Käesolev kirjatükk on esimene omataoliste seas ning seetõttu poleks ehk teatavat sorti avasõna liiast...

Ilmselt pole saladus, et ma koostan Eesti ulme bibliograafiat. Olen asja viimastel aastatel tõsisemalt taas kätte võtnud ning uurimiste ja sisestamiste käigus on tekkinud mõtteid, mida oleks patt endale hoida, kuid mida bibliograafiasse ka päris ei sobi panna. Bibliograafia on siiski pigem faktid, aga siin algav artikliseeria sisaldab sageli päris isiklikke hinnaguid ja ideid. Kuid eks võimalik lugeja saab ka ise aru.

Esimene lugu on just ühe üllatusliku avastuse kajastus. Sotsiaalmeedias on mitut puhku jagatud üht pentsikut ulmeteemalist paskvilli, rohkem küll venekeelses, kus see suisa mingi äraspidine hitt on, aga olen kohanud ka eestikeelses. Ja suur oli mu üllatus, kui ma avastasin, et juba mainitud paskvill on omal ajal enam kui operatiivselt ka eesti keeles ilmunud.

Alljärgnevalt siis kõigepealt see anonüümne 1948. aasta aprillis ajalehes "Noorte Hääl" ilmunud kirjatükk ja hiljem minu kommentaarid.


Viirastusliku fantastika maailmas

Too maailm sõjapalavikus vappub

ja sonib alistatud universumist.

Seal mister külvab neegritele tappu

ja püstol annab külluslikku elatist.


Seal kirjandus peab mürgistama hingi

ja viirastusi poputama elavaks.

Seal autor kõnnib müstilises ringis

ja roboti teeb inimestest targemaks.


Me teame, kõik see pahn on suitsukate

– et inimestel unuks orjus, nälg ja peks –

Wall-streeti rahakate isandate

ja nende loomaliku võimu kaitsmiseks.


Meie ees lebab kümneid eredakaanelisi raamatukesi, karjuvate pealkirjadega, julgete joonistega. Need on fantastiliste romaanide, jutustuste ja novellide kogud, mida ettevõtlikud kirjastajad paiskavad miljonilistes tiraažides Ameerika raamatuturule. Avame neist ükskõik millise raamatu. Lehekülgedelt vaatab meile vastu jube maailm, otsekui oleks maalinud selle hullumeelse kujutlus: viirastusliku fantastika maailm. Marasm, roiskumine, hirm tänapäeva ees, jubedustunne tuleviku suhtes, kõik, mida ravimatult põeb kapitalism – kõik see on selgelt avaldunud siin.

Kapitalism püüab jäädvustada lugeja teadvusse kujutelma niinimetatud „ameerika“ elulaadi vankumatusest ja täiuslikkusest. Ja siis maalivadki autorid joovastusega menukaid „businessmane“, gangsterilaadi keigareid ja kurikuulsaid Hollywoodi kinodiivasid. Millisele planeedile autor fantaseerides ka ei kannaks lugejat, kõikjal esitab ta talle maailma, mis on ehitatud ameerika mustri järgi.

Nii püüab Jamesson jutustuses „Elu liiliad“ veenda lugejat, et ka Veenusel kehtib sotsiaalne ebavõrdsus, et ka seal on „kõrgemad“ ja „madalamad“ rassid.

Orjapidaja võika künismiga kirjutab ta: „Veenuse pärismaalased on laisad, liiderlikud ja häbematud. Pärismaalane on sündinud valetaja ning varas, pika keele ja pikkade näppudega, ebaaus käitumises. Tööd ta ei armasta, kehalise valu suhtes on ta ükskõikne, mõtlemises täiesti võimetu“. Sisuliselt nimelt just seda jutlustatakse kogu ameerika ajakirjanduses Maa koloniaalrahvastest. Rassismipropagandas jõuab ameerika fantastika piirideni, mida oleks võinud kadestada elavate kirjast lahkunud Goebbels ise. „Uuestisünnis“ maalib autor Johns meile Maa kauget tulevikku, kus siis Maa on kaetud eriliste punktide võrguga, kuhu vanemad peavad tooma oma äsjasündinud lapsed. Seal analüüsivad keerukaimad masinad – selektorid – iga lapse aju ja määravad kindlaks, kas ei leidu ajus „kurjategija“ või „degenerandi“ kalduvusi; sellised lapsed hävitatakse viibimatult. Kui meenutada, et kapitalistid ristivad „kurjategijaiks“ ja „degenerantideks“ kõiki, kes pole rahul ekspluateerimismaailmaga, siis saab sellise selektori sotsiaalne mõte täiesti selgeks.

Täites Wall-streeti peremeeste tellimusi, propageerivad armetud paberimäärijad meeletult sõda kui elu alust, kui planeedi loomulikku seisundit.

Romaanis „Kolmiksaatus“ kirjeldab Leiber maailma, kus kaks suurt rahvust, kes on neelanud kõik teised, peavad omavahel julma, leppimatut sõda, omamata jõudu võita või saada võidetud, ent kes on pidevalt taga piitsutatud mõttest, et sõda tuleb jätkata, muidu on kõik eelnevad ohvrid kasutud.

Taotelles lugejat eemale kiskuda ebasoovitavaist mõtiskeludest sotsiaalsete pahede põhjuste üle, puistavad ameerika autorid lugeja üle õudusjuttude uputusega... „sealpoolse“ temaatikaga: telepaatiaga, ümberkehastumisega, mälukaotusega. Nii kirjeldatakse de Coursie jutustuses „Nad pole inimesed“ kohtumist „surematu“ hauast ülestõusnuga, kes ainult teeskleb elavat inimest; Whitehead’i „Botonis“ elab tegelane hüpnoositaolises seisundis läbi müütilise maa Lemuria hukkumise kõik üksikasjad. Kooljad, viirastused, kõik, mida soovite – ainult, et lugeja ei mõtleks kapitalistlikus maailmas, kus ta elab, valitsevale korralagedusele.

Neile aga, kes püüavad otsida seletusi sotsiaalsete pahede põhjustele, mis laostavad kapitalismi sisemiselt, pakuvad kirjandusliku sadisti Sheweri kirjutised – metsikut segu avantürismist, müstikast ja sadismist, fašistliku vaimu rohke lisandusega. Tema jutustustes viljeldakse seda mõtet, et kõik korratused maa peal tulenevad lenuuride, uskumatult iidse ja uskumatult õpetatud ülirassi vahelesegamisest, kes kunagi on valitsenud maakeral, ent kes on järk-järgult aetud koos oma masinatega tohutus sügavuses maa all asetsevatesse koobastesse. Lenuurid vihkavad inimesi ja unistavad endile võimu tagasivõitmisest maailma üle. Selleks avaldavad nad eriliste kiirte abil mõju inimestele, sisendades neile ühiskonnavastaseid mõtteid ja käitumist, õhutades neid sõjale vastastikuseks hävitamiseks. Sama juttu pobiseb ka Milliardi jutuke „Kristlased, agressorid“, kus tegutsevad üldse kehatud olendid – puhta energia tombud, kes toituvad inimeste närvivooludest, äratades neis hirmu-, raevu- ja vihkamisemotsioone. Autor viitab neile kui mässude ja sõdade põhjusele. Ent tuupides lugejaisse kogu seda ilget propagandistlikku soperdist, ei suuda autorid varjata kogu seda õudu, mis on haaranud kapitalismi, mis kardab nii inimest kui ka masinat.

Kapitalism tahtnuks, et tema tehaseis oleks elavate inimeste asemel ainult nurisematud automaadid. Ja nendele lootustele meeleheaks toovad ameerika viirastustenägijad lavale robotite armeesid, kes on inimestest täiuslikumad ja paremad, seepärast aga nad tõrjuvadki inimesed välja. Sellest räägivad Del-Ray „Unistus on surematu“, E. Binderi „Adam Line päästab maailma“ jne. Ent ka masinaga pole kapitalismil hea läbisaamine. Ta ei saa tagada tõelist tehnika progressi. Ta kardab selle arenemist, kardab masinaid.

Ka see leiab oma kajastuse fantastilises kirjanduses. Gayeri jutustuses „Üleskeeratavad hiired“ tungivad masinad oma loojale kallale.

Mõned autorid püüavad näidata tulevikku. Ent seda pole kapitalismil. Ja lugejale esitatakse maailma väljasuremise, tsivilisatsiooni ja inimsoo vapustatud hukkumise, maakeralt revolutsioonist teistele planeetidele põgenemise pilte.

Vaat, mis ootab ootab New Yorki kirjanik Bondi arvates („Imede linn“). Metslasteks muutunud inimesed palvetavad vabadussamba kui ebajumala ees. Linn on surnud.

Kapitalismi hukkamõistetust taotlevad autorid esitada maailma hukkamõistetusena.

Ent kui rafineerituks ka ei muutuks viirastusliku fantastika moonavarustajad, maailma rahvad usuvad progressi ja helgesse tulevikku, pöörates oma pilke õnne ja vabaduse maa – Nõukogude Liidu poole.


Üldised kommentaarid

See paskvill ilmus esmakordselt ajakirja „Tehnika – molodjoži“ 1948. aasta veebruarinumbris. Tekstil polnud autorit ning tegelikult ei teata tänaseni, kes selle kirjutas. Tõenäoliselt oleks autorlust kusagilt toimetuse arhiividest (loe: honorarilehtedelt) võimalik tuvastada, aga ilmselt puudub huvi, või pole vastavad paberid säilinud.

Originaalis saatis kirjutist Leonid Smehhovi karikatuur ning kuna see ilmus ajakirja tagakaane siseküljel, siis oli pilt mitmevärviline. Eestikeelset tõlget saatev pilt-päis on Leonid Smehhovi pildi muudetud koopia või pigem ümberjoonistus.

Kui jätta kõrvale tõlke teatav abitus või suisa kramplikkus, siis tuleb märkida, et leheloos on omajagu trüki- ja lohakusvigu. Osad anonüümselt tõlkijalt, aga osa kindlasti toimetajalt või korrektorilt. Eks oma rolli mängis tõsiasi, et kirjatüki temaatika oli siinmail enam kui võõras.

Rääkides aga positiivsema poole pealt, siis päris huvitav on jälgida leheloo keelekasutust, kus kummaliseks kompotiks seguneb ennesõjaaegne kergelt lilleline väljenduslaad ja meie maale saabuv nõukogude poliitkantseliit.


Konkreetselt teostest

Kuigi tegu on enam kui lahmiva kirjatükiga, on kõik tekstis mainitud autorid ja teosed reaalselt olemas ja paskvilli anonüümne autor on neid kindlasti ka lugenud.

Jamessoni jutustus „Elu liiliad“ on Malcolm Jamesoni „Lilies of Life“, mis ilmus ajakirja „Astounding Science Fiction“ 1945. aasta veebruarinumbris ning oli seeläbi viimane autori eluajal ilmunud tekst. Olen seda juttu enam kui veerand sajandit tagasi ka lugenud ning minu mäletamisel ei olnud küll tegu sedavõrd inimvaenuliku tekstiga, lugu oli pigem siiski kolonialismikriitiline.

Igaks juhuks otsisin üles ka paskvillis tsiteeritud lõigu: „For all Earthmen, whatever their faith, agreed on one point—the Tombov in the raw was a lazy, lascivious, irresponsible rascal. The wild native was a chronic liar, a congenital thief, and what displeased him he was prone to kill out of hand, and his means of doing it were rarely nice. He saw no point in working, for natural food was on every hand. He was tough; therefore physical punishment meant nothing.“

Uuestisünd“ ehk siis Raymond F. Jones ja tema esikromaan „Renaissance“, mis ilmus 1944. aastal juulist oktoobrini neljaosalise järjeloona ajakirjas „Astounding Science Fiction“ ning mida sageli on nimetatud autori parimaks.

Romaan „Kolmiksaatus“ ehk Fritz Leiberi pikk lühiromaan „Destiny Times Three“, mis ilmus järjejutuna ajakirja „Astounding Science Fiction“ 1945. aasta märtsi- ja aprillinumbris. Jah, teos on ühest suurest sõjast, aga mitte ainult – olen lugenud. Teose vormi küsimus pole aga paskvilli autori või eesti tõlkija viga, ka Ameerikas pole päris kindlat seisukohta – sageli nimetatakse romaaniks, sest ilmus ajakirjas läbi mitme numbri ja on korduvalt välja antud eraldi köitena, kuid teksti mahult on tegu ilmselge lühiromaaniga.

Kirjeldatakse de Coursie jutustuses „Nad pole inimesed“ ehk täpsemalt siis Dorothy de Courcy ja John de Courcy ning nende jutt „Some Are Not Men“, mis ilmus ajakirja „Amazing Stories“ 1946. aasta augustinumbris.

Whitehead’i „Boton“ ehk Henry S. Whiteheadi postuumselt ilmunud „Bothon“ samast ajakirjanumbrist.

Sadist Shewer on muidugi kurikuulus Richard S. Shaver, kelle pseudodokumentaalsed ulmelood lemuurlastest tõstsid küll ajakirja „Amazing Stories“ trükiarvu seninägemata kõrgustesse, aga samas andsid ajakirjale ja seal ilmunud ulmele teatava halva kõrvalmaitse. Lemuurlaste muutumine lenuurideks on toimunud kusagil tõlkides-toimetatdes, sest vene keeles oli kõik veel õige.

Milliardi jutuke „Kristlased, agressorid“ on Joseph J. Millardi jutt „The Crystal Invaders“, mis ilmus ajakirja „Thrilling Wonder Stories“ 1941. aasta jaanuarinumbris. Kuidas kristalsetest vallutajatest said kristlastest agressorid – see jääb küll tõlkija või toimetaja/korrektori südametunnistusele.

Del-Ray „Unistus on surematu“ on tõenäoliselt Lester del Rey jutt „Though Dreamers Die“, mis ilmus ajakirja „Astounding Science Fiction“ 1944. aasta veebruarinumbris. Tähendab, et autoris olen ma loomulikult kindel, aga jutus mitte päris sada protsenti – pealkiri on enam-vähem ja jutus on ka robotid ja konflikt nendega.

E. Binderi „Adam Line päästab maailma“ on ajakirja „Amazing Stories“ 1942. aasta aprillinumbris ilmunud Eando Binderi lühiromaan „Adam Link Saves the World“ ning kuulsa roboti nime moonutamine jääb taaskord vahendajate kaela.

Gayeri jutustus „Üleskeeratavad hiired“ on minu jaoks tuvastamatu. Gayer on tõenäoliselt Chester S. Geier, aga temal taolist juttu pole. Küll on olemas ajakirja „Astounding Science Fiction“ 1941. aasta jaanuarinumbris ilmunud jutt „The Mechanical Mice“, mille autoriks on aga hoopis Maurice G. Hugi.

Bond ja „Imede linn“ on Nelson S. Bond ja tema Megi-sarja kolmas jutt „Magic City“, mis ilmus ajakirja „Astounding Science Fiction“ 1941. aasta veebruarinumbris.

Jah, anonüümne paljastaja on neid „eredakaanelisi raamatukesi“ ehk pulpajakirju korralikult uurinud, aga loetud või õigemini paljastatud-lahatud on valikuliselt. Näiteks Nelson S. Bondi jutuga ühes numbris ilmunud Robert A. Heinleini kõvera maja jutt kõlbas sessamas ajakirjas ehk siis „Tehnika – molodjožis“ avaldada juba 1944. aasta alguses.


Aga kes on autor?

Kuigi ma eespool ütlesin, et selle paskvilli autor pole teada, on mul mõningaid kahtlusi...

Oletan, et kirjutise autoriks on tõlkija Zinaida Bobõr (1912–1988), kes luges palju ja oli hästi kursis angloulmega, ka selle pulbilikumaga. Pealegi, mainitud Heinleini jutu tõlkis just tema!

Miks Zinaida Bobõr (või keegi teine) taolise loo kirjutas? Ilmselt oli tellimus ja näideteks valitud tekstid annavad aimu, et paskvilli autor ulmet armastas ning kui juba pidi, siis seadis ta kriitikanoolte alla tekstid, mida Nõukogude Liidus mitte mingil juhul avaldada ei saaks. Eks pea paarkümmend aastat hiljem tehti sama kosmoseooperiga – kui juba peab materdama, siis midagi sellist, mis tsensuurist kunagi läbi ei lähe.

Loomulikult pole mul mingeid käegakatsutavaid tõendeid Zinaida Bobõri autorluse tõestuseks, aga teatav muster lööb välja küll. Näiteks püüdis Bobõr kunagi kuuekümnedail ka fantasyt n-ö salakaubana vene nõukogude lugejate ette tuua. Zinaida Bobõr tõlkis, õigemini ta mugandas Tolkieni „Sõrmuste isanda“ SF-ks, kus tegutsesid insenerid jne. Kahjuks olid kontrollorganid valvsad ja huvitav eksperiment jäigi vaid käsikirja.

Ja lõpetuseks tuleb rääkida karmast, kui osundada Nikolai Karajevi väljendile tema pikas artiklis, mis püüdis rehabiliteerida vene lugejale Edmond Hamiltoni loomingut. Karajev uuris kunagi põhjalikult ülalpoololevat Leonid Smehhovi karikatuuri ja leidis alt paremast nurgast lahtioleva ajakirja, kus näha pealkiri „Treasure on Thunder Moon“. Ajakirjaks on „Amazing Stories“, 1942. aasta aprillinumber, kus ilmus ka ülalpoolmainitud Eando Binderi lühiromaan Adam Linkist. Vaat, see kõuekuu lühiromaan ilmus järjejutuna ajakirja „Tehnika – molodjoži“ 1956. aasta esimestes numbrites ning oli uljaks katseks tuua nõukogude lugeja lauale ehedat angloulme kosmoseooperit. Ühekordseks katseks see vaid jäigi, aga tõlkijaks oli taas Zinaida Bobõr! „Karmast pole pääsu,“ kirjutas Nikolai Karajev ja kui mu oletused on tõesed, siis tabas karma nii ajakirja kui ka autorit.

Bibliograafia: Viirastusliku fantastika maailmas

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0648)