Eelmise aasta Estconil ameeriklaste kuulkäimisest ettekannet tehes mainisin seal muuhulgas ka mitmesuguseid kosmonautide ebauskumusi ning Veiko Belials haaras sellest kohe kinni ning nõudis neist pikemat ettekannet. Kartsin alguses, et andsin talle ehk liiga kergekäeliselt jah-sõna ning tekib tõsine raskus tunni täis saamiseks, aga teemasse süvenedes avastasin üsna kiirelt, et see maailm osutus märksa suuremaks, kui oleks osanud arvata.

Nagu selgus, on kosmonautidest veel ebausklikumat inimest raske leida ning ilmselt on siin taga midagi üldinimlikku, sest ka meremehed omasid vanasti palju ebausklikke kombeid, näiteks võtta kass merele kaasa või hoiduda valjult vilistamast. Või nagu Jaapani liftidel pole sageli neljandat korrust ega ruume numbriga neli, sest neli on shi", mis kõlab nagu shinu" ehk surema. Ka sõjavägi kubiseb erinevatest kommetest ning traditsioonidest ning seetõttu tundub, et mida suurem on oht, seda ebausklikumad inimesed ka on. Ning kui sa istud mitmekümne tonni raketikütuse otsas, mis annab sulle sellise kiiruse, et iga bemmivend on kade ja kütab sind üles vaakumisse ja kaalutusse, siis võtab sees hõredaks küll. Leidsin 2008. aasta kohta ka statistika, et kosmosse on paugutatud 483 inimest, kelledest 18 on selle käigus surnud. See teeb surmasaanute protsendiks 3,74, mis muudab astronaudi töö üheks ohtlikumaks. Võrdluseks oli Vietnami sõjas surmasaanute protsentuaalne arv vaid  2,18. Samuti väidavad paljud kosmonaudid ja tehnikud, et loodud rituaalid on sageli mingi praktilise tagamõttega või lihtsalt lennueelse pinge ja ärevuse juurest mõtete eemale viimiseks.

Aga alustame siis kõige ebausklikumatest kosmonautidest ehk siis venelastest.

Vene kosmonautide enamus traditsioone on alguse saanud loomulikult Gagarinist. Kuna ta käis kaks päeva enne lendu juuksuris, vaatas ööl enne lendu filmi ning tundis, et peab enne starti põie kortsu laskma, peavad venelased neid asju eluga tagasituleku jaoks hädavajalikeks  ning püüavad piinliku täpsusega ka tänapäeval järgida. Olles lisanud sinna muidugi terve hulga täiendusi. Järgnevalt püüan neist kõige olulisemad ka punkt-punkti haaval üles lugeda.

Chris Hadfield Gagarini haual

1. Enne tähelinna sõitu külastatakse Kremli müüri ääres Gagarini hauda.

2. Tähelinna jõudes käiakse Gagarini kabinetis, mida hoitakse täpselt sellisena, nagu ta temast jäi peale 1968 aasta saatuslikule katselennule suundumist. Seal küsitakse talt ka nö lennuluba ehk kirjutatakse enda nimed külalisteraamatusse.

3. Iga meeskonna liige istutab Baikonuri hotelli taga asuvasse aeda puu. Usutakse, et enne starti nende all kõndimine toob head õnne ning praeguseks on seal erinevate vene ja välismaa meeskondade ühistööna sündinud juba terve väike park. Gagarini istutatud puu eest hoolitsetakse loomulikult eriti suure hoolega ning see on ka kogu pargi kõige suurem.

4. Neli-viis päeva enne starti toimub pidulik lippude heiskamine ning käiakse Baikonuri muuseumis. See komme algas umbkaudu 1983. aastal ning olulisemateks vaatamisväärsusteks, mida külastatakse, on Buran, majake, kus Gagarin enne starti ööbis, ning hoone, kus Koroljov töötas. Samuti antaks hulga autogramme erinevatele raamatutele ja ümbrikutele jms asjadele.

5. Õhtul enne starti vaatab meeskond kindlasti Ergavat kõrbepäikest. Selle kombe algatasid Sojuz-12 Vassili Lazarev ja Oleg Makarov 1973. aastal. Peale edukat maandumist tegid nad nalja, et neil oli ka kolmas meeskonnaliige seltsimees Suhhovi näol, kes aitas neil ka rasketel hetkedel tuju üleval hoida, ning peale seda ei jäta ükski meeskond seda vahele.

Vanemate kosmonautide seas olla lausa ütlus, et kui inimene pole seda filmi vähemalt kümme korda näinud, siis pole ta ka kosmosseminekuks valmis. Nõukogude kosmonaut Fjodor Jurtšihhini sõnul korraldatakse noortele kolleegidele filmitundmise kohta  lausa väike test, kus nad  peavad tõestama, et nad on seda filmi tõesti põhjalikult vaadanud.

Näiteks filmis on stseen, kus üks karakter vaatab vastikusega suurt potti kalamarja ning küsib lõigu leiba. Küsimus, mis rohelisele raketnikule esitatakse, on, et mis kalamarja  ta ei söö. Must pole õige vastus, vaid tuleb öelda täpne tsitaat: „Ma ei saa seda neetud asja süüa”. Või näiteks, mida on Suhhov väärt, ning korrektne vastus on: tervet rühma. Aga on ka veel täpsemad küsimused, näiteks mitu nööpi on Suhhovi särgil või mis tüüpi relva Abdullah kasutas.

Jurtšihhin on ka öelnud, et asjal on ka praktiline külg ehk siis kuna kosmonaudid peavad orbiidil toimuvaid filmimisi ise korraldama, saavad nad

Ergavast kõrbepäikesest õppida, kuidas teha lähi- ja kaugvõtteid, erinevaid kaameranurki ning muud hädavajalikku.

6. Sojuzi rakett veetatakse stardiplatsile diiselrongiga ning see on aeglane protsess, millega alustatakse hommikul kell seitse ning mis võtab 48 tundi. Raketti transportival meeskonnal ning mõningatel sinna juurde lubatud külalistel on kombeks asetada selle käigus liipritele münte, mis siis laiaks litsutuna toovat head õnne. Kosmonaudid ise sellest osa ei võta, kuna raketi stardistendile viimise nägemine toovat halba õnne. Selle asemel käivad nad kõik hoopis juuksuris, mis on taas üks Gagarinist alguse saanud komme.

Chris Hadfield 2012 juuksuris 

7. Stardipäeval peetakse šampusega pidusöök ning kirjutatakse autogrammid Baikonuri hotellis oma toa uksele. Peale seda tuleb hotelli ka õigeusu preester, kes piserdab kosmonaute püha veega. See on muide üsna uus ning Nõukogude Liidu-järgne traditsioon, millega tegi algust  Aleksandr Viktorenko, kes palus õnnistamist enne  Sojuz TM-20 starti Miri kosmosejaama. Ka rakett ei pääse õnnistamisest ning ka see pritsitakse püha veega üle.

Kõik kombed pole muidugi ainult pidusöök, šampus ja papid. Kosmoses tabada võiva kaalutushaiguse vastu keerutatakse astronaute paar tundi enne starti trenažööridel ning pööratakse spetsiaalsetes voodites tagurpidi. Selle meetodi efektiivsuse üle on vaieldud ning ma ei suutnud ka leida, et kas antud protseduuri tehakse enne või pärast sööki.

Mis puutub aga allkirjadesse, siis lisaks annavad kõik asjaosalised oma autogrammi ka kosmosekapslile, millega lendama hakkavad, ning Baikonuri muuseumi. Samuti antakse autogramme ka põlenud Sojuzi kapslile, millega tagasi maale laskutakse ning helikopteri seintele, millega neid tagasi tuuakse. See on muide üks traditsioon, mis Gagarinile endale eriti ei meeldinud ning ta oli üllatunud olnud, kui inimesed, kes teda  skafandrisse aitasid, hakkasid peale seda korraga paberitükke ulatama. Üks maapealse meeskonna liikmeid oli palunud autogrammi isegi enda töötõendile. See olla muutnud Gagarini närviliseks ning ta oli isegi küsinud, et kas seda on vaja, mispeale talle öeldud, et harjugu parem ära, kuna peale lendu tuleb anda veel miljon tükki.

8. Meeskond saadetakse hotellist bussidesse laulu Trava u doma  saatel. Kasutatakse seejuures Zemljane versiooni ning seda ei pea mõned kosmonaudid korrektseks,  sest väidetavalt olla kõige õigem lugu Igor Romanovi esituses. Igaljuhul on Roskosmos  nimetanud selle ka ametlikuks Vene kosmoseprogrammi hümniks. Busse, millega nad sinna sõidavad, on kaks ning nad kaunistatud hobuseraudadega ning sõit võtab koos kusepausiga umbkaudu 40 minutit.

9. Ning jõuamegi ilmselt ühe kõige tuntuma ning ehk veidrama Vene kosmonautide traditsioonini. Gagarin taipas nimelt poolel teel bussis raketini, et tema skafandris puudus igasugune võimalus häda ajada, mistõttu ta palus bussi kinni pidada ning kergendas end vastu selle ratast. Üldiselt ei taha kosmonaudid sellest traditsioonist väga detailselt rääkida, aga kuuldavasti ei jäeta seda peatust mitte kunagi vahele ning naiskosmonaudid võtavad selleks puhuks uriini eraldi topsis kaasa. Võiks arvata, et sedasorti traditsioon on mittevenelastele üsnagi kummaline ja arusaamatu, aga tegelikult sattusin uurimistööd tehes mitme välismaa astronaudi meenutustele, kus nad peavad seda väga lahedaks. Näiteks Malaisia astronaut Sheikh Muszaphar Shukor on meenutanud, et kuigi skafandri lahti- ja kinninööpimine võttis viis minutit, oli ta iga hetke sellest ettevõtmisest nautinud.

10.  Tavaliselt saadab kosmonaute üles kapslini viiva liftini raketi peadisainer ning tehnilise meeskonna juht ning üks neist peab lööma neile õrnalt põlvega tagumikku.

11. Ning veel üks viimane Gagarinilt pärinev traditsioon. Nimelt hakkas Gagarinil kapslis armatuurlauda vahtides ning starti oodates igav ning ta  palus juhtimiskeskusel mängida üle sidekanali muusikat, mispeale oli talle lastud suvalisi vene armastuslaule. Sama tehakse ka tänapäeval, ainult et muusikavalik on laiem ning mängitavad lood on valitud üleslendava meeskonna poolt. Püütakse ka saavutada Gagarini ajaga võrreldes suuremat mitmekesisust ehk üritatakse jälgida, et peale vene armastuslaulu lastaks vastukaaluks näiteks saksa techno’t.

12. Alati võetakse kaasa ka mingi personaalne väike maskott, mille koodnimetuseks on Boriss. Selle valib välja meeskonna komandör ning tavaliselt on tegemist pehme loomakujulise mänguasjaga. Varemalt mainitud Jurtšihhin on väitnud, et see pole ainult ebausk, vaid nööriga kaamera külge seotud loomake on ka maapealse missioonikontrolli jaoks oluline instrument ning annab neile märku kaalutuse saabumisest.

Mis puutub maapealse meeskonna kommetesse, siis lisaks müntide liipritele asetamisele oli peamine, mille suutsin leida, et Baikonur on 24. oktoobril suletud, kuna seda päeva peetakse õnnetuks. Nimelt on samal päeval kahel korral juhtunud mitmete inimohvritega õnnetus. Esimene  1960. aastal (laiemalt tuntud kui Nedelini katastroof), mil R-16 kontinentidevaheline rakett plahvatas ning sada inimest hukkus; ja teine 1963. aastal, mil põlema süttis rakett R-9A, tappes seitse tehnikut. Seetõttu ei toimu sellel päeval enam mitte ühtegi starti ega raketikatsetust ning kogu Baikonur on ametlikult suletud.


Sellega on ka enamus laiemalt teada olevaid Vene traditsioone ammendatud ning võime siirduda nende USA ametivendade juurde.

1. Lennu päeval söövad astronaudid munaputru ja steiki, see traditsioon pärineb Alan Shepardilt, esimeselt ameeriklaselt kosmoses, ning  selline kõrge proteiinisisaldusega söök seedivat hästi ja vähendavat ka soovi peldikus käia.

2. Ruumis, kus astronaudid riietuvad skafandritesse ning ootavad, kuni nende veres on lämmastik asendunud puhta hapnikuga, on kõik toolid pärit Apollo ajastust. Kanada astronaut Steve MacLean, kes tegi kaks süstikulendu, on näiteks kirjeldanud, kuidas talle meeldis, et sai istuda kuul käinud John Youngi toolil.

3. Üheks  võibolla kõige veidramaks traditsiooniks on panna kõik meeskonna liikmed mingil hetkel laua taha istuma, kuhu tuuakse lennu logoga kaunistatud külmutatud kook, kuid seda süüa nad ei tohi. Ka selle rituaali päritolu on üsna hämar, aga oletatakse, et ilmselt keegi tõi astronautidele kingituseks koogi, aga teadlased keelasid selle söömise ära.

Pokkerimäng enne viimast kosmosesüstiku lendu 2011 aastal.

4. Teel stardistendile tehakse peatus, kus mängitakse  kogu meeskonnaga viie kaardi pokkerit või blackjacki, kuni komandör kaotab. Kust see tulnud on, ei teata samuti. Vähemalt NASA veteranastronaut Winston Scott väitis ühes intervjuus, et astronaudid on seda alati teinud ning mitte keegi, kellelt ta küsinud on, ei tea, miks. Kuna aga reeglid nõuavad komandöri kaotamist, on oletatud, et see pärineb Gemini ajast, sest alates sellest hakati üles saatma korraga kaks meest.

Üheks vanaks NASA traditsiooniks on ka see, et meeskond annab alles orbiidile jõudes enda kapslile nime. See traditsioon ulatub tagasi Mercury projekti aega ning seda tehti ka hiljuti SpaceX-iga, kus peale edukalt kosmosse jõudmist võeti maapealse meeskonnaga ühendust ning anti teada, et Crew Dragoni kapsel sai kolmandaks nimeks Endeavour.

Mis puutub maapealsesse meeskonda, siis tundub, et neil on rituaale ja ebauskumusi isegi astronautidest rohkem. Näiteks legendaarne missioonikontrolli juht Gene Kranz kandis igakord uut vesti, mille talle naine selleks puhuks õmbles.

Sarnaselt Baikonurile on ka NASA-l hirm teatud numbrite ees. Apollo 13-ga juhtunud õnnetus, mis toimus muide 13. aprillil,  muutis NASA administraatori James Beggsi nii paranoiliseks, et alates temast pole ühegi projekti juures tänapäevani enam seda numbrit kasutatud. Näiteks kosmosesüstikute missioonide nimedeks olid alguses  STS-1,2,3, aga kui jõudis kätte  STS-10 missioon, nimetati see kähku STS-41-B-ks, sest number 13 tundus juba liiga lähedal. Huvitaval kombel on selline number 13. kartus olemas ka Indias kui täiesti kultuuriliselt erineval maal. Pärast seda, kui nad saatsid üles raketi PSLV-C12, hüppasid nad sellest numbrist üle ja järgmine kandis nimetust PSVL-C14.

NASA tahtis ka ühe oma kosmosesüstiku starti 2007 aastal sättida 7. juulile kell seitse õhtul, et see oleks kenasti seitsmenda aasta seitsmenda kuu seitsmenda päeva seitsmendal tunnil, aga kahjuks rikkus tehniline probleem selle ilusa plaani ära.

Pähklitega täidetud purgid toovad maapealse meeskonna arust samuti  head õnne. See rituaal algas kuuekümnendatel Rangeri projekti raames, kus hulga satelliite saadeti ümber kuu, kuid kuus esimest ebaõnnestusid. Alles seitsmes katse õnnestus ning seda hakati mingil põhjusel seostama asjaoluga, et keegi oli toonud kontrollruumi pähkleid täis purgi. Alates sellest ajast tuuakse alati kaasa missiooni nime kandvaid pähklipurke ning asetatakse neid kontrollruumis konsoolidele.

Lisaks on komme tähistada edukaid starte ning maandumisi ubade ja maisileiva söömisega. See traditsioon olla alanud 1981. aastal. Ube süüakse keskmiselt 60 galloni jagu (220 liitrit) ning need valmistatakse alati ühe ja sama kindla retsepti alusel.

Peale selle disainivad NASA insenerid alati mõnest ulmefilmist inspireeritud postri, kus kangelasteks on toimuva missiooni astronaudid. Ning meeskonnale trükitakse erilised märgid, mida nad saavad enda riietel kanda. Üsna uus ning rohkem NASA komme on ka võtta kaasa käterätte, mis siis inspireeritud Dougalas Adamsi Pöidlaküüdi reisijuhist.  

Ning üks komme, mis oleks ilmselt Tarlapile väga meeldinud, on, et pärast õnnestunud starti lõigatakse uutel töötajatel kääridega lipsud ära.

Mis puutub orbiidil ja Rahvusvahelises Kosmosejaamas toimuvasse, siis venelased on kinni ka soola ja leiva traditsioonis, mis algas neil juba Saljutide ajastust, praktiseeriti MIR-il ning nüüd ka rahvusvahelises kosmosejaamas. Lisaks on traditsioon üks-kaks korda nädalas einestada kogu kosmoselaeva meeskonnaga ühes ruumis. Taaskord on seal silmatorkavalt ebausklikud eelkõige venelased, kellede moodul on seal dekoreeritud Tsiolkovski ja Gagarini piltidega ning mitmete pühakute ikoonidega. Samuti on neil MIR-ist alates komme kasutada kosmoses raha, nt on kirjeldatud, et kui venelased tulevad mõnda teise moodulisse ning tahavad seal rahvaga näiteks filmi vaadata, siis annavad nad neile dollari või paarkümmend rubla. See komme levis  üsna kiiresti ka teisest rahvusest astronautide seas ning tänapäeval pakutakse mingit teenet küsides sageli ka eurosid.

Armeenia konjak

Armeenia konjaki joomine orbiidil on venelastel väga vana traditsioon, mis ulatub kirjanduses isegi kosmoselendude eelsesse aega. Näiteks G. Martõnovi romaanis „220 päeva tähelaevas” rüüpasid kosmonaudid pitsi konjakit maa orbiidi ületamisel. Konjakijoomine oli mingil ajal lubatud ka täiesti ametlikult, et lõdvestada närve ja puhata, ning ajal, mil venelastel olid veel oma kosmosejaamad, eksisteerisid seal ka  jooginormid nagu mereväes ning kirjeldatud on mitmeid juhtumeid, kui maapealsed arstid on ametlikult soovitanud peale mingit rasket ülesannet üks konjakiring teha. Näiteks 1997. aastal, mil toimus lekkega lõppenud veolaeva Progress kokkupõrge MIR-iga andis Venemaa terviseamet ametliku loa peale intsidendi lahendamist nö baarikapp lahti teha ning lõõgastuda. Ühe pardal viibinud kosmonaudi sõnade kohaselt oli luba antud selleks, et neutraliseerida atmosfääri kahjulikku efekti, aga kahjuks ei täpsustatud, et kas seal mõeldi õhukoostist või pigem tekkinud üldist pinget. Kosmonaudid leidsid tavaliselt küll, et seda kaasaantud normi on pikkade missioonide jaoks liiga vähe ning smuugeldasid seda pidevalt juurde.

Esimene dokumenteeritud alkoholi orbiidile smuugeldamise juhtum leidis aset 1971 Saljut-7 orbitaaljaamas. Kuna kosmonaudi sünnipäev sattus ajale, mil ta oli orbiidil, peitsid sõbrad enne starti talle vererõhu mõõtmise aparatuuri kingituseks pudeli jagu Armeenia konjakit. Kuna see tuli aga kuidagimoodi välja, siis viidi läbi üleüldine inspekteerimine, misjärel leiti kogu jaamas veel hulk sarnaseid peidikuid, kuhu oli napsu peidetud.

Vjatšeslav Rogožnikov,  kes on üks kosmonautide valimise komitee juhte, on tunnistanud, et peaaegu kõigil kosmonautidel on mingi oma peidik. Tema sõnade järgi on see muidugi kategooriliselt keelatud, aga alkohol ilmub sellest hoolimata ikkagi välja ning neil pole aimugi, kust see pärineb.  Kuid võib oletada, et ta keerutab, sest et kosmonaudid pole ise sellest ka kunagi saladust teinud. Näiteks kosmonaut Igor Volk on täiesti avameelselt kirjeldanud, kuidas nad koos kaaskosmonaudiga ostsid 1984 enne Sojuzi starti kaks purki hapukurke ning pudeli konjakit ning need pardale smuugeldasid. Kuna Sojuzis kehtib range kaalupiirang, siis hakkasid nii tema kui ka tema partner Volodja Djanibekov nädal enne starti süstemaatiliselt alla võtma. Nagu ta ise kirjeldab, siis ei söönud nad mitte midagi peale leiva ja tee ning kaotasid selle käigus peaaegu kaks kilo. Seejärel pakkisid nad napsu ja kurgid kilekottidesse ning riietumise aeg sokutasid need skafandritesse. Nii startis tema kurkide ja kaaslane konjakiga.

Samuti on alkoholi toodud orbiidile ka vanadest spioonifilmidest tuntud meetodil ehk siis seest tühjaks uuristatud raamatute sees. Kirjelduste järgi olevat suudetud nii umbes pool liitrit kaasa võtta, nii et see pidi olema üsna suur raamat. Keskmisse eesti ulmekasse igal juhul niipalju kindlasti ära ei mahuta.

Kosmonaut Georgi Gretško, kes veetis kosmoses kokku 134 päeva, on rääkinud, et neid varusid pärandati jaamades uutele meeskondadele edasi. Näiteks oli üheks levinud peidukohaks ülikonnad, mis sisaldasid mehhanisme, et neis saaks lihaste kärbumise vältimiseks treenida. Põhimõtteliselt oli tegu selgatõmmatavate trenažööridega ning nendega tuli siis harjutada vähemalt kaks tundi päevas. Oribiidil esimest korda treenima asudes avastas ta enda rõõmuks, et üks selline ülikond sisaldas pooleliitrist anumat kirjaga natural tonic, mis oli loomulikult hoopis puhas konjak. Georg kalkuleeris koos ülejäänud meeskonnaga välja, et nad saavad sellest kogusest iga päev enne und võtta 8.5 grammi. Joomine oli aga osutunud ebameeldivaks, kuna vedelik kaalus samapalju kui õhk ning seda välja pigistades muutus see vahuks, mida polnud just mõnus manustada. Mistõttu nad olid lõpuks vaid poole leiust nahka pannud ning ülejäänud järgmisele meeskonnale jätnud, kes leiutasid selle joomiseks parema viisi. Joomine olla käinud nii, et üks kosmonautidest võttis hammastega pudeli suust kinni ning hõljus lae alla ning teine virutas talle laksu vastu kukalt, mis põrutas inertsiga terve mulli konjakit suhu. Misjärel siis vahetati kohad ning korrati.

Kahekordne Nõukogude Liidu kangelane Valeri Rjumin sai aga hakkama veel kolmandagi kangelasteoga, et suutis tuua orbiidile kogunisti 12 pudelit ehk kokku kuus liitrit Armeenia konjakit. Kuhu ta need pistis pole netis kirjas ning ise ütles ta tagasihoidlikult, et jagas need plastkottidesse villituna paljudesse erinevatesse peidikutesse. Tema sõnul polnud antud kogus üleüldse suur arvestades, et oli MIR-is oribiidil kokku aasta ja pool ning vahepeal toodi jaama kahe lennu käigus veel kuus lisakosmonauti, kes, nagu võis aru saada, ka keegi pitsi või siis nende puhul kilekotti ei sülitanud. Tema ja ta kaaslased manustasid konjakit väikestes 20-grammistes kogustes mida kutsuti bulkadeks

Valeri väitel oli bulka kosmoselennu õnnestumise juures kriitilise tähtsusega maagiline eliksiir, mis oli rahustanud  närve, võtnud ära pinge ning toonud kiire ning hea une ning mõjunud tunduvalt paremini kui kaasasolevad unerohud, kuna viimased kippusid tekitama sõltuvust.

Näiteks olla mitu päeva kestnud pingeliste eksperimentide vahepeal raske magama jääda ning siis oli bulka kohe aidanud. Kusjuures bulkat ei neelatud kohe alla, vaid seda hoiti veidi aega suus keelel ning alles siis neelati hästi aeglaselt. Osavamad mehed suutsid seda protsessi venitada isegi kuni kümne minuti pikkuseks.

Lõppkokkuvõtteks vedasid kõik kosmonaudid eri viisidel konjakit oribiidile sedavõrd palju, et Aleksandr Poleštšuk, kes viibis Miris 1993. aastal, rääkis, et kui nende isiklikud reservid said otsa, läksid nad sageli mööda jaama jahile. Selle käigu kruvisid nad lahti suvalisi paneele ja muid seadmeid, et teha kindlaks, ega nende taha pole mõnd pudelit peidetud. Ning tema väite järgi saatis seda jahti ka sageli edu ning eriti suur rõõm oli leida täiesti terve ning avamata pudel.

NASA oli venelastega võrreldes kuiv nagu Ossinovski baarikapp ja neil on täielik alkokeeld, mistõttu venelased smuugeldavad nüüd tänapäeval alkot ka ISS-i pardale

Reeglid on nii karmid, et isegi alkoholi sisaldavad tooted, nagu igasugused suuloputusvedelikud ja odekolonnid, on keelatud. Aga nagu aru saada, siis venelasi see ei peata ning nii nagu Nõukogude kosmosejaamadesse, viiakse ka sinna seda salaja pidevalt kaasa. Ehk kuna reeglitest niikuinii üliväga kinni ei peeta, siis palusid venelased isegi 2006. aastal ISS-i alkopoliitika ülevaatamist, aga NASA keeldus.

Astronaut Gibson, kes lendas kolmandal Skylabi missioonil, ütles 1972. aastal, et üks asi selle taga on on USA-s levinud ekstremistid, kes leiavad, et astronaudid peavad esindama või esindavadki puhtust ning ideaale ning seetõttu häirib neid alkoholi kasutamine väga ning nad on ka valmis kaebama ja lärmi lööma. Näiteks kui seitsmekümnendatel selgus, et Skylabi oli plaanis šerrit saata,  sai NASA palju kurje kirju. Samuti tõi hulga negatiivset tagasisidet Buzz Aldrini veinijoomine kuul. Tõsi küll, see oli seotud pigem religoosse teema kui niivõrd veini endaga, sest Aldrin tahtis mitte täis jääda, vaid armulaua sakramenti sooritada.

NASA on tunnistanud ka juhtumit, kus kaks astronauti jõid enne starti ülemäära kõvasti alkoholi, aga lubati siiski lendama. Aga sellest tuli siseringis siis omajagu pahandust ning seetõttu on neil 12 tundi enne lendu keelatud igasugune joomine.

Mis puutub SpaceX-i ja selle kommetesse, on see ilmselt veel liiga noor asutus, et mingeid suuri traditsioone omada, aga suutsin niipalju leida, et nende esimese mehitatud lennu puhul olid NASA kosmonaudid teinud läbi enamuse tavalistest rituaalidest ning lisaks tunnistas üks astronautidest, et ta jätkas ka Ameerikas puu istutamise traditsiooni, tehes seda küll koos perega kodus. Samuti on SpaceX-i kaks maandumisparve nimetatud Just Read the Instructions (JRtI), and Of Course I Still Love You (OCISLY) mis siis pärinevad Iain Banksi Kultuuri-sarjast, kus selliseid nimesid kandsid kosmoselaevad. Võib-olla muutub ka auto ülessaatmine mingiks traditsiooniks? Kes teab. Tegemist on ikkagi mehega, kes usub, et me elame simulatsioonis, seega oleksin ise üsna lootusrikas.

Hiina taikonautidest ja nende rituaalidest on väga vähe teada. Ainus asi, mis suutsin leida, pärines Steven Baxteri 1997. aasta romaanist Titan, kus ta kirjeldas, kuidas esimesele taikonaudile anti vasest kelluke, millele oli graveeritud Mao Zedongi nägu. Kas midagi sellist ka päriselt toimub, pole kahjuks selge.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1033)