Kümme aastat Reaktorit!
Viimasest korrast, kui ma olin peatoimetaja, on möödas täpselt neli aastat. See on 4/10 kogu Reaktori elueast. Mida oskan ma öelda? Peatoimetaja saapad, mida edasi antakse, on muutunud suuremaks ja raskemaks. Kui eelmisel korral pääsesin ma kiire sisukokkuvõttega, siis nüüd on ju lugeja ees esimene tõeline juubelinumber.
Kümme aastat Reaktorit!
Seda võib ju julgelt mitu korda öelda. Kes oleks võinud arvata, et pungi vaimus ja peaagu protestina alustatud võrgukiri elab nii kaua ja hoogu tuleb aina juurde. Ei, see ei ole niisama aasimine, mis oleks kohane, kui me tähistaksime esimest täitunud aastat morsipeoga. Investoritele ja oma äri alustajatele näidatakse tihti karmi statistikat: 10 aasta perspektiivis hävib 70% uutest ettevõtetest, idufirmadest 90%. Eraldi on välja toodud ükssarvikud – need hävivad 99% tõenäosusega. Kas Reaktor on ükssarvik? Äridefinitsioonist ehk 1 miljardist dollarist on puudu ainult 1 miljard, aga kultuuriliselt väärtust ongi raske hinnata. Julgen arvata, et 10 aastat kestnud fännidelt fännidele veebiajakiri on meie maastikul küll üks vägev ükssarvik.
Mida seekord lugeda saab? Kindlasti tasuks alustada artiklist „10 aastat Reaktorit!“. Juttusid on seekord lausa viis tükki, lisaks ka üks tõlkejutt. Samuti peaks varsti ilmuma Ulmeühingu pikaajalise presidendi Veiko Belialsi jutukogu „Surnud mehe käsi“, millest avaldame isutekitajana jutu „Maailmalõpuvalgus“. Veikole oleme tänulikud ka juubelinumbrile kaanekunstniku Liis Rodeni leidmise eest, kes on ka käesoleva numbri ulmestaariks.
Reidar Andreson kuulutab välja ka Bioreaktori: juttusid, aga ka teemaga haakuvaid arvustusi, tutvustusi ja joonistusi saab saata kuni 1. augustini.
Loodame, et Minimorsk jääb rahule.
Reaktori nimel
Riho Välk
