Usutlused vahepalade ja tordiga

Oktoobri teine reede kuulus Reaktorile. Tähistasime kümmet aastakäiku, mil igal kuul on õnnestunud ulmeajakiri lugejateni tuua, vestlesime sellest, mida me siis teeme, kui me Reaktorit teeme, meenutasime tehtud töid ja mitmesuguseid juhtumisi sisu kokkupanekul. Õhtu lõpetuseks sai torti ka!

Kohapeal vastasid küsimustele esimesed Reaktoristid Joel Jans ja Agur ehk Maniakkide Tänav, meenutamisel lõid kaasa Anne-Mai Ilumäe ja Tõnis Hallaste; asjaosalisi usutles Laura Loolaid. Küsimused valmistasid ette Jüri Kallas, Riho Välk, Laura Loolaid; toimetuse liikmetelt kogus meenutusi Joel Jans, pilti tegi Ragnar Vutt, filmis Jana Raidma. Ulmeõhtu korraldusliku poole eest hoolitses Veiko Belials.

Ulmeõhtu salvestus on vaatamiseks üleval siin: https://youtu.be/9POCrqTCrJQ

Muidugi valmistasime materjali ette tunduvalt rohkem, kui tunni aja sees esitada jõuab, niisiis kutsume lugema ka! Teie ees on kirjalikud vastused Joel Jansilt ja toimetuse liikmetelt kogutud meenutused.

Alustame arvudest. Kümne aastaga on Reaktorisse kogunenud 384 autorit, 2284 postitust, 8890 pilti; sõnu kokku 3 889 082 (kui võtta aluseks Stalkeri statuudis romaani miinimummaht 40 000 sõna, siis piltlikult 97 romaani). Reaktori arhiiv mahutab praegu 20 GB ja sisaldab 13 000 faili. Ilmunud on mitmeid erinumbreid: 2 Erektorit, Malenumber, Kreator, Eesti sada; välja antud 5 Tuumahiiu kogumikku.

Need numbrid näitavad, kuhu me tänaseks oleme jõudnud. Aga jutusta päris esimeste Reaktorite kokkupanekust – kuidas tookord tekkisid tekstid, kust tulid pildid, miks tulid pildid ja kuidas sisu üles pandi.

Joel: Esimesed numbrid said suuresti kokku pandud Aguri ja minu poolt, kasutades kirjutamistoa materjali ja sealsete inimeste abi. Alguses andsid ka jutulabori inimesed panust. Jutte kirjutasid peamiselt Mahkra, Kirotar, mina ja Agur; Ove saime ka juba esimese numbriga oma paati. Eks toona sai pidevalt paljudel tuttavatel aktiivselt hõlmast haaratud ja küsitud, kas midagi on jagada, saatku meile. Piltidega tegeles Anne-Mai, seega see külg läks minust suuresti mööda. [Sel teemal vt. videos 12:29 - LL.]  Veebileht tahtis samuti pidevat kohendamist – kuna sedasorti veebilehe loomine oli kõigile uus kogemus siis sai pidevalt läbi proovitud, et mis töötab ja mis ei tööta. Mingeid asju ei osanud kohe ka tahta nagu näiteks nimekirjas autorite nime näitamine. Mõned alguses planeeritud asjad ei hakanud aga üldse tööle, nagu näiteks automaatne PDF-failide genereerimine ja Ove võttis selle enda peale, muutudes ajapikku üsna osavaks küljendajaks. Sisu ülespanek käis toona ja veel hulk aastaid puhtalt html-koodis. Editor mingeid lisavidinaid nagu fontide ja suuruste muutmist ei toetanud ja kõik tuli käsitsi juurde lisada, mis muutis kõik Reaktori toimetajad üsna asjatundjateks html-i kirjutamise alal.

Reaktori algatamise üks eesmärk oli kunagi, et oleks koht, kus oma tekste avaldada. Kui palju sinult on kümne aasta jooksul tekste ilmunud? Millise avaldatud teksti üle oled ise eriti uhke või rõõmus?

Joel: Kokku on mul ilmunud 173 erinevat teksti. Aga peatoimetaja veerud kasvatavad kindlasti statistikat, ma olen nimelt peatoimetaja olnud 37 korda. Minu kirjutatud jutte on Reaktoris ilmunud umbes 25-26. Lugemine läks ausalt öeldes sassi. Alguses sai jutte avaldatud Reaktoris rohkem, aga hiljem tekkis üha enam tellimuste peale kirjutamist: jutuvõistlused, Indrek Hargla juhitud kogumikud jne. See on lõppkokkuvõtteks üha enam vähendanud Reaktorisse antud panust. Aga eks see on normaalne elutsükkel kõigile autoritele ja nad peaksidki lõpuks algsest platvormist välja kasvama. Reaktori oluline mõte oli ja on olla ikkagi algajatele autoritele toeks.

Kõige rohkem olen oma paljudest tekstidest rahul ilmselt enda läbi viidud intervjuudega, mida on kokku kahekümne ringis. Küsitletud on palju ulmemaailmale olulisi inimesi nagu Arvi Nikkarev, Urmas Alas, Juhan Habicht, Mario Kivistik. Ma arvan, et ulmestaar [ehk püsiküsimustega mini-intervjuu meie kirju ulmikkonna asukatega tutvumiseks - LL.]  on oluline rubriik, toob inimesi lähemale ja seob Reaktoriga. Intervjuu ei pea alati olema vaid väga tähtsa ja suure autoriga vaid lahe on ka teada, mida ulmikud sinu ümber loevad ja kuidas keegi on ulmeni jõudnud.

Anne-Mai meenutab, kuida toimus esimeste numbrite kunstitoimetamine 

Sa oled üks väheseid toimetuse liikmeid, kes on olnud iga numbri kokkupaneku juures. Mis on numbri kokku ja üles saamisel sinu jaoks kõige keerukam asi olnud?

Joel: Keeletoimetus osutus millegipärast üheks raskemaks asjaks. Täpsemalt siis keeletoimetajate leidmine ja nende motiveerimine. Kirjandusmaailmas on staarid ikkagi autorid, illustraatorid ja koostajad. Isegi küljendajad saavad sageli rohkem tähelepanu. Keeletoimetaja amet on aga üsna ebaseksikas ja ka raske, nõudes suurt tähelepanu, kannatlikkust ja head keeletaju, mistõttu on sellele alale raske inimesi leida. Eriti veel kui raha ka maksta pole. Aja planeerimine oli samuti esialgu raske ja asjad kippusid kuhjuma viimastele tundidele. Eks neid väikesi ootamatuid takistusi tuli pidevalt ette, sest meie kambas polnud kedagi, kes oleks kunagi ajakirja teinud ja kõike tuli nullist õppida.

Kui nüüd tänane Joel läheks kümne aasta tagusele JJ Metsavanale omamehelikult õlale patsutama, siis mida soovitaks temal kohe algusest peale teistmoodi teha? Ja mida soovitaksid üldse tegemata jätta?

Joel: Soovitaks suuremat kannatlikust, võibolla üritasin paljusid asju liialt kontrollida. Kriitikale sai ka kohati ülemäära vihaselt reageeritud. Ehk soovitaks võimaluse korral mitte kohe igale provotseerivale või üleolevale kirjale vastata :)

Ilmselt pole saladus, et Reaktori tekkimine ja püsimajäämine tekitas paljudes paksu verd. Aja jooksul on paljud vist siiski leppinud, et Reaktor on ja jääb. Oskad sa öelda, mitu aastat läks, kuniks sallimatud reaalsusega leppisid? Kas märgib suhtumise  muutust mõni konkreetne hetk või avaldatud materjal?

Joel: Ma ei oska täpselt aastale näppu peale panna, kuna see juhtus. Ilmselt see ei tulnudki ühekorraga, vaid aegamööda, ehk tegemist oli aeglase protsessiga, kus ka kõige suurimad kriitikud leidsid, et tegelikult pole see Reaktor üldse nii paha kui esmalt tundus. Kui aga mingit konkreetset sündmust otsida, siis mul on endal kõige rohkem meeles, kuidas Ats Miller, kes oli alguses Reaktori osas vägagi kriitiline, astus ühel Reaktori sünnipäeval viimaks üles isegi seda kiitva lühikese kõnega. Kuid kindlasti aitasid suhtumist pehmendada ka esimesed Reaktoris alustanud autorite tekstide trükki jõudmised.

Reaktor on kümne tegevusaasta jooksul pidevalt muutunud: autorid tulevad-lähevad, rubriigid algavad ja lõppevad. On mõni autor või rubriik, kelle-mille kadumisest iseäranis puudust tunned?

Arvustusi võiks alati rohkem olla. Isiklikult sooviksin, et igast eesti keeles avaldatud raamatust ilmuks ka Reaktoris arvustus, kuid seda pole me suutnud veel kõigist pingutustest hoolimata saavutada. Igal aastal trükitakse alati piisavalt raamatuid, mida ei  õnnestu ühelegi arvustajale pähe määrida. Veel on mul kahju, et Jürka jättis pooleli enda Reaktori algusaegadel alustatud ulmeajakirjade rubriigi. Ja nii nagu korralik ajakiri algab kaanepildiga, võiks see ju lõppeda koomiksi või mõistatuse-ristsõnaga, aga ka siinosas napib tegijaid, kuna töömaht on päris suur. Samuti väga oluline asi, millest tunnen puudust, on juttude igakuised arvustused. Vahepeal arvustanud Jüri ja Weinberg on sellest ametist tagasi tõmbunud ning jätnud kogu raskuse vaid Tõnise õlgadele, aga tegelikult oleks arvustusi kindlasti rohkem vaja.

Tõnis jutuarvustuste koorma all

* * *

Vahepeal veel arvusid. Kümne aasta jooksul on toimetuses olnud 19 inimest, 7 peatoimetajat, lisaks 2 külalis-peatoimetajat erinumbritele.  Kõige rohkem postitusi kirjutanud autorite top 10 näeb septembri lõpu seisuga välja nii: Joel Jans - 173 (erinevad autorinimed kokku), Ove Hillep - 148, Jüri Kallas - 117, Agur Karukäpp - 113 (erinevad autorinimed kokku), Tõnis Hallaste - 78, Kalver Tamm - 62, Leila Liivak - 59 (erinevad autorinimed kokku), Taivo Rist - 56, Triin Loide - 54, Laura Loolaid - 53, Rauno Pärnits - 52, Riho Välk - 52.

Jürka ütleb, et Reaktori toimetus on kogu aeg olnud kui hulkpäine lohe ja nimetab seda kaosedemokraatiaks. Kuidas selline asi sinu hinnangul üldse töötab?

Ma arvan, et kaosedemokraatia hoiabki Reaktorit tugevamalt töös. Igal toimetajal peab olema tunne, et Reaktor kuulub talle, ta saab asjades sõna võtta, öelda mida peaksime tegema. Et pole ainult nii, et peatoimetaja ja veel paar inimest otsustavad. Loomulikult peatoimetaja sõnal peab olema kaalu ning iga Reaktor on peatoimetaja nägu, aga see ametipost ei tohi muutuda diktaatorlikuks. Olen selle vastu ise ka eksinud ning vahel liiga palju kaastoimetajatele vastu vaielnud.

Mida meenutad enda peatoimetaja-päevilt suuremate õnnestumistena?

Ma arvan, et suurimaks õnnestumiseks on see, et suutsin Reaktorit kõige kiuste käigus hoida, sinna ümber uusi inimesi koondada - ja et see kõik kestab ühtegi numbrit vahele jätmata seniajani edasi.

Oma poole peatoimetaja-aasta jooksul püüdsin järgida õppustel väliköögis ülesnopitud tarkust - “pane kõik kirja!” Mida sina soovitad kolleegile, kes end järsku peatoimetaja ametipostilt leiab?

Võta vabalt, aga ära enne uue numbri ülespanekut õllega liiale mine :)

Räägi inimestega, ära kahma kõike tööd endale, vaid jaga ülesandeid ja küsi nõu kui ei oska midagi teha.

Palusime teistelgi Reaktori tegijatel oma tegemiste peale tagasi mõelda, toeks kolm abiküsimust:

1. Kuidas ma Reaktorisse sattusin? (Vt. ka: sajanda numbri ulmestaari-vastused.)

2. Miks ma siin ikka olen ja mis endistviisi meeldib?

3. Meenuta mõnd Reaktori tegemisel meelde jäänud olukorda või huvitavat juhtumist (mõni artikkel, mis õnnestus kurja saatuse kiuste avaldada, autor, kellega õnnestus jutule saada, värvikamad untsuminekud ja lorilood töökatla ümbert jne)!

Kristjan-Jaak Rätsep  

1. Tulin Triinu kaudu novembris 2019. Oli palju vaba aega ja mõtlesin keeletoimetamise osas kätt proovida.

2. Tore seltskond, lisaks see, et kuna keeletoimetamine käib kergelt ja kiirelt, ei nõua Reaktoriga tegelemine mult väga palju aega ja ajumahtu.

3. Ehk see lugu, kuidas ma koroonatalvel kirjandusmajas toimunud ulmeüritustel käisin fotosid tegemas... Nutitelefon tegi halvasti valgustatud ruumis viletsa kvaliteediga pilte ja ma lõõpisin, et õhk on koroonat nii paksult täis, et see halvendab fotode kvaliteeti - umbes nagu radiatsioon Tšernobõlis tehtud piltide oma.

Tarmo Raudsep

 1. Ma polnud aegade alguses üldsegi Reaktori korrapärane lugeja, sattusin aeg-ajalt lugema Facebookist ja mujalt viidatud-lingitud jutte. Sellest, mis ma lugesin, kriipisid kirjavead hullumoodi silma, ilmselt ei jõudnud keelerahva keelekesed kõiki lugusid üle silitada. Mõtlesin siis alati, et "oi, oleks ma vaid kambas". Siis ühel Estconil taipasin, et ka Reaktori rahvas käib ju selsamal üritusel. Kraapisin siis nende "ukse taga" mitu Estconni järgemööda, enne kui näkkas. Ja siin ma nüüd olen.

 2. Mul on Reaktoriga olles endiselt tunne, et maailm on killukese võrra parem.

 3. See kord, kui oli vaja üle käia 5 ühikut lugusid. Siis avastasime, et üks neist on 50+ lehekülge pikk oopus. Üks Mandi kosmosekaevurite lugu oli vist. Siis läks kalendri planeerimiseks. Lisan veel ühe random episoodi, kus peale maeitea kui pikka arutelu mingi päris tähtsa eksistentsiaalse küsimuse kohta jõudsime otsusele, et "sitta kah, ega me mingi päris ajakiri ei ole, me oleme lihtsalt seltskond hälvikuid. Miks me selle juraga üldse võimlema peaks!" 

Ene Koppelmann

1. Reaktor otsis FB kaudu kunstitoimetajat, sealt algas mu elu Reaktoris. Õige pea selgus, et keeletoimetajat on oluliselt rohkem vaja kui kunstitoimetajat ja sai ümber asutud komasid jahtima.

2. Ma ei tea, miks ma siin ikka olen :D Muu elu on hirmsasti peale surunud, toimetada enam ei jõua, sebin võimaluse ja jõu korral muude asjadega, peamiselt on olnud need asjad seotud raamatutega. [Näiteks Reaktori esindamine ja  raamatumüük hiljuti Mängudeööl!  LL.]

3. Meenub üks hirmus fail, kus mina ja kaks keeletoimetajat veel käisime teksti üle, igaüks lisas komasid ja kui asi üles sai, leidsid lugejad sealt veel puuduvaid komasid.

Artur Räpp

1. Nagu hiljem välja tuli, jäin ma Reaktori toimetusele Sirje ulmejutulaborist silma, et motti on, kutsume Reaktorisse. Kui toimetuses olin, avastasin dropi sügavusest strateegilise plaani Artur üle meelitada.

2-3. lööge maha, ei mäleta mis number, kuid ühe tegime Metsavanaga sisuliselt kahekesi. See oli minu aja põhi.

Ma arvan, et toimetajate vahetamine on tõesti see, mis Reaktorit elus hoiab, peale algsete fännide. Hoiab vaimu värske ja toob uusi tuuli. Mulle algselt Laura Discordi-arutelud ei meeldinud, kõik üheskoos rääkimine võtab rohkem aega ja rohkem sobitamist, kuid toimetus tundub reaalsem, see-eest. Mulle tundub, et uusi ideid tuleb ka rohkem, kui reaalajas rääkida. (Pole just koomiline või pingeline, mõtlesin aga, mida ma päris kõrvalseisjale räägiks.) 

Ma arvan, et Reaktorist on mulle tulnud tunne, et see on asi, mida keegi üksi ei teeks, selleks on mitut inimest vaja. Et maailmas ongi asju, mida ei saa üksi teha. Pingelistest kohtadest jäävad ilmselt rohkem meelde need viis viimast tundi enne ilmumist, mida me varem harrastasime. Töökorralduse poolest väga halb, kuid kisa-käraga ja higi pühkides saime ikka tehtud.  Vahel läksid jutud toimetuse chatis ehk suitsunurgas väga pikaks ja filosoofiliseks. Kes aga mõnda teemat või näidet nüüd mäletab...

Ma arvan, et vestlus Gorge R.R. Martiniga oli Reaktori ajaloo üsna suur kurioosum. Nii kuulus kirjanik, päris füüsiliselt kokku saadud ja vesteldud ja vestlejaks oli meie poolt keegi täiesti suvaline tibi, kes võttis vaevaks mõni kuu Reaktori heaks tööd teha. Samas - tulge Reaktorisse, võib-olla naeratab ka õnn teile ja kohtute kellegagi, kellega isegi ei unistanud kohtuda!  

Riho Välk

1. Esimene kirjutis, Knights of Sidonia arvustus tuli sellest, et ma hullult fännasin seda sarja ning sain endale ka ühe tegelase figuriini. Ove võttis nööbist kinni ja nõudis, et kirjuta arvustus. Ove ei saanud pilte kuidagi paika. Sama häda oli järgmiste arvustustega, mingi aeg sai mind operatiivsuse nimel toimetusse tõstetud ja torgitud, et "näe, toimeta ka siis juba".

2. Ei tea. Pigem olen multifunktsionaal-tugiisik, kui mingi kindla ametiga toimetaja. Annan tehnilist või muud nõu, aitan tulekahjusid kustutada, teen lõppkontrolli, kui kõigil teistel juba silmad pahupidi. Ja no endal on ka kultuurilisem olla.

3. Reaktori mälestusi. Kuidas ma värbasin uue keeletoimetaja: kodanik kurtis FBs, et meie õigekiri lonkab, selle peale sai väljakutse esitatud: tule ja tee paremini siis. Siis kui lõpuks tekst toimetamiseks kätte anti, oli ökkmökk, läbi häda suutis paar asja komatada ja siis lahkus vaikselt. Reaktori serveriajalugu: kuidas üksvahe see katel lihtsalt Metsavana laua all käis. Logokonkurss: iga kandidaat oli jubedam kui eelmine, seega kõigepealt sai võetud Metsavana salvrätikule joonistatud visand, sellele tegin fotoshopis puhasversiooni, millest sai lõpuks päris ja kunstiline versioon. Tähtajapaanika: ei ole meie need, kes saadetud kirjutiste otsas istuvad nagu lohed kullakuhja otsas. Ikka kaasautorid on need, kes saadavad alles siis, kui Reaktor juba otsast üles on pandud.

Helina Ravasoo tegi minu ja Arturiga ükskord intervjuu, mis vist läks ta lõputöösse, kus võrreldi erinevaid fänniõhinapõhiseid ajakirjasid. Lõpptulemusest võis lugeda, et tegelikult läheb meil ikka kõvasti üle keskmise hästi.  

Ove Hillep

Et kõik ausalt ära rääkida, algas minu karjäär Reaktoris septembris 2011 - Metsavana ning Maniakkide Tänav olid koostamas Reaktori esimest numbrit ning sinna sobis artikkel ulmelistest lauamängudest suurepäraselt. Olin sel ajal samal teemal tubli blogija ning võimalus mujal oma mõtteid avaldada tundus sobiv. Pärast esimese numbri läbilugemist aga oli selge, et ajakirja on ka toimetajat vaja ning kuna ma juba oskasin lugeda-kirjutada ja olin natukene nuusutanud ka ilukirjanduse tõlkimist, krabati mind ka kampa. Aktiivne toimetuse liige olin 2019 aasta sügiseni, kuid peale seda jooksis ilmselt kusagilt rihm maha ning kahjuks ei ole juba 2 aastat ilmunud Reaktoris ühtki minu nime kandvat kirjatükki. Aga nagu klassikud ütlesid: "V***u küll, elu on seiklus!" ning mul on siiralt hea meel, et Reaktor on oma fantastiliselt tubli toimetuse kiuste püsinud ning arenenud selleks, mis ta praegu on - Eesti ulmeajakirjanduse lipulaev (jah, olen teadlik, et konkurents on nõrk, kuid kõik ehk ei tea).

Laura Loolaid

1. Kontakt algas kaastöö saatmisest 2017 sügisel. Kontakti eellugu on see, et olin koos inglise sõber Dave’iga valmis saanud lühiromaani “Seeker”ja seda oli vaja igal pool tasahilju promoda. Juhtus siis nii, et sõitsin ühelt Naiskodukaitse sügiseselt patrullvõistluselt koju (oli päikeseline soe sügis, nagu praegu) Maret ja Annika Tamme seltsis. Tegin neile ka promo, nemad vastu: aga saada Reaktorile. Mina jällegi: kesse, misse? Aga nemad: saada saada, seal on entusiastid, on tore, hingega tehakse, küll saad jutu peale. Sain jutu peale, saatsin kaastöö, hakkasin pärast seda Reaktorit süstemaatilisemalt lugema, sealtpidi hakkasin ka muid ulmerahva teatekanaleid jälgima ja nii jõudsin 2018 Estconile. Estconilt jõudsin Tartu ulmekirjutamise töötuppa, töötoast Räpina ühiskirjutamisele ja sealt edasi on teenistuskäik juba fikseeritud. 

2. See tundub oluline. Ja muidugi, endal peab ikka lõbus ka olema.

3. Enda kirjutatud asjad on ikka kõige rohkem meeles. (Ja muidugi maadlemine teksti-editoriga, et soovitud sisu soovitud vormistuses üles saaks.) Päris hea meel on nii mõnegi veebikoomiksi- ja -sarjaülevaate valmimisest. Neid on tegelikult veel kavas teha, lihtsalt ei ole vahepeal jõudnud. Ja siis Tagala-järjejutu kirjutamine on meeles kui üks paras avantüür – paljud ilmselt ei tea, et kuigi mustandipuhver oli pikemalt ees, valmis uute osade tekst käigu pealt, üks kuu korraga, käesoleva numbri jaoks. See ehk selgitab jutu küpsusastet ja mõningaid hm, eripärasid. (Ja valikut just selle koha peal vahefiniš vormistada, ning loo jätku juba kiirustamata lahti kirjutada.)

Lõpetuseks

Kui septembrinumber üles sai, ütlesid sa nii: “Ma ikka üllatun, kuidas kõik viitsivad selle 10a tagasi tehtud asjaga endiselt nii palju tegeleda ja oma aega sinna panna :)”. Kuidas sa ise viitsid, mis sind käivitab?

Joel: Ma olen ulmefänn, mulle meeldib ulmega tegeleda ning ulmekogukonnale ka midagi vastu anda.  Kirjastamine ja ajakirja välja andmine on ka omamoodi väljund või looming, mis pakub rahuldust. Pealegi kui sa lõpuks suudad peatoimetajana Reaktori kõige kiuste üles saada, on pärast väga hea tunne. Selline suur kõikehõlmav rahulolu. Endistviisi käigus hoiab aga kõikide inimeste entusiasm, kes Reaktorit ümbritsevad. On kuid olnud, kus tunneb, et ei viitsi ning tekib kahtlus, kas üldse materjal kokku saab, aga siis viimasel nädalal saadetakse ilma küsimata autorite poolt nii palju artikleid ja jutte, et tuleb vaat et rekordnumber.

Ja mille üle sa Reaktoris ja Reaktoriga seonduvalt kõige enam uhkust tunned?

Ikka selle, et me pole ühtegi kuud kümne aasta jooksul vahele jätnud ja ükski seniajani avaldatud Reaktori number pole ka kunagi olnud päris viie postitusega kohatäitenumber. Ja väga tore on ka see, et endiselt leidub uusi inimesi, kes Reaktorit avastavad ning viitsivad materjali saata!