kõik maailmatõe selgumise järel hullunult. Sellises novellis, arvan ma, võiks masin olla lihtsalt üks jõletu õudne kabiin, kuhu minnes ei saa miski endiseks.

Hüva, see oli nüüd minu konkreetne hetkevaib ja võrrelda minu olematuga Kruusmetsa olemasolevat teksti oleks maru ülekohtune. Tegelased lähevad kabiini ja seal on masin, mis teab ja tunneb kõiki Su asju. Roosi küsimise peale asub nähvajalik tõemasin ironiseerima, et oo jaa, maagia, mille järel annab mõista, et äkki on ta lihtsalt üks tehnikaime. Ütleb, et siis oleks võimalik, et saab oma info internetist. Seal on ju kõik üleval, mitte miski pole varjatud. See võimaldaks mingeid mõtteid ja heietusi teemal „inimkond on kaotanud igasuguse lootuse privaatsusele” – Tõemasin kasutab ära avalikult kättesaadavat informatsiooni, et sind üksipulgi lahti võtta. Jube ju.

Sellisele loole oleks ühesõnaga mitmeti võimalik läheneda. Kruusmets otsustas kahjuks kõige argisemate lahenduste kasuks. Tegelased on stereotüübid – Robert on ennasttäis firmajuht, Roosi on tagasihoidlik romantik, Marek on libe sell – ja masin mitte ei ava nende isiksuste hingepeensusi, vaid näitab lihtsalt, et nende põhilisim omadus on veits problemaatiline. Järgmine tegelane, kes sisse läheb, võiks olla tervisehull, kellele masin ütleb, et tema liialdamine viib ebatervislike eluviisideni – sedavõrd ebaüllatavad on need lahendused.

Veidra karnevalimasina idee on üsna leierdatud (vähemalt mõjub leierdatuna) ja sellega pole siin midagi väga huvitavat tehtud. See on jutt, mille kirjutamise eel võinuks ehk kinni pidada ja küsida eneselt, kas seda saaks millegagi vürtsitada. See on kahjuks nii vanilline jutt, vist eelkõige mõeldud hõlpsaks žanritutvustuseks Naistelehe jutunurka, mitte niivõrd põlisele ulmelugejale. Väga pehme sci-fi, minu jaoks liiga pehme. Mulle tegelikult istuvad Kruusmetsa jutud, aga see on kirjutatud liiga mugavalt, liiga turvalisi radu pidi, liiga harjumuspäraseid voogusid mööda. See kõik vajaks rohkem vürtsi. Autor pangu hullu, proovigu liialdada – hetkel on kõik veidi steriilselt maitsekas.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1092)