variant 1

I




Oh, see the fire is sweeping me

Down through the streets today

Burning like a bright red carpet

Another fool who lost the way


Kui Jason ärkas, oli juba pime. Muidugi selles keldris, kus ta viimased kuu aega oli elanud, oligi alati pime. Ja jahe. Ja rõske. Kuid kui ta taskulambi valgusjoa kellale suunas, näitas toogi juba öötundi. Korra oli ta ka päeval ärganud selleks, et käia keldri kaugemas nurgas asuvas endises koristajaruumis vett laskmas ja olnud pärast seda veel mõned tunnid üleval, lugedes rasvaküünla valgel „Nõnda kõneles Zarathustrat“, raamatut, mille kaaned olid korduvast lugemisest ammu kadunud ja lehedki kolletunud ja rebenenud, ning tehes oma tavapärase rutiini järgi ka veidi trenni – mõned seeriad kõhulihaseid, kätekõverdusi ja laest rippuvate torude abil – neid leidus vanas boileriruumis külluses – lõuatõmbeid. Olles aga keha vormiga rahule jäänud – see oli küll kuivetunud ja sooniline, kuid siiski lihastes – oli ta vajunud uuesti oma riidekaltsudest ja vanast pehkinud madratsist kokku kuhjatud asemel sügavasse unne.

Ta oli uuesti võpatades ärganud selle peale, et miski oli jooksnud tal pimedas üle jala. Õnneks siiski midagi väikest, kas siis mõni suurem putukas või sajajalgne, keda oli siin ohtralt, mitte hiir või rott, kes  oleksid võinud tähendada hävingut ta kokku kuivanud toiduvarudele ja ka tema kallitele raamatutele, mille pärast ta juba niigi laest tilkuva niiskuse tõttu muretses.

Kui ta end nüüd asemelt üles ajas ja taaskord küünlajupi süütas, nägi ta, et leek, mis vaid vaevaliselt ümbritsevaid koorunud krohviga seinu ja roostetavaid torusid valgustas, oli habras ja vinduv. Ta oli muidugi kohe ärgates tundnud, et õhk on paks ja halb, mitte vaid tema enda higi, uriini ja muudest kehalõhnadest, mis nädalatepikkuse pesematusega kaasnesid – nendega oli ta juba nii harjunud, et peaaegu ei märganudki enam – ega ka mitte boileriruumile omasest kergest kopitus- ja hallituslehast, vaid ka sellest, et õhku oli vähe, nii et iga liigutus teda higistama ajas ja pani pea veidi ringi käima. Oli viimane aeg avada paks rauduks keldri ja ülakorruse vahel, et lasta sisse uut ööõhku.

Kui uks ta õla survele järele andis ja kriginal avanes, tabas teda kuuma õhu laine, leitsak, mis Jasoni kohe üle keha veel hullemini higistama ajas ja ta niigi juba kuivad ja selle tõttu punetavate, kestendavate laugudega silmad kipitama pani. Ta oli kaasa võtnud termomeetri, mille asetas ukse juurde maha ja nägi oma pahameeleks, kuidas selle sammas kohe jõuliselt tõusma hakkas. 20°C, 25°C, 30°C … Näit jäi lõpuks pidama 46°C juurde. Jason tundis, kuidas vastupidiselt näidu tõusuga ta tuju oli langema hakanud. Jälle oli liiga kuum öö ühe korraliku jahi jaoks. Kuid toidu-, nagu ka joogivarusid, pidi ta kiiremas korras täiendama.

Kui ta loiult ja masendunult trepist alla vantsis, kuum ta järel kandu limpsates üle astmete voogamas, meenus talle, et ta pole veel tänast tabletti võtnud. Kohe pidi ta öö muutuma helgemaks. Kuid enne, kui kõik asjad oleksid liiga kauniks moondunud, tahtis ta näha, mis seisukorras on päriselt ta nahk, nii et kui ta tagasi oma eluruumi jõudes võttis puidust kastilt, mis täitis ka söögilaua otstarvet, peeglitüki, ei teinud ta seda sellepärast, et oleks olnud edev ja tahtnuks niivõrd oma kiilalt läikivat pead või  keskealist kirvenägu näha, vaid teda huvitas, kas haavandeid on juurde tulnud ja ega kärnad pole muutnud värvi või laienenud, mis oleks võinud tähendada kasvajaid. Ta alustas metoodiliselt näost, helehallide silmade pilk, mis oli nii elutu, et oleks võinud kuuluda ka surnule, käimas kõigepealt üle laia põlenud lauba, siis hõredate kulmude, kestendava kullinina ja lohku vajunud põskede, kust avastas paar kärna, mis polnud eelmisest vaatluskorrast siiski eriti muutunud. Seejärel libises see üle mitmepäevase habemega kaetud lõua, kust leidis paar vana veritsevat kohta – see, et ta jätkuvalt kangekaelselt habet ajas, ei aidanud just katkistel kohtadel paraneda – ja sealt edasi kaelale, mis viimasel päevasel väljaskäigul ilmselgelt liiga palju päikest oli saanud, millest andsid tunnistust uued vihase olekuga haavandid. Nii vaatas ta sentimeeterhaaval hoolikalt üle kogu oma keha, enne kui rahunenult püksinartsud ja vanad, korduvalt teibiga parandatud saapad jalga tõmbas ning lõpuks ka oodatud meeleoluparandaja suhu pistis.

variant 1

Illustratsioon: Catheline Tamm


* * *

 

Ta otsustas, et selle öö esimene käik saab olema vee järele, millega seis oli juba kriitiline. Torganud vöö vahele põleva taskulambi ning sinnasamma kõrvale tuppe noa ja  haaranud kaasa plastikust tühjad veekanistrid, ronis ta keldrist välja ja sealt edasi mööda treppe maja esimesele korrusele. Kui ta mööda tühje, kuu poolt valgustatud koridore, mille seintelt pudenes värvi ja seinapragudest turritasid välja umbrohud, klaasikildude kriginal edasi rühkis, tundis ta, et läbi katkiste akende lõõtsus hooti tuult, mis tolmu ja kerget prügi mööda ruume sahinal edasi kandes muutis kuumuse veidi talutavamaks.

Majast välja jõudnud, seisis ta hetke liikumatult kuulatades, et veenduda ümbruskonna majavaremete ning tänava inimtühjuses ja nautida ka keldris veedetud päeva järel lõpuks värsket õhku, enne kui võttis suuna lähima kanalisatsioonikaevu poole, mille kaane ta oli juba varem eest kangutanud, et laskuda siis jälle alla, linna veevärgi lehkavasse pimedusse. Veekanistrid nööriga üle õla kinnitanud, ronis ta vastikusest nägu krimpsutades mööda ligast metallist redelit ja juba enne, kui ta saapatallad puudutasid märga tunnelipõrandat, oli peale veesolina ka kuulda, kuidas selle kajav hämarus kihises rottidest. Taskulambivihust väljaspool kandus kõikjalt Jasoni kõrvu nende pisikeste jalgade sibamist ja ärritanud piuksumist. Kui ta tule ette eksis mõni hall koon või korraks sähvatav saba, mis küll koheselt varju tõmbus, sai nendest vilksatustest aimu, et loomad olid üllatavalt suured ja Jason ei tahtnud mõelda, mis toidu peal nad nii hiiglaslikeks olid kasvanud. Ilmselgelt ei ütelnud nad ühestki söögipoolisest ära, sest üritasid pimedusest ka tema sääri naksata. Jason vandus ja trampis ja vehkis jalgadega, lootes mõnda neist jälkidest elukatest tabada. Miski poleks talle sel hetkel rohkem meeldinud, kui tunda oma saapatalla all närilise luid ragisemas ja verd lömastatud kehast välja lirtsatamas, sest need ilged loomad ajasid teda oksele, kuid ta teadis, et kui tänane jaht peaks ebaõnnestuma ja juhul, kui ta muidugi selle öö üldse üle elab, tuleb tal võib-olla enne hommikut ronida tagasi siia alla ja püüda mõned neist kinni.

KerstiJaar illustratsioon tippkiskja jutule

Illustratsioon: Kersti Jaar


Esimesest ärritusest üle saades liikus ta ettevaatlikult libedal pinnal edasi tugevneva veesolina poole, kuni jõudis katkise toruni, kust voolas maha näivalt puhast vett. Filtreerituna oli see täiesti joogikõlbulik, teadis Jason omast kogemusest. Ta täitis veenõud ja suundus redeli juurde tagasi, et hakata üles ronima, olles valuliselt teadlik, et täis paakidega saab see olema palju vaevalisem. Kuid olles jala esimesele astmele tõstnud, kuulis ta äkki oma seljatagant pimedusest, nagu midagi rasket oleks mööda tunnelit edasi lohistatud või nagu mingi suur olend roomaks tema poole, samaaegselt märgates, et rottide piiksumine oli vaikinud.  Süda pekslemas ja külm higi mööda selga alla nirisemas, hakkas ta tunneli valgustamisele aega raiskamata end kiiruga ülespoole vinnama, märjad ja rasked plastnõud valusalt vastu rindu ja selga peksmas. Midagi aga haaras sel hetkel ta vasaku jala saapast ja Jason röögatas, kui see teda jõnksatades tagasi allapoole tõmbas, kuid ta sai õnneks eelmisest redeliastmest kinni ja kramplikult kätega selle külge klammerdudes hakkas vasaku jalaga kinnihoidjat taguma. Ta saabas maandus millelgi elusal, pehmel ja nätskel ja ta kuulis sisinat ning ta hirmust pärani silmad tabasid taskulambi allapoole suunatud valgusvihus midagi, mille ta tahtis kohe unustada, kuid mis andis talle paanilist hoogu veel rohkem rabeleda ja taguda, kuni sai viimaks jala vabaks ning hoolimata raskest kandamist lausa lendas mööda redelit kuuvalguse suunas. Niipea kui ta maapinnale oli jõudnud, nihutas ta luugi viimase pingutusega kaevu ette ja kukkus siis ise sinnasamma pikali.

„Missugune loll surm see oleks olnud,“ mõtles ta hingeldades ja higist märjana kuumal asfaldil lamades. Ta oli varem muidugi kuulnud, et kanalisatsioonitunnelites võib kohata veidraid ja ettevaatamatule rändajale ohtlikke olevusi, kuid ta oli pidanud seda pigem müüdiks, olemata ise neid varem kunagi näinud, nagu polnud ka ükski nondest, kes talle neist jutustanud olid. Ilmselt enamus, kes olid nendega ootamatult silm-silma vastu sattunud või siis õigemini silm-mis-iganes-asja vastu, polnud sellest enam rääkimas.

„Huvitav, kas see oleks söödav?“ torkas Jasonile pähe, kuid mälupildi üles kerkides mattis ta selle mõtte koheselt maha. Aga ta sai aru, et on vist juba päris näljane, et seda isegi kaalus. Nii et oli aeg jahiks.

 

* * *

 

Jason mäletas veel linnu enne sõdu. Ta võis kujutleda, millised olid olnud nüüdseks petlikult vaiksed ja näiliselt tühjad tänavad, kuuvalguses kalbed ja mahajäetud, tuultest luitunud hooned oma tumedalt haigutavate ukseavade ja kõrgusesse tõusvate tühjade akenderidadega, enne, kui olid langenud pommid, mis olid osadest linnadest järele jätnud vaid ahervared ja rusuhunnikud. Millised olid siis sõiduteed, enne kui asfalt päikese tulise pilgu all pehmeks muutus, nii et see nüüd veel ööselgi saapataldade külge kleepudes eritas vänget haisu, või millised olid kunagi selle nätskesse massi vajunud hüljatud, roostetavad autoromud, nende põlenud karkassid. Kui ta nõtkel, pehmel sammul, keset prügi ja liiva, mida tugevamaks muutunud tuul mööda murenenud kõnniteed edasi puhus, majade varju hoides peaaegu kuuldamatult edasi liikus, ei suutnud ta jätta jälle kord mõtlemata, kuidas nad küll selleni olid välja jõudnud.

Miks nad polnud peatunud? Miks polnud nad hakanud vastu? Nemad, planeedi kõige võimsam liik, kes olid kümnete tuhandete aastate jooksul alla surunud kõik teised elusolendid. Kui tippkiskjate eesmärk oli tagada oma elukeskkonnas ökosüsteemi tervis, miks siis inimesed polnud sellega hakkama saanud? Miks polnud nad takistanud nende endi loodud ja käima lükatud masinavärki, mis nende elud oli järk-järgult üle võtnud, et viimaks siis purustada? Mitmedsajad aastad oli möödunud juba ajast, kui Rooma Klubi, tippteadlaste grupeering, oli esmakordselt avaldanud aruande inimkonna arengu piiridest. Kuid see oli jäänud vaid kitsa teadlaste siseringi erahuviks ja muutunud aja jooksul poliitilisteks sõnakõlksudeks. Kõik need kasutud petitsoonid ja meeleavaldused, mis sumbusid süsteemi bürokraatias midagi muutmata … Nad olid nii harjunud vaikse hävinguga, et kui ajakirjanduses kuulutati järjekordsest väljasurnud loomaliigist, siis ei pannud keegi seda enam tähelegi. Mingisugune pisinäriline troopikas suri välja? – miks see peaks teisel pool maakera elavale inimesele korda minema? Pole neid loomi ju elu seeski näinud – sama hästi võivad need ka olemata olla? Et tiigrid elavad veel ainult loomaaedades? Aga kus nad siis veel elama peaksid, kui nende elupaiku enam ei eksisteeri? Et toimuvad lageraied, kuskil …. Rumeenias või Eestis? Kus üldse asub Eesti? Et merest enam kalu süüa ei tohi, kuna enamus kalaliike on hävinud ja järelejäänud on muutunud toksilisteks? Nojah, söödagu siis midagi muud. Või et liha pole enam saada, vähemalt sellist liha, mille söömine kümnekonna aasta jooksul ei tapaks …? Mis siis? Saab ju hakata veganiteks, see ongi ju palju humaansem ja eetilisem? Kuid kui põud või hoopis ootamatu üleujutus hävitab saagi ja kuivatab või siis uputab taimed? Kui suuri maa-alasid tabab kõrbestumine? Ja mitte ainult arengumaades, vaid ka juba tsiviliseeritud riikides on puhta joogivee kriis?

Aastakümneid oli tundunud, et piire annab muudkui nihutada. Kui ka mitte kasvupiire, siis taluvuspiire.  Ja nende piiride taga olid aina uued piirid, vajadusi sai vähendada. Seda olid õpetanud inimkonnale juba 20. sajandi vangilaagrid – Gulag, Auschwitz … Et probleemi saab eirata ja suunata pilgu mujale, nagu oli tehtud kõikide genotsiidide ajal. Või siis saab probleemide eest põgeneda. Kõik me oleme rentslis, kuid mõned meist vaatavad tähtede poolePer aspera ad astra. Üritada põgeneda kosmosesse ja või vähemalt ajutiselt virtuaalreaalsusesse. Kui aga ekraanidelt nähtavad uudised viivad meeleolu alla või rakett ikka veel uuele, Tõotatud Maale ei stardi, siis palun, siin on sulle tablett. Pole vahet kas punane või sinine, mõlemad viivad jäneseurgu, maapealsetest probleemidest kaugemale.

Kui muutused olid hakanud juba valusalt puudutama Maslow’ püramiidi alumist otsa, siis põgeneti muidugi üle maa sinna, kus olid paremad elamistingimused, kus andis veel elada. Sai alguse suur rahvaste ränne, lained katastroofipiirkondadest, millele järgnesid vanade ja uusasukate vahelised kodusõjad. Ja koos inimlainetega levisid planeedi kaugetest kolgastest ka inimeste jaoks uued haigused, mis olid varem troopiliste metsade sügavustes aastasadu, kui mitte tuhandeid mõnes madalamas peremeesloomas vaikselt suikunud. Nüüd põgeneti juba uute katkude eest. Uued sõjad. Austraalia ägas põua käes. Aafrika manner oli muutumas kõrbeks. Vihmametsad põlesid, Siberi taiga põles. Tähed ei vaadanud enam inimeste peale leebe, lootustandva pilguga. Kosmodroomid rohtusid ja rohi kuivas ja tuul kandis rohu koos mullaga minema.

Jason, nagu paljud teisedki, oli vaadanud oma silme ees lahti rulluvat katastroofi fatalistliku abitusega, oskamata midagi teha, kuni oli juba liiga hilja. Nüüd oli ta muidugi targem, nüüd ta teadis, mida oleks juba mitmeid põlvkondi tagasi pidanud tehtama. Ja kui ta seda oli taibanud, ei jätnud see mõte teda enam maha. Selle mõttega ta sõi, sittus ja hingas. See tuksus kaasa tema südamelöökidega, pulbitsedes ta veres, haaras endasse ta ülekuumenenud aju.

Kui ta Tümika elamise lähedusse hakkas jõudma, tõusis Jasoni pulss automaatselt – ta liikumine muutus veel ettevaatlikumaks ja keha tõmbus vaistlikult küüru. Tümikaks kutsus ta tursket ja üllatavalt lihavat meest, kes elas juba enne tema linna saabumist vanas linnavalitsuse hoone aluses pommivarjendis ja kellega tal olid olnud mõned varasemad mittevaenulikud kokkupuuted. Kuid see ei tähendanud, et see mees oleks olnud talle ohutu. Vastupidi – Tümika laia naeratuse taga – mis oli juba iseenesest õudne, sest ta oli oma hambad teravaks viilinud – peitis ennast kiskja, kes oli valmis igaüht ründama, kui selleks vaid avanes sobiv võimalus. Nagu paljud veidi paremal järjel olevad inimesed siin linnas, kaubitses ta kõigega, millega andis kaubitseda ega löönud risti ette ühegi ettevõtmise ees, seega pidi too, kellega ta tee parajasti ristus, ette vaatama, et mitte sattuda mõne ta järgmise avantüüri sihtmärgiks.

Majale lähenedes kuulis Jason sellest kostuvaid hääli, mis sundisid teda lähima autoromu taha varjuma. Keskendunult kuulatades taipas ta oma meelehärmiks, et Tümikas pole üksi, et temaga on majas veel paar-kolm meest, häälte kõla järgi üksteise suhtes sõbralikult meelestatud, võib-olla mingid tema uued äripartnerid, nii et sinna ilmumine ei tulnud Jasoni jaoks sellel ööl kõne allagi. Pettunult hakkas ta, selg ees, pooleldi kükakil, taganema, neljakäpukil eemale roomama, kuni miski sundis teda selja taha vaatama.

Pead tõstes nägi ta enesele üllatuseks kaugemal rusuhunniku otsas kuuvalguses seismas väikest tüdrukut. Sellist, nagu neid võis näha enne sõda hoolitsetud ja puhas, juuksed kahte patsi punutud, seljas heleroosa tuules lehviv kleidike ja jalas valged põlvikud. Tüdruk vaatas tema poole alla, kuid Jason oli liiga kaugel, et näha, mis ilmega. Ta vaatas vastu, vaatas seda ilmutust, olles kindel, et tegu on hallutsinatsiooniga. Niisuguseid lapsi polnud enam. Olid päikesest põlenud, mustusekorrast ja päevitusest tumedaks tõmbunud väikesed vilkad rotilaadsed olevused, kes liikusid vaikselt nagu viirastused, kambakesi ja pimeduse varjus, peites oma räbalate all teravaid nuge, naaskleid, kruvikeerajaid ja kõike muud, mida sai relvana kasutada. Jason oli mitmeid kordi võpatades ärganud päevaunest, kus oli näinud neid keldrinurkadest lähenemas ja, teravikud löögivalmis, tema aseme ümber koondumas, neid väikesed luiseid kogusid, endisaegsete laste kättemaksuhimulisi vaime. Ja siis unesegasena oli Jason mõelnud, et neil on õigus mõrvata kõik täiskasvanud selle eest, mida nood olid nende süütu maailmaga teinud, et neil on õigus suruda oma relvad, küüned ja hambad ka tema lihasse, kiskuda ta oma väikeste kondiste lapsenäppudega tükkideks. Ja selle mõttega oli ta alati rahulikult edasi maganud.

Jason pigistas silmad tugevalt kinni ja avas siis uuesti. Tüdruk oli kadunud. Oligi hallutsinatsioon, ilmselt tablettidest, nentis Jason. Kuid tabletid tuletasid talle meelde, et tal on sel ööl peale Tümika  veel võimalusi oma varude täiendamiseks. Ta pidi külastama Diilerit.

War, children

It´s just a kiss away

It´s just a kiss away

 

II

 

Oh, see the storm is threatening

My very life today

If I don't get some shelter

Yeah, I'm gonna fade away

 

Tuul muutus iga hetkega aina tugevamaks, tekitades tänavatele liiva- ja prügipööriseid ning taevas tõmbus vinesse, millest kuuvalguski ei suutnud enam hästi läbi tungida. Jason teadis, mida see tähendab ja kiirustas.

Seetõttu kaotas ta ilmselt ka osa oma tavapärasest valvsusest, nii et kui ta oli jõudnud juba peaaegu siseneda endisesse suurejoonelisse pangahoonesse, mis peitis enese sügavustes Diileri urgu – kunagist hiiglaslikku seifiruumi – kuulis ta liiga hilja liikumist oma vasakul küljel. Ja järgmisel hetkel tundis ta  metalltoru külma oma kuklal.

Diiler oli välimuselt täielik Tümika vastand. Lühike, kitsa kärnas näoga väike vilgas mees, kelle äratuntavaks välimuse omaduseks oli üks puuduv kõrv, mille mehe enda jutu järgi olid ta laksu all olles  ära söönud rotid. Jason hüüdis teda Diileriks, kuna oli vahetanud ta käest viimase kuu jooksul endale korduvalt tablette, kuigi tegelikult sai tema käest kõikvõimalikku kraami alates nii süütutest ja vajalikest asjadest nagu patareid ja konservid, lõpetades aga juba ohtlikumate - tulirelvade ja laskemoonaga või millegi nii kahtlasega nagu rasvaküünlad, mille kohta levisid kuuldused, et need on valmistatud inimrasvast. See viimane kõlakas oli osa Diileri kurikuulsast reputatsioonist, mida aitas ka kõige kriitilisema kuulaja jaoks põlistada ta relvaarsenal, tehes muidu pealtnäha suhteliselt ohutu mehe võimatult ohtlikuks. Asja ei teinud paremaks ka see, et ta meeleolu kippus liigsest tablettide pruukimisest kiiresti ja ootamatult vahelduma, muutes ta seejuures väga paranoiliseks, nii et temaga kohtumine oli nagu granaadi käes hüpitamine, mis võis vähimagi vääratuse juures lõppeda plahvatusega.

„Sa tundud täna kuidagi ärev,“ ütles Jason nii rahulikult, kui selles olukorras võimalik.

„Ärev? Ei, ärev on vähe öeldud! Ma olen sitaks närvis, mees! Keegi raisk luurab juba öid mu pesa ümber. Ma olen teda pimedusest kuulnud. Kuid too on väle. Iga kord, kui mul õnnestub ta peidukoht välja peilida, on ta juba edasi liikunud. See raisk himustab mu nodi, ma tean seda!“ Diiler langetas tõrksalt oma sihikuga jahipüssi, nägu tõmblemas. Jason märkas tema vööl kabuuris ka Glocki.

„ Ja mida sina siit tahad? Parem oleks, kui sa tulid kaupa tegema, või muidu kasi siit kus kurat! Mul on hetkel muudki teha kui seltskondlik olla. Aeg on oma tavaar kokku pakkida ja tõmmata siit minema! Ohtlikuks hakkab see kant muutuma, ütlen ma sulle, raisk!“

„Tõmmata siit kuhu? Kus on parem? Igal pool on ju sama.“ Nad olid hakanud astuma läbi maja Diileri eluruumide poole, relva hoidev mees Jasonist mõned sammud tagapool.

„Kuhu? Kuhu? Mis see sinu asi on, kuhu?“ vehkis ikka veel ärritunud Diiler vihaselt püssiga, nii et Jason tundis, kuidas selle toru tagant ta seljakotti riivas ja lootis, et Diiler on kaitseriivi peale pannud. Nad läksid veidi aega vaikides mööda räämas koridoride labürinti ja Jason mõtles, et kas kõik pangad olid kunagi niimoodi ehitatud selleks, et sissetungijaid segadusse ajada. Ta tundis ennast küll veidi segaduses olevat, kuid siiski peamiselt sellepärast, et asjad ei paistnud minevat üldse nii, nagu tema oli plaaninud. Õnneks oli Diiler veidi rahunenud ajaks, kui nad ta elamisse jõudsid, nii et ta võttis ise uuesti jutuotsa üles:

„Võib-olla igal pool pole siiski päris sama. Räägitakse, et kaugel põhjas on Kuplid, hiiglaslikud Kuplid, mille all on terved linnad, terved riigid kliima eest kaitstud. Täiesti omaette ökosüsteemid. Inimesed, loomad, linnud, putukad, taimed, kõik-kõik nagu vanasti. Ei mingit kuumust, kõik on ventileeritud, reguleeritud – kui tahad, tuleb vihma, kui tahad, puhub kerge tuuleke…“ Diiler naeratas nukralt. Ta paistis olevat kuidagi liimist lahti, väsinud, ehk tundmatu sissetungija tõrjumisest magamata, sest polnud temale omane niimoodi unistada.

Jason leidis, et praeguses olukorras pole mõistlik hakata Diilerile selgitama, et ta oli tulnud põhja poolt ja seal polnud mingeid kupleid kunagi olnud. Et selle asemel haigutasid laialdased osooniaugud, mille järelmõjusid tundis ta oma nahal senini. Ta vaikis, pannes pungis seljakoti demonstratiivselt enese ette maha. Diiler hindas seda silmadega.

„No ja mis sind siis täna siia toob? Mis sul vaja? Veel tablette või midagi põnevamat?“ küsis Diiler juba peaaegu sõbralikult, olles toetanud relva kabapidi maha. „Mul on ühes keldris paar kinnipüütud naist. Ammu mõtlen, kellele võiks ühe neist maha parseldada, kaks tükki söövad liiga palju ja ega ma neid mõlemaid niikuinii saa kaasa võtta, kui kavatsen edasi liikuda. Tahad?“

„Mitte eriti. Praegu oleks mul liha vaja.“

„Liha vaja? No sa võid ju selle naise lihaks ka teha!“ kõkutas Diiler. „Aga alustaks õige sellest, et mis sul mulle üldse seekord vahetuseks pakkuda on?“

„No tule vaata.“ Jason avas oma seljakoti.

Raskelt püssile toetudes kummardus Diiler vaatama.

 

***

 

Tugev tuul oli vahepeal muutunud rajuks ja viimnegi kuuvalgus kadunud. Mööda kottpimedat tänavat lendas mulda, liiva, klaasikilde, väikesi kive ning muud prahti, torkides valusalt Jasoni katmata, higist nahka ja oli vaid aja küsimus, millal hakkab lendama ringi suurem ehitussodi, millega kokkupõrge oleks võinud saada juba saatuslikuks. Kalts keeratud ümber pea, et kaitsta hingamisteid, komberdas Jason läkastades ja vandudes ning aeg-ajalt silmi nühkides mööda tänavaid edasi, otsides koduteed. Ta seljakott oli nüüd tunduvalt raskem kui enne ja mõlema käe otsas tassis ta kaht suurt kaltsudesse keeratud lihakäntsakat. Taskulamp, mis oli kinnitatud ta vööle, andis selles lendavas kaoses vähe valgust, sest nähtavus oli muutunud nii kehvaks, et raske oli aru saada ka sellest, mis asus kümnegi meetri kaugusel. Seega, kui ootamatult kellegi tume kogu kaugemal ta valgusvihku ilmus, pidi Jason ehmatusest peaaegu liha maha pillama, enne kui sai aru, et too paistab liiga lühike, et olla täiskasvanu. Talle kangastus, et nägi midagi roosakat lehvimas ja arvas hetkeks täie kindlusega, et tegu varem nähtud lapsega, keda oli pidanud luuluks.

„Hei, väike tüdruk, ära karda, ma ei tee sulle halba!“ hüüdis ta läbi tuule ulgumise, kuid lähemale astudes sai ta aru, et oli eksinud. See oli ainult üks järjekordne rusuhunnik. Ometi kogu ülejäänud teekonna tagasi oma keldrisse oli Jasonil painav, rõhuv tunne, et kuskil selles tormis, võib-olla talle väga lähedal ja igat tema sammu jälgimas, on üks väike, justkui minevikust sinna eksinud laps.

 

***

 

Torm kestis üle pooleteise nädala. Õnneks oli nüüd Jasonil piisavalt toitu, et see aeg muretult üle elada. Tema päevad möödusid nagu ikka kindla rütmi järgi – ta tegi trenni, luges oma raamatuid ja käis aeg-ajalt üleval vaatamas, kuidas olukord on. Kui ta üritas tuulutada, siis hakkas kohe keldris hõljuma kerge liivatolm, mis pani ta mitmeks tunniks köhima. Kuni ühel õhtul oli tuul vaibunud, jättes endast maja koridoridesse maha pahkluuni ulatuva liiva, mulla ja prügi korra. Jason hingas kergendatult – ta oli keldris istumisest juba üsna tüdinud ja kärsitu. Ta lihased vajasid liikumist, keha sirutamist, kopsud värsket õhku, isegi kui see oli kõrvetavalt kuum. Ja ta vajas jälle uut liha.

Kui ta mööda pimedaid, täistuisanud tänavaid Tümika elamise poole astus, taas kord kuumast leemendamas ja seljas kott asju täis topitud, mõtles ta, et on viimane aeg jahimaad vahetada. Tormiste päevade ajal oli ta juba pidanud plaani, et edasi liikuda ja enamuse oma varanatukesest ka kokku pakkinud, mitte küll sellepärast, et ta mõnda röövlit või sissetungijat oleks kartnud, vaid mõistes, et kui ta toidu saamise allikad ära kaovad ja söögilaud kokku kuivab, siis pole temalgi enam siin midagi teha. Ja kui vähegi võimalik, pidi kanalisatsiooni pakutav gurmee jääma temast puutumata.

Tümika tabas ta kesk söömaaega. Juba punkri ukselt oli Jasonile ninna tunginud keedetud liha lõhn, mis ta süljenäärmed tööle pani ja ta üritas parajasti oma pekslevat südant ja hingamist kontrolli alla saada, kui Tümikas teda märkas. Suur mees võpatas ja vähe puudus, et tal leemega suhu teel olnud lusikas oleks maha kukkunud.

„Mis sa, kurat, hiilid siin niimoodi?“ kortsutas ta häiritult kulmu. „Kas sa soovid kuuli kõhtu saada või?“ Ta teine käsi oli juba automaatselt liikunud laual lebava püstolini.

Jason seisis hetke vaikides. Siis võttis ta seljakoti aeglaselt seljast ning lükkas selle jalaga endast eemale, Tümika poole. Ta laiutas käsi ja pööras korraks ümber oma telje, et näidata, et ta pole relvastatud. Tümikas põrnitses teda veel hetke, kuid siis ta kogukas keha lõdvestus ja ta tõstis uuesti lusika, et jätkata söömist. Ta lai nägu läikis heast toitumusest.

„Kunagi ei saa liiga ettevaatlik olla,“ luristas ta suppi. „Tead Diilerit? Toda venda seal pangamajas? Seda tablettidest umbe tõmmanud narkarit?“

„Ikka tean.“ Jason tammus jalalt-jalale, pulss trummeldamas kõrvus.

„Kui ta üritas mulle viimati oma poolsurnud eitesid maha ärida, siis muudkui jauras, et keegi luurab teda ... Ma arvasin muidugi, et ta on nagu ikka paranoiline ja sassi kamminud …Et kes see nii sõge on, et toda relvahullu passida …“ rääkis Tümikas suutäite vahele.

Jasoni tähelepanu oli tõmmanud midagi roosat punkri sügavuses.

 „Aga nüüd pärast tormi põikasin tema poole sisse ja tead mida?“

„Mida?“ Jason üritas pilku teritades aru saada, mis see oli.

„Vana on külmaks tehtud …“ Ja kui Jasoni poolt loodetud reaktsiooni ei järgnenud, sest too jõllitas ikka veel Tümikast mööda, lisas too pahaselt: „… ja mitte ainult külmaks tehtud, vaid tal olid jalad otsast lõigatud! Reiest saati puhas könt…“

Jason arvas nüüd teadvat, mida ta oli näinud ja kui ta lõpuks Tümikale otsa vaatas, oli ta pilk nii kummaline, et hoolimata Tümika enesega rahulolust, tundis too end ebamugavalt. Vähemalt piisavat häiritult, et katkestada söömine: „Aga mida sa üldse täna tahad? Oli asja kah ikka?“

„Jah, mul on liha vaja.“

„Liha? Vaat kus kokkusattumus, püüdsin just mõned nädalad tagasi ühe tati kinni ja soolasin ära. Terve tünnitäis kõige pehmemat liha, mida sa elu see oled saanud. Ainult et ma ei kujuta ette, mida sul mulle vastu on pakkuda.“ Tümikas irvitas pahatahtlikult.

„Vaata ise, mis mul kotis on.“

Kuid Tümikas isegi ei vaadanud Jasoni koti poole, rääkimata sellest, et oleks üritanud sellega lähemalt tutvuda.

„Sul, kulla mees, pole midagi, mida ma tahaks. Kas sa tõesti arvad, et ma pole käinud vaatamas, mis sul seal keldris on?“ Tümikas irvitas, koukides oma teravate hammaste vahelt lihajäänuseid. Jason tundis, kuidas külm viha ta kuumas ruumis higistama pani nagu jahedat vedelikku täis pudeli.

„Mitte midagi kasulikku … elad nagu rott, ümber ainult mingi prügi ja pahn. Ladustad pehkinud paberit ...“ Suure mehe higist läikiv, tätoveeritud rind vappus kuuldamatus naerus.

„Raamatuid …“ pigistas Jason läbi kokkusurutud huulte.

„Mis iganes need on. Kasutu rämps.“ Tümikas sülitas maha. „Nii et miks peaksin mina sinuga seda hõrku liha jagama?“

„Ma ei tahagi lapse liha, mul on veel mingid põhimõtted,“ sisistas Jason, nägu tõmblemas, suutmata tagasi hoida sisemuses pulbitsevat põlgust.

Tümikas paistis siiralt üllatunud:  „Misasja? Ei no ma tean, et inimesi oled sa igatahes söönud. Isegi koos oleme jahti pidanud ja söönud. See mees tookord … Nii et kust see siis nüüd tuleb? Aga … äkki on viinamarjad lihtsalt hapud, eh?“ Tümikas vappus jälle naerus.

„Ei, nagu ma ütlesin, mul on põhimõtted …“

„Põhimõtted …!“ Tümikas raputas etteheitvalt pead. „Praeguses maailmas lähevad need põhimõtted sulle kalliks maksma… Ma isegi ei kujuta ette kuidas sa senini oled oma „põhimõtetega“ ellu jäänud. Peaksid juba ammu olema nälga surnud. Toitud rottidest? Ei, ära parem vasta, ma ei taha teada, ajad mul söögiisu ära.“ Tümikas väänutas nägu, nagu hakkaks tal paha.

Kuid kui Jason seepeale midagi ei öelnud ja seisis nagu post, näol ilme, mida võis tõlgendada vaid kui kõrkust, hakkas Tümikas vihaseks saama. Ta käratas: „Kuradile su põhimõtted! Sust polegi muud järel kui moraalne üleolek, sa rott, kokkukuivanud inimvare! Aga vaata mind! “ Tümikas patsutas oma üle püksiääre rippuvat võimsat vatsa: „Mina oskan toitu leida. Ma ei pirtsuta, olen oportunistlik kiskja – nii kui midagi või kedagi söödavat ette jääb, siis seda võimalust ma ka kasutan. See on tulemus! Ainult meiesugused, tugevaimad jäävad ellu, ütlen ma sulle! “

„Jah, iga kord kui sind jälle näen, märkan, et sa oled kosunud, “ muigas Jason, kes oli oma enesevalitsuse lõpuks tagasi saanud. „Kuid kas see on tugevaim isend, kes nõrkadele jahti peab?“

„Mida sa sellega tahad öelda?“ Tümikas kortsutas arusaamatuses kulmu.

Jason kükitas, justkui oleks seismisest väsinud, ja vaatas alt Tümika poole üles, mis näis viimasele rõhutavat tema positsiooni, kuid ütles:

„Kas see, kes peab jahti nõrkadele, on tugevaim või hoopis see, kes kütib terveid, täis elujõus loomi? Neid, kes murravad nõrku? “

„Mis sa tahad öelda, et sa …“ Tümikal vajus suu lahti.

„Jah.“ Jason vaatas talle rahulikult otse silma. Tema silmad näisid hiilgavat.

Tümikas jõllitas Jasonit: „Sa ju siis ise lausa otsid surma!“

„Kas siin maailmas on siis veel palju, mille nimel elada?“  Jason naeratas.

Veidi aega Tümikas vaikis, silmitsedes Jasonit hindavalt, kuni sõnas siis vaikselt, pead vangutades:

„Minu meelest oled sa hull. Lihtsalt üks kuradi hull.“

„Kas me kõik siis pole?“

„Ei, mina mitte. Ma oskasin elada enne sõda, jäin sõjas ellu ja elan hästi ka selles uues maailmas.“

„Ja sinusuguste pärast me olemegi siin – selles maailmas …“

Tümikas liikus oma kogu kohta üllatavalt kiirelt, kuid ka Jason sai Glocki saapasäärest kiiresti kätte.

 

Rape, murder

It´s just a kiss away

It´s just a kiss away

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0609)